Kolesteorool ja selle sisaldust alandavad ravimid – müüdid ja tegelikkus

Kolesteroolifoobia või -paanika (või kuidas seda nimetada) pääses kõigepealt valla USA-s möödunud sajandi lõpukümnenditel, ja möllab tänini terves tsiviliseeritud maailmas.

Aga küsimustele, kui kahjulik on see salapärane aine inimorganismile, milline peaks olema selle normaalne tase veres, pole tänini selgesõnalisi vastuseid.
Arvatakse, et alguse sai kõik sellest, et vene teadlane Nikolai Anitškov (1885–1964) avastas seose loomade ateroskleroosi ja kolesterooli vahel. Katse korras toitis ta küülikuid rikkaliku kolestoroolisisaldusega söödaga, ja mõne aja möödudes surid küülikud eranditult infarkti. Ameeriklased järeldasid sedamaid, et on leitud selle kurja juur, mis põhjustab südamehaigusi. Kas sel on alust, ja milles oleks kuldne kesktee?
Meedikud väidavad, et kolesterool on rakumembraanide moodustumiseks, suguhormoonide, sapi ja D3-vitamiini tootmiseks niisama vajalik nagu vesi, valgud ja süsivesikud. Vere kõrge kolestoroolitase pole aga sugugi märgiks, et kohe-kohe on ähvardamas infarkt. Sest inimesed pole küülikud, nende haiguslugudel on hoopis teistmoodi stsenaariumid. Kui kolesteroolil infarkti puhul oma roll ka on, siis kindlasti mitte otsene või peamine.
Normaalsest toitumisest saab inimene ainult 20% vere kolestoroolisisaldusest, ülejäänud 80% tuleb rasvhapetest. See tähendab, et kui minna üle ainult juur- ja puuviljamenüüle (mis kolesteriini praktiliselt ei sisalda), toodab organism selle ikkagi oma rasvhappetagavaradest. Seega võib sellel, kelle toidulaud ägab lihatoodetest, olla absoluutselt võrdne kolestoroolinäitaja taimetoitlasega. Kuigi ei saa eitada, et liiga rasvarikas toit provotseerib ateroskleroosi teket – on ju üldteada, et jaapanlastel, kelle põhitoiduseks on riis ja mereannid, esineb südame-veresoonkonna haigusi kordi vähem kui eurooplastel ja ameeriklastel.
Nii et kindlalt võiks soovitada: kes tahab tervena ja kauem elada, pidagu piiri sealiha, viinerite, vorstide ja peekoniga, ärgu kuritarvitagu krevette, kalamarja, rasvaseid juuste. Sama kehtib mõistagi ka kookide-pirukate, naturaalse või, peki ja suisa sularasva kohta. Kolestoroolitaseme rihtimisele veres mõjub positiivselt igasugune sport, negatiivselt aga suitsetamine.

Mõistlik lahendus
Selleks, et olla terve, ei pea end piirama õigupoolest mitte milleski. Pole lihatooted jms sugugi nii ohtlikud, kui järgite kõige lihtsamaid reegleid. Nimelt:
Lõigake lihast enne selle valmistamist või söömist välja kõik rasvasemad kohad, kanalt ja lindudelt eemaldage nahk.
Jahutage lihapuljong maha ja koorige sellelt hangunud rasvakiht.
Asendage salatite valmistamisel majonees sidrunimahlaga.
Pistke nii palju kui kulub ja igasuguse hirmuta valget kanaliha, keedetud kalkunikintsu, merekapsast, puu- ja juurvilju!

Mida peaksid teadma kolesteroolist
Kolestoroolon lihtsamas selgituses aine, mis kuulub organismi iga raku membraani koostisse. 80% sellest toodab organism ise, ülejäänud 20 tuleb toidust – valdavalt loomset päritolu rasvastest toiduainetest. Reaalset ohtu tähendab selle üleküllus – kolestorool hakkab ladestuma veresoonte seinte ümber, mis tähendab trombi-, infarkti- ja insuldiohu suurenemist.

Kuidas hoida kolestoroolitase organismis normi piires? Selleks:
* Viljele aktiivset elustiili – käi jala, tee hommikvõimlemist, osta enesele abonement basseini ja jõusaali.
* Jälgi kehakaalu – mida raskem oled, seda rohkem toodab su organism kolestorooli. Hollandi spetsialistide arvates tähendab iga liigne 5 kilo kolestorooli normaalse taseme kahekordset ületamist.
* Vähenda loomsete rasvade tarbimine miinimumini. Koosnegu su menüü 2/3 ulatuses puu- ja juurviljadest, kiud- ja tangainetest ning vaid 1/3 liha- ja piimatoodetest, võist ja munadest. Tarvita oliiviõli. Ära söö üle 3 muna nädalas, sealjuures rebu söö ära neist vaid ühel, sest valgud ei sisalda kolestorooli. (Seda arvesta ka toiduretseptides, mis nõuavad mune.)
* Söö oalisi – türgi ja põldube, maisi, herneid, läätse. Need sisaldavad pektiini, mis kolesteriini organismist välja viivad. Igasse toidukorda lülita üksainuski puuvili – ka need sisaldavad pektiini, mis koos C-vitamiiniga samuti kolestorooli tõrjuvad.
* Söö kaerahelbeputru ja odrajahutooteid, sest oder ja kaer sisaldavad tselluloosi kolestoroolitaseme alandajat. Ära unusta brokkolit, porgandit, mugulsibulat. Kaks porgandit päevas vähendavad kolestoroolihulka 10–20%.
* Lülita menüüsse rasvata veise- ja lambaliha – 200 g päevas, tingimusel, et sa mingeid muid loomseid produkte ei tarvita. See tõstab valkude taset ja taandab liigse kolestorooli.
* Kalapäev olgu sulle mitte ainult neljapäev, nagu sotsialistidel kombeks oli, vaid suvalised 3–4 päeva! Naturaalses kalas sisalduvad küllastamata rasvad aitavad organismil, vastupidiselt kolestoroolile, vastu panna ateroskleroosile.
* Joo minimaalse rasvasisaldusega piima ja petti – nende komponendid takistavad kolestorooli ladestumist nii elutähtsasse (vereloome)organisse nagu maks. „Sokuta“ igasse roasse küüslauku, mis hoiab liigse kolestorooli eemale vere koostisest. Lase vähemalt korra aastas kontrollida kolestoroolitaset veres, olenevalt tervislikust seisundist mõõda vererõhku nii sageli kui vaja.
* Eelista küpsetatud ja hautatud roogasid, piira praadide nautimine miinimumini. Kui midagi praed, sus ainult kvaliteetses (külmpress)toiduõlis, või – veelgi kasulikum – omas mahlas. Ükspuha, millisest linnust hakkad toitu valmistama – viska nahk armutult minema!
* Vaevu toidukauplustes jogurtite etikette uurima, tegemaks kindlaks, millised minimaalselt kolestorooli sisaldavad või aitavad selle taset vereplasmas madaldada. Regulaarselt selliseid jogurteid tarbides vähendad kolestoroolitaset 10–12%.
* Ignoreeri, või luba enesele üliharva selliseid kolestoroolipomme nagu krevetid, kalakonservid, liha subproduktid, nn tärklisevorstid, viinerid, üle 2,5-protsendilise rasvasisaldusega piim ja üle 10-protsendiline hapukoor, kondiitritooted, šokolaad (ei kehti tumeda 70 protsenti või rohkem kakaod sisaldava šokolaaadi kohta!), pekk ja väga pekised singid.

Ära unusta küüslauku!
Küüslauk on põhimõtteliselt üks väheseid vägevaid, mis aitab pea iga asja vastu, aidates alandada kolesterooli ning üks küüs päevas kaitseb veresoonte lupjumise, südameinfarkti ja ajurabanduse eest. Vana-Kreekas sõid atleedid küüslauku enne olümpiamängudele minekut, et olla teistest üle. Ka vanad roomlased kasutasid toiduvalmistamisel mitmeid sibula- ja küüslaugusorte. Küüslauk ei piirdu ainult küüntega, vaid täiesti edukalt saab kasutada ka tema krussitõmmanud võrseid, mis tekivad enne õie moodustamist. Vaatame sellele imeloomale lähemalt otsa ja laiendame tema kasutusvõimalusi.

9. Küüslaugu noored krussis võrsed on ka söödavad. Neid saab kasutada pestodes, maitsevõides, suppides, nimeta ainult.
10. Kus kasvatatakse kõige rohkem küüslauku? Hiinas muidugi! ²/₃ maailma küüslaugutoodangust tuleb Hiinast. Küüslauk on pärit Kesk-Aasiast ja seda on seal kasvatatud juba mitu tuhat aastat, enne kui see Euroopasse ja Aafrikasse jõudis.
11. Inimene tarbib keskmiselt pea kilo küüslauku aastas. See teeb umbes 300 küüslauguküünt, kui arvata, et üks küüs kaalub umbes 3 grammi.
12. Küüslauk on üks parimaid halva kolesterooli alandajaid. Parim viis süüa küüslauku on küüs katki lõigata, siis vallandub seal imeaine allitsiin, millel on tugev mikroobidevastane toime. See on võimeline hävitama ka baktereid ja seeni. Allitsiinil pole selliseid kõrvaltoimeid nagu enamikul antibiootikumidel, ent ta pole siiski nii tugeva toimega kui penitsilliin. Kuid sellegipoolest kaitseb üks küüs päevas veresoonte lupjumise, südameinfarkti ja ajurabanduse eest.
13. Küüslaugus on palju vitamiine, mineraalaineid ja antioksüdante, mis inimese tervist turgutavad ja hoiavad. Temas on palju kaaliumit, rauda, kaltsiumit, magneesiumit, mangaani, tsinki, seleeni, beetakaroteeni, zeaksantiini ja C-vitamiini. Küüslaugus sisalduv allitsiin kiirendab vitamiinide omastamist toidust, nii et mõistlik oleks vitamiinirohkete salatite valmistamisel kasutada ka küüslauku.
14. Küüslauku kasutati juba antiigis mitmel eri eesmärgil. Arvatakse, et Egiptuses turgutati püramiidide ehitajaid küüslauguga, et nad ikka rängale tööle vastu peaksid. Egiptuse iidne meditsiinikäsikiri — Eberi papüürus — kirjeldab 22 erinevat selle taime kasutusviisi. Küüslauku mainitakse ka Vergiliuse ja Plinius Vanema kirjutistes, taime peetakse maagiliseks lausa.
15. Küüslaugu tervistavad omadused on ilmselt aluseks kõige levinumale sellega seotud müüdile. Küüslaugu tervistavaid omadusi teati juba ammu enne seda, kui Bram Stoker 1897. aastal romaanis „Dracula” tutvustas seda kui vampiiride peletajat. Usutakse, et Stoker sai selle idee küüslaugu erinevatest omadustest ja kasutusviisidest, eriti aga sellest, et küüslauku on kasutatud ka sääskede eemalepeletamiseks (mõtle vereimemisele).
16. Küüslaugust saab liimi. Kleepuv mahl, mis küüslaugust immitseb, sobib hästi peenemate asjade, nagu klaasi, liimimiseks. Töötab hästi, olenemata sellest, et asjad haisevad pärast küüslaugu järele.
17. Küüslauk aitab nahaprobleemide vastu. Akne ja külmavillide puhul aitab see, kui lõikad küüslauguküüne pooleks ja hoiad seda nahal otse probleemse koha vastas. Nii kaua kui jaksad. Ehkki lõhn pole just meeldivaim, aitavad nahahäda paranemisprotsessi kiirendada küüslaugu antibakteriaalsed omadused.
18. Küüslauk haiseb just sellesama ravitoimelise allitsiini tõttu. Küüslaugus leiduv väävlit sisaldav alliin laguneb spetsiifiliselt lehkavaks allitsiiniks vaid ensüümide toimel ehk siis, kui mugul või küüs lahti lõigatakse ja selle sisu õhu kätte tuuakse.
19. Küüslaugusool on superhea libeduse tõrjuja. Miksi purustatud küüslauk jämedama soolaga ja proovi!

Lükkame ümber mõned piima kohta käivad müüdid
Müüdid on põnevad, kellele ei meeldiks võlumaailm. Toitumis- ja toidumüütide pimesi uskumine ja fanaatiline järgimine viib aga organismis tasapisi suisa kahjustuste tekkele.
Esimene müüt: piimast saab inimene rohkesti kolesterooli
Tegelikult: piima normaalsel tarbimisel ei kujuta piimas olev kolesterool mingit probleemi.
Selgituseks:
Ühes klaasis 3,5% rasvasusega piimas on 16–28 mg kolesterooli, sellest imendub verre üksnes 8–14 mg.
Inimorganism vajab päevas toidukolesterooli aga 250–350 mg.
Lisaks on piima mitmetel rasvhapetel inimorganismis kolesteroolitaset langetav toime.
Teine müüt: piimas leiduv kaltsium on küll luudele kasulik, kuid samas sisaldavat sellised valke, mis viivat kaltsiumi kehast hoopis välja.
Tegelikult: Loomsed valgud ei saa kuidagi kaltsiumi välja viia, sest nad lõhustatakse seedekulglas aminohapeteks. Need aminohapped ei osale kaltsiumi väljaviimises, küll aga hoopis kaltsiumi paremas imendumises seedekulglast! Lisaks on piimakaltsium looduse poolt sätitud piima mikrokeskkonda niivõrd oskuslikult, et koostoimes teiste piimas leiduvate keemiliste ühenditega on selle kättesaadavus parim.
Kolmas müüt: piim ja piimatooted on sobiv toit vaid imikueas.
Tegelikult: Piim ja piimatooted sobivad paljudele inimestele kogu eluea jooksul. Looduslik valik on eelistanud inimesi, kellel piimasuhkrut lagundava ensüümi aktiivsus ei kao, vaid säilib elu lõpuni. Nende jaoks, kes hilisemal eluperioodil ei suuda laktoosi väga hästi lagundada, saavad kasutada hapendatud piimatooteid või vähendatud laktoosisisaldusega piimatooteid. Üksikutele inimestele, kes üldse ensümaatiliselt piimasuhkrut lagundada ei suuda, on mõeldud laktoosivabad tooted. Tuleb leida endale sobivad piimatooted!
Neljas müüt: inimene võib elada ka nii, et ta sööb üksnes vaid piima ja ei midagi muud.
Tegelikult: Vaid ühe toiduaine kauakestev ainukasutus muudab toitumise ühekülgseks ja üksluiseks. Tasapisi ilmnevad probleemid nii kiudainete kui ka mikroelementidega. Samuti muutub seedekulgla mikroobikooslus liialt ühekülgseks, tekivad probleemid kõhukinnisusega.
Viies müüt: väga kasulik on juua vaid minimaalse rasvasisaldusega piima.
Tegelikult: Sellise piima kestval joomisel jääb inimkeha ilma väärtuslikust ja kiiresti omandatavast energeetilisest ressursist rasvhapete näol.
Kaotsi lähevad piimas leiduvad rasvlahustuvad vitamiinid. Sellisest piimast on kadunud asendamatud ja tervisele kasulike omadustega rasvhapped. Probleeme võib tekkida kaltsiumi omastamisega piimast.
Kuues müüt: sageli piima joovatel inimestel ladestub kaseiin liigestes ja tekitab põletikke.
Tegelikult: Seedeprotsessi käigus lagundavad valke lõhustavad ensüümid kaseiinvalgu peptiidideks ja aminohapeteks.
Kaseiin tervikmolekulina ei saa seedekulglast imenduda, samuti ei saa kaseiini tervikmolekulina tungida liigestesse ning seega ka nendes ladestuda.
Seitsmes müüt: täiskasvanud inimorganism ei omasta liigispetsiifilist kaseiini kuna vajab seedimiseks spetsiaalset ensüümi „renniini”.
„Imikutel (vähesel määral esimestel eluaastatel) ja vasikatel toodetakse soolte seinas renniini, mis kalgendab piima ja avab molekulid seedimiseks. Samuti aitab lapsel kaseiini seedida ema rinnas olev bakter bacillus bifidos. Renniini tootmine lõpeb pärast emapiimast võõrutamist.“
Tegelikult: Meie seedesüsteem saab iga päev hakkama nn võõrvalkudega. Kaseiin on tänu oma struktuurile eriti hästi kättesaadav ka teistele seede-ensüümidele (pepsiin).
Kaheksas müüt: lehmapiimas leiduv teatud proteiin võib olla südamehaiguste, autismi, I tüüpi diabeedi, äkksurma põhjustajaks
Tegelikult: Väide põhineb epidemioloogilistel uuringutel, kus seostati eri riikides piimaveiste β-Cn A1 alleeli sagedused nendes riikides nimetatud haiguste esinemistega. Uuringutes on jäetud arvestamata mitmed teised olulised haiguste riskitegurid nagu näiteks teiste toitainete ja alkoholi tarbimine, suitsetamine jt. European Food Safety Authority aruande kohaselt ei leidnud kinnitust, et β-Cn A1 tekkiv BCM-7 oleks tervisele ohtlik:
Värskes piimas seda peptiidi ei leidu. BCM-7 võib tekkida fermenteerimise käigus, aga ei ole stabiilne. Veres ei ole leitud peale piima/kaseiini tarbimist BCM. Teaduslike uuringutega ei ole leitud seost nende haiguste ja BCM vahel.
Üheksas müüt: piimatooted, eriti juust, on sõltuvust tekitavad, kuna sisaldavad morfiini. „Piim on füsioloogiliselt sõltuvust tekitav, see nö liidab järglased tugevamini ema külge tagades neile arenguks vajalikud toitained. Lehma- kui ka rinnapiim sisaldab morfiini kontsentratsioonis 200–500 nanogrammi liitri kohta. Piima lagundamisel toodetakse organismis morfiini perekonda kuuluvat kasomorfiini. 80% lehmapiima valgust moodustab kaseiin, mille lagundamisel toodab organism opioidse mõjuga kasomorfiini: tekib nauding ja rõõm, hiljem inimene rahuneb ja muutub uimaseks. Piimatooted nagu juust, jäätis ja piimašokolaad sisaldavad kontsentreeritud koguses kaseiini, millest saab organismis sõltuvust tekitav narkootikum. Paljud inimesed on endale teadvustamata sõltuvuses piimast või piimatoodetest eriti juustust, jäätisest ja šokolaadist.“
Tegelikult:
Morfiin on heterotsükliline alkaloid. Kasomorfiinid on erineva pikkusega kaseiinidest (peamiselt b-kaseiinist) tekkivad peptiidid. Kasomorfiinid tekivad proteolüüsi käigus nii lehma kui naise rinnapiimast (üldistada võib kõikidele imetajatele). Kasomorfiine on leitud erinevatest fermenteeritud piimatoodetest – juustust ja hapupiimatoodetest (vähe). Kuna fermenteerimata piimatoodetes BCM ei ole leitud – jäätises ja šokolaadis ei ole. Võivad tekkida ka kaseiinvalkude proteolüüsi kägus seedekulglas. Verest neid aga leitud ei ole.
Kümnes müüt: lehmapiim sisaldab bioaktiivseid hormoone nagu östrogeen ja progesteroon, mis võivad soodustada hormoonsõltuvate vähiliikide väljaarenemist
„Tiinuse ajal lehma munasarjad eritavad suures koguses progesterooni, platsenta eritab rohkem östrogeeni – nende kui ka teiste hormoonide tasemed on kõrgemad nii veres, piimas kui uriinis. Pärast lehmapiima tarbimist suureneb meie veres östrooni ja progesterooni tase, uriinis suureneb östrooni, östradiooli ja estrooli tase.“
Tegelikult: Paljud hormoonid on liigispetsiifilised ja ei mõjuta teiste liikide hormonaaltasakaalusid „Võõrhormoone“ sisaldavad kõik loomsed ja taimsed toidud. Söögiga manustatud hormoonid lagundatakse seedekulglas.  Hormoonimolekulid komplekteeritakse inimestel peamiselt seedekulglast saabuvast (veres ringlevatest) ainesest ja eritatakse organismi sisenõrenäärmete poolt. Iga päev piima tarbivad naised ju ei ovuleeri igapäevaselt ja mehed suudavad siiski lapsi sigitada

KOLESTOROOLISISALDUST ALANDAVAD RAVIMID TEKITAVAD ROHKEM KAHJU KUI KASU!

Neid kolesteroolisisaldust alandavaid ravimeid loetakse vaat et imevahenditeks, mis suudavad päästa elusid. Tegelikult on vastupidi. Need ravimid võivad paljudel elu hoopis ära rikkuda. Parafraseerides Oxfordi professori Rory Collinsit, on statiinid üheks heaks asjaks elus, mida kõik peaksid regulaarselt tarvitama, sõltumata sellest, kas inimene on või ei ole südameataki kandidaat. Ja tundub, et maailm on sellega nõus.

Alates nende ravimite ilmumisest on nende globaalne müügimaht kasvanud 30,4 miljardi dollarini. Üks statiinide gruppi kuuluvatest preparaatidest, Lipitor (atorvastatiin), on üks müüdumaid ravimeid maailmas – 2008. aastal saavutas see rekordilise müügimahu maailmas ja 10,2 miljardi dollarilise tulu.
On riike, kus statiinide gruppi kuuluvaid ravimeid on võimalik osta ilma retseptita käsimüügist ning seetõttu ei pea inimesed nende rohtude tarvitamise alustamiseks isegi arsti juurde minema.
Ühes olulises uuringus aga avastati, et statiinid on meditsiini ekvivalent „riietusele“ muinasjutus alasti kuningast. Kõik väidavad, et need ravimid kaitsevad südamehaiguste eest, kuid kohutav tõde on selline, et ei kaitse. Statiinid ei ole elusid päästvateks imerohtudeks, paljude jaoks toimivad need ravimid laastavalt. Tegelikult saab nendest abi vaid käputäis inimesi.
Kuidas said arstid nii raskelt eksida, kiites vahendit, mis ei ole sugugi nii hea? Selleks on kaks põhjust. Esiteks: tegelikke andmeid nende ravimite toime kohta varjatakse teadlikult. Teiseks: vaidlusalune teooria, et madala tihedusega lipoproteiinide kolesterool (LDL) põhjustab südamehaigusi, ei ole tõestust leidnud. Mõne aja eest analüüsisid Iirimaa Calway ülikooli kolledžihaigla kaks teadlast 55 statiiniravi kohta käivat uuringut. Uurijate järeldus – statiinide gruppi kuuluvaid ravimeid tarvitanud inimesed ei elanud kauem kui need, kes neid ravimeid ei kasutanud ja endiselt võisid ka nendel tekkida südamehaigused. Veelgi halvem – naistel, diabeedihaigetel ja noortel oli statiine tarvitades palju suurem risk haigestuda südamehaigustesse.
Need siin on head uudised, sest neid on meil lubatud lugeda. Sisuliselt finantseerivad kõiki statiinide kohta läbiviidavaid uuringuid nende tootjad – üks ravimifirma näiteks kulutab iga uuringu peale ligikaudu 35 miljonit naela ja paljud keelduvad oma andmete avalikustamisest, et teised neid ei näeks.
Kui sõltumatu uurijategrupi Cochrane Collaboration teadlased analüüsisid viisi, kuidas esitatakse statiinigruppi kuuluvate ravimite kohta tehtavaid uuringuid, avastasid nad, et tulemused valitakse välja valiku alusel ja kõrvalmõjudest ei teavitata, südamehaiged inimesed sõelutakse aga tulemustest üldse välja.

Ravimid on olemas, tuleb leida haigus

Statiinide ajalugu sai alguse 1971. aastal Jaapani farmaatsiaettevõtte Sankyo laboratooriumides. Biokeemik Akira Endo otsis keemilist ainet, mis suudaks alandada vere kolesteroolisisaldust ja oleks paremini talutav kui tol ajal saadaval olnud ravimid. Kuna kolesterooli reguleerib ja toodab maksaensüümi HMG CoA reduktaas, arutles Endo, kas mõni mikroorganism suudaks piirata selle arengut. Otsitu leidis teadlane hallitusseenes Penicilliutn citrinum, millest sai kätte keemilise vahendi mevastatiini. See vahend müüki ei jõudnud, sest loomadega läbiviidud uuringutes kutsus see esile kasvajaid, lihaste kärbumist ja surma (siiamaani täheldatakse selliseid reaktsioone inimestel, kes tarvitavad mevastatiini kaasaegseid ekvivalente), kuid tõmbas endale siiski Ameerika ravimitootmisgigandi Merck tähelepanu. 1978. aastaks olid Merck teadlased juba eraldanud lovastatiini ühest teisest hallitusseenest (Aspergillus terreus).
Merck sai küll kätte ravimid, kuid ei olnud haigust, mille vastu neid kasutada, sest – mis seos küll oleks kolesteroolil südamehaigustega? Mõned teadlased olid küll väljendanud mõtet, et seos võib osutuda võimalikuks, kuid suurem osa arstidest ei olnud veel õnge läinud. Seetõttu käivitas Merck täie hooga oma avalike suhete masina ja otsustas arstidest mööda minna, pöördudes otse ühiskonna poole (USA-s on see lubatud). Ettevõte alustas südametervise kampaaniat, selgitades, et meil on kahte liiki kolesterooli hea HDL- (kõrge tihedusega lipoproteiinide) ja halb LDL- (madala tihedusega lipoproteiinide) kolesterool, mis ladestub arterite seintele, muudab need kõvaks, ahendab, ummistab ja lõppkokkuvõttes viib see südameatakini. Rahvale räägiti, et hea kolesterool võiks kontrollida halba ja koos tervisliku dieedi ja fitnessiga sai statiinide gruppi kuuluvatest ravimitest suurepärane viis hea ja halva kolesterooli omavahelise tasakaalu saavutamiseks.
Huvitav, et samal ajal kui Merck iie lojaalsed arstid (ja peatselt ka teiste ravimifirmade arstid) ühiskonnale halvast kolesteroolist jutustasid, avastas Framinghami südameuuring, et üle 50-aasta vanused inimesed surid südame ja veresoonkonna haigustesse kõige tõenäolisemalt siis, kui nende vere kolesteroolisisaldus oli langenud.
Aastate pärast kinnitas seda seost ka Honolulu südameprogramm, mis toimus Hawaii saartel ja mille raames teadlased uurisid 71–93-aastaste Jaapani päritolu Ameerika meeste tervist. Tuli välja, et nendel, kellel kolesteroolitase oli püsivalt madal, oli risk surra 1,6 korda kõrgem kui kõrgema kolesteroolitasemega uuringus osalejatel. Uurijad tegid järelduse, et pikaajaliselt madal kolesteroolisisaldus veres tegelikult hoopis suurendab surmariski.
Iiri teadlased ei suutnud leida ühtegi uuringut, mis veenvalt tõestaks, et statiinid suudavad elu paljude aastate võrra pikendada. See-eest avastasid nad aga, et 69 aastast vanemad mehed ei ela neid rohte võttes kauem ja ei saa infarkti harvemini.
Mõned uuringud viivad mõttele, et statiinid võivad isegi surmapäeva lähemale tuua.
Need ravimid kolmekordistavad koronaararterite lubjastumise riski, mille korral kaltsium arteriseintele ladestub – probleem, mida tavaliselt seostatakse kõrge kolesteroolitasemega (mida statiinid näiliselt just nagu alandavad). Meditsiini kõige hoolikamalt varjatud saladuseks oli aga Illuminate uuring, mis peatselt peatati, sest ilmnes, et statiinide gruppi kuuluvad ravimid tegelikult suurendavad nii südame ja veresoonkonna haiguste kui ka näiteks infektsiooni ja vähi tekkimise riski.
Veel leidsid Galway teadlased tõendeid selle kohta, et statiinid suurendavad diabeedi riski, katarakti teket ja lihasdüstroofiat (müopaatiat), mis võib kesta kuni 12 kuud, samuti ka ägedat neerupuudulikkust, maksa düsfunktsiooni, erektsioonihäireid ja immuunsupressiooni ohtu.

Südame jaoks tervislik ensüüm

Selleks, et inimestel oleks hea tervis, on tähtis, et ei oleks puudus kolesteroolist. Sama tähtis on aga ka see, et organismis oleks piisavalt koensüümi Q10, mis kindlustab rakud energiaga. See on oluline ka lihaste jõu säilitamisel ja eriti puudutab see südamelihast. Koensüüm Q10 ja kolesterool on tihedalt seotud ning seepärast juhul, kui häiritakse kolesteroolitootmist maos, mõjutab see ka Q10 tootmist.
Madal Q10 tase põhjustab südamepuudulikkust. Niisiis – kui statiinid blokeerivad selle ensüümi teket, võib leida ka seletuse, miks neid ravimeid südamehaigustega seostatakse. Tegelikult oli selline seos teada juba aastaid ja ühel hetkel esitas Merck isegi avalduse patendi saamiseks, et lisada statiinile Q10, kuid seda ei realiseeritud.
Soovides aus olla, peab ütlema, et täielikult väärtusetud statiinide gruppi kuuluvad ravimid nüüd ka ei ole. Keskealistel meestel, kellel on varasemalt esinenud probleemid südamega, konkreetselt siis koronaararterite haigus, võib nende ravimite tarvitamise tulemusena parem hakata. Kuid – ainuüksi nendel! Meid, kõiki teisi need ravimid südamehaiguste eest aga ei kaitse, vaid võivad neid hoopis esile kutsuda ning ka tekitada muid kõrvalnähtusid kõige laiemas diapasoonis.

Ravimid linnukese kirjasaamiseks

Kui vanemad inimesed arsti juurde lähevad, kirjutatakse neile ravimid tihtipeale välja mitte sellepärast, et esinevad mingid konkreetsed kaebused, mida nende ravimitega saaks kõrvaldada, vaid seetõttu, et need inimesed on vanad. Üheks selliseks ravimiks on kolesteroolitaseme alandamiseks mõeldud rohud – neid kirjutatakse välja lihtsalt linnukese kirjasaamiseks. Loomulikult on see ekslik arusaam. Hoopis vastupidi – vanematele inimestele võib hoopis kõrgem kolesteroolitase vajalik olla ja esiteks on see vajalik terava mõistuse säilitamiseks.
On olemas palju uuringuid, milles seatakse kahtluse alla vajadus alandada kolesteroolitaset vanematel inimestel. Eelpool nimetatud Honolulu südameprogramm seadis kahtluse alla, et kas on olemas mõni teaduslik põhjendus, mille alusel tuleks vanematel inimestel alandada kolesteroolitaset kuni kontsentratsioonini, mis on madalam kui 4,65 mmol/1, sest 20 aastat kestnud uuring näitas, et 71–93-aastastel meestel, kelle kolesterooli tase oli madal (2,09–4,32 mmol/l), esines peaaegu 40% võrra suurem risk surra kui nendel, kelle veres oli rohkem kolesterooli.
Yale i ülikoolis tehtud uuring annab tunnistust, et vanemate inimeste jaoks võivad kolesteroolisisaldust alandavad rohud isegi kahjulikud olla. Kuigi need tagasid kasu, vähendades südamehaigustega seotud suremust, surid 70-aastased ja vanemad inimesed teistel põhjustel, mis olid tekkinud seetõttu, et nad tarvitasid kolesteroolitaset alandavaid ravimeid.
1990. alguses viidi läbi laiaulatuslikud uuringud, mille käigus ilmnes, et inimesed, kes olid toitumise või ravimite abil püüdnud kolesteroolitaset alandada, kaldusid sagedamini enesetappu tegema. Alguses heideti see imelik seos seletamatuna kõrvale, kuni hetkeni, mil see paljudes rahvusvahelistes uuringutes kinnitust leidis. Nii näiteks kinnitas üks Itaalias läbiviidud uuring, et madal kolesteroolitase võib inimesi tõesti stimuleerida enesetappu sooritama. Võrreldes seda, milline oli kolesteroolitase 300 inimesel, kes püüdsid teha enesetappu – ja nendel, kes kunagi ei olnud püüdnud enesele liiga teha, esines suitsiidile kalduval grupil enesetapukatse sooritamise ajal madalam kolesteroolitase.
Hollywoodi kuulsuste arst, tänaseks juba meie hulgast lahkunud Hyman Engelberg, kes ravis ka kuulsat näitlejat Marilyn Monroed, tuli 1992. aastal välja mõttega, et vägivaldne surmajuhtumite kasv, mida täheldatakse koos madalama kolesteroolitasemega, võib tegelikult olla seotud madalama serotoniinitasemega. Serotoniini üheks funktsiooniks on summutada kahjulikke käitumisimpulsse, näiteks agressiooni. Engelberg järeldas, et alanenud kolesteroolisisaldus veres võib soodustada serotoniini vähenemist ja see võib väljenduda agressioonina.
Seda ideed toetavad paljud keemilised uuringud, mis näitavad seost madala kolesteroolitaseme ja depressiooni vahel, eriti meestel pärast 70-ndat eluaastat. California ülikoolis läbiviidud uuringus järeldasid autorid, et avastused sobisid kokku jälgimistulemustega selle kohta, et väga madal üldine kolesteroolitase võib olla seotud enesetapu ja vägivaldse surmaga.
Huvitav, et üheks uusima grupi antidepressantide efektiks on serotoniini blokeerimine, et see ei satuks konkreetsetesse närvisüsteemi rakkudesse. On teateid paljude näidete kohta, et selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid tarvitavad inimesed on vägivaldsed ja enesetapule kalduvad. California ülikooli uurijad avastasid, et 70-aastastel ja madala kolesteroolitasemega inimestel esines depressioon kolm korda sagedamini kui nende eakaaslastel. Kolesterooliga oli seotud isegi depressiooni raskusaste – mida madalam kolesteroolitase, seda raskemalt haigus avaldus.
See probleem aga võib tõesti olla seotud vaid vanemate inimestega, sest nooremate inimeste hulgas ei ole leitud tõendeid, et esineks mingi seos vägivaldsuse ja kolesteroolitaset alandavate ravimite tarvitamise vahel.

Millised on järeldused?

Tänapäeval on kolesteroolitaseme alandamiseks tarvitatavad statiinide gruppi kuuluvad ravimid ühtedeks kõige laiemalt kasutatavateks rohtudeks. Oma ajal ütles Suurbritannia ühiskondliku organisatsiooni Heart UtK juht John Reckless, et statiinid on nii head, et neid võiks lisada veevarustusse. Sealjuures on suur osa arste arvamusel, et nendel ravimitel kõrvalnähud peaaegu puuduvad, et need on ideaalsed. Andmed seda aga kahjuks ei kinnita. On olemas vaid üks grupp, kelle puhul tundub, et nad võivad nende ravimite tarvitamisest kasu saada – need on mehed, kes on infarkti üle elanud. Kõik ülejäänud inimesed (üldiselt terved mehed ja naised) ei pikenda oma elu, isegi kui nad viie aasta jooksul iga päev statiinide gruppi kuuluvaid ravimeid tarvitaksid.
Paljude aastate eest viisid skandinaavlased läbi simvastatiini ellujäämisuuringu, mis kinnitas, et aastas võib statiinide abil saavutada suremuse languse keskmiselt 66% võrra ja suremuse kogunäitaja languse 22% võrra, kuid tuli välja, et tootja oli maha vaikinud olulised andmed. Pärast seda kui USA Kongress oli sundinud neid andmeid avaldama, kinnitasid varjatud tõendid, et ravimid olid ebaefektiivsed.
Enimlevinumateks probleemideks, mis tekivad statiinide gruppi kuuluvate ravimite tarvitamisel, on lihastundlikkus ja -nõrkus ehk müopaatia. Üks statiinide gruppi kuuluvatest ravimitest, tserivastatiin (Baycol) eemaldati müügilt, sest ilmnes, et see tekitab lihasnõrkust – ja isegi sellisel määral, et 31 inimest surid seda ravimit tarvitades.
Statiinid võivad esile kutsuda ka Parkinsoni tõbe. Ühes statiinide gruppi kuuluvaid ravimeid tarvitanud inimeste (kellel tekkis Parkinsoni tõbi) kohta tehtud uuringu tulemusena järeldasid uurijad, et neil inimestel oli selle nn halva ehk LDL-kolesterooli tase keskmiselt kolm korda madalam kui tavaliselt inimestel. See viis mõttele, et madalal kolesteroolitasemel võis olla teatud roll haiguse arengus

Ettevaatust ja veelkord ettevaatust!

Juhul kui olete mees ja kuulute väikesesse gruppi, kellel nende ravimite tarvitamisest kasu võiks olla, kaaluge mõtet, et võtta neid rohtusid kõige väiksemas võimalikus annuses. Uusimad uuringud kinnitavad, et isegi soovitatav ööpäevane annus – 40 mg – kutsub esile lihasvaluja -nõrkust. Suuremad annused või nende rohtude tarvitamine koos teiste ravimitega võib seda kõrvaltoimet tugevdada.
Statiinide gruppi kuuluvad ravimid võivad põhjustada mälukaotust, depressiooni, segasust, erutuvust ja peapööritust aga samuti ka kaasasündinud defekte sellises ulatuses, mida ei ole nähtud talidomiidi skandaalist alates, (lisaks sellele – kardetakse, et statiinid võivad põhjustada ka vähki ja südamepuudulikkust.

MAAJA

NB! Loe ka:
Südamerohud – sageli väga ohtlikud ja üldsegi mittevajalikud
Ettevaatust – arst!