Võrgutamise võlu

Eesmärk on selge: tema tahab temakest või vastupidi. Sihile jõudmiseks kulub aga sageli aega ja vaeva: tuleb ületada kõikvõimalikke takistusi, taluda sunnitud lahusolekut, pettumust või armukadeduse piina. Kuid just need tegurid muudavadki võrgutamise nii ahvatlevaks.

Ajakirja „Playboy” asutaja Hugh Hefner olevat maganud rohkem kui tuhande naisega. Kas tema jutt ka tõele vastab on muidugi iseküsimus, sest rääkida võib kõike. Kui Hefner ka poole tuhande naisega seksis, siis on ajaloost tuntud naistemees Giacomo Casanova (1725–98) Hefneri kõrval lausa könn, sest tema arvel olevat kõigest 120 vallutust.
Hefneri praalimises pole midagi erandlikku, kõik mehed armastavad oma seksuaalsete võimetega liialdada. Samas on igas mehes varjul kütt. Igas uues vallutusobjektis on mehe jaoks midagi põnevat ja salapärast. See on peamine põhjus, mis sunnib meest naisi võrgutama.
Meie päevil on kõik tingimused edukaks võrgutamiseks olemas: linnastumine ja moodsad kommunikatsioonivahendid on selles osas palju kaasa aidanud. Mobiiltelefonid võimaldavad kontakteeruda ükskõik kus ja ükskõik millal. Arvukates diskosaalides saab nädalalõputi kokku tohutu hulk noori, kes löövad külge ja eduka flirdi korral „viivad saagi kaasa”.
Mitte kunagi varem ei ole inimestel olnud nii palju seksuaalpartnereid kui tänapäeval. Kuid mitte iga intiimkontakt ei ole võrgutamise tagajärg. Oletame, et diskol läheb mees ühe daami juurde ja ütleb talle: „Kas sa ei tahaks minuga magada?” Naine ütleb „ei” või annab koguni kõrvakiilu. Külgelööja läheb rahumeeli teise, kolmanda juurde – kuni ta leiab lõpuks kahekümnenda, kellega ta saab jutule. Mõlemad lahkuvad diskolt, lähevad mehe või naise juurde või aja kokkuhoiu mõttes „armuvad” parkimisplatsil seisvas autos. Võrgutamisega pole sellisel kiirel numbril mingit pistmist, sest mõlemaid huvitas ainult üheööseiklus.
Selles osas on popstaaride elu lihtne, sest arutu hulga fännide seast meelepärast objekti välja valida pole mingi probleem. Mick Jagger tunnistas kord, et oma karjääri algul võttis ta pärast kontserti hotelli ees ootavate naiste hulgast alati mõne numbrituppa kaasa.
Aeg soosib võrgutajat, kuid mitte igaüks, keda me selle nimega tituleerime, pole seda ära teeninud.

Mis on võrgutamine?
Lühidalt öeldes on see protsess, mil „EI” muutub pikapeale „JAA-ks”. See on põhiline erinevus eelpool kirjeldatud lähenemiskatsest, sest võrgutatav oli juba algusest peale valmis „JAA” ütlema, et saaks kiiremini asjaga ühele poole.
Kui aga mees ja naine alustavad võrgutamismängu, siis signaliseerivad nad alguses oma käitumisega valmisolekut kontaktiks ja ei midagi enamat. Isegi siis mitte, kui nad tahaksid kohe kaugemale minna. Võrgutaja peab kõigepealt poolehoiu ja usalduse ära teenima ja selle nimel pingutama. Tal tuleb murda võrgutatava vastupanu ning ületada nii mõnigi teel seisev takistus. Ja just see mängulisus teebki võrgutamise nii paeluvaks. Iha muutub seda tugevamaks, mida suurem on vastupanu ning teadmatus edu või ebaedu suhtes.
Võrgutamine läbib kolme faasi. Alguses luuakse kontakt, kusjuures määravaks on esimesed 30 sekundit. Selle napi aja jooksul selgub, kas kontaktiloomine võiks vedu võtta või mitte. Lähenemine toimub sõnatus märkide keeles: pilgud, naeratused või teatud žestid nagu naiste kuulus juuste tagasiheitmine ja sõrmedega läbi juuste libistamine.
Esimese faasi juurde kuulub ka verbaalne kontakt. Kes ei teaks, kui raske on öelda esimesi sõnu.
Suur tähtsus on kõnetamisel teravmeelsusel ja originaalsusel. Standardfraasid („Vabandage, mis kell on?”, „Kas te käite sageli siin?”) võivad jätta labase külgelööja mulje ja kõik šansid hävitada  Teisalt pole aga sõnadel esialgu suurt tähtsust, sest märksa olulisem on säilitada pilgumängu läbi tekkinud pinget. Kui kaks inimest hakkasid teineteisele meeldima, siis mõistavad nad seda ka sõnadeta.
Kogenud võrgutajad teavad seda kõike suurepäraselt ning lasevad sellepärast kõneleda silmadel ja kätel. Kasuks tulevad ka sarm, huumorimeel ja peenetundelisus, aga ka õrnad, näiliselt juhuslikud puudutused. Võrgutatav peab tajuma, et kogu tähelepanu kuulub ainult temale.
Kõigest hoolimata jääb esimene faas – kontakti loomine ja flirt – suhteliselt vähesiduvaks. Tõsi, see on mäng tulega, kuid veel ei saa kumbki kõrvetada. See võib juhtuda teises faasis, kui algab tegelik vallutamine.
Nüüd on väga tähtis ennast avada ja usaldust äratada. Kuid paraku muudab niisugune avatus võrgutaja kergesti haavatavaks, sest ta on juba jõudnud tõsiselt armuda. Mis saab siis, kui teele peaksid kerkima ootamatud takistused? Kui võrgutamine ebaõnnestub? Nüüd satub ohtu võrgutaja enda identiteet ning ta püüab isegi distantseeruda, et vältida alandavat korvi saamist.
Selles faasis signaliseerib naine mehele: sa pakud mulle küll huvi, aga nii kergesti sa mind ka ei saa. Minu südame võitmiseks pead sa pingutama!
Vallutamise faas võib kesta pool tundi, aga ka kuid, olenevalt sellest, milliseid takistusi tuleb ületada ning kui suurt lõbu mõlemad asjaosalised sellisest mängust tunnevad. Selles faasis sarnaneb võrgutamine maadlusega: püütakse vastase käike ette näha, tehakse petterünnakuid.
„Rünnak” toimub alles siis, kui võrgutaja või võrgutatav on kindel, et ta on jõudnud edu tagavale positsioonile. Nüüd algab kolmas faas: suguakt, mis ju ongi võrgutamise tegelik eesmärk. Muidugi ei tähenda esimene vahekord veel seda, et edasi on ainult kirglikud armuööd. Sageli võrgutamine jätkub ning kulmineerub siis, kui üks pooltest on teisele täielikult andunud ehk ebaromantiliselt öeldes: võrgutatava lõa otsas. Tegelikult on ju võrgutamise kaugem eesmärk võita teine inimene täielikult endale. Seega tuleb hinnata võrgutamist mitte kvantiteedi, vaid kvaliteedi järgi.

Aeg soosib võrgutajaid
Eurooplased elavad heaoluühiskonnas. Kui inimene on vaba materiaalsetest ja muudest eksistentsiga seonduvatest muredest, on nad lõbuhimulisemad ja valmis ka kergemini  kontakte looma. Nii oli see Rooma riigis ja 1770. aastate pöördeliste sündmuste ajal Pariisis. Seal, kus inimeste meeli muserdavad probleemid ja kogu energia kulub ainult igapäevase leiva muretsemiseks, pole võrgutamisel kohta. Mõlema maailmasõja ajal polnud see üldse mingi teema, samuti sõjajärgsetel aastatel. Kuid 1990. aastatel on inimesed avastanud enda jaoks mitte ainult võrgutamise võlu, vaid nad on märksa vastuvõtlikumad kõige erootikaga seonduva suhtes.
Progressist ja 1960. aastate seksirevolutsioonist hoolimata on paljudel  inimestel säilinud vana stamp, mille järgi mehed on suured võrgutajad, naised aga endiselt passiivsed. Paraku on aeg on suuri korrektiive teinud ja sageli oleks mehel õigem öelda, et ta LÄKS NAISELE ja nii mõnigi naine võiks häbenemata tunnistada, et ta VÕTTIS MEHE.
Naised on võrgutamismängudes väga aktiivseks muutunud ning on ammugi initsiatiivi enda kätte haaranud. Kui mehed ei tea sageli, kuidas olla või mida teha, siis iseteadvad naised teavad täpselt, mida nad tahavad.
Kui veel 19. sajandil võisid ainult aadlidaamid või ekstsentrilised kunstnikud tunnistada oma vallutusi, siis tänapäeval pole võrgutamiskunst enam mingi privileeg. Näiteks iseteadev poptäht Madonna olevat murdnud mehi lausa loogu.

Igavesed võrgutajad
Nii mõnelegi on võrgutamine niivõrd erutav ja põnev mäng, et ta püüab seda võimalikult kaua jätkata. Selliseid inimesi nimetatakse igavesteks armastajateks. Kestva võrgutamistaktika taga on tegelikult varjatud soov tunda püsiva armastuse illusiooni. Võrgutaja teab, et seni, kuni eesmärk on saavutamata, on suhe värske ja armastus kirglik. Peaks aga jõutama suguaktini, järgneb kainenemine, võib-olla isegi pettumus. Nii mõnigi kirglik võrgutaja peab jahti tähtsamaks kui saaki, sest tegevus on neile tähtsam kui eesmärk.
Igavesed võrgutajad vajavad „tedremängu” kui eneseteostust ja nii mõnegi igavese armastaja  juures võib hakata ilmnema lausa haiglaslikke jooni. Sellisel juhul võib rääkida patoloogilisest nartsissismist. Casanova kompleksi all kannatavad inimesed tahavad, et neid imetleks ja armastaks võimalikult palju inimesi. Tegelikult otsivad nad teistes ainult iseennast. Nad pole võimelised looma püsisuhet ning tormavad ühest seiklusest teise. Võrgutamine on neile pigem kinnisideeks.
Nende jaoks, kes tegutsevad teadlikumalt, on võrgutamine esmajoones esteetiline nauding. See on seda suurem, mida ligipääsmatum on väljavalitud ohver ning mida rafineeritumaid võtteid kasutada tuleb. Vallutamine sarnaneb kunstiteose loomisele. Osav võrgutaja analüüsib hoolega oma vastase nõrku külgi ning peab plaani, milliseid relvi kasutada.
Suured võrgutajad on alati olnud väga kõneosavad. Sellistele meestele võrdub suguakt I-le punkti panemisega. Kuulus Casanova on võrgutaja prototüüp, Don Juan tema vastand. Tõsi, viimane oli uljaspea, kuid väga rafineeritud. Mõlema naissoost antipood on kokett. Ka temale on võrgutamine eesmärk, mida ta arendab lausa omaette kunstiks. Kokett ei soovigi leida endale meest kogu eluks, talle meeldib flirtida ja tõestada endale oma püsivat atraktiivsust. Seksuaalsus jääb tagaplaanile. Kokett on pigem uje või isegi naiivne. Vähemalt jätab ta sellise mulje. Seega pole ta Brigitte Bardot, vaid Marilyn Monroe tüüpi naine.
Koketeerimise kuldajastu olevat olnud Prantsuse kuninga Loius XIV (1643–1715) ajal, mil salongides tegevusetult olesklevad aadlikud arendasid võrgutamismängu suureks kunstiks. Võrgutamise teema teadvustasid paljud inimesed endale arvukate kirjanduslike eeskujude järgi. Teisisõnu: armastusromaanidel oli sama mõju kui filmidel tänapäeval.
19. sajandi keskpaiku toimusid inimestevahelistes suhetes teatud muutused. Enam ei võrgutatud ainult selleks, et oma tahtmist saavutada, üha suuremat rolli hakkas mängima raha. Aadlikke jaoks ei mänginud raha kunagi mingit tolli, kuid kodanlastel oli raha ainuke võimalus positsiooni saavutada. Seepärast püüdsid mehed võrgutada jõukaid ja mõjukaid daame. Uue seelikuküti tüüp olevat sündinud Prantsusmaal, kus puruvaesed noored mehed Pariisi reisisid, et pealinnas karjääri teha.
Ka muutus naiste roll ühiskonnas. Kui umbes 19. sajandi keskpaigani andsid võrgutamises tooni pea eranditult aadlisoost koketid, siis sajandi teisel poolel hakkasid aktiivsust ilmutama ka kodanlastest naised. Ühiskond naiste aktiivsust küll ei aktsepteerinud, kuid ei teinud sellest ka numbrit. Selles osas oli Euroopas esireas liberaalne Prantsusmaa. 1870. aastail Pariis lausa kihas varieteetantsijatest, kes kasutasid mehi ainult selleks, et karjääri teha või läbi austaja südame tema tengelpunga juurde pääseda.
Nii kujunes ajapikku „saatusliku naise” tüüp, kes oli don Juani naissoost peegelpilt: deemonlik figuur, meelas ja vastupandamatu oma võrgutava ilu tõttu. Tänu kinokunstile sai saatusliku naise tüüp konkreetseks mõisteks kogu maailmas. Marlene Dietrich (1901–92) mängis ennast Saksamaal tuntuks 1930. aastal vändatud filmis „Sinine ingel”, kus ta mängis lauljannat Lolat. Rootsi päritolu ameerika näitleja Greta Garbo (1905–90) sai aga saatusliku naise võrdkujuks.

©Peter Hagen