Elu Ameerikas
Olen võtnud enesele just mitte kerge ülesande, anda ajakirja napile ruumile vastavat põgusat pilti tavalise ameeriklase elust, püüdeist ja perspektiividest praegustes majandusliku depressiooni tingimustes ja fašistlikus rünnakus demokraatiale ja vabadusele.
Alustan Ameerika džentelmeni elu kirjeldusega, kes suri hiljuti 86 aasta vanuselt. Ta sündis lõunas orjapidajate perekonnas, kes jäi vaeseks kodusõja ajal, milline lõppes 1865. aastal. Maa jäi küll alles, aga orjadeta. Džentelmenist sai puuvillaistanduste omanik ühes rikkaimas puuvillarajoonis lõunas. Ta omandas kohtuniku kutse, oli ühe suurima panga esimees ja teises abiesimees. Ta teenis õige mitmed head miljonid dollarid ja kasvatas üles oma rohkearvulise perekonna toreduses ja rikkuses. Ise oli ta lihtsa maitsega ja vähenõudlik inimene. Ta naine aga ja üheksa poega-tütart olid täis uhkust ja upsakust. Naine põlvnes inglise kõrgemast seltskonnast ja lapsed vaatasid kõigile ülalt alla, nagu see tavaliselt oli kombeks vanarežiimiaegsete aristokraatide juures.
Mis on saanud sellest perekonnast? 1929. aastal algas mjanduskriis ja selle laastav ning hävitav käik kestis mitu aastat. Puuvilla hinnad langesid nii madalale, et ei tasunud enam tootmist. Istanduste omanikud ruineerusid, pangad sulgesid uksed. Meie džentelmen oli mõlemas pangas suureks aktsionäriks ja seaduse järgi ta vastutas hoiusummade omanike ees oma aktsiate nominaalväärtuse kahekordse summaga. Lühidalt, ta kaotas oma raha viimse sendini. Ja veel rohkemgi. Ka ta istandused läksid haamri alla. Kreeditorid häbenesid vanainimest ta omast majast välja tõsta ja talt ta mööblit võtta. Tal lubati seal edasi elada kuni surmani. Pärast surma nad võtsid kõik – ka maja. Ja perekond, kes oli elanud arvamises, et nende rikkus on igavene, ei saanud enam kasutada isegi oma autot, sest kummid olid kulunud ja polnud bensiini. Vanamees (niikaua kui ta elas) ja ta uhked lapsed ei palunud kelleltki abi ja toitusid vaid tomatite ja hernestega, mida neil lubati kasvatada maja juures olevas aias. Vanal heal ajal tarvitati herneid vaid loomasöödaks. Vana džentelmen, kes oli lootnud jätta oma igale lapsele suure varanduse, suri kerjusena.
Teile paistab see juhtum ehk uskumatuna maailma rikkaimal maal, kuid ütlen, see vana džentelmen oli mu äi ja seepärast ma teangi nii hästi kõiki ta elu üksikasju. Umbes samal ajal, kui see inimene suri, ilmus meie õitsema löövas ajakirjas „Saterday Evening Post“ artikkel depressioonist Ühendriikides, kus autor ütles: „Meie maal pole vajadust kõnelda näljast.“ Vastasin talle avaliku kirjaga, pealkirjastades selle ,,Palgaline kiitja“. Ühendriikides nimelt hüütakse nõnda ametnikke, kes truualamlikult oma peremeeste käsku täites kõikjal kinnitavad, et kõik, mis peremees mõtleb, kõneleb ja teeb – on suurepärane.
Nii või teisiti, aga leidus säärane palgaline, kes kinnitas, et Ameerika ei tunne nälgijaid, samal ajal, kui meie džentelmeni kümnekonnalt lapselt oli võetud võimalus normaalselt areneda, sest nende „dieet“ koosnes vaid tomatitest ja hernestest! Artikli autor muidugi oleks leidnud lihtsa seletuse: need lapsed olid liiga uhked, nad ei palunud abi.
Aga mis ütleb ta neegrite kohta, kes nälja tagajärjel kukuvad surnuna tänaval kokku?
Nüüd jutustan teile ühest teisest vanamehest, kes kunagi polnud ei uhke ega rikas. Kui ma teda esimest korda kohtasin, oli ta preester. Hiljem astus ta töötute liikumise etteotsa ja aitas neil organiseerida oma kooperatiivi. Praegu ta toimetab üht väikest lehte, mis võitleb toodangu suurendamise ja laiendamise heaks töötute kasuks. Ta ei saa palka, ja iga nädal on tal lahendada raske ülesanne, kuidas tasuda trükikoja arve. Et ta on perekonnainimene ja kaheksa lapse isa, pöördus ta ametiasutuste poole abipalvega. Talle anti „ülekäiguvalvuri“ koht ja ta juhib nüüd iga päev hommikul lapsi üle tänava, kui need lähevad kooli, ja pärast, kui nad sealt tagasi tulevad.
Üsna lühidalt esitan teile veel kolmanda loo. Tunnen noort meest, kes on kogu oma eluaeg olnud tööline. Ta alustas töötamisega 13-aastaselt. Nüüd ta on 22-aastane. Kui uskuda väidet, et töö viib edasi ja toob jõukust, siis peaks ta nüüd olema jõukas mees, sest ta töötab palju ja suure hoolega. Aga ometi pole ta veel kunagi suutnud nii palju teenida, et oleks vähemalt võinud korralikult kõhugi täis süüa. Aga tal on veel ema, isa ja noorem vend – kõik tööta ja näljased. Noormees, kellest siin on jutt, sai tööd „Rahvusliku noorsoo organisatsioonilt“. Tal võimaldatakse töötada kaks päeva nädalas, ja selle tasuks ta saab 30 dollarit kuus, millest pidavat piisama tema enda ja ta omaste äraelamiseks.
Noormees nuriseb, kuigi ta pole kunagi lugenud ühtki sotsialistlikku brošüüri ega keerle ta peas mingisugused „radikaalsed ideed“.
Need on kolm tüüpilisemat näidet Ameerika aristokraadist, haritlasest ja töölisest.
Aga te ei pea mitte mõtlema, et kogu Ameerika on niisugune. Mitte kõik rikkad ei olene hindadest ja puuvillast. Paljud neist omavad hinnalisi riiklikke väärtpabereid, mis alati toovad kindlat kasu ja on tulumaksuvabad. Tunnen naist, kes kogu oma varanduse on mahutanud säärastess paberitesse. Ta ei tee mingit tööd ja teenib iga kuu 12 000 dollarit. Nii on temagi „töötu“, aga keegi ei ütle, et ta saab riigilt toetust.
Maailm relvastub. Rikastuvad relva- ja lennukitehaste aktsionärid. Ja paistab, nagu oleks Ameerika paari viimase aasta jooksul jälle õitsele puhkenud. Aga teenistustasu on tõusnud vaid 10%, elukallidus see-eest 20%. Tulu saavad vaid suured trustid. Sel puhul võiksin teile jutustada väikese loo. Kord kirjutasin ühes tööliste lehes, et trustide tulud on tõusnud 50%. Selle eest nimetas mind meie suurim ajaleht valelikuks. Kontrollisin uuesti andmeid, ja New Yorgi suuremate pankade ametlike statistiliste arvude järgi selgus, et tulu polnud mitte ainult 50%, vaid 60% ja lennukitööstuses isegi 279%!
Ja nii võivadki siis meie miljonärid omada isiklikke jahte, luksusautosid, pilvelõhkujaid New Yorgis, pidada kortereid, mille kulu üksi on 5000 kuni 10 000 dollarit kuus. Neil on uhkewd villad Floridas või Californias. Lühidalt, nad omavad kõike, mis on võimalik raha eest osta. Neid ümbritseb tohutu hulk teenijaid ja palgalisi, kaasa arvatud arstid, kunstnikud, näitlejad, muusikud ja muidugi mõista ajakirjanduse toimetajad, kes kinnitavad, et Ühendriikides ei tunta nälga. Alles hiljuti lugesin ühest lehest, et Ameerika kriisi põhjuseks pole mitte rahva nõrk ostujõud, vaid rasketööstuse vähene aktiivsus!
Praegu arvestatakse Ühendriikides täiesti tööta inimesi 13 miljonit ja umbes 3–4 miljonit osalise tööga. Ent iga töötu kohta tuleb veel 2,3 pereliiget – nii tõuseb ühiskondlikku abi vajavate arv 30 miljonini. Paljud ei saa üldse mingit abi ja kõik töötud elavad alatises hirmus, et nad sellegi vähese abi võivad kaotada. Iga neljas ameeriklane peab päevast päeva tundma seda hirmu.
Lõunas on maakondi, kus töötu perekond saab abiraha vaid 4 dollarit kuus. Asjatundjate arvestuse järgi peaks ta saama vähemalt 25 dollarit nädalas, et kuidagiviisi viia ots-otsaga kokku. New Yorgis aga isegi 35 dollarit nädalas. Douglase krahvkonnas (Nebraska osariik), Ameerika Leivaaida“ südames, saab töötute perekond keskmiselt 6,9 dollarit kuus, kusjuures sedagi vähest abi antakse vaid 20%-le abivajajaist. Californias – Ühendriikide kolmas osariik rikkuse poolest – on praegu 10 00 kuni 20 000 paigast paika rändavat perekonda, kes oma kodust pidid lahkuma tolmutormide tagajärjel, mis kogu nende külvi hävitas. Seaduse järgi pole neil õigust toetuse saamiseks. Ja ometi „Saterday Evening Posti“ sulased kinnitavad, et Ameerika ei tunne nälga.
Mida võib nüüd ütelda Ameerika rahva „elust, lootustest ja perspektiividest“, kes elab säärastes tingimustes? Nende elu on pikemaajaline alatoitlus, nende unistus – kord jälle kõht korralikult täis süüa ja mis puutub nende lootuste täitumisse, siis perspektiivid selles suhtes on esialgu traagiliselt armetud.
Näen, meie maa meeleolu muutub. See on tohutu organism, mida edasi nihutada on raske, ent sama seadus, mis takistab ta liikumist edasi, takistab ka ta seismajäämist. Meie kohal varitseb fašismi kohutav vari. Fašism – see on kapitalistide viimne meeleheitlik katse päästa omi eesõigusi. Demagoogiameister Long avaldas kord tõe, öeldes: „Üsna kerge on tuua fašismi Ameerikasse. Selleks pole muud vaja, kui ütelda rahvale, et teie püüate ta tulekut takistada.“
Fašistid hakkavad end nimetama sajaprotsendilisteks ameeriklasteks, pidama kinni põhiseadusest ja rahvuslikust lipust. Muidugi on nad kapitalismi poolt, aga, vaadake, „oma“ „koduse“ kapitalismi poolt, mis seotud põhiseaduse ja ristiusuga. Muidugi ei nimetata seda üheski viisakas kodus kapitalismiks. Seda sõna tarvitavad vaid sotsialistid, ja juba selle sõna mainimine kõnes näitab, et on tegemist „punasega“. Ühendriikides nimetatakse kapitalismi „ameerika süsteem“, „vabamajandus“, „eraalgatus“ ja teiste samameeldivate nimetustega.
Jõukas kiht on kasvatanud endale psühholoogide põlvkonna, kes Ameerika rahvale kinnitab, et ta on õnnelik ka nälgides. Neist moodsaist psühholoogidest kirjutan praegu novelli ja loodan ta lõpetada veel tänavu aastal.
California, aprilli lõpp 1938. aastal. Ajakirjast „Nädals Pildis“
NB! Loe ka:
Suur börsikrahh 1929. aastal ehk miks majanduskriisidest midagi ei õpita
1930. aastate tolmutormid USA-s
