„Beebipilli“ sünd
1951. aastal kutsus väsimatu naisõiguslane, 71-aastane Margaret Sanger New Yorgis asuvasse Waldorf Astoria hotelli õhtustama kaks kuulsat naistearsti. Doktorid Abraham Stone ja Gregory Pincus tegelesid peamiselt naiste viljakuse probleemidega.
Energiline proua Sanger asus kohe asja juurde. Ta küsis doktor Pincuse käest: „Kas te suudaksite luua raseduse ärahoidmiseks bioloogilise vahendi?“ Teadlane ütles, et see on küll võimalik, aga täiesti kindel ta selles pole. Sanger jätkas: „Kui küsimus on rahas, siis kui palju teil oleks tarvis, et tööga pihta hakata?“ „125 000 dollarit,“ vastas Pincus silmagi pilgutamata. Pikemalt mõtlemata oli vanaproua asjaga päri.
Diplomeeritud haiglaõde oli 1913. aastast saadik võtnud enda südameasjaks nende naiste aitamise, kes olid soovimatu raseduse tõttu hätta sattunud. Tollal polnud sugugi haruldane, kui naine tõi ilmale 10 või 15 last ning suri lõpuks kurnatusse. Nii juhtus ka Sangeri enda emaga. Et vältida sama saatuse osakssaamist teistele naistele, avas naisõiguslane 1916. aastal New Yorgis kliiniku, milles ta hakkas tegema selgitustööd sündivuse üle kontrolli saavutamiseks. Kirik ja riik hoidsid tal tähelepanelikult silma peal – see oli aeg, mil rasestumisvastaste vahendite kohta ei tohtinud levitada mingisugust teavet.
Rasedust on juba antiikajast peale püütud mitmel moel vältida. Egiptuse naised üritasid oma emakat sulgeda, toppides tuppe mett, sütt ja pigi, kreeka arstid eksperimenteerisid mitmesuguste rohusegudega. Mõned nendest mikstuuridest isegi toimisid – ilmselt sisaldasid nad looduslikke aineid, mis mõjusid spermatosoide hävitavalt. Kuid pahatihti pidid naised ikkagi leppima sellega, et jäid vastu tahtmist käima peale. Kondoomid ilmusid alles 16. sajandil. Neid valmistati linasest riidest, seega ei olnud nad kuigi vastupidavad – peale selle olid nad ka kallid.
Tõhusa eostumisvastase vahendi leiutamist takistasid ka puudulikud bioloogia-alased teadmised. Enamik inimesi uskus, et laps sünnib üksnes mehe seemnevedelikust, naise keha on lihtsalt koht, milles loode areneb. Teadlased uurisid munaraku käitumist põhjalikumalt alles 1840. aastal ning jõudsid järeldusele, et laps sünnib mehe seemnevedeliku poolt viljastatud munarakust.
Sündivuse üle kontrolli saavutamist takistasid sotsiaalsed hädad ja kitsarinnaline mõtteviis. Laste suremus oli liiga suur selleks, et nende soetamist piirata – lapsed pidid ju kindlustama oma vanematele rahuliku vanaduspõlve. Keegi doktor Routh Briti Arstide Ühingust mõistis raseduse vältimise hukka kui „seksuaalse pettuse”, mis tekitab vähki, nõdrameelsust, südamehaigusi ja muid tõbesid. Alles 1920. ja 1930. aastatel selgitati välja naiste kuupuhastuse mehhanism: munarakk valmib siis, kui ajuripats eritab hormoone FSH ja LH. Kui naine rasestub, siis hoiavad munaraku valmimise ära järgmised kaks hormooni – östrogeen ja progesteroon. Nõnda jõuti järeldusele, et kui naise organismi suunata östrogeeni ja progesterooni, siis takistab see munaraku valmimist ja rasestumist. Tollal ei uskunud keegi, et neid hormoonitablette võib tulevikus igaüks apteegist vabalt osta: östrogeeni ja progesterooni valmistamine oli keeruline ja kulukas. 1940. aastatel leiutas austria päritolu ameerika keemik Carl Djerassi selleks siiski efektiivsema ja odavama meetodi.
Niisugune oli asjade seis siis, kui Margaret Sanger tegi doktor Gregory Pincusele ettepaneku rasestumisvastase tableti loomiseks. Ta ei pidanud selleks isegi raha kulutama – ettevõtmist finantseeris kahe miljoni dollariga tema 75aastane miljonärist sõbranna Katharine McCormick.
Pincus jõudis paari aastaga niikaugele, et valmistas optimaalse koostisega östrogeeni ja progesterooni segu. 1956. aastal läbis preparaat põhjalikud uuringud ja katsetused, mille käigus veenduti selle töökindluses ja ohutuses. USA tervishoiuametnikud andsid tablettide tarvitamiseks ametliku loa – Margaret Sangeri unistus oli seega lõpuks täitunud.
Rasestumisvastased tabletid on teinud vaieldamatult ajalugu: ilma nendeta poleks seksuaalrevolutsioon olnud võimalik.
©Peter Hagen
