Adolf Hitleri paraadautod

Adolf Hitler kasutas kahte tüüpi paraadautosid. Esimene neist oli Mercedes 770K, mis oli tootmises aastatel 1930–38. Mercedes 770 oli kõige imposantsem ja kallim esindusauto, mis kuni 1939. aastani toodetud. Teine oli kolmeteljeline maastur Mercedes-Benz G4.

NB! Mõlema paraadauto mudelid (1:18) võid leida kauplusest MODELSSHOP. Laki 5, Tallinn. Tel 65 511 44.
www.modelsshop.eu
info@modelsshop.eu

Mercedes-Benz 770K-d kasutasid nii Saksamaa president Hindenburg kui ka Jaapani keiser Hirohito, samuti paavst Pius XI ja tema järglane Pius XII. Hitler hakkas seda tüüpi autot kasutama alates 1931. aastast. Auto alghind oli 29 500 riigimarka, mis oli tollal üüratu summa. Esimese seeria Mercedes 770-t toodeti kuni 1939. aastani 117 eksemplari. Autol oli 7,7-liitrine mootor, võimsus 110–147 kW, neli käiku. Pikkus 5600 mm, laius 1840 mm, kõrgus 1830 mm, telgede vahe 3750 mm, tühikaal 2700–4000 kg, bensiinipaak 120 liitrit, maksimaalne kiirus 150–160 km/h. Keskmine kütusekulu 29 liitrit 100 kilomeetri kohta. Muide, soomustatud Mercedes 770 oli tonni võrra raskem, esiklaasi paksus 5 cm ja kiirus kõigest 80/h.

Automaailmas pole ühelgi autol olnud sellist poliitilist kuulsust ja sotsiaalset efekti kui majesteetlikul, kuid kurikuulsal 1939. aasta Mercedes-Benz 770K kabrioletil. Auto sai kuulsaks mitte ainult oma tehniliste näitajate poolest, vaid eelkõige sellega, et kõigi aegade suurim ja uhkeim Mercedes oli Adolf Hitleri paraadauto.
Mercedes-Benz 770K, rahvasuus ka kui „Grosser“ (suur), oli algusest peale kogu maailmas tuntud ka kui „Super-Mercedes“, mis väljendas sakslaste peaaegu üleloomulikku uhkust riigi insenerimõtte üle. 770K mootoriks oli massiivne 7,7-liitrine 8-silindriline (ühes reas) ülanukkvõlliga ridamootor, mida ehitati kahes erinevas seerias – W107 aastatel 1930–1938 ja lõplik W150 aastatel 1938–1943. 770K kütusepaagi maht oli 194 liitrit ja kütusekulu 100 kilomeetri kohta 30–40 liitrit. Paraku oli aga vihmasaju korral autole kokkuklapitava katuse pealetõmbamiseks vaja vähemalt kahe mehe jõudu. Kuna tollal olid ketaspidurid veel tundmatud, pidi juht pidurdamisel üsna kõvasti piduripedaalile vajutama. Samuti oli tundmatu roolivõimendi ja aknaid tuli üles-alla käsitsi vändata.
Nii 770, W107 kui ka W150 olid kõige muljetavaldavama disainiga kabrioletid, mis kunagi toodetud, ning olid mõeldud suurtöösturitele ja riigipeadele. Eriti W150 autode puhul oli turg avatud kõigile, kellel vaid raha jätkus ning tehase brošüüre anti välja nii saksa kui ka inglise keeles. Mercedes 770K maksis 46 000 marka, mis oli tollal üüratu summa.
Auto mootori võimsus oli muljetavaldav, sest W150 autod olid võimelised saavutama kiiruseks 170 km/h, mis oli oluline võrdlusalus Teise maailmasõja eelsetel ja järgsetel aastatel. Tolleaegsete konkurentide hulka kuulusid Bugatti Type 41 Royale, 16-silindrilised Cadillacs ja Marmons, Packard Twelve, 12-silindrilised Hispano-Suiza ja Lagonda mudelid ning Rolls-Royce Phantom III, kuid ülelaadimisega W150 770K (K = Kompressor või ülelaadur) ei olnud millegagi võrreldav.
W150 veermik oli läbinisti novaatorlik, ovaalse torukujulise raamiga, mis tagab erakordse tugevuse, jäikuse ja vastupidavuse väändejõududele. Sõltumatu spiraalvedrustusega esivedrustus ja stabiilne, paralleelsete ratastega de Dion-tüüpi tagatelg pärinesid 1930. aastate võimsatest Mercedes „Silver Arrows“ Grand Prix autodest ning pakkusid suju juhitavust ja mugavust reisijatele. Kuigi W150 oli sama mootorikonstruktsiooniga kui tema eelkäija, oli see võimsam, kuna see oli häälestatud 155 hj mootorile, mis saavutas loodusliku sisselaske võimsuse, ja 230 hj mootorile, mis saavutas võimsuse koos aktiveeritud ülelaadijaga. Auto esiosa mõlemal poritiival olid tagavararattad, mida küll aga kunagi vaja ei läinud.

„Super-Mercedese“ neli tootmismudelit olid tehases kataloogis, sealhulgas ruumikas kolme istmereaga Pullman-salong, elegantne, kuid sportlik neljaukseline Cabriolet D, ametlikum Cabriolet F ja uhke Offener Tourenwagen (avatud kabriolett). Välja arvatud Cabriolet B, olid kõik eksemplarid osaliselt soomustatud, erineva tehase soomustusega ja paksu turvaklaasiga ning 10 autot täielikult soomustatud salongiga. Soomustatud mudel kaalus ligi 5 tonni ja suutis arendada kiirust maksimaalselt 80 km/h. Kokku ehitati 88 W150 Grosser Mercedes 770 kuni tootmise lõpetamiseni 1943. aastal. Kõik kered valmistati Sindelfingeni Mercedes-Benzi tehases rangete normide järgi.
Hitleri paraadauto ajalugu on põnev. Auto kandis numbrit 189744. Mercedes 770K valmistati nii Hitleri kui tema autojuhi SS-ohvitseri Erich Kempka (NSDAP liige 1930. aastast) näpunäidete järgi. Kempka oli füüreri isiklik autojuht alates 1934. aastast, tõusis Obersturmbannführeriks ja jäi Hitleri teenistusse kuni 1945. aasta aprilli lõpuni. Kempka viimaseks ülesandeks jäi toimetada Riigikantselei varuväljapääsu juurde kanistrites 200 liitrit bensiini. Muidugi ei teadnud ta, et seda bensiini o0li vaja Hitleri laiba põletamiseks. Toimikus oleva 2. septembri 1938. aasta kirja kohaselt telliti see 770K Hitlerile Kempka palvel pealkirjaga: „Komisjoni number 303 305, suur Mercedes, kabriolett W150 füürerile ja riigikantslerile, neljas Führerauto“. See kiri saadeti otse Daimler-Benzi juhatuse poolt Daimler-Benz A.G. Sindelfingeni tehase juhtkonnale.
Nagu oli oodata, oli uusim 770K Hitleri jaoks igas mõttes ülivõrdes ja Kempka nõudmisel pakkus ta oma kurikuulsale patroonile ja tema valitud kaassõitjatele maksimaalset kaitset, hoolimata piirangutest, mida kabrioleti kokkupandava katusega kere kuju tekitas. See 770K, seerianumber 189744, oli algusest peale mõeldud Hitleri ja tema kõrgete külaliste sõidutamiseks. Kempka määras uue 770K jaoks kindlaks kõige peenemad detailid, mille disain oli üldjoontes võetud eeskujuks Hitleri teisele autole, mille tellimusnumber oli 266482 ja mis hiljem anti Luftwaffe ülemjuhataja, kindralfeldmarssal Hermann Göringi käsutusse.
Hitleri autole 189744 kohaldatud sisseehitatud turvameetmed olid muljetavaldavad, nende hulgas 30 mm kuulikindel lamineeritud klaas fikseeritud tuuleklaasile, sissetõmmatavad ukseaknad ja eemaldatavad külgpaneelid, mille sulgemine oli hästi läbimõeldud, sealhulgas 4 cm paksuste külgakende alla keeramise korral laiade avade korral kenad katted. Soomus kaitses 770K kere külgi ja sõiduki allosa ning tagaosas asuvat soomusplaati võis tõsta või langetada sõltuvalt tajutavast ohust, sarnaselt Göringi teise W150 tüüpi autoga.
Uue 770K kokkupanekut ja tarnimist taotleti nii kiiresti kui võimalik. Selleks, et tellimus võimalik õigeaegselt lõpule viia, valiti 189744 šassiiraam ühest esimesest kaheksast W150 šassiiraamist ja valmistati ette ka parempoolse rooliga sõiduki jaoks. Selguse huvides pidasid Daimler-Benzi juhtkond ja Sindelfingeni tehased kinni tavast nimetada 770K-d ehitusprotsessi ajal ainult „neljanda juhi autoks“. Hoolimata neljanda juhiauto ehitamise ilmsest kiireloomulisusest, on tehase tellimislehe koopiast (komm. nr 303 305) näha, et see kabriolett tarniti Berliini 29. juulil 1939. aastal.
6. oktoobril 1939 tegi 770K 189744 oma avaliku debüüdi osana ettearvatavalt suurest autokolonnist, mille hoolikalt korraldatud sõidukite koosseis oli kavandatud Hitleri maksimaalseks kaitseks. Välisajakirjanike ning natside propagandaministeeriumi tehniliste teenistuste osakonna esindajate juuresolekul sõidutati uhke paraadauto vanasse riigikantseleisse.

770K järgmine etteaste toimus 18. juunil 1940, kui autot kasutati Itaalia fašistliku diktaatori Benito Mussolini riigivisiidi ajal Münchenis.
6. juulil 1940 sõitis Hitler 189744-ga pärast hiilgavat võitu Prantsusmaa üle Berliinis Lehrteri raudteejaamast uude riigikantseleisse. 4. mail 1941 toimus 770K 189744 viimane teadaolev ja dokumenteeritud paraadsõit vana riigikantselei juures, kus Hitler tähistas Kreeka ja Jugoslaavia vallutamist – need jäid Hitlerile viimasteks kergeteks võitudeks.
15. juulil 1943 saadeti 189744 tagasi Sindelfingeni tehasesesse tehnohooldusele. Saksa vägede sissetung NSV Liitu ja sõja algus kahel rindel, mille muutis keerukaks Briti kindrali Montgomery edu Rommeli vastu El Alameinis ja USA vägede maabumine operatsiooni Torch käigus Põhja-Aafrikas. Sõjaõnn hakkas pöörduma Saksamaa vastu. USA päevased õhurünnakud tekitasid tõsiseid kahjustusi olulistele Saksa tööstusettevõtetele, sealhulgas kõigile Daimler-Benz’i tehastele, mis said raskeid purustusi, kui liitlaste õhujõudude peamised ja regulaarsed sihtmärgid. Õhurünnakud tabasid eriti rängalt Mannheimi ja Sindelfingeni tehaseid. Hitleri jaoks oli säravate paraadide aeg möödas ja tema autopargi majesteetliku 770K uhke kasutamine vähenes Euroopas Teise maailmasõja teisel poolel järsult.
Pärast auto toimetamist Sindelfingeni 1943. aasta juulis on 189744 sõjaaegne kasutamine teadmata. Siiski, kadunud Ludwig Kosche, kes oli raamatukoguhoidja ja ajaloolane Kanada sõjamuuseumis Ottawas, kus on pikka aega asunud teine kuulus 770, uurimused näitavad, et on teada, et Hitler sõitis maanteel – võimalik, et 770-ga – Prantsusmaale, et kohtuda pärast liitlaste invasiooni algust feldmarssal Rommeliga. Pärast sõda sattus 189744 Ameerika vägede kätte ja anti Prantsusmaal Le Havre’is asuvas sõjaväe autopargis paikneva USA sõjaväepolitsei kasutusse. Seda osa auto ajaloost kinnitavad kaks 17. oktoobrist 1977 ja 4. novembrist 1978 pärit kirja, mille on kirjutanud endine USA sõjaväelane Duane E. Briggs Texasest, kes teenis 1945. aastal Le Havre’i autopargis. Pärast seda, kui Briggs nägi 1977. aastal „Houston Postis” selle auto pilti, märkis ta oma esimeses kirjas, et „… ma tundsin auto kohe ära kui selle, mis mul oli oma autopargis Le Havre’is Prantsusmaal umbes 3 või 4 kuud. Olen ise sõitnud mõned kilomeetrid. Mul endal on selle auto kohta päris hea lugu rääkida. Ma tundsin üht prantslasest sunnitöölist, kes töötas nende autode kallal.“ Oma 1978. aasta kirjas avaldas hr Briggs, et talle meeldis majesteetlik 770K väga ja ta kandis pärast sõda veel aastaid oma rahakotis pilte endast selle auto taustal. Edasi seletas härra Briggs kirjas, et ühel hetkel 1945. aastal oli üks kolonel püüdnud autot Ameerika Ühendriikidesse toimetada.

Kuninglik 770K jõudis lõpuks Ameerika Ühendriikidesse kolmanda omaniku, A. H. Vander Elst Jr. kaudu, kes elas Belgias Antwerpeni ja kaubanduslinna Merksemi lähedal. Ta omandas 770K väidetavalt 1946. aastal. Huvitav on see, et härra Vander Elst oli tubakakaubanduse ja sigaretitootmise perekonna Vander Elst Freres juhataja, kes juhtis Tabacofina S.A.-d, maailmakuulsa sigaretimargi „Belga“ tootjat. Kuna sõja ajal ja pärast sõda suurendasid puudust toiduratsioonid, vähenes sigarettide ning teiste tubakatoodete nõudlus. Vander Elst müüs auto 189744 väidetavalt tubaka eest 800 dollari väärtuses Tom N. Austinile, Tennessee osariigis Greeneville’ist pärit Austinide tubakadünastia järglasele. Ta oli kogenud reisija, kes oli oma karjääri jooksul tubakakaubanduses korduvalt ületanud Atlandi ookeani reisilaevadel. 770K toimetati Austini kodulinna Greenville’i, Põhja-Carolinasse, ja 1949. aasta paiku annetas ta sõiduki oma välisriikides teeninud sõjaveteranide kohalikule harule (VFW), kes kasutas autot mitu aastat paraadidel vipide ja aktiivses teenistuses poegi kaotanud Gold Star’i emade transportimiseks.
770K jäi VFW omandiks, paigutati kohalikku garaaži kuni 1976. aastani, mil selle avastasid uuesti ärimehed ja klassikaliste autode fännid Steve Munson ja Joe Ogden Pewee Valley’st, Kentucky’s, Louisville’i lähedal, kes ostsid auto 1976. aasta augustis. Kuigi VFW liikmed uskusid, et autot kasutas kurikuulus Saksa SS-Reichsführer Henrich Himmler, võtsid Munson ja Ogden ühendust tehasega ja said oma üllatuseks teada, et 189744 oli tegelikult üks neljast algsest „Führerwagenist“, nagu neid tehases nimetati. Varsti pärast seda puhastasid uued omanikud 770K ja lasid selle kosmeetiliselt restaureerida, kusjuures aruandes märgiti, et säilinud on originaalne must nahkpolster, mis on endiselt väga heas seisukorras, ning odomeetri näit oli toona vaid 33 309 kilomeetrit. Soomusklaas eemaldati, et hõlbustada kroomitud aknaliistude eemaldamist ja uuesti plaatimist. Samuti vaadati üle auto dokumentatsioon ja ekspert tunnistas nende õigsust, öeldes: „… selle auto dokumentatsioon on selge ja tuvastab selle ümberlükkamatult kui natside juhile tarnitud auto.“
Uued omanikud palkasid ka PR-firma Martin E. Janis & Company, et tuua põnev Hitleri paraadauto 770K meedia tähelepanu keskmesse, mille tulemusena ilmus palju ajaleheartikleid, raadiointervjuusid ja isegi ulatuslik lugu Associated Pressile, mis tekitas sõiduki vastu üleriigilist huvi. Pärast restaureerimist eksponeeriti 770K-d mitmel pool üle riigi ja lõpuks pandi see oksjonile. Chicago Historical Antique Automobile Museum Inc. väljaandes Highland Parkis, Illinoisi osariigis, kus pakuti auto eest 1 miljon dollarit. Järgmised omanikud olid Earl ja Tom Blakely, kes ostsid 770K 1978. aasta septembris ja registreerisid auto Gruusias. 7. aprillil 1983 müüdi 770K Ralph Engelstadile, Las Vegases asuva Imperial Palace Casino ja hotelli omanikule, kus asub tema kuulus Imperial Palacei autokollektsioon.

Pärast härra Engelstadi surma 2002. aasta novembris müüdi 189744 2004. aastal osana 21-st Mercedes-Benz’i olulise autopaketist uuele Euroopa omanikule, mis oli kasiinomagnaadi vaieldamatu lemmik kõigi tema paljude suurte klassikaliste autode hulgas. 189744 ja teiste paketti kuuluvate autode müügi ajal oli see tehing kõige väärtuslikum eratehing klassikaliste autode maailmas.
Mercedes-Benz 770K on autofännide hulgas tuntud ja tunnustatud oma võrratu ajaloolise tähtsuse poolest, kuid tekitab jätkuvalt emotsioone kõigis, kes seda näevad või selle auto kohta loevad. Võib öelda, et ükski teine auto ei ole maailmas nii tuntud. Seda Mercedest on nähtud meedias, dokumentaalfilmides, nii fotodel kui ka videotes, ja kõikvõimalikes ajaloolistes teatmeteostes. Selle auto elu on jäädvustatud nii sõja ajal kui ka umbes 70 aastat hiljem, kui seda on näha mitmel näitustel ja muuseumides Ameerika Ühendriikides ning viimasel ajal mõnes väga olulises ja väga eravalduses olevas kollektsioonis üle maailma.
Kuigi aastate jooksul on sellest legendaarsest Mercedesest palju kirjutatud, ei ole ehk ükski teine ajaloolane jälginud seda haruldast sõidukit lähemalt kui kadunud Ludwig Kosche, Kanadas elanud sakslane, tuntud ajaloolane ja raamatukoguhoidja, kes töötas Kanada sõjamuuseumis Ottawas, Ontarios, kus Hermann Göringile kuulunud Mercedes-Benz (429344) on asunud alates 1971. aastast. Sobivalt lõpeb tema kirjeldatud auto – 189744 – kohta kõige elegantsema kokkuvõttega selle kohast ajaloos ja ühiskonnas üldiselt: „Selle väljapaneku eesmärk ei ole mitte Hitleri ja tema hävitava poliitika ülistamine. Selle eesmärk on näidata teile üht sajandi silmapaistvat autot, mille on ehitanud andekad inimesed ja mis esindab käsitöö kõrgeimat taset. Kuid see on ka monument Ameerika sõdurite võitlusvaimule, et me oleme uhked selle kukutatud diktaatori näituseksemplari eksponeerimise üle. Ja ennekõike meenutab see meile, et kurjus, mida see auto sümboliseerib, ei tohi kunagi enam korduda.“

* * *

Teine Hitleri esindusauto oli kolmeteljeline maastur Mercedes-Benz G4, mis loodi spetsiaalselt Wehrmachti juhtkonna jaoks 1934. aastal. Esinduslik maastur kaalus 3,7 tonni, mootori (5018 cm³) maksimaalne võimsus oli aga kõigest 100 hj (74 kW). Vedasid kõik neli tagumist ratast, mõnel mudelil aga kõik kuus. G-4 kütusekulu linnatänavatel oli 28 liitrit ja maanteel 38 liitrit saja kilomeetri kohta. Auto mõõtmed: 5360–5720×1870×1900 mm. Pöörderaadius 17 m.
1937. aastal paigaldati G4-le võimsam mootor – 115 hj (84,5 kW). Aastatel 1937–38 valmistati kõigest 16 sellist tüüpi autot. 1938. aastal täiustati mootorit veelgi, kuid selle võimsus piirdus 110 hobujõuga (81 kW). Seda autot kasutas Hitler 12. märtsil 1938 oma triumfaalsel sissesõidul Viini ja Tšehhoslovakkia okupeerimisel. Üldse toodeti 57 Mercedes-Benz G4 tüüpi maasturit, millest vähemalt kolm on tänini säilinud ja suurepärases seisukorras. Üks neist autodest asub Saksamaal Sinsheimi tehnikamuuseumis (Eberhard-Layher-Straße 1, 74889 Sinsheim). Teine G4, algselt kingitus kindral Francole asub Hispaania kuningakoja autokollektsioonis.

* * *

19. jaanuar 2018 USAs Arizona osariigis Scottsdale’is toimunud oksjonil jäi müümata Adolf Hitleri luksuskabriolett Mercedes 770K. Ostusoove esitati vaid kaks. Neist parim pakkumine oli seitse miljonit dollarit, kuid see jäi lõpuks vormistamata. Võimalik, et selle pakkumise taga oli auto senine omanik, kes üritas hinda üles kruvida. Oksjonimaja Worldwide Auctioneers pani Hitlerit aastatel 1939–40 sõidutanud Mercedese müüki alghinnata, kuid loodeti, et selle hind tõuseb vähemalt 10–15 miljoni dollarini. Kümnendik auto eest saadavast summast lubati annetada Simon Wiesenthali keskusele holokausti uurimiseks. Oksjonimaja esindaja Rod Egan soovitas sõidukit vaadata unikaalse eksponaadina ja mitte mõelda selle kunagisele omanikule. Pärast sõda mitu korda omanikku vahetanud auto pani meedia kinnitamata andmetel müüki üks vene ärimees.

Huvitav teada!
1980. aastatel oli kõige raskem seeriatootmises olev sõiduauto vene ZIL, mis kaalus 3 tonni. Aastas valmistati 4–5 sellist masinat, NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi paraadauto kaalus 6 tonni ja selle kere oli valmistatud 3 tolli paksusest soomusest. Kaheksasilindriline 7,1 silindrimahuga mootor neelas 100 km kohta 40 liitrit bensiini.

Tunnuspildil: Hitleri Mercedes 770-S Berliini Olümpiastaadionil.

NB! Vt ka YouTube:
Mercedes 770 Offener Tourenwagen, 1939, der größte Mercedes aller Zeiten (avaldatud 26.aug. 2021)
Adolf Hitler Owned Car 1939 WW2 Mercedes Benz Used in World War II Poland March
Mercedes benz 770k 1939