USA „Rannikumõrvar” Donald Gaskins

Donald Henry Gaskins sündis 31. märtsil 1933 Lõuna-Carolina osariigis vallaslapsena. Ise on ta kinnitanud, et tuli ilmale õnnesärgis. Tema ema hüüti Papagoiks ja seepärast kutsuti Donaldit lapsepõlves Papagoi juunioriks või ka Pee-Weeks – Tillukeseks.

Donaldi ema abiellus ühega poisi arvukatest „kasuisadest”. Mees osutus jõhkardiks, kes peksis käeharjutuseks Donaldit ja selle poolõde. Oma õiget nime kuulis Donald esimest korda alles siis, kui tal tuli noorukina seaduserikkumise eest kohtu ette astuda. Kohtuotsuse põhjal saadeti ta riiklikku kasvatusasutusse. Pee-Wee vihkas tüdrukuid juba oma varajasest noorusest saadik – ta ei saanud ise ka aru, miks. Tas jättis kooli pooleli ja pani kahe noortekamba liikmena toime terve rea kuritegusid, mille hulgas olid arvukad murdvargused ja vähemalt üks grupiviisiline vägistamine. (Ohvriks oli ühe kambajõmmi noorim õde.) Kuritegude ahel katkes siis, kui Donaldi üks endine klassivend talle sissemurdmisel peale sattus, röövli antud kirvehoobi vastu pead üle elas ja hiljem politseile kallaltungija üles andis.
Kuni oma 18. sünnipäevani viibis Gaskins kasvatusasutuses. Alguses vägistasid teda paljud kaaslased, hiljem võttis üks vanem kasvandik ta oma „kaitse” alla, kasutas teda ise seksuaalselt ja laenas ka sõpradele. Pärast vabanemist 1951. aastal leidis Donald tööd ühes tubakaistanduses, kuid taipas peagi, et raha saab ka palju kergemini teenida. Ta varastas tubakalehti ja pani varguse varjamiseks küüni põlema. 1952. aastal võeti ta süüdistatuna tahtlikus süütamises ja mõrvakatses (ta oli ühte naist haamriga löönud) vahi alla. Donaldi advokaat saavutas selle, et ta mõisteti süüdistuse esimeses punktis õigeks ja mõrvakatse klassifitseeriti kehalise vigastuse tekitamiseks. Too kõneosav mees lubas, et tema kaitsealune pääseb 18-kuulise vanglakaristusega, kuid kohtunik mõistis ta algul 5 aastaks kinni ning lisas veel ühe aasta lugupidamatu käitumise eest kohtu vastu. Vanglas vägistas ploki boss Pee-Wee otsemaid. Ühel heal päeval lõikas Donald oma vägistajal kõri läbi. Esialgne mõrvasüüdistus kvalifitseeriti siiski surmavate tagajärgedega kehalise vigastuse tekitamiseks ja noorsandi senisele karistusele liideti veel 9 aastat. 1955. aastal õnnestus Gaskinsil vanglast põgeneda, kuid ta tabati õige pea Tennessees. Nüüd süüdistati teda veel auto varguses, millega ta oli osariigi piiri ületanud. Talle mõisteti karistuseks veel 3 aastat. 1961. aasta augustis lasti mees tingimisi vabaks ja anti talle 20 dollarit teerahaks, et ta saaks bussiga Florence’i sõita.1962. aastal süüditati Gaskinsit ühe 12-aastase tüdruku seksuaalses ahistamises, kuid ta pääses kohtumõistmisest, põgenedes kohtuhoone akna kaudu. Pärast seda liitus ta rändtsirkusega. Peagi Gaskins tabati ja kohus mõistis ta 8 aastaks vee ja leiva peale. 1968. aasta novembris vabastati mees tingimisi, kusjuures temalt nõuti, et ta ei tohi vähemalt kaks aastat Florence’is oma nägu näidata.

Pärast kaht nii pikaajalist vanglakaristust oli Gaskins muutunud sõna otseses mõttes viitsütikuga pommiks – äärmiselt ohtlikuks. Temasse oli kogunenud nii palju viha ühiskonna ja eriti naiste vastu, et oli ainult aja küsimus, mil ta vabaduses oma esimese mõrva toime paneb. See viha, nagu ta ise hiljem tunnistas, tekitas talle maos ja liigestes lausa füüsilist valu ja piinas teda „nagu kuum tina”. Ainult vägivald suutis talle kergendust pakkuda.
Oma esimese „lõvdestusmõrva” pani Gaskins toime 1969. aasta septembris, kui ta võttis autosse Carolina rannikuäärsel teel hääletanud neiu. Ta piinas tüdrukut ja lõpuks tappis ta. Tükeldatud laiba viskas mõrtsukas Georgetownist lõuna pool Atlandi ookeani.
Sellest ajast peale jagas Gaskins oma mõrvad „rannikumõrvadeks” (need pani ta toime sadistlikust lõbust, kusjuures ta tappis mõlemast soost võhivõõraid inimesi) ja „tõsisteks mõrvadeks”, mille ohvriteks oli ka tema isiklikke tuttavaid. Viibides aastaid hiljem surmamõistetute kongis, tunnistas maniakk, et oli kuni 1970. aasta oktoobrini pannud toime kümme „rannikumõrva” ja et tema esimene „tõsine mõrv” leidis aset kuu aega hiljem. Gaskinsi ohvriteks olid tema enda nõbud, 15-aastane Jance Kirby ja tolle sõbranna, 17-aastane Patricia Alsbrook. Mõlemad tüdrukud vägistas ta ühel autoelamute parkimisplatsil ja tappis nad. Gaskins mattis ohvrid maha ja andis Alsbrooki haua asukoha välja alles 1976. aastal, et ennast elektritoolile saatmisest päästa. (Kaks aastat hiljem tegi Gaskins uurijatele ettepaneku, et näitab neile kätte ka Kirby maiste jäänuste asukoha, kuid ta kartis, et sellisel juhul võidaks sattuda ka teistele ohvritele, kelle surnukehad ta oli lähedusse matnud. Siiski juhatas ta uurijad ühe haua juurde, kuhu maetud ohvri oli ta tapnud 1973. aastal Columbia lähedal.)
Nüüd oli Gasknis kui sarimõrvar oma sõiduvees ja tema ohvrite arv kasvas kiiresti. 1970. aasta detsembris piinas ta surnuks 13-aastase Peggy Cuttino. Selles mõrvas esitati süüdistus varem kohtulikult karistatud William Piercele. 1977. aastal tunnistas Gaskins ka selle kuriteo üles, kuid prokurör ei olnud nõus loobuma süüdistusest Pierce’i vastu.
Gaskins jätkas „rannikumõrvu”, sooritades neid mõnekuuliste vaheaegade järel. Tema „tõsiste mõrvade” ohvriteks olid nii kuritegude kaasosalised kui ka isiklikud vaenlased ja tuttavad, kes teda seksuaalselt erutasid. Kaks kõige jubedamat veretööd leidsid aset 1973. aastal, kui ta vägistas ja tappis 23-aastase Doreen Demsey (kes oli kaheksandat kuud rase) ja selle pea 2-aastaseks saama pidanud pisitütre. Hiljem kirjeldas Gasknis tolle lapsukese vägistamist kui oma elu parimat seksuaalset elamust.
Tapatööde vaheaegadel trööstis Gaskins ennast mõttega, et ta on üks vähestest, kes suudab tõeliselt mõista, mida surm ja valu üldse tähendab. „Mul on erilist liiki mõistus ja see annab mulle voli anda endale luba tapmiseks,” kuulutas mees.
1975. aastat, mil Gaskins arreteeriti seoses varastatud autode müügiga, nimetas ta oma mõrvarikarjääri parimaks aastaks. Õnnetuseks muutis tema „tõsiste mõrvade” kaasosaline Walter Neely sama aasta detsembris meelt ja otsustas oma kaaslase üles anda. Ta juhatas uurijad 8 ohvri haua juurde. Gaskinisile esitati süüdistus 8 mõrvas, kuid 1976. aasta mais alanud kohtuprotsessil süüdistati teda ainult Neely endise kälimehe Dennis Bellamy tapmises 1975. aastal. 24. mail tunnistas vandekohus Gaskinsi mõrvas süüdi ja mõistis talle surmanuhtluse. Gaskins oli eriti tige selle peale, et nädal hiljem mõisteti Neelyle sama kuriteo eest eluaegne vanglakaristus, sest ta väitis, et oli kuriteo sooritamise ajal Pee-Wee mõju all.
Kuna Gaskinsit süüdistati veel 7 mõrvas, hakkas oma näruse elunatukese pärast kartev maniakk õigusemõistjatega kauplema ning lootes kergemat karistust, näitas kätte veel mõne ohvri matmispaigad. Seekord pingutas maniakk pisut üle, sest 1976. aastal tühistas Lõuna-Carolina osariigi ülemkohus surmanuhtlused ja Gaskinsi karistus muudeti automaatselt eluaegseks vanglas istumiseks.
Kuu aega hiljem esitati talle aga uus süüdistus. Selgus, et 1975. aastal oli Gaskins tapnud Carolinas 45-aastase Silas Yatesi, kes oli teda ässitanud ühes mõrvas osalema. Gaskins aga tappis hoopiski ässitaja. 1977. aasta aprillis mõisteti Gaskinsile selle mõrva eest teine eluaegne vanglakaristus.
Aga oh häda, 1978. aastal võeti Lõuna-Carolinas surmanuhtlus taas karistusseadustikku ja Gaskins hakkas jälle süüdistajatega oma elunatukese pärast kauplema. Ta nõustus ka oma seni mahasalatud ohvrite matmispaiku näitama ja oli valmis kolm päeva kestvaks ülekuulamiseks nn. tõeseerumi mõju all. Selle otsatu vastutulelikkuse eest lubati teda elektritoolist säästa. 1978. aasta kevadel mõisteti talle ühtekokku 9 eluaegset vanglakaristust. Kuigi Gaskins tunnistas üles veel viis mõrva, ei esitatud talle uut süüdistust, sest juba määratud karistus ei andnud talle vähimatki lootust veel kunagi vabadusse pääseda.
Muidugi oleks Pee-Wee võinud nüüd jääda tuleviku pärast muretsemata „teenitud puhkusele”, kuid ta ei jätnud tapmist isegi vanglas. 1982. aastal andis ta nõusoleku surmamõistetute kongis istuva Randolph Tyneri tapmiseks. Ta sättis Tynery raadio külge lõhkelaengu, mille pani 12. septembril plahvatama. Tyner sai surmavalt vigastada. Üks Tyneri esimese ohvri sugulane, kes oli Gaskinsilt tolle mõrva tellinud, mõisteti 25 aastaks vanglasse, kuid kohtunik laskis ta 30 kuu pärast tingimisi vabaks. Gaskinsile seevastu mõisteti surmanuhtlus. Tema viimane armuandmispalve lükati 1991. aasta juunis tagasi ja 3 kuud hiljem, 6. septembril hukati ta elektritoolil.
Enne oma hukkamist kirjutas Gaskins grammatiliselt vigase autobiograafia, kus olid kirjas kõik tema ohvrid. Kui tema esimene ja viimane mõrv (mõlemad vanglas toime pandud) välja arvata, siis sai tema hingele kokku 31 „tõsist mõrva” (14 ohvrit, kelle matmispaigad leiti, ja 17, kelle Lõuna-Carolina kolmes rajoonis asuvad hauad on tänini teadmata) ja 80–90 „rannikumõrva”, mis teeb ühtekokku vähemalt 110 ohvrit. Kuna Gaskins ei teadnud ühegi oma „rannikuohvri” nime ja mõrvaaegade ning -kohtadega teadlikult vassis, pole tema ohvrite tegelikku arvu võimalik kindlaks teha. Sellegipoolest pole mingit põhjust tema esitatud andmetes kahelda. Isegi siis, kui „rannikuohvrite” arv peaks olema liialdatud, võib teda USA-s pidada 20. sajandi üheks kõige julmemaks ja enim inimesi tapnud sarimõrvariks.

Peter Hagen