Toplitzi järve saladus

Üks kõige kurikuulsamatest natside röövsaagi arvatavatest peidupaikadest on tume ja ähvardav Toplitzi järv Austria Alpides. Järv asub 718 m kõrgusel merepinnast, selle pikkus on 2 km, laius 400 m ja suurim sügavus 103 m. Alates 20 m sügavusest ei ole vees hapnikku. Legend jutustab, et selle endise natsliku Saksamaa mereväe salajase relvakatsetuskoha pinna alla on peidetud kõike, kullakangidest kuni Merevaigutoani, mis on kõige kuulsam aare, mida Teisest maailmasõjast saadik on asjatult otsitud. Okupeeritud maadest rööviti ja holokausti ohvritelt varastati tohutul hulgal kulda, kalliskive, kunstiteoseid ja ajaloolisi aardeid. Kolmandas Reichis peeti ulatuslikke nimekirju ja usuti, et ellujäänud natsid võivad pärast sõda rajada Neljanda Reichi, kui neil on selleks piisavalt rahalisi vahendeid säilinud.

Kokkuvõttes annavad need faktid aardeküttidele hea põhjuse loota, et natside varanduse peidukohad, kus võib leiduda kõike, kullakangidest ülisalajaste dokumentideni, võivad olla veel leidmata. Ülestähendused ja sõjavangide ütlused kinnitavad, et kui sõda lähenes lõpule, hakkasid natsid sobivaid peidukohti otsima. Palju varandust viidi hoiule suletud kaevanduste tunnelitesse. Peidukohtadena tulid arvesse ka järved (saksa k ‘See’). Erilist huvi pakkusid Baierimaa ja Austria järved, sest need piirkonnad olid kõige hullemate lahingute eest kaitstud ning natside arvates olid seal ka kogu natsionaalsotsialistliku liikumise juured. Sealkandis, täpsemalt Berchtesgadenis asus ju ka Hitleri residents ja teised natsidele olulised paigad. Aardekütid usuvad, et Baierimaal Walchensees ja teisel pool piiri Seetalsees on vastavalt 200 miljoni naela ja 500 miljoni naela väärtuses kulda. Veel üsna hiljuti, 2002. aastal tõmmati Müncheni lähedalt Chiemseest välja 10-kilogrammine kuldurn, mille SS-lased olid sinna visanud.

Salajane järv

Kuid kõige kuulsam natside aardejärv on Toplitz Austrias, kus on mõnede aardeküttide arvates peidus miljardi naela väärtuses kulda. Toplitzi järv on peitunud sügavasse metsa ning sõja ajal oli selle kauge järveni raske pääseda. Saksa merevägi ehitas sinna uurimisjaama ja aastatel 1943-45 katsetati järves lõhkeaineid (nende hulgas ka meremiine) ja allveelaevade raketitehnoloogiat, mille põhjal ameeriklased arendasid hiljem oma Polarise süsteemi. Jaama võis jõuda ainult jalgsi või hobuse ja kaarikuga.
1945. aasta aprilli lõpus, mõned päevad enne Berliini langemist lahkus pealinnast konvoi saatel veoautode kolonn ja sõitis Toplitzi järve äärde. Kohalik farmitüdruk Ida Weisenbacher meenutas, kuidas SS ohvitserid ta äratasid ja sundisid hobust kaariku ette rakendama, et ta aitaks neil suuri kaste mööda järvekallast sihtpunkti vedada. Ta nägi ka seda, kuidas kastid väikestesse paatidesse laaditi, järve keskele aerutati ja last üle parda heideti. Kui kastid langesid 103 m sügavusele järve põhja, läbisid nad mageveekihi ja seejärel surnud, hapnikuta soolase vee, mis asub eelmise all.
Siin ei suuda elada keegi, peale mõne vastupidava bakteri- ja tõuguliigi. Kolme aastatuhande jooksul järve langenud puutüved lagunevad seal äärmiselt aeglaselt, moodustades järve põhjas ohtliku segadiku – surmava võrgustiku, mis võib sukeldujatele saatuslikuks saada ja ongi saanud.

Operatsioon „Bernhard“

Esimest korda uuriti järve süstemaatiliselt 1959. aastal, kui Saksa ajakiri „Stern“ rahastas ekspeditsiooni, mis tõi välja kastid võltsitud Briti paberrahaga. Nad olid sattunud operatsiooni „Bernhard“ tõenditele: see oli natside plaan ulatusliku võltsimisega Briti majandust destabiliseerida. Teisalt maksti valerahaga heldelt igat masti välismaistele spioonidele.
Ajaloo suurim valeraha valmistamise aktsioon leidis aset Teise maailmasõja ajal Saksamaal. Hitleri ülesandel alustas SD (Sicherheitsdienst – Julgeolekuteenistus) tehniline osakond operatsiooni Bernhard, mille käigus trükiti valeraha 100 miljoni Inglise naelsterlingi väärtuses. Sõja lõpu poole hakati trükkima ka USA dollareid. Valerahavabrik ise asus Berliini lähistel Sachsenhauseni koonduslaagri territooriumil. Trükkalitena kasutati spetsiaalse väljaõppe saanud vange. Inglise naelad olid niivõrd hästi järele tehtud, et isegi Šveitsi pangad läksid õnge. Valeraha eest ostsid natsid välismaalt strateegilisi tooraineid ning finantseerisid oma arvukaid raja taga tegutsevaid spioone. Sõja lõpus viidi “tootmine” üle Austriasse, kus siis ameeriklased vastu tahtmist võltsijateks hakanud vangid vabastasid.
Seoses venelaste kiire pealetungiga ei jäänud natsidel enam aega valeraha hävitamiseks. Osa valerahast ja ilmselt ka trükiplaadid otsustati uputada Toplitzi järve. Kuid aardekütid on veendunud, et järves peab olema ka muud peale võltsitud pangatähtede. Ja nad ei ole selles usus üksi.
1963. aastal palkasid mõned endised SS-ohvitserid noore kohaliku mehe, Alfred Egneri, Toplitzi järve põhja sukelduma. On spekuleeritud, et nad otsisid veekindlaid torusid, milles peitusid salajaste Šveitsi pangaarvete koodid. Kuid kui Egner hukkus, lahkusid nad tühjade kätega. Võimalik, et Egner takerdus järve põhjas olevasse puutüvede võrgustikku. Teised aardekütid usuvad, et järves on sadu miljoneid kullas ja muudes väärtasjades; dokumentaalseid tõendeid sõjasaagi üleviimisest Vatikani ja Šveitsi pankadesse; nimekirju juutidelt varastatud varandusdest; ja salajaste uurimisprogrammide detaile.

Seni on arvukate otsingute tulemusena avastatud ainult uusi operatsiooni Bernhard jäänuseid, muuhulgas veelgi pangatähti ja nende valmistamiseks kasutatud trükiplaate. Kulda ega muid väärtasju ei ole avastatud. Kõige ulatuslikuma ja kõrgtehnoloogilisema uuringu tarvis kirjutati alla leping USA töörühmaga Global Explorations, mille juht, aardekütt Norman Scott, väidab, et tal on tõendeid, et seniavastamata varanduse hulgas võib olla ka Merevaigutuba.
2007. aastast alates lahendab Scott ikka veel lepingulisi küsimusi organisatsiooniga, kellele järv kuulub, kuid kinnitab, et operatsiooni kaardistamise osa algab peatselt. Järve varem uurinud eksperdid, näiteks Saksa bioloog professor Hans Fricke, kes on Toplitzi järve ja selle ökoloogia uurimisele kulutanud 20 aastat, on skeptilised, et Scott midagi leiab. 2003. aastal ütles Fricke: „Üksmeelse arvamuse kohaselt ei ole järves kulda. Minu jaoks on see peatükk suletud. See oli nauditav kogemus … Ma ei prooviks seda enam kunagi korrata.“
Kuid on hoopiski võimalik, et aardekütid olid valel teel, et need arvukad aarded ei olegi uputatud mitte Toplitzi, vaid Altaussee järve (selguse mõttes: Altaussee tähendab nii kohta, kui ka selle koha läheduses asuvat järve. Toim. märkus). Alust selliseks oletuseks andis 29-aastase hollandi sukelduja sensatsiooniline leid 2001. aasta novembri alguses. Aardekütt leidis Altaussee järvest Reichi Julgeolekupeaameti (RSHA) ülema Ernst Kaltenbrunneri isikliku pitsati. Pärast Kaltenbrunneri hukkamist 1946. aasta oktoobris leiti tema Altaussees asunud villa aiast 76 kg kulda, 10 000 kullatükki, 15 000 USA dollarit, 8000 Prantsuse franki, 2000 kg kulda 50 kastis, postmarkide kollektsioon väärtuses 5 miljonit Saksa kuldmarka, kullakange kogukaaluga 50 kg, 5 kasti briljante ja suur hulk teisi vääriskivisid.
Sõja lõpus varjus Kaltebrunner koos oma truude kaaslastega nn Alpikindlusesse Altaussees. Seal kavatsesid natsid viimse võimaluseni vastupanu osutada. Sinna oli toodud ka paljude prominentsete natside poolt kokkuröövitud aarded, mille abil loodeti pärast sõda ennast majanduslikult kindlustada. USA sõjaväelased arreteerisid Kaltenbrunneri 11. mail 1945. Kaltenbrunner oli viimases hädas põgenenud ühte mägionni. Seal võtsid Ameerika piilkonna sõdurid põgeniku kinni. Ja lugeja ehk ei teagi, et Kaltenbrunneri andis välja ei keegi muu kui kurikuulus Otto Skorzeny, kes sellise hinnaga omaenda naha päästis!
Oletatakse, et see oli vaid väike osa Kaltenbrunneri ja teiste natsituusade poolt kokkuröövitud varandusest, mille saatus on siiani mõistatuseks jäänud. Võimalik, et osa sellest varandusest on uputatud Altausee järve. Võimalik, et ülejäänud varanduse leidsid ameeriklased ja toimetasid selle vargsi USA-sse. Austria mägijärvede saladused on siiani lahendamata.

©Peter Hagen