Friedrich W. Murnau – filmipioneer, kes armastas poisse

Nägemused muutuvad liiga sageli reaalsuseks. Sellepärast ei tohiks end nende eest kaitsta.

                                                         Friedrich Wilhelm Murnau

Kaasaegsed iseloomustasid teda kui džentelmeni ja boheemlast, kui meest, kellel oli sarmi ja isikupära. Friedrich Wilhelm Murnau oli tõeline filmifanaatik, kes kasutas kõiki neid võimalusi, mida kinokunsti algaastad pakkusid. 12 aasta jooksul väntas ta 22 filmi, millest igaüks oli teedrajav. Filmid „Januse pea” (1920) ja „Nosferatu” (1922) kuuluvad õudus- ja vampiirifilmide klassikasse. 1926. aastal vändatud „Faust” on aga läinud koos Fritz Langi filmiga „Metropolis” filmikunsti ajalukku eelkõige tänu originaalsetele spetsiaalefektidele. Murnau dekoraator Robert Herlth nimetas teda maalikunstnikuks, „Raffaeliks ilma käteta”.
Juba pärast filmipioneeri esimese pshühhothrilleri ekraaniletulekut arvas 1920. aastate arvestatamaid kriitikuid Kurt Pinthus Murnau kolme-nelja suurima filmilooja hulka. Ning kolleeg Willy Haas nägi Murnaus tulevast suurt režissööri.

Gustav von Wangenheim, kes mängis filmis „Nosferatu” peaosa ning kes tundis ja hindas Murnaud ka eraelus, ütles kord nii: „Teda võib pidada seiklejaks kinolinal.” Eksperimendialdis ja fantaasiarikas režissöör oli aga eraelus väga tagasihoidlik, mis aga ei tähendanud seda, et ta poleks osanud lugu pidada heast seltskonnast ning loobunud naudingutest. Kuigi Murnau püüdis alati oma kunstis otsida tõde ja tõelisust, oli tal väga raske oma tõekspidamisi ka tegelikkuses välja öelda. Murnau oli homoseksualist ning ta teadis väga hästi, kui koormav võib olla kaksikelu, mille pärast ta hingeliselt väga kannatas. Tema armastus noorte meeste vastu saigi talle hiljem saatuslikuks…
Friedrich Wilhelm Plumpe sündis 28. detsembril 1889 Bielefeldis rikka linnakodaniku perekonnas. Pseudonüümi „Murnau” võttis ta endale kohe, kui ta läks Max Reinhardti näitekooli Berliinis. Enne seda oli ta Heidelbergis õppinud filosoofiat ja kunstiajalugu.
Murnau nägi hea välja, ta oli pikka kasvu, andekas ja laitmatute kommetega noormees. Kuigi Murnau suureks eesmärgiks oli läbi lüüa teatrimetropolis Berliinis, pidi ta oma karjääri alustama provintsiteatrite lavadel. Tema sõber Gustaf Gründgens, keda ühendas Murnauga kirg nägusate noorukite vastu, saatis ta soovituskirjaga tolleaegse tuntud näitleja Conrad Veidti juurde.
Veidt oli filmikunsti ajaloos esimene näitleja, kes mängis 1919. aastal valminud filmis „Teistsugune kui teised” homoseksuaalset peakangelast.
Tänu Veidti kaasabile õnnestus Murnaul pääseda Max Reinhardti näitetruppi. Viimase rezhii all mängis Murnau aastatel 1912/13 lavastustes „Miraakel”, „Gyges ja tema sõrmus” ja „Arst teelahkmel”.
Esimese maailmasõja ajal oli Murnau lahingulendur. Pärast hädamaandumist Šveitsis tuli tal kuni sõja lõpuni viibida interneeritute laagris. Esimese maailmasõja lõppedes pöördus Murnau Saksamaale tagasi. Seal tegi ta mitu dokumentaalset lühifilmi, enne kui 1919. aastal söandas teha oma esimese mängufilmi „Poisike sinises”. See on lugu lossihärrast, kes mediteerib pildi sisse, millel on kujutatud salapärase smaragdiga poisikest. Ülik lootis sel viisil saavutada taaskehastumist. See küllaltki banaalse süžeega filmilint on aga koos mõne teise Murnau varasema ekraaniteosega kaduma läinud. Pealegi pole „Poisikest sinises” kunagi kinodes demonstreeritud ning tema ümber puhkenud skandaal on ammugi minevikku vajunud.

Juba selle filmi väntamise kolmandal päeval tabati Murnau garderoobis 15-aastase peaosalisega „füüsilises kontaktis”. Häbematult ilus „poisike sinises” oli ihualasti. Filmi finantseerija sai maruvihaseks, sest see oli tema poiss. Murnau kartis, et lisaks armukadedusdraamale võivad kuulujutud vahelejäämisest lõpetada tema karjääri vanglas. Siiski õnnestus meediaskandaali vältida ja suurte raskustega valminud film jäigi arhiiviriiulitele tolmuma.
Ka oma teises filmis „Saatan” (1920) jätkas Murnau müstiliste ja apokalüptiliste teemadega. Selles filmis näitas ta, kuidas Lutsifer ja surmaingel juhivad inimeste ebaharilikku saatust. Oma endisele soosijale Conrad Veidtile andis ta peaosa filmis „Januse pea – tragöödia tõelisuse piiril” (1920), mis oli Robert Luis Stevensoni raamatu „Dr. Jekyll ja mr. Hyde” esimene ekraniseering. Stevensoni teos oli katse lahutada inimeses peituvat kurjust ja headust. Bram Stokeri (1847–1912) romaan „Dracula” käsitles sama teemat. Selleks et mitte maksta filmimisõiguse eest honorari, muutis Murnau oma 1922. aastal vändatud filmis „Nosferatu, Symphonie des Grauens” („Nosferatu – õuduste sümfoonia”) vampiiriromaani tegelaste nimesid. Krahv Draculat mängis Max Schreck. Kõledad kangialused ja kitsad tänavad, uduloorid ning vilkuvad tuled loovad filmis ängistava atmosfääri. Õudusfilmi üks efektsemaid stseene on sõit läbi vaimudemetsa Nosferatu lossi. Selle müstilis-lüürilise linateose sisevõtted tehti stuudios, välisvõtted aga Lübeckis ja Karpaatides. „Nosferatut” võib pidada kõigi hilisemate vampiirifilmide etaloniks. Olgu vahemärkusena öeldud, et Karpaatide krahv Dracula on seni kollitanud 160 filmis!
Krahvid ja parunid olid peategelasteks ka Murnau kriminaalfilmis „Loss Vogelöd – saladuse paljastamine” (1921). Filmi jaoks osatäitjaid otsides sattus ta noorele vene emigrandile Olga Tšehhovale. Piltilus, pisut poisikeselik Olga armus Murnausse jäägitult ning otsustas mehe tolle tegelikest kalduvustest hoolimata võrgutada. Géza von Cziffra meenutas, et Olga oli mitmel korral öelnud: „Ich werde ihn umschulen!” („Ma koolitan ta ümber”). Kuid vahel vääratas saksa keelt halvasti oskava Olga keel ja ta lausus: „Ich werde ihn umschwulen!” (schwul – homoseksuaalne).
Olga õilis „ümberpööramine” oli juba ette nurjumisele määratud. Murnau oli alailma ümbritsetud noortest nägusatest meestest. Et jälgi segada, pidas Murnau oma partnereid toapoiste, kammerteenrite, sekretäride või autojuhtidena. Ta sõidutas poisse troskaga, kutsus neid teatrisse või kõrtsi. Oma kinokuulsuse tõttu võis ta endale lubada lolle kuulujutte, olles kindel, et keegi ei söanda teda porri tallata.

Seoses kinostuudio Decla-Bioscop ja UFA ühinemisega 1923. aastal, sai Murnaust Euroopa üks suuremaid filmiloojaid. Filmi „Faust” (1926) tegemine läks maksma tohutu summa. Kuid see-eest olid Murnaul oma keeruliste trikkvõtete teostamisel vabad käed.
Murnau film „Viimane mees” (1924) on nn. Kammerspieli meistriteos. „Viimane mees” on lugu säravas univormis hotelliportjeest (peaosas Emil Janning), kes ainult oma uhkes vormis end väärikalt tunneb. Seda raskemalt elab ta läbi enda degradeerimist tualetikoristajaks. Filmis naerdakse välja sakslastele nii omast mundrifetišismi.
1926. aastal meelitas Hollywood Murnau USA-sse. Kuigi tal olid piiramatute võimaluste maal kõik teed lahti, laskis ta filmistuudiotel oma loomevabadust piirata ning tegi Hollywoodis ainult kaks filmi – „Päikesetõus” (1927) ja „Tabu” (valmis 1931).
Koos Robert Flahertyga asutas ta 1928. aastal oma firma, et luua film Lõunameresaarte asukate elust. Kuid õige pea läksid kompanjonid projekti pärast riidu. Murnau võttis kätte ja laskis käiku kogu oma raha: ta ostis jahtlaeva ning temast sai autseider. Tervelt kolm aastat elas ta Tahiitil pärismaalaste keskel, kes olid ühtlasi ka tema uue filmi kangelasteks. Kahjuks leidus saarel liiga palju ahvatlevaid poisse. See asjaolu takistas olulisel määral filmi kiiret valmimist. „Tabu” on film lihtsa elu paradiislikest võludest. See on omapärane linateos, kus pole kasutatud kunstlikku valgust.

Kui Murnau pakkus 1931. aastal pärast oma tagasipöördumist filmi laenutajatele, ütlesid viimased ära, sest vahepeal oli kinod vallutanud helifilm. Murnau täht näis olevat loojunud. Kuid film õnnestus tagantjärele varustada saatemuusikaga ning ühel päeval vaatas seda Parmounti šeff Adolph Zukor ja oli sellest vaimustatud. Murnaud ootas ees uus tõus.
Ta tegi plaane, kuidas helifilmi eeliseid ära kasutada ning leppis stsenaristidega tähtaegade suhtes kokku. Üks selline kohtumine oli määratud 11. märtsiks 1931 Santa Monicas. Koos oma võluva filipiinlasest sõbra Garcia Stevensoniga, keda ta ametlikult esitles kammerteenrina, istus ta tol päeval oma Packardi. Sõites läbi Santa Barbara, hakkas sõidukit juhtinud Murnau poisiga õrnutsema. Murnau kaotas kontrolli auto üle ja ühes järsus kurvis põrkasid nad kokku veoautoga. Murnau ja tema armuke Stevenson said kohapeal surma. Nädal hiljem tuli „Tabu” ekraanidele ning osutus Murnau menukaimaks filmiks.
Kui filmipioneeri kirst Saksamaale toodi ja Berliinis Stahnsdorfi kalmistul mulda sängitati, oli leinajate hulgas üllatavalt palju nägusaid noormehi.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Wilhelm von Gloeden – fotograaf paradiisis (galerii)
Zarah Leander: „Kas armastus saab siis patt olla?“
Pier Paolo Pasolini – näljane armastuse järele
Rainer Werner Fassbinder – meeleline intrigant
Jean Marais – jumalate lemmik
Pjotr Tšaikovski hukatuslik kirg