Allveelaev – nähtamatu vaenlane
Vee all sõitmise katseid tehti juba antiikajal, kuid esimene kasutamiskõlblik sukelpaat valmis hollandlasel Cornelius van Drebbelil 1624. aastal. Paat sukeldus üksiksektsioonide veega täitumise põhimõttel. Tühjendamispõhimõtet Drebbel ei tundnud ja pinnaletõus käis pärast ballasti äraheitmist. Paadi kere oli puust ja kaetud loomanahkadega. Mansettidega tihendatud avadest ulatus välja kuus paari aere. Tolle veealuse sõiduki kasutamise kohta andmeid pole. 1774. aastal uppus inglane Day oma veealuse paadiga Plymouthi sadamas ja oli seega allveesõidu ajaloo esimene ohver…
On iseloomulik, et kõik leidurid nägid allveelaevas sõjapidamisvahendit. David Bushnell oli esimene, kelle loodud allveepaat üritas rünnata pealveelaeva. See juhtus 1777. aastal, kui Inglise laevastik blokeeris New Yorgi sadamat.
1862. aastal valmis hispaanlasel Narciso Monturiol 17 m pikkune allveelaev Ictineo, mille panid algul liikuma 16 meest, hiljem aga aurumasin. Ballasttanke tühjendati sellel allveelaeval suruõhuga. Sel pinnaletõusu viisil põhinesid kõik hilisemat tüüpi allveelaevad.
Pikka aega ei õnnestunud leida sobivat jõuallikat. Esimese mootoriga allveelaeva ehitasid prantsuse mereväeohvitser Bourgeois ja insener Charles-Marie Brun 1564. aastal. 42,2 m pikkuse Ja 420-tonnise veeväljasurvega Plongeuri pani liikuma 80-hobujõuline suruõhumootor. Hiljem katsetati auru- ja bensiinimootorit, kuid veealuseks sõiduks ei sobinud üks ega teine, sest nad vajasid suurel hulgal hapnikku.
Sõjaliselt kasutatavaks sai allveelaev alles sajandivahetusel. 1897. aastal ehitas saksa insener Rudolf Diesel uut tüüpi sisepõlemismootori. Diiselmootori eelisteks on suhteliselt väike kütusekulu ja suur töökindlus. Nii hakkasidki allveelaevad vee peal liikuma diisel- ja vee all elektrimootoriga, millele andsid voolu akumulaatorid.
Allveelaev oli nüüd rünnakuks kohane. Pealegi oli selle sajandi alguseks loodud torpeedo, millest sai allveelaeva tähtsaim relv. Aja jooksul täiustusid navigatsioonivahendid ja torpeedode sihtimisseadmed. Kuigi periskoop oli leiutatud juba 1834. aastal, kulus hulk aega tema rakendamiseni allveelaevadel.
Allveelaevastiku rajamine oli jõukohane kõrgelt arenenud masinatööstusega riikidele. Keiserlikul Saksamaal algas allveelaevade seeriaviisi ehitamine 20. sajandi alguses.
4. augustil 1906 lasti Kielis vette topeltkerega Unterseeboot l ehk lühendatult U 1. Selle veeväljasurve oli kõigest 238 tonni ja ta võis tegutseda vaid rannavetes. Kolm torpeedot sai välja lasta üheainsa aparaadi kaudu. U 1 kiirus vee peal oli 10,8 sõlme (20 km/h) ja vee all 8,7 sõlme (16,1 km/h), sukeldumissügavus kuni 30 m. Meeskond koosnes kahest ohvitserist ja kümnest madrusest. Aastast 1921 on U 1 Münchenis Saksa Muuseumi eksponaat.
Selle seeria esimesed eksemplarid sõitsid vee peal petrooleumimootoritega, mille töötamisel tekkiv tohutu tossupilv reetis asukoha mitme miili kauguselt. Alles U 19 sai diiselelektrilise jõuseadme, mis tähistas olulist pööret allveelaevaehituses. U 19 oli nelja torpeedoaparaadiga, kaks vööris ja kaks ahtris, lisaks väike pardakahur. U 19 võis tegutseda baasist kaugel avamerel. 5-sõlmese kiirusega võis U 19 läbida vee all kuni 80 miili. Esimese maailmasõja eelõhtul oli Saksamaal 10 sellist laeva, rohkem kui ühelgi teisel riigil. Kuigi Inglismaal oli sõja puhkedes koguni 76 allveelaeva, jäid need tehniliselt Saksa omadele alla.
Kasutades ettekäändena ertshertsog Ferdinandi tapmist, kuulutas Austria-Ungari 28. juulil 1914 Saksamaa õhutusel sõja Serbiale. l. augustil kuulutas Saksamaa sõja Venemaale. Päev hiljem astus Inglismaa Saksamaa vastu. Hävingut külvav laviin oli veerema pääsenud ja seda peatada polnud enam võimalik…
Allveelaevad osalesid juba sõja alguspäevadel. Esimene Saksa allveelaevade lahinguretk oli 6.–11. augustini 1914. Kümme laeva suundus Saksa lahest põhja suunas, kus arvati olevat osa Inglise sõjalaevastikust. Kaks allveelaeva ei pöördunud tagasi.
Esimene sõjalaev, mille uputas Saksa torpeedo (välja laskis U 21), oli Inglise ristleja Pathfinder. See juhtus 5. septembril 1914 Firth of Forth’i lahes. Ristleja uppus nelja minutiga ja viis endaga sügavusse kogu meeskonna. Järgmine kaotus tabas inglasi kümmekond päeva hiljem.
22. septembri hommikuvalguses nägi U 9 komandör läbi periskoobi kolme Inglise sõjalaeva siluetti. Ohtu aimamata ristlesid laevad Inglise kanali idaosas. Kell 7.20 laskis U 9 ühest laevast 500 m kaugusel välja torpeedo. Täistabamus! Laev hakkas kiiresti vajuma. Pool tundi hiljem sai kaks torpeedot keresse teine laev. Kolmas jõudis madrused merest üles korjata ja … mõni minut hiljem läks põhja kõigi kolme laeva meeskondadega. Kolme vananenud soomuslaeva Hogue, Aboukir ja Cressy uputamiseks kulus vähem kui kaks tundi. Hukkus umbes 2000 Inglise meremeest. Allveelaev oli tõestanud oma ohtlikkust ja sellest päevast alates hakati Inglismaal tõsiselt mõtlema allveelaevade tõrjele.
23. augustiks 1914 oli Saksamaal 205 sõjalaeva, Inglismaal 494. Inglaste 30 suure sõjalaeva vastu oli sakslastel neid 20, kergeristlejaid, hävitajaid ja torpeedopaate oli sakslastel suhteliselt veelgi vähem. Paraku selgus peagi, et aeglasevõitu allveelaevade kasutamine kiirete ja hästi manööverdavate pealveelaevade vastu ei anna oodatud tulemusi. Pealegi sõitsid suured laevad kiirekäiguliste saatelaevade kaitse all.
Märksa raskemaks osutus sõjalaevu kaitsta õnnetusjuhtumite ja diversioonide eest. Sõjaajal oli paljudel sõdivate riikide laevadel plahvatusi. Nii lasksid Austria diversandid 1915. aasta oktoobris õhku Itaalia liinilaeva Benedetto Brini. 765 meeskonnaliikmest hukkus 385.
Hoolimata hästi korraldatud luurest ei suutnud ka Inglise laevastik diversioone ära hoida. 26. novembri hommikul 1914 lendas Sheerneasis õhku uus liinilaev Bulwark. 750 meeskonnaliikmest pääses eluga 12.
1917. aasta juulis kärgatas plahvatus uue Inglise liinilaeva Vanguard mürsukeldris. Hukkus 670 meeskonnaliiget. Aastatel 1914–18 kaotasid sõdivad riigid selliste plahvatuste läbi 11 suurt laeva.
Kõigil juhtudel jäid süüdlased leidmata. Pole isegi tõestatud, et need juhtumid olid diversiooni tagajärg, ehkki see on üsna tõenäoline. 7. oktoobril 1916 lasksid Saksa agendid Mustal merel õhku Vene liinilaeva Imperatritsa Maria ja jõudude vahekord Mustal merel muutus Saksa-Türgi laevastiku kasuks.
Sakse, luuretalituse aktivasse tuli kanda ka Inglise ristleja Hampshire uputamine suvel 1916. Ristleja väljus Briti sõjasadamast Scapa Flow’st, et viia Arhangelskisse feldmarssal Horatio Herbert Kitchener, kelle sõidu eesmärk oli koordineerida liitlaste operatiivplaane. Sõitu hoiti suures saladuses. Isegi ristleja komandör sai lõpp-punkti teada alles merel, kui tal lubati avada admiraliteedi ümbrik. Saksa luure sai kavandatud sõidust teada varem ja saatis allveelaeva U 22 Orkney saarte lähedale. Koos ristleja meeskonnaga hukkus ka feldmarssal Kitchener …
Saksa Admiraliteedi arvates oli allveesõda pidada kõige parem kaubalaevade vastu. Toimetati ju suurem osa Inglise sõjatööstusele vajalikku toorainet Briti saartele meritsi. Esimene sakslaste uputatud kaubalaev oli Inglise aurik Glitra. mille 20. oktoobril 1914 torpedeeris Norra ranniku lähedal U 17.
2. novembril kuulutas Inglismaa kogu Saksa lahe ja Põhjamere oma sõjalaevastiku tegevuspiirkonnaks. Saksamaale tähendas see mereblokaadi, sest tema tähtsamad merekommunikatsioonid kulgesid läbi Saksa lahe ja Inglise kanali. Lootes omapoolse mereblokaadiga Inglismaad põlvili suruda, kuulutas Saksamaa 4. veebruaril 1915 suure mereala Inglismaa ümber sõjatsooniks, ka Prantsuse ja Itaalia ranniku ning Vahemere idaosa. Saksa Admiraliteedi ametlikus teadaandes oli öeldud, et alates 18. veebruarist 1915 uputatakse nendes piirkondades iga avastatud kaubalaev ilma meeskonna ja reisijate ohutust tagamata. Samas hoiatati, et sõjas ei ole juhuslikkus välistatud ja sõjatsoonis võidakse vaenlase laevade pähe rünnata ka neutraalsete riikide lippude all sõitvaid aluseid.
Mõne kuu pärast sõjatsooni laiendati. Sestpeale patrullisid Saksa allveelaevad ka Põhja-Ameerika idaranniku ja Aafrika lääneranniku vetes. 1915. aasta veebruariks oli Saksa mereväe käsutuses 106 allveelaeva.
30. aprillil 1915 lahkus U 20 Emsi baasist ja võttis kursi Liverpooli lahte, et varitseda Inglismaale sõitvaid laevu. Üha halveneva ilma tõttu otsustas komandör kaptenmajor Schwieger patrullimise lõpetada ja 6. mail tagasiteele asuda. Järgmise päeva varahommikul märgati silmapiiril korstnaid ja maste. Üha selgemaks muutusid Inglismaa lõunaranniku suunas sõitva suura reisiauriku kontuurid. Kulus pool tundi, et allveelaev sobivale rünnakupositsioonile manööverdada. Kell 15.10 laskis U 20 vööriaparaadist 700 m kaugusel aurikust välja torpeedo, mis tabas laeva tüürpoordi kaptenisilla taga. Järgnes ebatavaliselt võimas plahvatus, nii et veesammas tõusis kõrgemale esimesest korstnast. 20 minuti pärast oli aurik veepinnalt kadunud. U 20 ohvriks oli Inglise reisilaev Lusitania. Auriku pardal olnud 1959 inimesest hukkus 1198.
Reisilaeva uputamine tekitas pahameelt kogu maailmas. Et ohvrite hulgas oli ka 128 USA eraisikut, põhjustas see asjaolu Ameerika ja Saksamaa suhete järsu halvenemise. President Wilson saatis Berliini terava noodi, mis võrdus ultimaatumiga. Selles anti mõista, et kui midagi niisugust veel kordub, astuvad Ameerika Ühendriigid sõtta.
1915. aasta maist juulini uputasid Saksa allveelaevad sõjatsoonides 116 vastase ja neutraalsete riikide laeva, neist 22 ilma hoiatamata. Enamikul juhtudel lähenesid allveelaevad veepinnal kaubalaevadele ja nõudsid signaalidega või hoiatuslaskudega laeva peatamist. Seejärel käskis komandör merekaardid ja laevapaberid allveelaeva pardale tuua ning meeskonnal päästepaatidesse asuda. Kui paadid olid laevast eemaldunud, tulistati seda kahurist või uputati lõhkelaengutega, et säästa väheseid ja kalleid torpeedosid. Inimesed päästepaatides jäeti saatuse hooleks.
Saksa rasketööstuse magnaatide survel jõudis 1916. aasta märtsis allveesõda Inglismaa vastu uude etappi. Et ära hoida uusi konflikte Ameerika Ühendriikidega, ei lubatud siiski reisilaevu rünnata. Keelust ei peetud aga kinni.
24. märtsil 1916 patrullis U 29 Boulogne lähedal. Kell 3.40 märgati kahe kõrge mastiga laeva. Tundmata huvi, mis laev see on, käskis komandör sukelduda ja asuda rünnakupositsioonile. Kell 3.55 oli laev jõudnud 1300 m kaugusele ja torpeedo lasti välja. 69 sekundi pärast kõlas tugev plahvatus. Prantsuse reisilaeva Sussex eesmine osa purunes kuni kaptenisillani… Sama saatus tabas hiljem reisiaurikut Arabic. Mõlema laeva torpedeerimisel hukkus taas USA kodanikke.
Pärast Sussexi põhjalaskmist saatis USA valitsus Berliini noodi, mis oli eelmistest veelgi teravam. Nüüd ähvardati diplomaatiliste suhete katkestamisega.
1915. aastal sõitis U 21 läbi Gibraltari Vahemerre. Dardanellide väinas uputati kaks Inglise liinilaeva. Admiraliteet ei oletanud selles piirkonnas veealust ohtu ja ettevaatamatus maksis kurjasti kätte. Saksa allveelaevad tundsid end Vahemeres üsna ohutult. Ainuüksi kaptenleitnant Lothar von Arnauld de la Periere uputas üle 400 000 brt laevaruumi. 1915. aasta veebruaris uputasid Saksa allveelaevad 22 785 brt, aga 1916. aasta aprillis juba 217 202 brt ja järgmise aasta aprillis koguni 916 967 brt. Näiteks U 19 uputas 11-päevasel lahinguretkel 27 laeva millest 17 olid kalalaevad. Nii suur tsiviillaevastiku kaotus sundis Inglismaad tarvitusele võtma mõjusamaid abinõusid.
Kõige tõhusamaks osutus 1915. aastal leiutatud süvaveepomm, mis oli varustatud hüdrostaatilise süütemehhanismiga. Sütikut võis eelnevalt välja reguleerida ja panna pommi plahvatama soovitud sügavuses. Sealjuures ei pruukinud rünnatav saada otsetabamust. Vees leviv lööklaine põrutas sageli lahti .seadmeid või vigastas mõõteriistu sel määral, et allveelaev oli sunnitud pinnale tõusma. Allveelaevade vastu hakati kasutama ka lennukeid; esimesena sai sellega hakkama Vene lennuk M 5 Krimmi ranniku lähedal. Kõik sõdivad riigid kokku hävitasid lennukite abil vaid 9 allveelaeva.
Inglased püüdsid lahtede suudmetesse paigutada võrk- ja palktõkkeid, kuid see oli nõrgapoolne abinõu. Märksa paremaid tulemusi andis vaenlase allveelaevade võimalike liikumisteede mineerimine. Juba kuu aega pärast sõja puhkemist mineeriti osa Inglise kanalist Doveri juures. 1914. aasta novembriks oli inglastel paigutatud 2764 ankurmiini, järgmise aasta veebruaris pandi veel 4390 miini. Saksa lahest sai üks suur miiniväli. 1915. aasta lõpus panid Inglise miinilaevad lahte 4500 miini ning 1916. aasta esimesel poolel Zeebrügge ja Ostende (Saksa allveelaevabaasid okupeeritud Belgias) vahele merre 7500 miini. Inglaste suureks kurvastuseks selgus aga üsna varsti, et miinide sütikud ei olnud kuigi töökindlad.
Oli vaja täiustada sütikuid, kuid see tähendas ka miinide väljavahetamist, mis oli äärmiselt ulatuslik ja kulukas operatsioon. Töökindlate sütikutega said inglased maha alles 1917. aastal. Saksa lahte puistati nüüd 22 000 uute tundlike sütikutega miini, järgmisel aastal veel 15 000. Et muuta Saksa allveelaevadele võimatuks läbida miiniväli sügaval vee all, rippusid ankurmiinid astmeliselt erinevatel sügavustel. 1918. aasta jaanuaris tekkis Doveri lähedale merre ülitundlik ja üsna kindel tõke miinidest, mis olid omavahel võrkudega ühendatud. Saksa allveelaevad olid sunnitud Atlandile sõitma ümber Orkney saarte.
Esimeses maailmasõjas veesati ühtekokku 310 000 meremiini, neist 187 000 Lääne- ja Põhjamerre. Miinipanijatena kasutati edukalt ka allveelaevu, mis võisid pardale võtta 34–36 miini. Üks Saksa allveelaev ületas Atlandi ja paigutas lõhkekehad Põhja-Ameerika idaranniku lähedale.
Ühele neist miinidest, kõigest 10 miili kaugusel New Yorgist, sattus Ameerika ristleja San Diego. Miinide tõttu hukkus 184 sõjalaeva ehk 40% kõigist Esimeses maailmasõjas hävitatud sõjalaevadest. Kuid suured miiniväljad ega muud kombineeritud tõkked ei suutnud oluliselt pidurdada allveelaevade tegutsemist.
Juba sõja alguses tekkis Saksamaal sõjaliste toorainete nappus. Skandinaaviast saabus küll pideva vooluna vajalikke maake, kuid neid meritsi kaugemalt tuua oli ülimalt riskantne. Ohutuse tagamiseks konstrueeriti Germaniawerftis unikaalne allveelaev, mis oli suuteline trotsima Antandi mereblokaadi. See kauba-allveelaev nimega Deutschland võis pardale võtta 800-tonnise laadungi ja ületada Atlandi ookeani.
Tõsi küll, Deutschland tegi üle ookeani ainult kaks reisi. 1917. aastal astus USA sõtta ja sellised kaubareisid ei olnud enam mõeldavad. Deutschland ehitati ümber lahinguallveelaevaks. Teine kauba-allveelaev Bremen, mis 26. augustil 1916 merele sõitis, jäi teadmata kadunuks. Tõenäoliselt tabas teda õnnetus ja ta roostetab kusagil Atlandi ookeani sügavuses…
Allveetõrjet aitas muuta efektiivsemaks veel üks tähtis leiutis – mürapeilingaator ehk hüdrofon, mille loojateks olid Prantsusmaale emigreerinud vene insener Konstantin Šilovski ja prantsuse füüsik Paul Langevin.
Teatavasti levib heli vees viis korda kiiremini kui õhus, sealjuures levivad helilained üha suureneva akustilise kera kujul; mille keskpunkt on heliallikas. Nende vee omaduste alusel konstrueeritigi hüdrofon, mille abil on võimalik avastada teise laeva lähenemist. Mürapeilingaator koosneb membraani ja võimendiga varustatud helivastuvõtjast, mis muundab helivõnked elektrivõngeteks. Kõrvaklappides muunduvad elektrisignaalid uuesti helisignaalideks.
Inglise hävitaja Chero oli meresõja ajaloos esimene sõjalaev, millel õnnestus (23. aprillil 1916) sukeldunud Saksa allveelaev välja peilida ja see süvaveepommidega uputada. Tõsi, esimesed hüdrofonid olid väikese võimsusega ning võimaldasid määrata suuna umbkaudu. Täpset kaugust laevani nende abil määrata ei õnnestunud. Peale selle muutis vee all jälitaja eest põgenev allveelaev vaenlase eksitamiseks pidevalt kiirust ja kurssi. Merre loobiti kümneid pomme lootuses, et mõni ikka tabab. Võib arvata, et selline ehku peale pommitamine tekitas kalavarudele suuremat kahju kui Saksa allveelaevastikule. Tootsid ju inglased mõnel sõjaperioodil rohkem kui 8000 süvaveepommi nädalas!
Võitluses nähtamatu vaenlasega kasutasid inglased ka sõjakavalust, paigutades kaubalaevadele maskeeritud kahurid. Kui vaenlase allveelaev tõusis pinnale, et laev kahuritulega uputada avas kaubalaev ootamatult tule. Nii hävitasid relvastatud Inglise kaubalaevad aastatel 1915–17 kaksteist Saksa allveelaeva.
Sakslased vastasid omapoolse kavalusega. Teatavasti jätab veepinna kohale tõstetud periskoop allveelaeva liikumisel enda järele reetliku laineviiru. Laeva ründamisel maskeerisid sakslased periskoobi seebikasti või tühja tünniga. Inglased märkasid küll vees ulpivat kasti, kuid ei pööranud sellele mingit tähelepanu, ehkki kast lähenes kahtlase kiirusega…
Nagu eespool märgitud, mõjutasid merel võitluse tulemusi ka luureteenistused. Liitlased andsid Saksa allveelaevadele pärast koodide teadasaamist raadiosaadete abil valekäske. Näiteks õnnestus inglastel ära kasutada asjaolu, et üks nende šifreid sattus sakslaste kätte; see oli kood, millega anti edasi teateid sakslaste miiniväljade likvideerimisest.
Üks Saksa allveelaev veeskas palju miine Waterfordi sadama (Iirimaa) suudmesse. Inglise vastuluure saatis sakslastele teadaoleva koodiga teate, et need miinid on välja püütud. Allveelaev ilmuski varsti pahaaimamatult uusi panema ja …lendas õhku oma miini otsa.
Inglise luureteenistus püüdis korraldada ka diversioone, et vastase kõige paremat kaadrit hävitada. 1917. aasta suve algul oli kavas Saksa allveelaevade Flandria flotilli ohvitseride bankett Brügges. Osa võtma pidid kõik laevastiku ohvitserid. Erand tehti vaid mõne noorema suhtes, kellel oli ette tulnud ränki distsipliinirikkumisi. Need, kes kutset ei saanud, otsustasid banketi päeval korraldada demonstratiivselt õhtusöögi. Kuid tekkis takistus: parimad veinid olid saadetud kasiinosse, kus pidi toimuma bankett. Ohvitseridel õnnestus kasiinost tosin šampanjapudelit sisse vehkida. Üks ohvitser haaras aga kaks pudelit admiral August Ludwig Schröderi (1854–1933) laualt. Kui hiljem pudeleid avama hakati, kõlas plahvatus, mis mattis rusude alla kogu seltskonna. Üks meestest tuli järgmisel päeval meelemärkusele ja rääkis loo pudelitest, millest enamik oli endiselt kasiinos. Uurimisel selgus, et need sisaldasid tugevatoimelist lõhkeainet. Piisanuks ühe avamisest ja Saksa allveelaevastiku Flandria flotillil poleks olnud peaaegu ühtegi vilunud ohvitseri…
Veebruaris 1917 kuulutas Saksamaa välja totaalse allveesõja suurel merealal ümber Inglismaa, samuti Prantsusmaa ja Itaalia vetes. Relvastatud Inglise kaubalaevadel ei olnud enam vähimatki edulootust, sest nüüd uputasid sakslased hoiatamata kõik avastatud kaubalaevad torpeedodega. 1917. aasta aprillis lasksid sakslased põhja 458 laeva. Aasta lõpuks oli uputatud 3170 vastase ja neutraalsete riikide kaubalaeva.
1918. aasta algul võttis Saksa Admiraliteet endale eesmärgi Inglismaa kuue kuuga põlvili suruda, kuid pööret sõja käigus Saksamaa kasuks ei saavutatud. Piiramata allveesõjast hoogu sattunud saksa komandörid hakkasid põhja laskma ka koduteel olevaid Ameerika laevu ja 3. veebruaril 1917 katkestas USA diplomaatilised suhted Saksamaaga. 6. aprillil kuulutas USA Kongress Saksamaale sõja.
Olukord muutus järsult, kui USA merevägi hakkas kaubalaevu konvoeerima. Nüüd ei saanud Saksa allveelaevad enam Inglismaale ja Prantsusmaale suunduvatele liitlaste laevakaravanidele olulist kahju tekitada. Sõjalaevade kaitse all sõitis 1917. aastal Ameerikast Euroopasse 1280 laeva. Sakslastel õnnestus neist uputada ainult 11. Skandinaaviamaadest teele asunud 5560 laevast hukkus vaid 63.
1918. aasta juunis uputasid sakslased kõigest 391 639 brt laevaruumi, kuigi selleks ajaks oli tegevusse rakendatud 305 allveelaeva.
1917. aastal tegeles inglaste poolel allveelaevade otsimise ja hävitamisega 384 eri tüüpi sõjalaeva, 65 allveelaeva, 50 väikest õhulaeva ja 194 lennukit. Ameerika ajaloolased on välja arvutanud, et lääneliitlaste võitlus Saksa allveelaevade vastu läks neile 19 korda rohkem maksma kui kogu allveelaevaehitusprogramm keiserlikule Saksamaale.
Kõik sõdivad riigid uputasid 19. milj. brt laevaruumi, millest 14 milj. langes Saksa sõjalaevade arvele. Saksa allveelaevad lasksid põhja 6394 vastase ja neutraalsete riikide laeva, Antandi tsiviillaevastikule tekitatud kahju oli tohutu – ainuüksi Inglismaa kaotas 65% oma kaubalaevastikust. Kuid kahju tegelikku suurust ei saa hinnata ainult nende arvude järgi. Uppus ju koos laevaga ka väärtuslik laadung – lõppkokkuvõttes kümnete tuhandete inimeste kätetöö. Kuid ka sakslaste endi kaotused olid suured. 374 tegevusse rakendatud allveelaevast kaotati 228.
13 000 allveelaevnikust leidis 5132 külma haua merepõhjas.
Allveelaevad tegid Esimese maailmasõja ajal läbi kiire arengu. Sõja eel ehitatud allveelaeval kulus sukeldumiseks 2 minutit, aga korraliku väljaõppe saanud meeskonnaga sõjaaegsel allveelaeval piisas selleks 40 sekundist.
Kuigi torpeedo oli olemas juba 19. sajandi teisel poolel ja kuulus enne sajandivahetust pealveesõjalaevade relvastusse, sai Esimeses maailmasõjas just allveelaevadest põhiline torpeedokandja. Torpeedorünnak pealveelaevale toimus tavaliselt 4–5 kaabeltau (740–925 m) kauguselt, kuid mitte kaugemalt kui 20 kaabeltaud (3700 m). Sõja ajal uputati torpeedodega 106 sõjalaeva ehk 24 protsenti kõigist hävitatud sõjalaevadest.
Sõja lõpus ehitati juba tõelisi allveeristlejaid. 1917. aastal sai Saksamaal valmis 7 suurt allveelaeva. Nende veeväljasurve oli 1500–2300 tonni ning tegevusraadius suurem. Pardale võisid nad võtta 18–20 torpeedot, 1700 mürsku ja 200 lõhkelaengut. Tolleaegsete allveelaevade suureks puuduseks oli aga väike sukeldumissügavus (50–75 m) ja väike liikumiskiirus vee all (6–10 sõlme).
Nimetatud asjaolud muutsid allveelaeva pealveesõjalaevadele kergesti tabatavaks. Kuid kõigist tehnilistest puudustest hoolimata oli nähtamatu, vaenlase poolt Antandile tekitatud kahju igal juhul suurem efektist, mida andis liitlaste võitlus Saksa allveelaevade vastu. Nagu näitasid Esimese maailmasõja kogemused, ei sõltu sõja tulemus ainult üksikute relvaliikide väljaarendamisest.
Saksamaa oli sõja kaotanud tegelikult juba enne selle algust. Ei Saksamaa ega tema liitlaste sõjalis-majanduslik potentsiaal olnud piisav võitluseks poole maailma vastu.
11. novembril 1918 kell viis hommikul kirjutasid Saksamaa esindajad Pariisi lähedal alla marssal Foch’i dikteeritud vaherahutingimustele. Kell 11 puhus marssali staabivaguni juures fanfarist tulevahetuse lõpetamise signaali, mis anti edasi piki kogu rinnet. Esimene maailmasõda oli lõppenud.
* * *
Pärast Esimese maailmasõja lõppu oli Saksamaa kaotanud oma territooriumist 71 295 km2, umbes kümnendiku rahvastikust ja kõik senised koloniaalvaldused (2,9 milj. km2). 28. juunil 1919 sõlmitud rahulepingu järgi pidi Saksamaa 44 aasta jooksul võitjariikidele maksma 226 miljardit marka reparatsiooni. (Tegelikult lakkas Saksamaa Hooveri moratooriumi alusel makseid tasumast juba 1931. aastal.) Leping ei lubanud Saksamaal pidada suuremat kui 100 000-mehelist armeed. Saksa merejõud võisid pidada 6 lahingulaeva, 6 väikest ristlejat, 12 miinilaeva ja 12 torpeedopaati. Allveelaevade ehitamine oli üldse keelatud.
Saksamaal valitses sõjajärgne kaos ja viletsus. 1923. aastal saavutas inflatsioon kõrgpunkti. Paberraha, muutus väärtusetuks. Ühe kuldmarga eest oleks tulnud lauale laduda biljon marka paberrahas! Kuigi pärast sõda oli Saksamaa sunnitud rahulepinguga arvestama, ei seganud see saksa militariste juba 1920-ndate aastate algul asuma salaja looma uusi relvi ning tegema ettevalmistusi revanšiks. Seega oli vaid aja küsimus, mil leping muutub Saksamaa silmis tühipaljaks paberilipakaks.
Kuigi allveelaevade ehitamine Saksamaal oli keelatud, ei saanud keegi pidada lepingu rikkumiseks laevade tootmist teistes maades. Sõjalaevastiku juhtkonna heakskiidul müüsid laevatehased Germania ja Vulkan allveeristleja H 117 joonised Jaapanile.
Kaugel Vaiksel ookeanil omandasid saksa konstruktorid uute lahingulaevade ehituskogemusi. Saksa mereväe juhatuse vaikival nõusolekul loodi 1922. aastal Haagis ja 1930. aastal Soomes konstrueerimisbürood, kus konstruktorid asusid arendama vanu allveelaevatüüpe ja looma uusi. Kuni 1933. aastani valmistati Hollandis, Hispaanias ja Soomes allveelaevade üksikosi ja terveid sektsioone, mis hiljem Saksamaale veeti ja seal kokku monteeriti.
16. märtsil 1935 seati Saksamaal sisse üldine sõjaväekohustus ja algas ohjeldamatu relvastumine konkreetsete programmide järgi. Laevastikukokkulepe 18. juunist 1935 Inglismaa ja Saksamaa vahel lubas viimasel omada umbes 70 allveelaeva. Esimene lasti Kielis vette juba kolm päeva enne lepingule allakirjutamist ja sama aasta 27. septembriks oli fašistlikul Saksamaal formeeritud esimene allveeflotill, mille juhatajaks sai üliagar admiral Karl Dönitz. Tegelikult andis Londoni kokkulepe Saksamaale sõjalaevastiku loomiseks vabad käed.
Hoolimata intensiivsetest ettevalmistustest ei olnud fašistlik Saksamaa 1939. aasta sügisel sõjaks valmis, kuid Kolmanda riigi juhtkond leidis, et kujunenud olukorras ei tohi sõja alustamisega viivitada, ja tegi kogu panuse välksõjale.
Tõde selgus alles pärast sõda. 1939. aasta augusti eelviimasel nädalal lahkus 15 Saksa allveelaeva baasidest ja suundus Atlandi ookeanile. Sõja puhkedes pidid nad iseseisvalt opereerima. Reisilaeva uputas U 30. Allveelaeva meeskonnaliikmetelt nõuti hiljem koonduslaagriga ähvardades allkirja selle kohta, et nad hoiavad saladuses kõik, mis toimus 3. septembril 1939. Athenia uputamisest kanti ette Dönitzile, kes andis käsu lõigata logiraamatust välja leht Athenia uputamise sissekandega ning asendada see teise lehega, kus seisis, et 3. septembril kell 14 (Athenia uputamise ajal) oli allveelaev 200 miili lääne pool.
1942. aasta septembris andis admiral Dönitz välja oma kurikuulsa käskkirja, millega keelati allveelaevale võtta uputatud laevalt merre sattunud inimesi, samuti ei olnud lubatud päästepaatides olevatele meremeestele toiduaineid ja vett anda. Käskkirjas oli öeldud, et merehädalistele abi andmine olevat vastuolus sõja nõuetega, mis seisnevat nii vaenlase laevade kui nende meeskondade hävitamises. Küll jäi aga jõusse varasem korraldus võtta võimaluse korral pardale uputatud laeva kapten ja vanemmehaanik.
Tõsi, too käskkiri oli kavalalt formuleeritud. Polnud sõnagagi öeldud, et merehädalised uputatud laevalt tuleb tappa. Peab tunnistama, et kõikvõimalike direktiivide ja käskkirjade koostamisel ilmutasid natsid erakordset leidlikkust. Nii tähendasid „Endlösung” (lõpplahendus) ja „Sonderbehandlung” (erikohtlemine) inimeste hävitamist. Sõna „Sicherstellung” (kindlustamine) sõjaaegset tähendust oleks aga mõttetu otsida ükskõik millisest sõnaraamatust. Natside kõnepruugis tähendas „Sicherstellung” okupeeritud riikides kunstiväärtuste plaanipärast arvelevõtmist, nende röövimist ja Saksamaale vedamist…
Arusaadav siis, miks Dönitzi käskkirja tegelikku mõtet tuli allveelaevade komandöridele selgitada suusõnal. 1942. aasta oktoobris üht allveelaevad baasi inspekteerides ütles Dönitz otse välja, et vaenlase laeva meeskond on samasugune rünnakuobjekt kui laev ise!
Suure tegevusraadiusega allveelaev U 852 oli mõeldud Lõuna-Atlandile ja India ookeani. 1944. aasta märtsi algul oli U 852 teel India ookeani. 13. Märtsi õhtul märgati horisondil üksikut, aurikut. Allveelaev sukeldus ja jäi ootama. Mitme torpeedotabamuse järel uppus aurik kolme minutiga. Laevalt pääses ainult seitse meest. Kui hämardus, tõusis allveelaev pinnale ja hakkas prožektorite valgusel otsima ellujäänuid. Hukkunud auriku kolmas ohvitser toodi päästeparvelt allveelaeva pardale ja nõuti andmeid laeva laadungi ning sihtsadama kohta. Selgus, et U 852 ohvriks oli Kreeka aurik Peleus, mis oli teel Freetownist Lõuna-Ameerikasse. Allveelaeva komandör kaptenleitnant Eck käskis meremeestel päästevestid seljast ära võtta ning nad parvele tagasi saata. Abile lootnud kreeka meremehi ootas pettumus. Abi andmise asemel algas prožektorite valgusel tapatalg, millest võtsid osa teine vahiohvitser Hoffmann, insener Lenz ja laevaarst Weisspfennig. Mõrvarid lasksid käiku kuulipildujad ja käsigranaadid. Veel mitu tundi sõitis U 852 merepinnal ujuvate laevarusude vahel, siis arvas komandör, et kõik kuriteo tunnistajad on kõrvaldatud. Allveelaev jätkas oma teekonda.
20. aprillil 1944 leiti aga kolm meest elusana päästeparvelt. Ellujäänute hulgas oli Peleuse kolmas ohvitser. Sõitnud ümber Aafrika, jõudis U 852 India ookeani. Adeni lahes ründasid allveelaeva Inglise lennukid ja tekitasid nii ränki vigastusi, et komandör Eck otsustas laeva maha jätta ja Somaalia ranniku lähedal õhku lasta. Paraku leidsid inglased madalas vees uppunud U 852 pardadokumendid, mis tõendasid sooritatud kuritegu. 17. oktoobril 1945 astusid Eck, Hoffmann ja Weisspfennig Inglise sõjakohtu ette. Kõik kolm mõisteti surma mahalaskmise läbi ja 30. novembril 1945 viidi kohtuotsus täide.
Ometi ei täitnud Dönitzi kuritegelikku käsku kõik komandörid. Seda asjaolu püüdis Dönitz ära kasutada Nürnbergi protsessil, väites, et merehädaliste tulistamine oli vaid üksikute allveelaevakomandöride omavoli.
1936. aastal kirjutati Londonis alla protokollile, mis andis rahumeelsele laevaliiklusele teatud tagatised. Sõjalaevadel, kaasa arvatud allveelaevadel, polnud lubatud uputada kaubalaevu või muuta neid meresõidukõlbmatuks, tagamata ohutut varjupaika reisijaile ja meeskonnaliikmeile. Ometi tabas Londoni protokolli sama saatus mis teisigi üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse eeskirju. Fašistlikud admiralid nägid allveelaevade tähtsaimat ülesannet liitlaste merekaubateede purustamises ja kaubalaevade terroriseerimises. Kuivõrd seda poleks saanud teha kooskõlas Londoni protokolliga, heideti see lihtsalt kõrvale.
Sõja ajal ehitati Saksamaal põhiliselt üht tüüpi allveelaevu VIIC. Nende tegevusraadius oli üle 6000 miili. Vee all võis laev 4-sõlmese kiirusega läbida vaid 80 miili. Relvastus: üks 88 mm kaliibriga kahur Ja 6 torpeedoaparaati (4 vööris ja 1 ahtris), lahinguretkele võidi kaasa võtta 14 torpeedot.
1941. aastal lasti vette esimene allveelaev seeriast IX D, mis oli mõeldud tegutsema Lääne- ja Lõuna-Atlandi ning India ookeanis. Tegevusraadius ulatus 23 700 miilini ja maksimaalne kiirus vee peal 19,2 sõlmeni. IX D relvastusse kuulus 6 torpeedoaparaati ja 24 torpeedot ning üks 105 mm kaliibriga pardakahur ja kaks raskekuulipildujat. Kuigi sukeldumissügavuseks oli lubatud 80–100 m, riskisid mõnedki rünnatavad laevad sukelduda isegi 240 meetri sügavusele. Sellises sügavuses juhtus tekkima lekkeid, mis omakorda põhjustasid lühiseid ja seadmete rikkeid.
Kuid sügavus päästis süvaveepommide eest. Seda enam, et inglased ei teadnud pikka aega, kui sügavale Saksa allveelaevad võivad sukelduda ja reguleerisid sütikud välja nii, et pommid plahvatasid maksimaalselt 125 m allpool veepinda.
Lisaks lahinguallveelaevadele ehitati Saksamaal ka allveetanklaevu ehk nn. piimalehmi, mis varustasid avamerel tegutsevaid allveelaevu kütusega. Peale selle oli neil töökoda ja laatsaret.
30. detsembril 1939 kinnitatud eriprogrammi kohaselt pidi iga kuu valmima. 20–30 allveelaeva. 1940. aastal valmis 50 ja 1941. aastal 200 uut laeva, mis oli aga kavandatust tunduvalt vähem.
31. aasta detsembrikuu eelviimasel päeval andis Saksa mereväe juhatus korralduse uputada kõik avastatud laevad neis vetes, kus võis leiduda miine: merepiraatluse tagajärgi oleks kerge vaevaga saanud panna miinide arvele. 6. jaanuarist 1940 kuulutas Saksamaa suure mereala Briti saarte põhjaosa ümber Saksa mere- ja lennuväe tegevustsooniks ja .alates sellest päevast uputati hoiatamata iga avastatud laev. Sõjatsooniks kuulutatud mereteede kaudu toimetati Inglismaale aga 90% vajalikust importkaubast. Saksa kaugluurelennukid Focke-Wulf 200 startisid iga päev Bordeauxist (Prantsusmaa) ühe- või kahekaupa, lendasid lääne poolt ümber Briti saarte ja maandusid Lõuna-Norras. Järgmisel päeval lennati tagasi piki Inglismaa idarannikut. Raadio teel teatati kõigist avastatud laevadest. Lisaks hästi organiseeritud õhuluurele kasutasid sakslased nn. hundikarja (Wolfsrudel) taktikat: konvoi saatel sõitvatele kaubalaevadele tungis korraga kallale mitu allveelaeva. Selline rünnakuviis oli edukam, põhjustas segadust saatelaevadel ja võimaldas allveelaevadel hõlpsamini põgenema pääseda.
Samal ajal kui prantslased kükitasid Maginot’ liini taga hardas lootuses, et natside sõjamasin pöördub pärast Poola vallutamist itta Nõukogude Liidu vastu, käis sõda merel täie hooga. 1939. aastal uputasid Saksa allveelaevad nelja esimese sõjakuuga 114 laeva, järgmisel aastal juba 471. Saksa allveelaevad tegutsesid kõigil meredel ja ookeanidel, välja arvatud Vaikne ookean.
Pärast USA sõttaastumist 1941. aasta lõpus saadeti, allveelaevad ka Põhja-Ameerika idaranniku vetesse. 1942. aastal ilmusid nad Panama kanali lehisele, tungisid Mississippi ja St. Lorenzi jõe suudmesse. 1942. aasta jaanuaris tegutses USA idaranniku vetes 15 Saksa allveelaeva. Sama aasta aprilli lõpuks lasksid sakslased põhja 198 laeva, kaotades ise ainult kaks. Eriti agarad olid fašistide terashaid kurikuulsa Hatterase neeme piirkonnas. Sellest 12 miili ookeani poole algab laialdane Diamondi madal, mis on moodustunud tugevate süvahoovuste mõjul. Hatterase neeme ümbrus on lausa laevade kalmistu. (Ameerika hüdrograafid on kindlaks teinud, et viimase 400 aastaga on seal uppunud 2200 laeva.) Just selles piirkonnas torpedeeriti palju suuri transpordilaevu. Harilikult rünnati neid öösel. Päeval laadisid allveelaevad akumulaatoreid ja meeskonnaliikmed võtsid tekil päikest, öösiti aga lõõmasid merel nende torpedeeritud tanklaevad.
Et USA sõjalaevastik polnud võitluseks valmis, kandis ta suuri kaotusi. 1942. aasta juuni keskpaigani uputasid Saksa allveelaevad USA idaranniku vetes rohkeim kui 360 laeva. Ameeriklastel õnnestus hävitada ainult kaheksa allveelaeva. Olukord muutus aga niipea, kui USA sõjalaevastik suutis organiseerida kaubalaevade konvoeerimise Kesk-Ameerika sadamatest Newfoundlandi saareni (üle 6000 miili). Uputatud kaubalaevu jäi hoopis vähemaks. Saksa allveelaevadel ei jäänud muud üle, kui lahkuda ohtlikuks muutunud piirkonnast ja suunduda Mehhiko lahte või Kariibi merre. Seal uputasid nad 1942. aastal maist juunini 149 laeva. Kariibi meres asuvate Aruba ja Curacao saarte elanikud olid väga üllatunud, kui ühel päeval kostis merelt kahurimürin ja saartel asuvad naftarafineerimistehased põlema süttisid. Kuid alates juulist ajasid USA sõjalaevad fašistide terashaid minema ka nendest vetest. 1942. aasta oli lääneliitlastele meresõjas kõige kaotusterohkem. Sakslased uputasid 1094 laeva, kaotades ise 88 allveelaeva.
30. novembril 1941 uputas Inglise lennuk Biskaia lahes Saksa U 206. Sündmus oli tähelepanuväärne selle poolest, et esimest korda avastati allveelaev radari abil. Esimesed radarid, mis paigutati lennukitele, võisid igasuguse ilmaga nii päeval kui öösel avastada veepinnal sõitva allveelaeva kuni 18 miili kauguselt.
Seda, polnud palju, kuid allveetõrje muutus märksa tõhusamaks, seda enam et ka radarit täiustati pidevalt. Kuigi radar oli leiutatud juba enne sõda, võtsid inglased selle allveetõrjes kasutusele alles kaks aastat pärast sõja algust. 1941. aasta aprillis oli inglastel 110 radariga lennukit, kuid meeskondade väljaõpetamine võttis palju aega. Radariga samal ajal võeti tarvitusele lennukilt allaheidetav hüdroakustiline poi. Et allveelaevad suutsid vee all viibida küllalt piiratud aja, raskendas lennukite üha intensiivsem kasutamine mereluures nende tegutsemist üsna olulisel määral.
1943. aasta kevadel kaasasid USA ja Inglismaa Saksa allveelaevade vastu võitlusse 3000 pealveelaeva, 2700 lennukit ja 17 väikest õhulaeva. Mais ületas Atlandi 16 liitlaste konvoid (koos kauba- ja saatelaevadega ühtekokku 930 alust), mille vastu Saksa sõjalaevastik saatis 10 rühmas 214 allveelaeva. Sakslased lasksid põhja 19 laeva, kuid kaotasid ise 42 allveelaeva (39 Atlandil ja 3 Vahemeres). See oli suurim kaotus sõja algusest saadik.
Mai teisel poolel andis suuradmiral Dönitz kasu lõpetada allveelaevadel konvoide ründamine Atlandil ja lahkuda ohtlikuks muutunud piirkonnast. Tõsi küll, see korraldus kehtis lühikest aega. 1943. aasta viimase 7 kuuga uputati Atlandil veel 66 laeva, kuid kaotati 126 allveelaeva. Aasta lõpu bilanss oli ränk: Saksa sõjalaevastik oli ühe aastaga kaotanud 245 allveelaeva. Neist tervelt 142 hävitasid liitlaste lennukid: Esimese maailmasõja aegsest „lendavast riiulist” oli lennuk kujunenud tõhusaks relvaks, ka meresõjas. 1943. aastat otsisid ja hävitasid allveelaevu 430 inglaste lennukit. Kord õnnestus kahel lennumasinal kõigest 48 tunni jooksul uputada viia Saksa allveelaeva. Eriti intensiivselt hakkasid inglased õhuluuret tegema Biskaia lahe kohal. Asusid ju neli suurt Saksa baasi Prantsuse rannikul. Briti lennuvägi surus fašistide allveelaevad sõna otseses mõttes vee alla. Et vältida ohtu õhust, olid allveelaevad sunnitud sõitma vee all nii palju kui akumulaatorid võimaldasid. See aga tähendas suurt ajakaotust sihtkohta jõudmisel. Sakslaste kaotusi suurendas ka nende endi „hundikarja” taktika: rühm pidi oma tegevust raadio teel kooskõlastama, kuid just raadioside sai paljudele allveelaevadele saatuslikuks. Sageli õnnestus inglastel Saksa allveelaevade asukoht välja peilida ja saata kohale oma kiirekäigulised hävitajad, samuti hoiatada konvoi saatel sõitvaid kaubalaevu.
1941. aasta mais kaaperdasid inglased Saksa ilmavaatluslaevad München ja August Wridel ning hiljem allveelaeva U 110. Nõnda saadi koodiraamatud ja teised šifreerimismaterjalid. Selletõttu olid inglased edaspidi väga hästi informeeritud Saksa allveelaevade liikumisest ja nende tegevusplaanidest. 1944. aastal varustati Saksa allveelaevad raadiosaatjatega, mis andsid vajaliku info edasi sekundi murdosa jooksul. Nii lühikese ajaga oli muidugi võimatu laeva asukohta välja peilida. Lääneliitlaste edule allveetõrjes aitas kaasa ka suure lennukaugusega lennukite kasutuselevõtmine. Sellised lennukid sooritasid regulaarseid luurelende Põhja-Atlandi, Saksa allveelaevade põhilise tegevusala kohal. Inglise lennukid, olles avastanud vastase allveelaeva või selle radariga välja peilinud, kutsusid raadio teel kohale sõjalaevad. Sageli hoiti aga piirkonda, kus avastatud allveelaev oli sukeldunud, lennukeid välja vahetades nii kaua vaatlusväljas, kuni allveelaev oli sunnitud veepinnale tõusma.
Kahe maailmasõja vahel täiustati ka hüdrofoni. Hiljem lisandusid sellele kajalood ja hüdrolokaator, mis põhinesid helilainete kunstlikul tekitamisel. Teades heli levimise kiirust vees (1440 m/sek.), on kaja järgi kerge määrata merepõhja sügavust või teise objekti kaugust. Tõsi küll, mõni aeg enne Teist maailmasõda avastati, et hüdroakustilised aparaadid, sealhulgas kajaloodid, ei tööta täpselt, sest heli ei levi vees alati ühtlaselt, vahel aga ei lase salapärased helibarjäärid helilaineid läbi või kallutavad neid kõrvale. Selle nähtusega satuti kokku, kui varsti pärast täiustatud hüdrolokaatori ilmumist hakkas aparaat katsetamisel Kariibi meres näitama objekte, mida vees üldse polnud. Samas ei andnud ta edasi mingeid andmeid tõepoolest eksisteerivaist objektidest, näiteks allveelaevadest. Asi on selles, et 15 m sügavusel eksisteerib helibarjäär ehk nn. hüppekiht. Tema teke on tingitud piirkihist sooja ja külma vee vahel, mis peegeldab ultrahelilaineid. See oli väga tähtis avastus, sest need soojaveetaskud võimaldasid Teise maailmasõja ajal süvaveetermograafidega varustatud Saksa allveelaevadel peita end hüdroakustiliste seadmetega varustatud vaenlase laevade eest.
Ameerika laevastiku akustika jaamad, mis tegid hüdrofonide abil kindlaks vaenlase allveelaevade lähenemise, andsid aga mereloomade põhjustatud müra tõttu korduvalt valehäireid. Veealuste heliallikate, sealhulgas biogeensete heliallikate kindlaksmääramine omandas strateegilise tähtsuse; selle küsimuse uurimiseks eraldati suured summad.
Kuid tagasi sõjasündmuste juurde. 1943. aasta oli fašistlikule Saksamaale kaotusrohke mujalgi kui merel. Ebaedu jälitas agressoreid ka Nõukogude-Saksa rindel. 5. juulil 1943 alustati operatsiooni „Tsitadell”, mille eesmärk oli haarata uuesti strateegiline initsiatiiv. Saksa ülemjuhatus pani operatsioonile suuri lootusi, pidades murrangu saavutamist idarindel ülimalt tähtsaks. Tohutute kaotuste hinnaga suutsid armeegrupi „Mitte” väeosad tungida põhjast Kurski suunas 10–12 km. Lõunast õnnestus armeegrupi „Süd” tankidel liikuda Kurski suunas 35 km. Ja see oli kõik. Sakslaste pealetung takerdus kogu Kurski kaarel. 12. juulil läksid Nõukogude väed üle vastupealetungile. Operatsioon „Tsitadell” oli täielikult läbi kukkunud. Hävitav lüüasaamine Kurski all oli Saksamaale võrdne katastroofiga. Strateegiline initsiatiiv oli alatiseks kaotatud. Fašistlik blokk hakkas lagunema. Saksamaal kasvas rahulolematus sõjaga. Ei usutud enam võidusse. Sellises olukorras oli Saksamaa juhtkonna peamine eesmärk sõja venitamine, et võimaluse korral kaubelda välja vaherahu Saksamaale talutavatel tingimustel. Kuni sõja viimase päevani loodeti fašismivastase koalitsiooni lõhenemisele, aga ka uute relvaliikide kasutuselevõtule. Natslik ladvik pani suuri lootusi rakettidele V l ja V 2.
Saksa insenerid ja konstruktorid püüdsid samal ajal palavikulise kiirusega täiustada allveelaeva, et suurendada selle ründetõhusust ning muuta ta paremini kaitstuks pealveelaevade rünnakute eest. 1943. aastal said IX C tüüpi lahinguallveelaevad esimesena õhušnorkeli. Šnorkelis oli kaks kanalit: ühe kaudu imeti õhk allveelaeva ja teise kaudu eemaldati diiselmootorite töötamisel tekkivad heitgaasid. Sellist õhutoru kasutades võis allveelaev sõita väikeses sügavuses diiselmootorite abil suurema kiirusega, kui seda võimaldasid elektrimootorid. Akumulaatorite laadimiseks ei olnud enam vaja veepinnale tõusta. Allveelaevade varustamine ohutorudega võttis aega ja ega liitlaste vastuluuregi maganud. Lõpuks suutsid tundlikuma radariga lennukid veest välja ulatuva õhušnorkeli avastada. Seega osutus õhutoru kasutuselevõtmine ebaõnnestunud hädaabinõuks ja „toru all” sõit allveelaevale ohtlikuks, sest läbi periskoobi võis ümbrust jälgida väga piiratud ulatuses.
Suurt tähelepanu pöörati torpeedo täiustamisele. Seni kasutusel olnud güroskoopiliselt stabiliseeritavate torpeedode suur puudus oli nende juhitamatus. Märgi tabamine torpeedoga sõltus paljudest teguritest, millest esikohal oli allveelaeva meeskonna vilumus. Ameeriklased, kellel puudusid allveesõja kogemused, lasksid esimestel Jaapaniga sõja kuudel 232 torpeedost tervelt 214 märgist mööda.
Et suurendada torpeedo tabamistäpsust, oli vaja ta muuta isesuunduvaks. Kuigi sakslaste akustiline elektritorpeedo T 5 „Zaunkönig” oli välja arendatud juba enne sõda, sai ta lahingukõlblikuks alles 1943. aastal. Selle akumulaatoritel töötava torpeedo eelis oli, et ta ei jätnud liikumisel enda taha kaugele nähtavat vahujälge, mis alati reetis suruõhutorpeedo liikumistee ja võimaldas rünnataval laeval surmatoova sigari eest kõrvale põigata. Mikrofonid, võimendi ja seadeldis, torpeedo T 5 peas juhtisid torpeedo heliallika keskme suunas, milleks oli rünnatava laeva töötav sõukruvi. Akustilise torpeedo mikrofonid hakkasid reageerima umbes 300 m kaugusel rünnatavast laevast. „Zaunkönigi” kiirus oli küll ainult 23–25 sõlme, kuid akustiline märgiotsimispea suurendas rünnatava laeva tabamise tõenäosust. Peale selle oli torpeedo varustatud distantssütikuga, mis reageeris rünnatava laeva magnetväljale ja pani torpeedo plahvatama ka siis, kui see sõitis laevast mööda. Pärast katsetusi Vahemeres varustati 1943. aasta sügisel 21 Põhja-Atlandil tegutsenud allveelaeva lisaks harilikele ka akustiliste torpeedodega. Viimaseid hoiti eelkõige selleks puhuks, kui allveelaeva ennast ründasid vastase pealveelaevad. Akustiliste torpeedodega uputati 1944. aasta novembri lõpuks 24 laeva, millest enamiku moodustasid laevakaravanide saatelaevad.
Liitlased said sakslaste akustilisele torpeedole jälile juhuse tõttu. 30. juulil 1944 uputas allveelaev U 250 Soome lahes Nõukogude hävitaja. Mõni tund hiljem laskis teine hävitaja allveelaeva põhja. Hiljem äratas tähelepanu, et Saksa kiirkaatrid püüdsid mitmel korral heita süvaveepomme poiga tähistatud U 250 hukkumiskohta. Nõukogude meremeestes, kes neid aktsioone oma laevadelt jälgisid, tekkis kahtlus, et allveelaevaga on seotud mingi saladus. Pärast mitut ebaõnnestunud katset tõsteti tugevasti vigastatud U 250 pontoonidega üles ja pukseeriti Kroonlinna kuivdokki. Vraki uurimisel ja ellujäänud meeskonnaliikmete küsitlemisel ei jäänud enam mingit kahtlust, et allveelaevast leitud akustiline torpeedo T 5 „Zaunkönig” oligi põhjus, miks sakslased uputatud allveelaeva iga hinna eest hävitada püüdsid. Sama aasta septembris saabus Leningradi torpeedot uurima rühm inglise eksperte. Et akustilise torpeedo saladus oli lahendatud, jõudsid inglased veel üsna soja lõpus „Zaunkönigi” vastu kaitseabinõud tarvitusele võtta.
1944. aastal said Saksa allveelaevad torpeedo, mille kiirus ulatus 45 sõlmeni (83,3 km/h) ja sõidukaugus 21 000 meetrini. Torpeedo lõhkelaengut oli suurendatud 400 kilogrammini. See algelise programmjuhtimisega torpeedo kujutas endast siiski üsna suurt ohtu liitlaste laevakaravanidele. Torpeedo liikus kas siksakiliselt või siis, olles teatud vahemaa läbinud, pöördus tagasi, hakates liikuma spiraali mööda. Torpeedo selline liikumisviis suurendas tabamise tõenäosust, sest sõitis ju konvois kümneid laevu.
Kõige kergem saak allveelaevadele olid aga ikkagi üksikult sõitvad kaubalaevad. Konvoi saatel teele asunud 1526 transpordilaevast õnnestus sakslastel uputada ainult 85. Inglise Admiraliteedi süü tõttu kandis raskeid kaotusi konvoi PQ 17. 36 laevast pöördusid kaks tagasi, 23 laeva uputasid Saksa allveelaevad ning lennukid. Koos laevadega läks merepõhja 3350 autot, 430 tanki, 210 pommilennukit ja 99 316 tonni muid kaupu. Et 1942. aasta suvel polnud idarindelt oodata teateid uutest hiilgavatest võitudest, pakkus PQ 17 hävitamine Saksa ajakirjandusele lohutavat kõneainet mitmeks nädalaks…
On tähelepanuväärne, et Teises maailmasõjas uputati torpeedodega 5305 laeva ehk 70% kõigist hävitatud laevadest. Allveelaevade arvele langes 4044 laeva (nendest kaubalaevu 3811). Kui juba 1915. aastal tehti esimesed katsed heita torpeedo lennukilt, siis Teises maailmasõjas uputasid torpeedolennukid 1216 laeva, samal ajal kui pealveelaevadelt välja lastud torpeedodega hävitati ainult 45 laeva. Lennukeid kasutati ka miinide veeskamisel, merre heideti 90 000 miini. Kogu sõja jooksul veesati üldse 700 000 meremiini, mille läbi hukkus umbes 2000 laeva ja ainult 45 allveelaeva.
Kuigi allveesõja põhiline tander oli Atlandi ookean, tekitasid ka Nõukogude merejõud Saksa laevastikule suurt kahju. Põhjameres, Läänemeres ja Mustas meres lasksid Nõukogude allveelaevad põhja 350 Saksa transpordilaeva ja kümneid sõjalaevu.
Saksa merejõudude juhatus, olles võimetu saavutama sõjas kavandatud eesmärke, valas oma viha välja kaitsetute kaubalaevade peale. Aastatel 1939–41 kaotas Inglismaa 923 laeva. Inglise valitsus andis USA-le uute kaubalaevade tellimuse ja juba 1941. aasta lõpuks täienes Inglise kaubalaevastik 60 Liberty tüüpi laevaga (igaüks 10 000 brt). 1943. aastal valmis inglaste tellimusel USA laevatehastes 1238 uut alust. Juba 1942. aasta suvest alates suutsid lääneliitlased ehitada rohkem laevu, kui sakslased neid uputada jõudsid. 1943. aasta esimesel poolaastal lasksid sakslased põhja 2,2 milj. brt laevaruumi, samal ajavahemikul aga ehitati USA-s ja Inglismaal laevu üldmahutavusega 6,4 milj. brt.
Jänkid pingutasid kõvasti, et iga 30 000 üksikosast koosnev Liberty saaks kokku monteeritud võimalikult lühikese ajaga. Nii siis juhtuski, et mõnigi suure kiiruga ehitatud laev murdus merel pooleks või kaotas paremal juhul sõukruvi. Sõja lõpuks ehitati põhiliselt Liberty ja Victory tüüpi aluseid üldmahutavusega 39,5 milj. brt, mis ületas sakslaste poolt kogu sõja jooksul uputatud tonnaaži rohkem kui kahekordselt. Hoolimata „tonnaažisõja” perspektiivitusest, jätkas Saksamaa piraatlikku allveesõda ja allveelaevade täiustamist.
Veel 1943. aastal hakati Saksamaal ehitama uut tüüpi allveelaeva. Erakordselt lühikese aja jooksul projekteeriti laev koodnimega XXI, mis oma taktikaliste ja tehniliste omaduste poolest ületas kõiki tolleaegseid allveelaevu. Juba tema väliskuju erines tunduvalt teiste omast. Väiksem pikkuse-laiuse suhe, kõigi liikumiskiirust vähendavate juurde- ja pealisehitiste ärajätmine, voolujoonelisem kere ning suurem masinate võimsus andsid laevale vee all kiiruse kuni 17,5 sõlme tunnis. 6-sõlmese kiirusega võis allveelaev XXI vee all läbida 285 miili ja jääda sinna umbes kolmeks päevaks (seni oli see aeg 10–20 tundi). Täiustatud hüdroakustiliste seadmete abil võis torpeedo välja lasta ainult aparaatide näitude järgi, ilma et oleks olnud vaja periskoopi veest välja tõsta. Vähe sellest – torpeedorünnak toimus nüüd kuni 30 m sügavuselt ja oli vastasele täiesti ootamatu. Laeva relvastusse kuulusid 6 vööritorpeedoaparaati ja 22 torpeedot. Miinišahtid mahutasid 12 miini.
1944. aastal, kui Kolmanda riigi kokkuvarisemine oli vaid aja küsimus, ähvardas keegi Saksa raadiokommentaator liitlasi totaalse allveesõjaga, millest võtavad osa. täiesti uut tüüpi allveelaevad ja mille vastu ei leiduvat ühtki tõrjeabinõu. Nagu sõja lõpul selgus, oli insener Helmut Walteri juhtimisel Kielis suure saladuskatte all tõepoolest ehitatud erilisi allveelaevu. Juba 1930. aastate alguses tuli Walteril mõte kasutada allveelaeva mootorites orgaanilise kütuse põletamisel oksüdeerijana vesinikperoksiidi (vesinikülihapendit).
Kütuse- ja jõuallika probleem oli allveelaevade ehitamise sõlmpunkte. Elektrimootorid suutsid anda allveelaevale vee all maksimaalseks kiiruseks 7–10 sõlme. Sedagi kiirust võis arendada vaid lühikese aja jooksul. Allveelaeva keskmine kiirus vee all ulatus aga kõigest 2–4 sõlmeni ja sõidukaugus 100–200 miilini. Nii väikese kiirusega liikuv allveelaev ei olnud võimeline jälitama ka kõige aeglasema käiguga kaubalaeva. Veealuseks liikumiseks määratud energiaseadmed kaalusid 60–70 kilo ühe hj kohta, nende arvele langes ligi veerand laeva veeväljasurvest. Oli selge, et kiirust võis suurendada vaid pärast kergete ja võimsate mootorite loomist.
Juba 1935. aastal konstrueeris Hellmuth Walter (1900 oma esimese allveelaevadele määratud turbiini, mis töötas tema leiutatud põhimõttel. Walteri masina tööpõhimõte seisneb gaasiturbiini töötamises suletud tsirkulatsioonis hapnikurikka kütusega. Energia ümbermuutmine toimub kahes etapis. Esimeseks on külmmenetlus. Hapnikukandjana kasutatav kontsentreeritud vesinikülihapend juhitakse läbi katalüsaatorite. Reaktsiooni käigus tekib temperatuur 600–700 kraadi, kusjuures vesinikülihapend laguneb veeks ja atomaarseks hapnikuks. Nüüd muudetakse menetlussaadused kuumaks. Põlemiskambris pritsitakse auru-gaasi segu sisse diislikütust ja süüdatakse, tekib umbes 2000-kraadine temperatuur.
Samal ajal juhitakse juurde jahutusvett, mis silmapilk aurustudes alandab temperatuuri 500–600 kraadini. Nii moodustub auru-gaasi segu, mis suure surve all (36–40 at) käitab turbiini. Juba külmmenetluse ajal tekkivad saadused on kasutatavad mitmeks otstarbeks. Näiteks joogiveeks, laevaruumide kütmiseks ja meeskonnale hingamiseks vajaliku hapnikuna. Et turbiin oli omakorda ühendatud akumulaatoreid laadiva generaatoriga, võis allveelaev vajaduse korral liikuda ka elektrimootorite jõul. Seniste diiselelektriliste allveelaevade väliskuju ei sobinud 25–30-sõlmeste kiiruste saavutamiseks, milleni loodeti uue mootori abil jõuda. Mudelite katsetamine aerodünaamilises torus aitas valida laevakerele optimaalset kuju. Juhtimissüsteemi ehitamisel kasutati lennukiehitajate kogemusi ning laevale paigutati Junkers 52 pöörde- ja kõrgustüüride eeskujul valmistatud tüürid.
7500 hj Walteri turbiiniga varustatud allveelaev, mis sai koodnimeks XXVI Wa, saavutas katsesõidul kiiruseks 24 sõlme tunnis (44,5 hm/h). Loomulikult ei olnud niisugusel kiirusel periskoobi kasutamine mõeldav. Laeva kiiruse määramiseks kinnitati tekile väike hermeetiline prožektor, mis suunas valguse otse üles. Katsetati õhtul, kui valgus läbi veekihi hästi silma paistis. Laeva kohal sõitis torpeedokaater, mille logi abil mõõdetigi kiirust. 22-sõlmese tunnikiirusega võis Walteri allveelaev läbida vee all 160 miili, kulutades selleks 55 tonni vesinikülihapendit. Edasi tuli sõita tavalisi jõuseadmeid kasutades.
Allveelaeva energiaallika probleemi lahendas alles pärast sõda aatomireaktor. Nüüdisaegsetel aatomiallveelaevadel on pardal nii hapniku kui ka magevee tootmise agregaadid, nii et teoreetiliselt võivad allveelaevad vee alla jääda kolmeks aastaks.
1944. aastal olid uued XXI ja XXVI Wa tüüpi, allveelaevad alles katsestaadiumis. Kuigi Walteri laeva loomiseks kulutati üle kümne aasta ja tohutuid ainelisi vahendeid, ei saavutanud need nõutavat töökindlust ega võtnud sisuliselt sõjategevusest osa. 1944. aasta lõpuks uputas Saksa allveelaevastik 131 liitlaste kaubalaeva, kuid kaotas ise 264 allveelaeva! Saksa allveelaevakonstruktorite viimane saavutus oli kaks väikeallveelaeva. 1944. aasta septembris mereväele üle antud kahemeheallveelaeva Seehund eelis oli, et ta võis täiskiirusel sõites sukelduda töötava diiselmootoriga ja oli veepinnalt kadunud juba 4 sekundiga. Veel 1945. aastal uputasid seda tüüpi allveelaevad 120 000 brt laevaruumi. Katsestaadiumis oli projekt Schwertwal. Jõuallikana kasutati sellel kääbusallveelaeval 500-hobujõulist Walteri turbiini, mille abil saavutati vee all kiiruseks 28–30 sõlme tunnis. 1945. aasta aprillis olid selliste allveelaevade esimesed lahinguüksused tegevusvalmis, kuid oli juba hilja. Mitte mingisugused sõjatehnilised uuendused ega „imerelvad” ei hoidnud enam ära Kolmanda riigi krahhi. Allesjäänud allveelaevad kapituleerusid 8. mail 1945.
Teises maailmasõjas uputasid Saksa allveelaevad 2840 kauba- ja 150 sõjalaeva ning abiristlejat. Koos laevadega kaotasid liitlased hukkunutena 23 000 sõdurit ja 4000 madrust. Sõja ajal Saksamaal valminud 1171 allveelaevast kaotasid sakslased 809 (teistel andmetel 785), 39 000 allveelaevnikust hukkus 32 000.
Liitlased jagasid omavahel ära 30 paremat Saksa allveelaeva, ülejäänud sadakond uputati operatsioonis „Deadlight” Inglismaa ranniku lähedal. Natsliku Saksamaa totaalne allveesõda oli lõppenud totaalse kaotusega.
Suurriigid kaotasid sõja jooksul ühtekokku 1300 allveelaeva umbes 50 000–60 000 mehega. Jaapan kaotas 130, NSVL 103, Itaalia 84, Inglismaa 76, Prantsusmaa 59 ja USA 52 allveelaeva.
NB! Loe ka:
Ränk elu Saksa allveelaevas
Natside (sala)relvad
Saksa lahingulaeva „Bismarcki“ võit ja hukk
©Peter Hagen
