Feliks Jussupov – lilla vürst, kes tappis Rasputini
Vürst Feliks Feliksovitš Jussupov on tuntud eelkõige Grigori Rasputini tapjana, kuid tegelikult oli see kõigest üks episood seiklushimulise vürsti värvikal eluteel.
Jussupovite suguvõsa oli üks Vene Impeeriumi rikkamaid. Ta sai oma nime Nogai ordu (Volga jõest ida pool 15.–17. sajandil eksisteerinud riigi) suurnikust Josõf-mirzast. Josõf (venepäraselt Jussuf) nägi Nogai ordu peamise vaenlasena Moskva riiki ja püüdis kõigest väest seda nõrgendada. Kui ta aga võimuvõitluses noorema venna Ismailiga surma sai, pidid tema pojad Jonõs, Ibrahim ja Il põgenema ning astusid Moskva teenistusse. Jonõs suri peagi. Kahele ülejäänud pojale annetas tsaar Ivan IV Groznõi 1584. aastal mõisa koos Romanovi külaga (praegu Tutajevi linn Jaroslavli oblastis) ja vürstitiitli ning lubas neil isegi moslemiteks jääda. Ibrahim lahkus peagi Krimmi khaaniriiki, Il jäigi islami aadlikuks õigeusklikus riigis.
Sadakond aastat hiljem juhtus, et üks tema järeltulijatest, vürst Abdulla-mirza, võõrustas oma mõisas Moskva patriarhi Joakimit. See juhtus õigeusu paastu ajal, kui on lubatud süüa kala, aga mitte liha. Patriarhile serveeriti paraku haneliha. Põhjuseks oli ühe versiooni järgi see, et Abdulla-mirza ei tundnud õigeusu kombeid, teise versiooni järgi soovis ta uhkustada, et tema kokk oskab valmistada linnuliha nii, et see on eristamatu kalast. Igatahes oli patriarh raevus ja teise põse ettekeeramise asemel kaebas hoopis tsaarile. Jumalakartlik Fjodor I käskis Abdulla-mirzalt mõisa ära võtta. Mõis jäeti siiski alles, kui Abdulla-mirza nõustus astuma ristiusku. Nimeks sai talle nüüd Dmitri Sejuševitš, perekonnanimeks kuulsa esiisa järgi Jussupov.
Paraku ajas Abdulla-mirza usuvahetus vihale teised moslemid. Nende palvel pani üks kõige vägevamatest stepinõidadest vastse õigeuskliku suguvõsa peale needuse: igas Jussupovite põlvkonnas surevad kõik pojad peale ühe enne 26-aastaseks saamist. Äraneedmise kohta on säilinud isegi dokumentaalsed tõendid.
Kummalisel kombel läkski ennustus sajand sajandi järel täide. Tõsi küll, see tõi kaasa suguvõsa arutu rikastumise – oli ju igas põlvkonnas ainult üks pärija. Aastal 1917 olid Jussupovid rikkuselt teine suguvõsa Vene riigis. (Esikohal oli mõistetavalt Romanovite monarhisuguvõsa.) Neile kuulus 270 000 ha maad ning suur hulk tehaseid, vabrikuid ja kaevandusi. Jussupovite iga-aastane sissetulek oli ligikaudu 15 miljonit kuldrubla. Nende vanavarakogu (Moika palees oli ühtekokku 40 000 kunstiteost) ei jäänud alla Ermitaaži kollektsioonile.
Krahvi pojast vürstitar
Meie loo peategelase isa nimi ei olnud esialgu üldsegi Jussupov, vaid krahv Feliks Nikolajevitš Sumarokov-Elston. Krahv abiellus vürstinna Zinaida Jussupovaga, kellel ei olnud vendi. Seetõttu andis tsaar talle loa hakata kandma naise perekonnanime ja tiitlit. Nii avanes Feliks Nikolajevitšil võimalus päästa Jussupovite vürstisugu väljasuremisest, mida ta ka aega viitmata tegi, sigitades Zinaidale poja Nikolai.
Peagi rasestas ta kalli abikaasa uuesti. Vürstinna Jussupova lootis, et seekord õnnistab jumal teda võluva tütrekesega. Juba ammu enne sünnitust oli sisustatud roosades toonides lastetuba. Kui 23. märtsil 1887 selgus, et maimukesel ei ole jalgade vahel päris see, mida vaja, keeldus ema sellega leppimast. Kooskõlas taevaste ja maiste seadustega sai laps küll poisinime – Feliks – ent ema riietas teda kuni viienda eluaastani nagu tüdrukut. Feliks ise kinnitab oma mälestusteraamatus, et ei pannud seda pahaks, vaid tundis koos emaga ilusatest riietest rõõmu.
Kahjuks oli ebatüdrukul kehv tervis. Armastavad vanemad püüdsid seda kompenseerida last hellitades ja talle lisaks koerustükkidele ka lausa sigadusi andestades.
Kui Feliksil täitus 7 eluaastat, saadeti ta kodulinna Peterburi parimasse gümnaasiumi. Vanaisa, õuemeister Nikolai Jussupov, jõudis aja jooksul arusaamisele, et poiss ei ole nõrk mitte üksnes ihult, vaid ka vaimult. Lootes temas viimaks ometi mingit mehelikkust äratada ja ühtlasi hellikut korralikult käituma õpetada, pani ta Feliksi sõjakooli.
Igerik poiss ei soovinud sugugi sõjaväelaseks saada ja kasutas kavalust. Nii kirjeldab ta seda ise oma memuaarides: „Eksamil läksin usuõpetajaga vaidlema. Ta käskis mul nimetada Kristuse imesid. Vastasin, et Kristus toitis viie tuhande leivaga ära viis inimest. Õpetaja arvas, et ma ütlesin kogemata valesti, aga mina kinnitasin, et vastasin õigesti ja just selline see ime oligi.” Feliks sai eksami eest kahe ja heideti koolist välja.
Rahulolev nooruk naasis gümnaasiumi, kus õppis ka vanem vend, 20-aastane Nikolai, kirglik elumees ja seiklustearmastaja. Ükskord võttis Nikolai neli aastat noorema väikevenna kabareesse kaasa. Koolikord nõudis avalikes kohtades gümnaasiumisineli kandmist ja Feliks järgiski seda reeglit. Paraku keeldus kabaree uksehoidja Feliksit niimoodi sisse laskmast. Lahenduse leidis Nikolai sõbratar, kes organiseeris armsa näoga noorukile kleidi. Keegi ei kahelnudki, et see veetlev koketne neiu on tegelikult noor vürst Jussupov. „Ma taipasin, et kleidiga võin minna, kuhu iganes,” kirjutab Feliks Jussupov memuaarides. „Sellest hetkest alustasin kaksikelu – päeval olin gümnasist, õhtul elegantne daam.”
Väikesed ja suured viperused
Esimene, kes tutvustas Feliksile täiskasvanute lõbustusi, oli ikka seesama Nikolai. Käies seltskonnaüritustel, armastasid vennad Jussupovid inimesi ninapidi vedada, etendades tuttavaid ja võõraid, sealhulgas ajaloolisi isiksusi. Feliks oli kauni naisena täiesti veenev ja laulis kõrgel häälel vaimustavaid romansse.
Ükskord sai üks vene aristokraat aru, et kabareeartist on tegelikult Feliks, sest ta tundis ära iseloomulikud Jussupovite suguvõsa ehted „neiu” kostüümi küljes. Naiseriideid kandev mees oli 20. sajandi alguses ülimal määral skandaalne. Mõistagi puhkesid ka kuulujutud, et Feliks Jussupov on homo. Feliks ise ei lasknud end sellest vähimalgi määral häirida, sest pullitegemine oli lihtsalt nii lõbus.
Tõeliseks saatuselöögiks oli Feliksile venna kaotamine. Nikolai hukkus 25-aastasena duellil ühe oma järjekordse armukese mehega. Täpipealt needuse järgi (mida suguvõsas kõik hästi teadsid) ei jõudnud üks vend kahest 26. eluaastani elada. Feliks langes depressiooni. Hiiglasliku varanduse ainupärijaks saamine teda ei lohutanud. Vahetamaks keskkonda, sõitis ta Inglismaale Oxfordi ja astus ülikooli.
Esimese jõuluvaheaja veetis Feliks Peterburis, kus tsaarinna esitles talle oma kaitseinglit Grigori Rasputinit. Vanamehe välimus ja käitumine šokeeris noort vürsti. Nii meenutab ta nende esimest kohtumist: „Ma ei teadnud temast õieti veel midagi, kuid tundsin vaistlikult petist. Ta astus mulle lähemale, ütles: „Tere, poisu,” ja kummardus lähemale, justkui suudlemaks mind isalikult. Astusin vaistlikult eemale. Rasputin naeratas õelalt, ujus [tsaarinna Aleksandra Fjodorovna] juurde ning suudles teda nagu isa ja heategija.”
Kolm aastat hiljem naasis Feliks päriselt Venemaale. Üks põhjustest oli kihlus Nikolai II õetütre vürstitar Irina Aleksandrovnaga. „Olin õnnelik, sest see vastas mu salalootusele,” meenutab Feliks joovastunult. „Ma polnud suutnud unustada seda tundmatut, keda olin kohanud jalutuskäigul [—]. Sellest hetkest olin teadnud, et ta on mu saatus. Vahepeal oli tüdruk sirgunud silmipimestavalt ilusaks neiuks.”
Pärast laulatust suundusid õnnelik paar pulmareisile. Saksamaal tabas neid teade Esimese maailmasõja puhkemisest. Keiser Wilhelm II käsul tuli kõik Vene alamad vahistada. Irina Jussupova püüdis oma lähisugulase, keisri minia, kaudu saada luba kodumaale naasta, kuid tulutult. Siiski õnnestus Jussupovitel ülepeakaela neutraalsesse Taani põgeneda ja sealt Peterburi pääseda.
Sure, habetunud koer!
Kuna Feliks oli ainus poeg peres, ei pidanud ta sõjaväkke minema. Ta hakkas tegelema hospidalide rajamisega ja tegi läbi sõjakooli lühendatud programmi. Feliks oli siiras patrioot. Veendunud, et Venemaa hädades on suuresti süüdi „kõlvatu” Rasputini kahjulik mõju tsaarinnale, võttis ta nõuks vanamehe iga hinna eest tappa.
16. veebruari 1916 hilisõhtul sõitis Feliks Jussupov Rasputini koju, valetas talle, et abikaasa on haige, ning palus, et Rasputin tuleks ja aitaks. „Püha” vanake ei suutnud loobuda võimalusest nii ilusa naise läheduses viibida. Vürsti palees ootasid juba suurvürst Dmitri Pavlovitš, rahvasaadik Vladimir Puriškevitš, porutšik Sergei Suhhotin ja sõjaväearst Stanislav Lazovert. Vandenõu salajaseks osaliseks oli Briti luure agent Oswald Rayner, kes kuulujuttude andmeil oli anglofiili Feliksi lähedane sõber. Venemaa liitlane Suurbritannia oli huvitatud Rasputini kõrvaldamisest, sest ta oleks võinud veenda keisrinnat sõda Saksamaa vastu lõpetama ja siis oleks Inglismaad tabanud krahh.
Irinat oodates pakuti Rasputinile kooki ja veini, millesse Lazovert oli lisanud mürki. Möödus tund ja Rasputinil polnud häda midagi peale ärrituse, et nii kaua oodata tuleb. Kaotanud kannatuse, tulistas Jussupov külalist. See kukkus, kuid kui vürst mõni minut hiljem tema kohale kummardus, haaras „pühamees” tal ootamatult kõrist. Vandenõulased peksid Rasputinit, kuni see enam elumärke ei ilmutanud. Siis hakkasid nad aru pidama, kuhu laip peita. Hämmastaval kombel tuli Rasputin teadvusele ja suutis isegi tänavale joosta. Puriškevitš tulistas, tema järel teised. Alles kolmas kuul tabas. Rasputini laip visati Neeva jõkke.
Kui juurdlusel tuvastati, kes Rasputini tapnud olid, oli tsaarisuguvõsa ülimas hämmelduses ja nõutuses. Kuna vandenõulaste hulka kuulus suurvürst Dmitri Pavlovitš, tsaar Aleksander II pojapoeg ja valitseva tsaari Nikolai II onupoeg, pääsesid mõrvarid asumisele saatmisega. Feliks Jussupov istus karistuse ära oma mõisas Kurski kandis. Aastapäevad hiljem andis Kerenski talle armu.
Bolševike revolutsiooni järel oli Jussupovitel vesi ahjus. Pärast Nikolai II troonist loobumist 2. Märtsil 1917, pöördusid Jussupovid Moikal asuvasse paleesse tagasi ja võtsid kaasa kõige väärtuslikumad juveelid (nende hulgas teemant Maroko sultan, teemant Polaartäht ja paari kuninganna Marie Antoinettele kuulunud kõrvarõngaid), samuti kaks Rembrandti maali, mille müügist saadud raha võimaldas neil välismaal lahedasti ära elada. Seejärel põgenesid nad koos Feliksi vanemate ja tütrega Krimmi.
Inglise kuningas Georg V andis korralduse Mustal merel viibivale sõjalaevale „Marlborough“ sõita Jalta reidile ja võtta pardale tsaaripere liikmed ja teised kõrgaadlikud.
Jussupovist jäid maha 4 lossi ja 6 maja Peterburis, üks loss ja 8 maja Moskvas, üks loss Krimmis Jalta lähedal Koreizis, 30 mõisat üle kogu Venemaa, palju tehaseid, vabrikuid ja kaevandusi.
Osa rahast oli siiski juba varem ettenägelikult välismaa pankadesse paigutatud, nii et puudust perel kannatada ei tulnud. Neile kuulus muuhulgas hiiglaslik maja Pariisis Boulogne’i metsas.
Emigrandielu
Pariisis avasid Jussupovid moemaja IRFE (Irina+Feliks). Nende firmamärgiks sai „vene stiil” ja modellidena töötasid vene aristokraatide tütred. Kahjuks läks venepärane varsti moest välja ja firma pankrotistus.
Aastal 1932 tegi Hollywoodi filmistuudio MGM filmi „Rasputin ja keisrinna”, mille süžee järgi Rasputin vägistas Irina Jussupova. Nördinud Feliks esitas stuudio vastu hagi. Ta saigi ligi 400 000 USA dollarit moraalse kahju hüvitust. Just selle kohtuprotsessi järel hakati filmidele lisama teadet „Kõik sündmused ja tegelased on välja mõeldud; mistahes sarnasused tegelike sündmuste ja inimestega on juhuslikud ega kajasta filmikompanii seisukohti,” mis USA seaduse järgi annab filmitegijatele õiguse inimesi karistamatult sopaga üle valada.
Feliks-seenior suri 1928. aastal, tema abikaasa Zinaida Nikolajevna 1939. aastal. Feliks Feliksovitš elas priiskavat ulaelu oma viimsete päevadeni. Teise maailmasõja ajal keeldus ta toetamast natse, ehkki talle pakuti võimalust kodumaale naasta.
Vürst Feliks Jussupov suri 27. septembril 1967 Pariisis. Enne surma lapsendas ta 18-aastase mehhiklase Victor Manuel Contrerase, kellest hiljem sai kuulus skulptor ja maalikunstnik. Tema teoseid võib näha linnaväljakutel Mehhikos, USA-s ja mujal. Contrerase valduses on Jussupovi isiklikud paberid ja mitmed suguvõsa-aarded.
Abikaasa Irina elas mehest kolm aastat kauem. Feliksi ja Irina tütrel, vürstitar Irina Feliksovna Jussupoval on kaks tütretütretütart, kes elavad Kreekas. Jussupoviteks nad ennast enam ei nimeta. Vürstisoole pandud muistne needus on lõpule jõudnud.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Jussupovi palee keldris on üles pandud üsnagi haltuurahõnguline stseen Rasputini tapmisest.
NB! Loe ka:
Grigori Rasputin – hobusevargast pühamees
Miks mürk Rasputinile ei mõjunud?
Tragöödia Moskvas Nikolai II kroonimispidustustel 26. mail 1896
Mis sai Nikolai II perekonna juveelidest
Nikolai II – loll tsaar, kes mängis Venemaa maha
