Albert Pierrepoint – Inglismaa kuulsaim timukas

Maailma üheks tuntumaks timukaks läbi ajaloo on olnud inglane Albert Pierrepoint, kes hukkas isiklikult vähemalt nelisada inimest, kuid tõenäoliselt isegi rohkem. Kuna tema põhiline tegutsemisaeg jäi Teise maailmasõja perioodi ja sõjajärgsesse aega, siis oli tema poolt hukatute hulgas väga palju sõjakurjategijaid. Pierrepointi on sageli nimetatud ka kõige efektiivsemaks timukaks, kes kunagi Inglismaal on olnud. Kui eesti keeles kasutatakse sellise töö tegija kohta sõna „timukas“, siis inglise keeles on selle ametikoha kohta mitu sünonüümi: executioner, hangman, headsman.

Astus oma isa ja onu jälgedes
Albert Pierrepointi (1905–92) kohta kasutati tihti terminit „ametlik timukas“, vaatamata sellele, et taolist ametikohta Inglismaal olemas polnud. Timuka kohustusi täitsid traditsiooniliselt kohalikud šerifid, kes aga hakkasid üha sagedamini sellest tööst kõrvale hiilima ja andma seda ülesannet vastava iseloomuga inimestele, kes tegid seda vajaduse korral ja tükitööna.

Pierrepoint järgis ameti valimisel perekonnatraditsioone, sest ka tema isa Henry Albert ja onu Thomas töötasid timukatena. Juba lapsepõlves ja koolipoisina oli noor Albert oma isast ja tema tööst vaimustuses. Ühes koolikirjandis kirjutas 11-aastane poiss lausa nõnda: „Kui ma lõpetan kooli, siis ma tahaksin hakata riiklikuks timukaks.“ Koolivaheaegadel elas väike Albert sageli onu Thomase juures. Kui onu tööle läks, siis lubas tädi poisil lugeda onu päevikut, milles oli kirjeldatud erinevaid hukkamisi. See jättis noorukile kustumatu mulje ja tema soov timukana tööd saada üha suurenes.
Juba 1932. aastal antigi 27-aastasele Albertile abitimuka kvalifikatsioon. Tema debüüt leidis aset 29. detsembril 1932, kui ta assisteeris oma onu Thomast, kes oli tol korral peatimukas. Hukatavaks oli Patrick McDermott ja hukkamine toimus Dublini Mountjoy vanglas.
Esimese iseseisva töö peatimukana sooritas Pierrepoint 17. oktoobril 1941 Pentonville’i vanglas Londonis, kui hukata tuli gangster Тоny Mancini, kes jõudis enne köie pingule tõmbumist öelda: „Head mahajäämist!“ Kuigi Pierrepoint kuulutati peatimukaks 1941. aastal, tuli tal veel ligi kolm aastat (kuni 1944. aastani) rahulduda peamiselt abitimuka rolliga.
Samal ajal oli hukkamine Pierrepointi lisatööks ja -sissetulekuks, sest paljude aastate jooksul töötas ta tegelikult Bradfordi lähedal asunud toidupoes.

Suutis kurjategija hukata vähem kui 10 sekundiga
Sõja ajal hakkas Albert suhtlema Annie Fletcheriga, kellele kuulus mitu kondiitriäri ja toidupoodi, millest ühes töötas ka Albert ise. 29. augustil 1943 nad abiellusid ja asusid elama Manchesteri linna.
Perekonnas ei arutatud kunagi Alberti teist tööotsa, kuni 1944. aasta jaanuaris tuli tal sõita Gibraltarile korraldama topelthukkamist. Annie teadis oma mehe sellest tegevusest küll palju, kuid mitte kõike. Samuti polnud ta kunagi seda teemat puudutanud, kuid seekord ootas kannatamatult mehe naasmist, et sellest rääkida.

Nii selgus, et enne hukkamist tutvus Albert põhjalikult süüdi mõistetu toimikuga, et tema kasvu ja kaalu põhjal millimeetrise täpsusega välja arvutada hukkamisköie pikkus. Vale pikkuse korral võis nöör mehel pea otsast kaksata – selliseid juhtumeid oli teistel timukatel aeg-ajalt ikka juhtunud. Lisaks jälgis Pierrepoint oma ohvrit läbi kongi luugi ja sageli isegi magas tema kõrval kongis.
Hommikul astus Pierrepoint surmamõistetu juurde ja teatas talle: „Kõik läheb hästi, tulge minu järel.“ Seejärel mindi kõrvalkongi, kus oli kõik hukkamiseks juba valmis seatud. Ja vaid mõni sekund hiljem tõmbas Pierrepoint silmusest välja surnukeha.
Pierrepoint, nagu teisedki timukad, püüdis vähendada hukkamisaega miinimumini, et hukatavat kõige vähem traumeerida nii moraalselt kui füüsiliselt. Just sel põhjusel koguski Pierrepoint hukkamist ette valmistades üksikasjalikke andmeid surmamõistetu kohta. Ta ise on väitnud, et tal õnnestus hukkamine läbi viia kümne sekundiga, mõnikord isegi veel kiiremini, kusjuures surm saabus momentaalselt lülisamba murdumise tõttu, mitte aga lämbumise järel, nagu tavaliselt oletatakse.
Pärast Teist maailmasõda korraldasid Briti võimud Saksamaal mitu kohtuprotsessi, mille käigus kuulutati 1945. aasta novembris välja 11 surmanuhtlust. Kõik need hukkamised pidi läbi viima Pierrepoint, mistõttu ta sõitis detsembris Saksamaale. Seal aga selgus, et lisaks 11 mehele ootavad teda veel kaks sakslast, kes saadeti poomisele inglise lenduri tapmise eest Hollandis.
Järgmised neli aastat olid timuka elus väga töised. Ta käis vähemalt 25 korral Saksamaal ja Austrias, et viia täide kohtuotsused umbes 200 sõjakurjategijale. Kuna tegemist ja tööd oli palju, siis jõudsid vastavad teated ka ajaleheveergudele ja Pierrepointist sai kuulsus. Ajakirjanduses ristiti ta koguni sõjakangelaseks, kes viib ellu õiglust natside üle. Need hukkamised ja nende kajastamine ajalehtedes suurendasid tunduvalt Pierrepointi sissetulekuid, mis võimaldas tal loobuda töötamisest kaupluses ja osta endale kõrts.

Solvumise tõttu lahkus timukaametist
Kui Pierrepoint 1956. aastal 51-aastasena pensionile jäi, siis oli selle taga honorarivaidlus võimudega. Asi sai alguse jaanuarikuus, kui Pierrepoint saabus Manchesteri vanglasse hukkama Thomas Bancrofti. Kuigi kõik ettevalmistused olid tehtud, lükati teadmata asjaoludel hukkamine 12 tunni võrra edasi. Rahulolematu Pierrepoint, kellega midagi taolist polnud varem juhtunud, nõudis ebamugavuste tekitamise eest lisatasu, kuid sellest keelduti. Hiljem viis ta hukkamise siiski läbi ja sai ka mingit tasu, kuigi mitte nii suurt, nagu ta oli nõudnud. Ametliku versiooni kohaselt olevat Pierrepoint olnud sellise käitumise üle hingepõhjani solvunud ja seetõttu pannud ameti maha.
Kuid on ka teine arvamus, mille kohaselt olevat Pierrepoint otsustanud erru minna veel enne Bancrofti hukkamist ja olevat sel teemal vestelnud ka ühe ajakirjanikuga.
Pierrepoint oli ainus timukas Suurbritannia ajaloos, kelle lahkumisavaldus sundis siseministeeriumi teda paluma oma otsus ümber vaadata. Kuid mees oli murdumatu ja loobus siiski ametist. Hiljem tunnistas siseministeerium ta kõige efektiivsemaks timukaks riigi ajaloos.
Pärast timukaameti mahapanemist sai Pierrepointist trahteripidaja Lancashire’is. Seda tööd tegi ta koos oma naise Anniega. Lisaks pani ta kirja oma mälestusi, mis ilmusid ka raamatuna. Inglismaa kuulsaim timukas elas 87-aastaseks ja suri 1992. aastal vanadekodus, kus ta oli veetnud neli viimast eluaastat.
Pikaaegse timukatöö tulemusena oli Pierrepoint selgusele jõudnud, et surmanuhtlus ja hukkamised ei vähenda kuritegude dünaamikat. Tema mitmed ütlemised on läinud ka surmanuhtluse ajalukku. Nimelt kurtis ta ükskord, et välismaalased käituvad enne hukkamist ebaväärikalt. Seetõttu on teda mõnikord nimetatud ka rassistiks.

Kui palju inimesi jõudis Pierrepoint hukata?
Kui palju Pierrepoint oma karjääri jooksul inimesi hukkas, pole teada. Kui sagedamini räägitakse 435 hukatust, siis mõne ajaloolase arvates võis neid olla isegi üle kuuesaja. Ühe versiooni järgi olevat ta hukanud 433 meest ja 17 naist, kelle hulgas oli 6 USA sõdurit ja umbes 200 surmamõistetud natsi.
Oma autobiograafias väitis Pierrepoint, et ta ei tea isegi, mitu inimest on ta teise ilma saatnud. Ka dokumente kõigi hukatute kohta polevat olemas.
Filmis „Viimane timukas“, mis tehti Pierrepointi eluloofaktide põhjal, räägitakse, et ta poos üles 608 inimest, kuigi selle numbri õigsust pole suudetud tõestada.
Alates 1964. aastast pole Suurbritannias kedagi poomise läbi hukatud. 1998. aastal aga tühistati surmanuhtlus üldse. Kuid räägitakse, et Wandsworthi vanglas Londonis on viimane võllas siiski veel alles ja igal aastal kontrollitakse selle korrasolekut – paljugi mis võib juhtuda ja võib-olla läheb võllastki veel kunagi vaja.

MAAJA

NB! Loe ka:
Timukas, täida oma kohus! (galerii)
Vassili Blohhin – NKVD peatimukas
Meis kõigis uinub sadistlik koonduslaagri valvur!