Seitseteist kevadist hetke

11. augustil 1973 kell 19.30 näidati Moskva Kesktelevisiooni esimesel kanalil 12-osalise teleseriaali „Seitseteist kevadist hetke” esimest osa.
Teleseriaali tegevus toimub Saksamaal 1945. aasta kevadel. (Muide, seriaali pealkiri on võetud filmis „Minu unelmate naine” Marika Röki esitatud laulust: „Seitseteist aprillihetke su südamesse jäävad…”) Kuid ootamatul kombel annab film suurepäraselt edasi ka Nõukogude ühiskonna õhkkonda 1970. aastatel…

Selle teleseriaali kõige iseloomulikum eripära on see, et peaaegu kõigil tegelastel on mitu nägu. Kõik need pastorid, professorid, Nõukogude luurajad, kommunistid, SS-Gruppenführer’id… osutuvad kellekski teiseks, mitte nendeks, kes nad esmapilgul näisid olevat. Eriti palju maske on peategelasel. Ta on SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitz ja Nõukogude luuraja polkovnik Maks Maksimovitš Issajev ja keemia rahvaettevõtte Robert Ley peainsener ja diplomaat ning füürerile ustav natsipartei liige… „Te olete nagu libahunt,” ütleb talle teine filmi peategelane. „Teil on nii mitu nägu.” Iga nägu on täiesti tõsine ja ainult maskide vahetamise hetkel tungivad nende alt äkki välja karnevalilikud kiired. Need filmi tegelased, kes ei valda ümberkehastumise kunsti, jätavad tavaliselt vaatajatele haleda mulje. Nad on „pimedad fanaatikud”, „nürimeelsed inimesed, kes kordavad mõttetult Goebbelsi abrakadabrat”, „idioodid, kes räägivad õigeid sõnu”.
See kõik on muidugi karneval, kuid salajane, varjatud karneval. Sellist karnevali elas Nõukogude ühiskond läbi 1970. aastatel. Ei ole juhus, et Stirlitzist sai folkloori kangelane, nagu seda on Tšapajev ja Brežnev ise.

Brežnev nägi seda filmi suure hilinemisega, alles 1980. aastate alguses. Film meeldis talle väga, see oleks nagu olnud tema lemmikfilmi „Luuraja kangelastegu” kunstiline arendus. (Ka selle filmi peategelane tõstis koos fašistidega pokaali „meie võidu” nimel.) Nähtavasti vastas Brežnevi maitsele ka filmi õhkkond: häirimatult tõsine, ülev, kuid oma olemuselt ka pilkavalt karnevalilik. Võimalik, et ta nägi filmi peategelastes iseennast, ka tema elu kulges ju nendes tammepuust paneelidega kabinettides… Brežnev helistas mitmele filmi juhtnäitlejale, õnnitles neid õnnestunud osatäitmise puhul. Helilooja Mikael Tariverdijev, kes kuulus autasustatute hulka, kirjeldas, kuidas peasekretär helistas Jekaterina Gradovale (filmis radist Kät). Näitlejanna tõstis telefonitoru hargilt, selles kõlas iseloomulik madal hääl:
„„Teiega räägib Brežnev,” esitles mees ennast.
„Käi kuradile!” Gradova ei uskunud esitlenut ja leidis, et keegi teeb temaga lolli nalja.
Leonid Iljitš valis telefoninumbri uuesti.
„Teiega räägib tõepoolest Brežnev,” kordas ta.
Kuid Katja ei jäänud jälle uskuma ja saatis ta teist korda üpris rämedalt kuradile. Jutuajamisest ei tulnud midagi välja. Kuid hoolimata sellisest ebaviisakast käitumisest riigijuhiga, sai näitlejanna siiski Rahvaste Sõpruse ordeni…
Teleseriaali „Seitseteist kevadist hetke” eest autasustamise seadlustele kirjutas Brežnev alla 28. juunil 1982. Osatäitjatest said peale Gradova autasu:
Vjatšeslav Tihhonov (Stirlitz) – Lenini ordeni ja sotsialistliku töö kangelase Kuldtähe,
pastor Schlag (Rostislav Pljatt) – Oktoobrirevolutsiooni ordeni,
Leonid Bronevoi (Gestapo šeff Müller) – Tööpunalipu ordeni,
Jevgeni Jevstignejev (professor Pleischner) – Tööpunalipu ordeni,
Oleg Tabakov (Schellenberg) – Tööpunalipu ordeni.

Kui Brežnev vaatas filmi, ütles keegi talle, et Stirlitz on reaalne inimene ja elab seniajani kuskil kõigist unustatuna. Tema tõeline perekonnanimi on Issajev. Selline kuuldus liikus tol ajal ühiskonnas visalt ringi. Brežnev käskis: „Uurige välja, kas niisugune luuraja Issajev oli olemas ja mida ta praegu teeb.”
„Pole midagi uurida,” vastati talle. „See on koondkuju.”
Kuid Brežnev ei jäänud rahule, käskis uuesti asja uurida. J. Tsazovi sõnutsi „helistas Andropovile ja hakkas tõsiselt ette heitma, et meil ei hinnata inimeste teeneid, kes päästsid maa fašismist. Ta palus üles otsida Issajevi, kelle töö sakslaste tagalas on väärt kõrgeimat autasu. Kui Andropov ütles, et ta teab kindla peale, et see on autori väljamõeldud tegelaskuju, et Stirlitzi taga ei ole reaalset inimest, ei jäänud Brežnev seda uskuma ning palus veel kord kõik välja selgitada ja ette kanda.”
Lõpuks sai sellest loost lustakas legend, mida jutustas A. Tšernjajev: „Leonid Iljitš armastas väga vaadata teleseriaali „Seitseteist keva­dist hetke”. Ta vaatas seda vist paarkümmend korda. Ükskord, kui filmi finaalis Stirlitzile öeldakse, et talle on omistatud Nõukogude Liidu kangelase nimetus, pöördus Brežnev lähikondlaste poole ja küsis: „Kas on juba kätte antud? Ma tahaksin seda teha ise.”
Rjabenko (ihukaitse ülem) hakkas kiitma näitlejat Tihhonovi. Teised ühinesid temaga. Brežnev katkestas neid: „Milles siis asi on…”
Paar päeva hiljem andis ta isiklikult Nõukogude Liidu kangelase Kuldtähe ja Lenini ordeni kätte… näitlejale Tihhonovile, olles kindel, et too ongi Stirlitz.”
Muidugi ei pea Tšernjajevi juttu võtma sõna-sõnalt: Nõukogude Liidu kangelase nimetust Tihhonovile ei omistatud. Tõsi, autasustades teda Lenini ordeniga võis peasekretär vabalt nalja teha näitleja vägitegudest Hitleri tagalas – see oleks olnud igati Brežnevi vaimus. Kuid on see siis nii väga tähtis ja kas tasub süüdistada Tšernjajevit luiskamises? Ta lihtsalt rääkis veel ühe legendi…
Ja kohe sai väljamõeldud nõukogude superspioon Max Otto von Stirlitz (Vjatšeslav Tihhonov, 1928–2008) televaatajate lemmikuks. Tõsiasi, et tegelikult ei õnnestunud ühelgi Nõukogude spioonil pääseda Natsi-Saksamaa kõrgematesse võimukoridoridesse, muutis teleseriaali, milles domineerisid diktor Jefim Kopeljani (1912–1975) kaadritagused paatoslikud kommentaarid ja mõtisklused, äärmiselt ebausutavaks ning andis irvhammastele rohket materjali anekdootide jaoks. Stirlitzi vastasmängijat Müllerit mängis Leonid Bronevoi (1928–2017), kes sai – nagu eespool öeldud – selle rolli eest Tööpunalipu ordeni.

Aga nüüd parim valik anekdoote Stirlitzist!

* * *

Hilisel õhtutunnil ilmub Berliini nõukogude luuraja Issajev. Tal on taskus dokumendid SS-Standartenführer Stirlitzi nimele ja mitte miski temas ei reeda nõukogude luurajat, isegi mitte tema järel lohisev langevari ning hooletult üle õla visatud automaat PPŠ.
* * *
Müller siseneb Stirlitzi korterisse. Toad on segi ja igal pool rämpsuhunnikud. Ühe hunniku otsas magab Stirlitz, käes dešifreeritud telegramm: „Keskuselt Justusele. On lubatud lõõgastuda.”
* * *
Maja juurde, kus elab Stirlitz, sõidab auto gestaapolastega. Pastor Holthoff läheb ukse juurde ja annab kella.
„Keda teil vaja on?” kostab ukse tagant Stirlitzi hääl.
„Stirlitzit!”
„Mind ei ole kodus…”
„Aga kes räägib?”
„Siin Berliner Rundfunk, kell on viisteist ja nelikümmend viis minutit.”
Nii vedas Stirlitz paljude päevade jooksul gestaapot ninapidi.
* * *

„Stirlitz, vahele jäite,” hüüab Müller kahjurõõmsalt, „teie pass lõhnab Vene viina järele!”
„Ärge mängige lolli, Müller, Bormannil on komme pitsatile peale hingata, enne kui ta selle dokumendile lööb!”
* * *
Stirlitz vedeleb Berliinis Unter den Lindenil rentslis.
„Stirlitz, te rüvetate Saksa ohvitseri au!” ütleb talle juurde astunud Müller.
Stirlitzil oli tõesti häbi, isegi väga, kuid ta tahtis kas või kord aastas, Punaarmee aastapäeval, tunda ennast Nõukogude ohvitserina.
* * *
Bormanni auto kihutab 80-kilomeetrise tunnikiirusega mööda maanteed. Auto kõrval jookseb Stirlitz, kes teeb näo, nagu ta jalutaks.
* * *

Bormann kutsub välja mõned kaastöötajad.
„Öelge üks kahekohaline arv.”
„45.”
„Aga miks mitte 54?”
„Sellepärast, et 45.”
Bormann kirjutab toimikusse: „Iseloom põhjamaine, kindel.”, ja kutsub välja järgmise.
„Öelge üks kahekohaline arv.”
„28.”
„Aga miks mitte 82?”
„Võib ka 82, aga 28 on parem.”
Borman kirjutab toimikusse: „Iseloom lähedane põhjamaisele.”, ja kutsub järgmise.
„Öelge üks kahekohaline arv.”
„33.”
„Aga miks mitte…? Ah teid, Stirlitz!”
* * *
Stirlitz näeb konspiratiivkorteri aknalaul 39 triikrauda.
„Läbikukkumine!” taipab Strilitz. „Kolm triikrauda on puudu…”
* * *
Stirlitz tulistas Müllerit kuklasse. Kuul läks lömmi ja kukkus maha.
„Soomustatud!” mõtles Stirlitz lugupidavalt.
* * *
Stirlitz kihutab suure kiirusega mööda maanteed.
„Miks te nii hirmsasti kihutate?” pärib tema kõrval istuv Müller.
„Milline venelane siis ei armastaks suurt kiirust?”
„Vaat siis – vahele jäite!” rõõmustab Müller.
„Ainult üks ei armasta,” pareerib Stirlitz, „mina!”
* * *
Bormann ja Stirlitz läksid sauna. Kui nad lahti riietusid, küsis Bormann: „Stirlitz, miks te punaseid aluspükse kannate?”
„Aga meil Punaarmees on kõigil sellised,” vastas Stirlitz ja mõtles: „Ega ma ometi midagi välja ei lobisenud?”
* * *
Kõige rohkem austas Stirlitz hambaarsti, sest see aitas tal keelt hammaste taga hoida.
* * *
„Las püüab leida inimest selliste sõrmejälgedega!” mõtles Stirlitz, trampides äsja lahti muugitud Mülleri seifil paljaste jalgadega.
* * *
Sisenedes oma kabinetti, näeb Müller, et Stirlitz tuhnib tema paberites.
„Muuseas, see on minu kabinet,” ütleb jahmunud Müller.
„Jutud jätta!” käratab polkovnik Issajev karmilt.
* * *

Stirlitz astus oma kabinetti ja nägi seal Müllerit, kes istus puhvaikas ja läkiläkis ning tinistas balalaikat.
„Mida see peab tähendama?” küsis jahmunud Stirlitz.
„Ega siis teie üksinda kodumaa järele igatse…” lausus Müller nukralt.
* * *
Stirlitz istus restoranis, nuga vasakus ja kahvel paremas käes. Ta teadis küll, et nii ei ole õige süüa, kuid ta tahtis end hetkekski tunda lihtsalt polkovnik Issajevina.
* * *
Kõrtsist väljunud Stirlitz komistas, kukkus porilompi ja jäi norsates magama. Veerand tunni pärast ta ärkas, tõusis ja läks edasi – käivitus aastatega väljakujunenud refleks.
* * *
Keegi hea inimene tõi Stirlitzile kümmekond vähki. Luuraja paneb vähid katlasse keema. Ivake aega keenud, hakkasid vähid punaseks minema.
„Meie omad…” mõtles Stirlitz heldinult.
* * *
Stirlitz kõndis mööda koridori ja jõudis Bormanni kabineti ukse ette. Ta tõukas ust, kuid see ei avanenud. Ta tõukas tugevamini, kuid ikkagi ei avanenud. Siis võttis Stirlitz hoogu ja jooksis õlaga vastu ust. See jäi suletuks.
Diktor Kopeljani hääl kaadri taga: „Tõmba enda poole, tobu! Sa peaksid ju teadma, et Bormanni kabineti uks avaneb väljapoole!”
* * *
Stirlitz sõidab autoga ja näeb teeservas hääletavat Müllerit. Mõni aeg hiljem näeb ta teda taas ja varsti ka kolmandat korda.
„Ei võta peale,” mõtles Müller.
„Ringtee,” mõtles Stirlitz. Kopeljani hääl kaadri taga: „Oma sisimas tundis Stirlitz uhkust oma erakordse võime üle teha loogilisi järeldusi.”
* * *

Bormanni mehed piirasid Stirlitzi maja ümber.
„Stirlitz, tulge välja!” hüüab Bormann. „Te olete lõksus!”
„Majas pole mitte kedagi,” kostab hoonest Stirlitzi hääl.
„Aga saapad on ju ukse taga!”
„Aga kes keelas mind kingadega välja minemast!”
„Donnerwetter! Juba jälle oskas nina alt minema lipsata!” torises Bormann.
* * *
Schellenbergile oli hästi teada, et Stirlitz töötab Vene luure heaks. Sellegipoolest ei kiirustanud ta Standartenführeri vahistamisega, sest tal oli kahju kaotada nii asjalikku ja kohusetundlikku töötajat.
* * *
Stirlitz kõndis mööda alleed ja sattus ootamatult suure lombi äärde.
„Ah, ega see munadeni ulatu!” mõtles Stirlitz ja astus julgelt edasi. Kopeljani hääl kaadri taga: „Seekord Nõukogude luuraja eksis – vesi lombis ulatus kõrvuni.”
* * *

„Stirlitz, kas te olete juut?” küsis Müller.
„Ei ole, ma olen venelane,” vastas Stirlitz süngelt.
„Aga mina olen sakslane!” itsitas Müller.
* * *
Stirlitz saatis keskusesse šifreerimata tekstiga ettekande. Mõne minuti pärast tungisid tema korterisse gestaapolased.
„See on esimese aprilli puhul,” selgitas Stirlitz. Mehed naeratasid mõistvalt ja lahkusid. Samal ajal naerdi aga keskuses nõrkemiseni.
* * *
Stirlitz astus kõrtsist välja. Hetk hiljem tundis ta tugevat lööki vastu kukalt. Ta vaatas tagasi ja veendus, et hoobi oli talle andnud asfalt.
* * *
Müller ja Bormann istuvad kõrvalises restoranis ja söövad lõunat.
„Kohe tuleb siia Stirlitz ja ütleb parooli: „Mulle üks õlu ja paar viinerit.” Siin me ta teolt tabamegi…”
Siseneb Stirlitz ja ütleb kelnerile: „Mulle üks õlu, aga viinereid pole vaja!” Seda öelnud, näitab ta Bormannile ja Müllerile keelt.
* * *
„Täiesti salajane! Ainult isiklikult üle anda! SS-Reichsführer Heinrich Himmlerile! Reichsführer…”
Stirlitz paneb sulepea käest ja jääb mõttesse: „Äkki tuleks ikkagi saksa keeles kirjutada?”
* *  *
Stirlitz kutsub Mülleri kalale ja viib ta samasse kohta, kus ta agent Klausi oli tapnud ja kus too oli vette kukkunud.
„See on mõttetu koht,” ütleb Müller. „Oleksime pidanud sinna vana vesiveski juurde jääma, seal võtab paremini.”
„Kui ma ei eksi, siis hakkab siin niimoodi võtma, et oi-oi-oi!” pilgutab Stirlitz Müllerile silma. „Mul on koht sisse söödetud.”
* * *
Uksekell heliseb. Müller avab ukse ja näeb enda ees budjonnovkas (nn. täitorn) meest, kellel seljas puhvaika, jalas vildid ning seljas ripub automaat PPŠ.
„Elevandid lähevad lõunasse,” lausub mees parooli.
„Persse lähevad su elevandid!” käratab Müller vihaselt. „Kas ma olen teile vähe rääkinud, et see teie Stirlitz elab korrus kõrgemal.”
* * *
„Vaat lõpeb sõda ja algab majanduskriis,” unistas Stirlitz.
* * *
„Stirlitz, te olete suurepärane laskur,” ütles Müller lasketiirus.
„Jaa, ma olen ju laskur-vorošilovlane,” vastas Stirlitz uhkelt.
* * *
Stirlitz jalutab Berliinis Unter den Lindenil, peas budjonnovka. Talle tuleb vastu Müller, kes ütleb: „Stirlitz, võiksite vähemalt konspiratsioonireeglitest kinni pidada!”
„Õige!” mõtleb Stirlitz ja paneb tumedad prillid ette.
* * *
Stirlitz läheb Berliinis Tierparki jalutama ja näeb, et ühe puu all söövad kaks homoseksualisti. Kui Stirlitz jõuab lähemale, näeb ta, et homod mitte ainult ei söö, vaid ka joovad.
* * *
Stirlitzile meeldis panna proovile Mülleri kannatlikkust, mistõttu ta piserdas aeg-ajalt tema kohvisse kõhulahtistit.
* * *
Riigikantseleis toimus fašistlike ninameeste nõupidamine. Kohal oli ka Stirlitz. Hetkel, kui kõik kohalviibijad olid kummardunud suure topograafilise kaardi kohale, nuuskas Stirlitz kuuldamatult aknakardinasse nina. Kopeljani hääl kaadri taga: „Stirlitz teadis väga hästi, et nii pole sünnis teha ja pealegi võib ta ennast reeta. Aga ta tahtis nii väga siin, fašistide koopas, tunda end hetkekski iseendana…”
* * *
Müller ja Stirlitz väljuvad hilisel öötunnil restoranist.
„Kuulge, Müller, võtame mõne tüdruku.”
„Küll teil on ikka hea süda, Stirlitz, aga las ripuvad hommikuni.”
* * *
Müller astub majja ja hüüab Stirlitzit.
„Stirlitz!”
Vaikus.
„Stirlitz, kus te olete?”
Vaikus.
„Lõpetage juba, Stirlitz! Ma tean, et te olete siin.”
„Kohe lõpetan…” kostub magamistoast.
* * *
Mööda öise Berliini tänavat tuiguvad kaks joobnut. Üks neist on SS-Standartenführeri mundris, teine erariides. Viimane jääb oma kaaslasest maha ja prantsatab täies pikkuses porilompi. Ohvitser püüab teda sealt välja aidata, kuid ei suuda ning joobnu kukub mudalompi tagasi. Seejärel käärib ohvitser käised üles ning jätkab visalt oma kaaslase ülesupitamist.
Kaadri taga on kuulda Kopeljani hääl: „Stirlitz oli kindlalt veendunud, et ükskord ajab Saksamaa proletariaat ennast ikkagi jalule.”
* * *
Stirlitzi korteris läks peldikupoti loputuskast katki ja ta kutsus kohale santehniku. Väljakutse peale aga ilmus hoopis erariides Müller ja parandas poti ära.
„Lõpuks õnnestus mul teid sisse vedada!” hüüdis Müller rõõmust särades. „Tõeline aarialane oleks andnud viis marka jootrahaks või äärmisel juhul kirjutanud välja suurema tšeki.”
„Olen süüdi, Gruppenführer!” tunnistas Stirlitz. „Ma olen hetkel äärmises rahapuuduses ja sellegi tagasihoidliku summa olin sunnitud laenama nõukogude radistilt.”
* * *
Stirlitz hüppas auto tagaistmele ja käratas rooli taga istuvale Müllerile: „Sõitke minema!”
Auto sööstis paigalt, veidi aja pärast aga kostis tagaistmelt kulistamist ning autos levis värske puskari kosutav aroom.
* * *
23. veebruaril 1945, Nõukogude armee aastapäeval, istus Stirlitz valge hobuse selga ja traavis, keep õlgadel, hurraa karjudes ja mõõka vibutades Berliini südalinnas ringi. Alles hulk aega hiljem taipas Stirlitz, et mitte kunagi varem polnud ta nii lähedal sissekukkumisele.
* * *
Mülleri kabinetis on nõupidamine. Siseneb adjutant ja raporteerib: „Just äsja sai Vene radist raadiogrammi: „Õnnitleme. Punkt. Te olete vana lontrus. Punkt.” Kõik puhkesid naerma. Ainult Stirlitz jäi tõsiseks. Kopeljani hääl kaadri taga: „Ainult Stirlitz teadis, et talle oli antud Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.”
* * *
Stirlitz sõitis Berliini metroos ja nägi neegrit.
„Prantsuse korvpallur,” mõtles Stirlitz.
* * *
Gestaapost tuldi Stirlitzi juurde ja öeldi talle, et kui ta oma elektriarvet ära ei maksa, siis on nad sunnitud võlgade katteks konfiskeerima tema raadiosaatja.
* * *
Stirlitz ja Müller tulistasid järjekorras… Järjekord hakkas kiiresti hõrenema.
* * *
Stirlitzile meeldisid väga külmrelvad. Need olid asendamatud vahendid pärast hirmsat pummeldamist valutava pea jahutamiseks.
* * *

„Stirlitz, kas need saapad tulevad teile tuttavad ette?” küsis Müller kurjalt.
Kopeljani hääl kaadri taga: „Stirlitzile olid need saapad tuttavad, sest need olid ju tehtud Bormanni autojuhi nahast. Stirlitz tundis saapad kohe ära…”
* * *
Ühel varahommikul sõitis Stirlitz Berliini. Linna kohale tõusid paksud suitsupilved.
„Jälle unustasin triikraua juhtme välja tõmmata!” mõtles Stirlitz.
* * *
Stirlitz läks mööda tänavat ja kohtas Müllerit.
„Heil Hitler!” tervitas Stirlitz teda.
Müller minestas.
„Kuradi fanaatik!” mõtles Stirlitz ja kohendas budjonnovkat.
* * *
Stirlitz avas Bormanni seifi ja tõstis sealt salajased dokumendid välja. Äkki ilmus kabinetti Bormann: „Mida te siin teete?”
„Ootan trammi, Parteigenosse!”
„Muuseas, trammid siin ei sõida,” ütles Bormann ja väljus taas. Kui ta poole tunni pärast tagasi tuli, oli Stirlitz juba lahkunud.
„Vaat sulle siis,” imestas Bormann, „ikkagi sõitis minema…”
* * *
Stirlitz ja Müller lesisid rannas. Stirlitzil olid jalas ujumispüksid sirbi ja vasara kujutisega, Mülleril aga punased musta haakristiga valges sõõris. Müller uurib: „Kust te nii kenad ujumispüksid olete saanud?”
Stirlitz vastab: „Need kinkis mulle naine 23. veebruari puhul.” Kohe aga hammustab ehmunult keelde. „Vist lobisesin midagi liigset.”
* * *
Stirlitz annab ukse taga kella. Keegi ei ava. Stirlitz koputab. Uks jääb suletuks. Stirlitz taob rusikatega vastu ust – ei midagi. Stirlitz taob jalgadega. Ei mingit liikumist. Stirlitz lööb peaga vast ust. „Kedagi pole kodus,” mõtles Stirlitz.
* * *
„Seis, kes tuleb?”
„Vihm!” vastas Stirlitz ja trummeldas sõrmedega vastu aknaklaasi.
* * *

Stirlitz sõidab koos sidemehega läbi öise Berliini. Äkki märkavad nad, et neid jälitab gestaapo auto. Stirlitz on sunnitud oma auto peatama. Gestaapolased tulevad masinast välja ja hakkavad Stirlitzit peksma. Äkki ütleb gestaapolaste ninamees: „See pole see mees!” ja annab Stirlitzile saapaga hoobi tagumikku. Kogu kamp sõidab minema. Stirlitz ajab end üles, istub rooli taha ja pöördub sidemehe poole: „Numbri jätsid meelde?”
„Jätsin.”
„Mis number?”
„43.”
* * *
„Stirlitz, mis värvi on mu aluspüksid?” küsib Müller.
„Hallid.”
„Ja jäitegi vahele, Stirlitz! Sellest teadis üksnes Vene radist.”
„Teie naine samuti.”
* * *
„Stirlitz, ma sain tuttavaks ühe väga võluva tütarlapsega, kuid kahjuks varastati paar päeva tagasi mu aluspesu ära,” räägib Müller usalduslikult. „Kas te ei laenaks mulle oma aluspükse?”
„Meeleldi, kuid õmmelge väike põlve kohal olev auk kinni.”
* * *
Müller tegi Stirlitzile ettepaneku töötada tema kasuks.
„Kuid ma ju töötan Schellenbergi kasuks,” ütles Stirlitz. „Kuidas jääb sellisel juhul tööraamatuga?”
„Aga kui anda välja teine tööraamat?” tegi Müller ettepaneku.
„Tean ma neid teie nalju,” muutus Stirlitz umbusklikuks. „Pärast saadate minu juurde gestaapo kontrollima, palju mul neid tööraamatuid üldse on.”
„Teiega on raske asju ajada,” tunnistas Müller, „te lihtsalt loete minu mõtteid.”
* * *
Stirlitz teadis, et parem on üks kord pealt kuulata, kui sada korda üle kuulata.
* * *
Müller ütleb Stirlitzile: „Kas te teate, et Bormann on venelane?”
„Kust te seda võtate? Aga hästi, kontrollime.”
Mehed korraldasid lõksu, tõmbasid risti üle koridori nööri. Bormann tuli, komistas nööri otsa, kukkus pikali ja vandus: „Jeb tvoju mat!”
Müller: „Ni huja sebe!”
Stirlitz: „Tasem, tasem, seltsimehed, ümberringi on sakslased!”
* * *
„Rabinovitš,” loeb Stirlitz uksel olevalt sildikeselt.
„Siin elab venelane, kes segab jälgi,” mõtles Stirlitz.
* * *
Stirlitz läks kohvikusse Elefant, et kohtuda oma naisega. Abikaasat oli juba neljandat korda saadetud üle rindejoone ja läbi kolme riigi, kuid iga kord selgus, et oli saadetud vale naine.
* * *

„Lõppude lõpuks on Stirlitz suurepärane agent,” mõtles Müller. „Milline puhas töö!”
Pärast seda ei kutsunud Müller enam kunagi Stirlitzit õlut jooma ja kui ta teda õllesaalis juhuslikult kohtaski, tegi näo, nagu ei tunneks ta teda ära.
* * *
Stirlitz silmitses Müllerit väljakutsuvalt. Samal ajal luges Müller USAst saadud küllakutset ja muigas õnnelikult.
* * *
Stirlitzi sünnipäev oli jaanuaris, kuid ta tähistas seda alati 1. mail, et näidata oma solidaarsust töörahvaga.
* * *
Müller tuleb Stilrlitzi juurde ja teatab: „Homme lähete oma osakonnaga kartuleid võtma!”
„Täpselt nagu minu kodumaal Nõukogude Liidus!” hüüatab Stirlitz.
„Kuidas palun?” küsib Müller.
Stirlitz otsustab kaardid avada, võtab valveseisangu ja ütleb: „Ma olen Vene luuraja Maksim Issajev.”
„Mida te kõike välja ei mõtle, et saaks ainult kartulivõtmisest ära viilida!” ütleb Müller etteheitvalt.
* * *
Müller kutsus Stirlitzi enda juurde ja teatas: „Me arreteerisime Vene radisti. Ta kukkus sellega sisse, et sünnitamise ajal karjus vene keeles „mama!””
„Väga imelik,” ütles Stirlitz. „Niisugune situatsioon sai meil ometi luurekoolis läbi võetud. Mulle öeldi, et kaheaastase õppeaja jooksul sünnitas Katja kaks korda ja mõlemal korral karjus ta puhtas saksa keeles.”
* * *
Müller: „Kujutage ette, Stirlitz, et te viibite praegu kusagil Volga kaldal ja püüate kala.”
Stirlitz: „Ei julge praegu Venemaa peale mõeldagi, Gruppenführer, ma pole juba palju aastaid parteimaksu tasunud!”
* * *
„Barbara, kas te keedaksite mulle tassikese kohvi,” küsis Stirlitz väsinud häälega.
„Kohvi ei ole, kuid on teed, eile anti meile ehtsat india teed,” vastas Barbara rõõmsalt.
„Jaa, meie omad on juba lähedal,” mõtles Stirlitz.
* * *

Stalingradi lahingu ajal mõtles Stirlitz tihti emakesele Volgale.
„Ega nad seal ometi mu suvilat ole maha põletanud?“ muretses ta.
* * *
Schellenberg, Müller ja Stirlitz olid banketil.
„Võidu auks!“ ütles Schellenberg toosti.
„Meie võidu auks!“ kordas Stirlitz.
Müller vahetas Schellenbergiga pilgu ja teatas: „E-e-i! Meie võidu auks…“
* * *
Müller kutsus Stirlitzi oma kabinetti, istudes ise seljaga tema poole.
„Stirlitz, arvake ära, kumma silma all on mul sinikas?”
„Vasaku.”
„Langesitegi lõksu, seda teab ainult Vene radist.”
* * *
Müller rääkis Bormannile: „Eile katsetasime Stirlitzi peal uut valedetektorit. Küsin talt: „Mis su perenimi on?“ Tema: „Issajev.“ Detektor vaikib. Küsin elukutset. Tema: „Vene spioon.“ Detektor vaikib.“
„Ma olen sulle ju sada korda rääkinud, et kirjuta raport!“ vastas Bormann. „Kogu aeg saadetakse meile mingit vigast tehnikat!“
* * *
Stirlitz ja Müller mängisid kaarte. Müller muudkui kaotas. Oli ilmselge, et Müller pole vormis. Vorm vedeles diivanil.
* * *
Stirlitz armastas oma vähestel vabadel minutitel jalutamas käia. Ootamatult kukkus talle pähe telliskivi. Kui Stirlitz paari tunni pärast teadvusele tuli, otsis ta metsa viie kilomeetri raadiuses läbi, kuid ei avastanud midagi.
„Ilmselt kujutasin ma seda lihtsalt ette,“ mõtles Stirlitz.
* * *
Stirlitz vaatas kaastundlikult, kuidas pastor Schlag suuskadel vaevaliselt Šveitsi piiri poole komberdas.
„Raske on tal, vaesekesel!“ mõtles Stirlitz. Oli 1945. aasta aprill…
* * *

Müller suutis küll Stirlizi mõtteid lugeda, kuid kasu sellest ei olnud – need olid šifreeritud.
* * *
Stirlitzini ei jõudnud kuidagi keskusest saadetud šifreering. Ta luges selle veelkord läbi ja siis veel ühe korra, kuid ikkagi ei jõudnud kohale.
* * *
Stirlitz sai keskusest šifreeritud telegrammi:
„Sõitke kiiresti Šveitsi, et ajada nurja Himmleri separaatläbirääkimised ameeriklastega. Ja pidage meeles: teie kätes on sõjajärgse maailma saatus!“
Strirlitz tegi hoolikalt maniküüri, kitkus kulme, riietus paraadmundrisse ja ümises end peeglist imetledes: „Keskus võib olla täiesti rahulik – ilu päästab maailma!“
* * *
Stirlitz avas kraani, lasi klaasi vett ja jõi.
„Hm… Vene viin…“ üllatus Stirlitz.
Isegi Kolmanda Reichi vesi ei tahtnud tabamatu superluurajaga tülli minna…
* * *
Stirlitz ja Müller seisid kärekülmal talveõhtul Berliinis putka ees viinasabas. Mülleril oli nii külm, et tal ei läinud rääkides kuidagi üks hammas teise vastu: „Sti-tir-tirlitz, öelge mi-da-gi sooja…“
„Hm… puhvaika,“ ütles Stirlitz ja punastas, kuid tema hingel hakkas tunduvalt soojem.
* * *
Stirlitz istus mootorrattale, lõi ukse pauguga kinni ja kihutas minema…
* * *
Stirlitz läks baari sidemehega kohtuma ja tellis 100 grammi viina.
„Viin lõppes meil juba kaks päeva tagasi,“ vabandas baarimees.
„Hea küll, siis 100 grammi konjakit.“
„Konjak lõppes eile õhtul,“ teatas baarimees kurvalt.
„Noh, aga kas õlut on?“
„Õlu sai täna hommikul otsa!“
„Selge,“ taipas Stilitz, „sidemees on juba siin…“
* * *
Stirlitz instrueeris Berliini saabunud uut Vene luurajat: „Te peate kindlasti välimust muutma. Mul on siin paar liitrit 30%-list väävelhapet, see muudab teid kindlasti tundmatuseni.“
* * *

Stirlitzi uksekell helises.
„Kes seal on?“ küsis Stirlitz.
„Sidemehed!“
Uks avati. Stirlitz seoti kinni.
* * *
Stirlitz märkas rannas sidemeest kohe. Neiu oli punases supelkostüümis, kuldne viisnurk rinnal. Paremas käes hoidis ta ajalehte „Pravda“. Stirlitz astus märkamatult ligi ja küsis: „Kas ütleksite, palun, palju kell on?“
„Ma unustasin oma kella Moskvasse,“ vastas tüdruk naeratades.
See oligi parool.
* * *
„Aga kas teie ei võiks sünnitada?“ küsis Müller Stirlitzilt.
„Mida nimelt?“ huvitus Stirlitz.
„See pole üldse tähtis, mida. Ma tahaksin lihtsalt teada, mis keeles te sünnitamisel karjute.“
* * *
Müller ütleb Stirlitzile: „Stirlitz, Eva Brauni tagumikult leiti teie sõrmejäljed. Kuidas te seda seletate?“
„Küll ma juba seletan,“ vastas Stirlitz. „Aga kuidas teie seda seletate, et te nad sealt leidsite?“
„Oh, Sirlitz,“ ohkas Müller, „ma olen alati kahetsenud, et te minu heaks ei tööta…“
* * *
Stirlitz virutas Mülleri poolt tema juurde saadetud SS-Sturmbannführer Holtoffile viinapudeliga kuklasse. Holtoff kukkus põrandale nagu niidetult.
„Jaa,“ mõtles Stirlitz. „Mis venelasele hea, see sakslasele surm.“
* * *
Stirlitz jalutas Berliinis, budjonnovka peas. Talle tuli vastu Müller ja ütles: „Stirlitz, te võiksite kas või tavaliste sakslaste jaoks mingit konspiratsiooni etendada!“
„Tal on õigus,“ mõtles Stirlitz ja pani päikeseprillid ette.
* * *
„Stirlitz, te olete paljastatud!“ käratas Müller. „Te olete Vene spioon!“
„See on ots!“ mõtles Stirlitz kätt tasku pannes. Taskus oligi ots.
„Aga kus siis revolver on?“ mõtles Stirlitz.
* * *
Müller suudles magamistoas oma naist ja tahtis temaga juba vahekorda astuda, kui kuulis äkki kardina tagant mingeid kummalisi helisid. Ta rebis kardina kõrvale ja leidis sealt fotoaparaadiga Stirlitzi.
„No kurat võtaks, Stirlitz, kaua võib?! Ja ärge esitage jälle oma idiootlikku vabandust, et te olete Vene luuraja!“
* * *
„Pean teid hoiatama, Stirlitz, et Müller on teid luubi alla võtnud,“ ütles Schellenberg.
„Kus te seda võtate?“ küsis Stirlitz.
„Tema mehed avastasid teie sõrmejäljed.“
„Hm! Te peate silmas Vene radisti kohvrit?“
„Ei, Stirlitz, ma pean silmas Marlene Dietrichi plaati, mille Müller teile kuulata andis ja mis pärast seda enam ei mängi!“
* * *
Müller küsis Stirlitzilt, mis ta lemmikfilm on. Stiritz tahtis öelda „Volga, Volga“, kuid kogenenud luurajana sai siiski sõnasabast kinni ja vastas kindlameelselt: „Volkswagen, Volkswagen.“
* * *

Müller Stirlitzile: „Stirlitz, te olete Inglise spioon!“
„Aga faktid?“ küsis Stirlitz.
„Ise oled fuck, kuradi inglise siga!“ solvus Müller.
* * *
„Ma pigistan teist kõik välja. Viimse tilgani,“ karjus Müller ülekuulamisel Stirlitzile.
„Laske käia,“ vastas Stirlitz püksilukku avades.
* * *
Gestaapo kongis istudes püüdis Stirlitz juba kolmandat korda tikkudest Kremlit kokku seada, aga viimase tiku lisamisel kukkus ehitis taas kokku.
„Kuradi idioodid,“ mõtles Stirlitz, „tooksid vähemalt liimigi…“
* * *
Stirlitz nägi salakorteri aknalaual 32 triikrauda, mis olid malenuppude eeskujul ritta seatud.
„Sissekukkumine!“ taipas Stirlitz.
* * *
Stirlitz vaatas tükk aega ühte punkti. Siis vaatas ta tükk aega teist punkti. „Koolon!“ taipas Stirlitz.
* * *
„Õnnitlen, Stirlitz,“ pöördub Müller Stirlitzi poole, „teie radist karjus sünnitusel ikkagi saksa keeles.“
„Aga kust te siis aru saite, et ta venelanna on?“
„Ta karjus: „Hitler kaputt!“.“
* * *
Stirlitz vaatas aknast välja. Akna all seisis Müller.
„Mis venelasele hea, see sakslasele surm,“ mõtles Stirlitz ja pillas Müllerile tellise pähe.
* * *
Kaks SS-last kõrtsis.
„Kuulsid, eile lasti Stirlitz maha!“
„Kuidas, jälle?!“
„Tss, ta astus just uksest sisse…“
* * *
„Ah, kuidas ma oma ämma armastan!“ mõtles Stirlitz palatilakke vaadates. Kolm kuud ravi vaimuhaiglas ei olnud andnud mingeid tulemusi…
* * *

Müller otsustas kavala nipiga kontrollida, kas Stirlitz on ikka õige sakslane.
„Stirlitz, nimetage mulle ruttu üks saksa jõgi,” palus Müller.
„Milline nimelt, härra Gruppenführer?” tahtis Stirlitz teada.
* * *
„Stirlitz on vana perse!“ luges Stirlitz SS-i peldiku seinalt.
„Ega ikka ei ole!“ mõtles Stirlitz. Kui ta aga koju jõudis, vaatas igaks juhuks peeglisse.
* * *
„Stirlitz, kas tahate kuulda uut anekdooti Stalinist?“ küsib Müller.
„Ega see ohtlik ole?“ küsis Stirlitz ja hakkas seejärel mõtlema, kas ta midagi ettevaatamatut ei öelnud.
* * *
„Stirlitz, palun selgitage mulle, kuidas sattusid teie sõrmejäljed Vene radisti kohvrile.”
„Kuidas nüüd öelda… On ju sõda… Teenin pakikandjana raudteejaamas palgalisa.”
* * *
Müller kõndis mööda tänavat. Talle kukkus pähe telliskivi.
„Vaat kus nali!” mõtles Müller.
„Siin sulle teine veel!” mõtles Stirlitz, visates veel ühe tellise.
* * *
„Seisa!” kostus Mülleri kabinetist.
„Onaneerib,” mõtles Stirlitz.
* * *

Müller nägi Stirlitzit ajalehte „Pravda” lugemas.
„Tunneb huvi poliitika vastu,” mõtles Müller rahulolevalt.
* * *
„Stirlitz, ma tahaksin teada, kustkohast sattusid teie sõrmejäljed minu saabastele?” uuris Müller.
„Meelde tuli!” hõikas Stirlitz pärast hetkelist järelemõtlemist. „Mõni päev tagasi aitasin ma Holthoffil teid üle tee tassida, kui te baaris end maani täis olite joonud.”
* * *
Stirlitz sisenes sööklasse. Puhtaid lusikaid ja kahvleid ei olnud ning tuli süüa kätega. Üle hulga aja tundis Stirlitz end jälle polkovnik Maksim Maksimõtš Issajevina.
* * *
Stirlitz ei olnud pederast, kuid ta ei tahtnud Müllerit solvata.
* * *
Stirlitz sammus mööda pimedat pargiteed kohtumisele. Järsku kuulis ta enda kõrval põõsastest mingit imelikku susinat. Ta võttis kabuurist talle autasuks kingitud nimelise Waltheri ja tühjendas selle pideme põõsastesse. Kui ta seejärel oksad ettevaatlikult laiali lükkas, nägi ta maas pastor Schlagi kuulidest läbipuuritud keha.
„Vaene pastor!” mõtles Stirlitz püstolit kabuuri tagasi toppides. „Nii ta vaeseke ei õppinudki korralikult vilistama…”
* * *
Müller astub Stirlitzi kabinetti: „Stirlitz, sõbrake, kas te tantsida oskate?”
„Oskan. Aga mis siis?”
„Tantsige – teile tuli Moskvast šifrogramm.”
* * *
Müller kohtab tänaval Stirlitzit, kel käes kott sealihakonservidega.
„Kust sa need ostsid?” küsib Müller.
„Siinsamas ümber nurga müüakse,” vastas Stirlitz. „Lähme, ma näitan.”
Nurga taga müüakse tõepoolest lihakonserve, aga järjekord on väga pikk.
„Kahju, mul pole aega nii kaua seista,” ütles Müller.
„Andke raha siia. Ma toon teile ilma järjekorrata. Oodake siin,” pakub Stirlitz.
Viie minuti pärast on Stirlitz konservidega tagasi. Müller on hämmingus. Kopeljani hääl kaadri taga: „Müller ei teadnud, et Nõukogude Liidu kangelasi teenindatakse väljaspool järjekorda.”
* * *
Müller: „Stirlitz, me saadame teid koonduslaagrisse. Rahunege, esialgu vangivalvuriks…”
* * *
Stirlitz läks kohtuma Nõukogude agendiga. Rannas seisis punases supeltrikoos neiu, kelle mõlema rinna kohal ilutses suur viisnurk, paremas käes hoidis ta „Pravdat”. Stirlitz lähenes tähelepanu äratamata neiule ja küsis: „Mis kell on?”
„Kella unustasin Lubjankale,” vastas neiu naeratades.
See oli parool.
* * *
Stirlitz nägi prügikastis kassi.
„Imelik,” mõtles Stirlitz, „viskasid veel täiesti kasutamiskõlbuliku kassi minema.”
* * *
1945. aastal toimus Berliinis kaksikute konkurss. Esikoha võitis SS-Standartenführer Stirlitz, kes sarnanes nagu kaks tilka vett Vene luuraja Issajeviga.
* * *
Stirlitz saatis keskusele šifreerimata tekstiga teate. Viie minuti pärast tungisid tema korterisse SS-lased.
„Aprill!“ hüüdis Stirlitz rõõmsalt.
SS-lased muigasid mõistvalt, keskuse töötajad naersid end aga lausa ribadeks.
* * *
Müller püüdis Stirlitzi kinni, pistis ta kongi, võttis välja oma lemmiknoa, mida ta ohvrite piinamiseks tavaliselt kasutas, ja üritas Stirlitzile pähe torgata. Nuga aga ei tahtnud kuidagi sisse minna.
„Puupea,“ mõtles Müller.
„Ise oled puupea!“ mõtles Stirlitz.
* * *

Kuul tabas Stirlitzit pähe.
„Lõhkekuul,” mõtles Stirlitz kiiresti ajusid liigutades.
* * *
Stirlitzi ninale istus kärbes.
„Jälgivad, kuradid!” mõtles Stirlitz.
* * *
Stirlitz avas ukse. Sees süttis valgus.
„Külmik!” mõtles Stirlitz.
* * *
Stirlitz nägi maalrit, kes käis mööda tänavat ja värvis üle seintele kirjutatud roppusi.
„Saatejuht!“ mõtles Stirlitz.
* * *
Stirlitz teeb Berliinis Spree kaldal hommikust tervisejooksu ja näeb kaldal istumas õngega meest.
„Kuidas näkkab?” küsib Stirlitz.
„Hästi,” vastab küsitu.
„Kalamees,” mõtleb Stirlitz.
* * *
Müller astus kongi, kus hoiti Stirlitzit: „Stirlitz, te üllatate mind iga päevaga üha rohkem ja rohkem! Juba kuu aega tegeleb gestaapo piinamisosakond ainult teiega, olles kõik muud asjad edasi lükanud. Vähe sellest – paljud selle osakonna töötajad on sisse andnud lahkumisavalduse! Öelge, Stirlitz, kuidas see teil ometi õnnestub?“
Müller ei teadnud, et Stirlitzi nime taga peitub üks teine, lihtne vene nimi – Surematu Kaštšei!
* * *
Stirlitz sisenes Mülleri kabinetti ja nägi viimast hingetuna põrandal lamamas.
„On ennast ära mürgitanud,” mõtles Stirlitz, ise seejuures tasakesi Mülleri selga löödud kirve vart silitades.
* * *

Stirlitz sammus mööda tänavat. Järsku kuulis ta enda taga karjeid ja tulistamist.
„See on lõpp,“ mõtles Stirlitz ja surus käe taskusse.
Hääl kaadri tagant:
„See oli tõepoolest lõpp, sest Stirlitz tavatses oma püstolit hoopis teises taskus hoida.“
* * *
Stirlitz ärkab kongis. Kuidas ta oma mälu ka ei pinguta, ei suuda ta meenutada ühtegi detaili eelmisest õhtust.
„Olgu pealegi,” mõtleb ta, „kui astub sisse punaväelane, ütlen talle, et olen Issajev. Kui aga sakslane, siis tema jaoks olen Stirlitz.”
Äkki avaneb uks riivide ragisedes ja kongi astub miilits.
„Küll te aga olite ennast eile täis kaaninud, seltsimees Tihhonov!” ütleb miilits pead vangutades.
* * *
Pärast teleseriaali „Seitseteist kevadist hetke” esilinastust toimus filminäitlejate kohtumine televaatajatega.
„Seltsimees Tihhonov, kas te saksa keelt oskate?” küsis üks naine.
„Paar sõna oskan.”
„Nüüd ma ei saa enam mitte millestki aru,” pomises küsija. „Terve sõjaaja töötasite Saksa staabis ja ei osanud saksa keelt?”

NB! Loe ka:
Kuidas karikatuur Brežnevist tsensorid ära pahandas. Valik parimaid anekdoote Brežnevist
Nõukogude Liit – kapitalismist sotsialismi ja tagasi
Parim valik anekdoote imperaator Vladimir Putin I-st
Lõbusaid lugusid Loll-Ivanist