Miks olid vanad muinasjutud nii hirmsad?

14 minutit lugemist

Miks on muinasjuttudel, milles vägivallal on sageli kandev roll vaimustanud paljude põlvkondade lapsi ja nende vanemaid? Erinevalt reaalsusest, kujutatakse muinasjuttudes vägivalda kui probleemide lahendust ilma igasuguste süümepiinade ja tabudeta. Pedagoogid ja psühholoogid kurdavad vahel, et muinasjutud on liiga julmad. Kui nad vaid teaksid, kui palju need „liiga julmad” tegelikult ilustatud on! Kas oled kuulnud, et mõnisada aastat tagasi ei äratanud prints uinuvat kaunitari suudlusega, vaid hoopis rahuldas tema keha abil oma sugutungi ja läks rahulikult edasi? Või et kolm karu viskasid vanamuti kiriku tuulelipuvarda otsa? Mis puutub Lumivalgekesse, siis ei soovinud õel kuninganna mitte nii väga tema südant kui õrna keha.

Punamütsike sõi vanaemast tehtud vorste

Kes meist ei teaks muinasjuttu Punamütsikesest?!

Keskajal määrati mitmes Euroopa riigis kindlaks spetsiaalsed kvartalid, millest väljaspool intiimteenuste osutamine keelatud oli. Järgmisena otsustati, et lõbunaised peavad olema „korralikest” selgesti eristatavad. Seepärast kohustati neid tänaval viibides kandma mingit tunnust, näiteks väikest lillepärga riiete küljes. Prantsusmaal aga tohtisid lõbunaised end avalikus kohas näidata ainult punane müts peas.
Kirjandusajaloolasi huvitab väga, kas kuulus Charles Perrault vihjas oma Punamütsikese-muinasjutus just sellele. Kahjuks ei ole õnnestunud leida mingeid tõendeid, mis seda hüpoteesi kinnitaksid või selle ümber lükkaksid. Seda, et Perrault’ eluajal olid punaste mütsidega lõbunaised tema kodulinna tänavail tavaline nähtus, teame siiski kindlalt.
Lapsesõbralikus versioonis läheb Punamütsike oma vanaemale külla ja kohtab metsas hunti. Kui hunt kuuleb külaskäigust, kiirustab ta vanaema majja, sööb ta ära ja rõivastub vanaprouaks. Pahaaimamatu Punamütsikese sööb hunt samuti ära ja jääb seejärel magama. Kuid jahimees tapab hundi ning lõikab Punamütsikese ja vanaema tema kõhust välja.
Originaalversioonis on lool jätk. Punamütsikese peatab jälle hunt, kes „räägib temaga ja soovib, et ta rajalt lahkuks”. Punamütsike on oma õppetunni saanud ja jookseb otse vanaema juurde. Hunt järgneb talle ja ronib maja katusele, kuid vanaema valab hundi peibutamiseks suurde künasse vorstide keeduvee. Näljane hunt tuleb katuselt alla ja joob ennast lõhki.
See lugu on üsna leebe võrreldes teiste Grimmide kaasajal levinud versioonidega. Näiteks prantslase Charles Perrault’ näidendis on selged seksuaalsed vihjed. Perrault laseb hundil keelitada Punamütsikest lahti riietuma ja heitma voodisse tema kõrvale alasti.
Varasemad säilinud suulised versioonid on veelgi jubedamad: hunt teeb vanaemast vorste, mida ta Punamütsikest sööma sunnib. Kogu kraam uhutakse alla vanaema verest veiniga.

Armukade ema tappis oma liiga ilusa tütre
Lastesõbralikus versioonis sureb kuninganna Lumivalgekese sünnitamisel ja kuningas võtab uue naise. Uus kuninganna muutub armukadedaks, kui Lumivalgeke ilusaks nooreks neiuks kasvab. Ta käsib jahimehel oma kasutütar tappa. Jahimees aga säästab Lumivalgekest.
Noor tüdruk leiab pelgupaiga väikeses metsaonnis, kus seitse pöialpoissi ta enda ulu alla võtavad. Kui kuninganna avastab, et printsess on ikka veel elus, mürgitab ta Lumivalgekese nõiutud õunaga. Õnnetud pöialpoisid panevad Lumivalgekese klaaskirstu ja kui prints teda näeb, armub ta kohe, suudleb nõiutud printsessi ja murrab loitsu.
Originaalversioonis tapab Lumivalgekese tema enda bioloogiline ema, kuna „Lumivalgeke oli süüdi, et ta ei olnud enam kauneim naine maa peal”. Ema käsib jahimehel tütar tappa ja tuua „tema kopsud ja maks mulle. Ma keedan nad soolaga ja söön ära”.
Õel ema saab kohe ka karistada. Lumivalgekese pulmades sunnitakse teda tantsima tulikuumades raudkingades. „Tema jalad põlesid kohutavalt ja ta ei suutnud peatuda enne, kui oli end surnuks tantsinud.”

Muinasjutus „Okasroosike“ kujutati verepilastust
Lastesõbralikus versioonis peavad kuningas ja kuninganna suure peo oma vastsündinud tütre Okasroosikese auks. Nad jätavad aga kutsumata ühe targa haldja. Kättemaksuks kuulutab haldjas, et kui printsess täisealiseks saab, torkab ta värtnaga sõrme ja sureb. Üks teine haldjas muudab siiski needust, nii et Okasroosike lihtsalt magab sada aastat. Okasroosike torkab küll endale sõrme, kuid langeb siis koos kõigi lossi loomade ja inimestega sügavasse unne. Okaspõõsad kasvavad kõrgeks ja peidavad magajad. Saja aasta pärast äratab prints Okasroosikese suudlusega.
Originaalversioonis püüab arvutult printse läbi tiheda oksteräga printsessini jõuda, kuid „okkad hoiavad tihedalt kokku, nagu oleks neil käed, ja noored mehed satuvad nende otsa. Nad ei suuda endid vabastada ja surevad haletsusväärselt.”
Sellised kirjeldused on pärit Grimmide 1857. aasta väljaandest. Loo kirjutamiseks said vennad Grimmid inspiratsiooni aga hoopis jubedamast loost – Itaalia poeet Giambattista Basile 1630. aastatel välja antud muinasjutukogumikust. Basile loos torkab kaunis tüdruk näppu linakiuga ja jääb magama. Magava kaunitari leiab kuningas, kes ta vägistab ja lahkub. Tüdruk jääb rasedaks ja sünnitab kaksikud. Üks laps ajab ema sõrme segi nibuga, imeb pinnu välja ning äratab Okasroosikese.
Kui kuninga naine avastab, et tema kaasa on teda petnud, käsib ta õukonna kokal imikud tappa, ära küpsetada ja kuningale serveerida. Samal ajal laseb ta lossiväljakule püstitada suure tuleriida, kus ta kavatseb Okasroosikese põletada. Kuningas tuleb siiski appi ja selle asemel põletatakse kuninganna. Petturlik vägistaja ja tema ohver elavad õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

„Tuhkatriinus“ voolas veri

Tuhkatriinu-loo põhjaeuroopa versioonid on sootuks verisemad.

Vanima euroopa versiooni Tuhkatriinu muinasloost pani kirja Giambattista Basile. Väike tüdruk nimega Sesolla oli juba lapsena väga ettevõtlik. Lapsehoidjaga kokku rääkinud, tegi ta õelale võõrasemale ettepaneku vaadata ema kirstu. Kui ahne võõrasema avatud kirstu kohale kummardus, lõi väike Sesolla kõigest jõust kaane kinni ja murdis võõrasema kaela.
Kui võõrasema oli maha maetud, veenis Sesolla isa lapsehoidjaga abielluma. Aga kergemaks tüdruku elu sellest ei läinud, sest tema üle võimutsesid kasuema kuus tütart. Ta pidi endistviisi pesema, koristama ning ahjudest ja kaminatest tuhka välja kandma. Sellepärast teda Tuhkatriinuks kutsutigi.
Ükskord leidis Sesolla võlupuu, millelt võis saada mistahes rõivaid. Oli vaja vaid lausuda võlusõnad „Oo, võlupuu! Võta end paljaks ja riieta mind!” Selle puu juures riietus Tuhkatriinu kaunitesse kleitidesse ja läks ballidele. Ühel peol langes neiu peale noore kuninga enda pilk ja muidugi armus ta kohe Sesollasse. Majesteet saatis teenri imelist kaunitari otsima, kuid teener ei suutnud tundmatut iludust kuidagi leida. Lõpuks leidis teener Tuhkatriinu siiski üles ja pani ta väevõimuga vankri peale. Sesolla aga röögatas, ehmunud hobused sööstsid paigalt ja teener kukkus maha. Vankrilt kukkus teetolmu ka üks ese, mis oli Tuhkatriinu oma. Teener naasis isanda juurde ja näitas talle seda. Kuningas hüppas püsti, haaras võidurõõmsalt eseme ja kattis selle suudlustega.
Mis see oli? Kristallkingake? Siidsandaal? Kuldne saabas?
Hoopiski mitte! See oli pianella. Nii nimetati kalossisarnaseid eriti paksu (15–45 cm) korgist tallaga jalatseid, mida kandsid renessansiaja naised Napoli kandis, et pikad kleidid poriseks ei saaks.
Niisiis, kujutage ette kuningat, kes surub õrnalt vastu rinda kobakat ja jaburat jalatsit, kudrutades nagu tuvi: elu ilma sinuta ei ole midagi väärt; ma leian su, kallike, maksku mis maksab. Majesteet saatis käskjala kogu kuningriiki läbi sõitma ja leitud pianellat igale naisele jalga proovima. Nii Sesolla leitigi.
Basile muinasjutt on romantilises toonis. Tuhkatriinu-loo põhjaeuroopa versioonid on sootuks verisemad. Võrrelgem näiteks kolmandat stseeni. Norralaste pajatustes tuuseldas mööda riiki armastusest segane prints ise. Pianella asemel oli tavaline king. Ühel ilusal päeval jõudis prints Tuhkatriinu koduni, kus elasid ka kaks võõrasema tütart. Esimesena proovis magamistoas kinga vanem tütar. King ei läinud jalga – suur varvas segas. Ema ütles: „Võta nuga ja lõika varvas maha. Kui saad kuningannaks, ei ole sul enam vaja palju kõndida.” Nii tüdruk tegigi ja king läks jalga.

Charles Perrault’ muinasjutus on peategelaseks rüütel Sinihabe, kes tappis oma naisi ja riputas nende laibad oma lossi salapärases keldris raudkonksude otsa. Tema seitsmes abikaasa södandas minna ruumi, kuhu tal oli karmilt keelatud siseneda. Seal avastas ta oma eeläijate laibad (teise versiooni järgi maharaiutud pead).

Õnnelik prints tõstis kaunitari sedamaid hobuse selga ja kihutas lossi pulmadeks valmistuma. Kui nad Tuhkatriinu ema hauast mööda ratsutasid, laulsid linnud puu otsas: „Vaata tagasi, vaata tagasi, see ei ole sinu pruut!” Prints vaatas selja taha ja nägi, et kinganinast jookseb verd. Ta sai aru, et see pole õige neiu, ja ratsutas tagasi. Kinga proovis noorem õde. Paraku ei läinud kand kinga sisse ja võõrasema soovitusel lõikas tüdruk osa kannast maha. Prints ratsutas järgmise pruudiga lossi poole, kuid ka linnud ei maganud ja seegi pettus tuli ilmsiks. Uuesti tagasi sõitnud, leidis prints viimaks oma Tuhkatriinu, tegi temaga pulmad ja sai õnnelikuks. Ahnetele kasuõdedele anti aga piitsa ja torgati silmad välja, et nad ei heidaks silmi sellele, mis pole nende oma.
See versioon saigi aluseks meieaegsele, kuid verisemad kohad on aegade jooksul maha tõmmatud.
Tuhkatriinu muinasjutt on üleüldse üks maailma kõikide aegade populaarsemaid. Temast on 2500 aasta jooksul fikseeritud 700 versiooni, vanim nendest muistses Egiptuses, kus armastavad emad rääkisid oma lastele muinasjuttu imeilusast prostituudist, kes kümbles jões, kui kotkas varastas tema sandaali ja viis vaaraole. Sandaal oli nii väike ja elegantne, et vaaraot hakkas huvitama, kellel nii väike jalg võis olla. Üleriigilise otsingu tulemusena leiti lõpuks Thodoris – Tuhkatriinu – ja vaarao võttis ta kohe naiseks. (Mitmendaks, ei ole teada.)
Lastesõbralikus versioonis kaotab noor ja kaunis rikkast perest pärit tütarlaps vanemad. Temast saab kasuema ja kasuõdede poolt tagakiusatud koduabiline. Ühel päeval kutsutakse kõik noored naised lossi peole ja hea haldjas toob Tuhkatriinule kauni kleidi. Kuninglikul ballil köidab Tuhkatriinu printsi tähelepanu, kuid kaotab ühe kinga, kui peab lossist kiirustades lahkuma. Prints kuulutab, et ta abiellub tüdrukuga, kes suudab kingakese jalga panna. Tuhkatriinu suudab seda ja võidab nii printsi kui ka kuningriigi.
1819. aasta teises väljaandes lasevad vennad Grimmid õelatel naistel Tuhkatriinu alandamise eest saada ränga karistuse. Neid ründavad tuvid ja nokivad neil „nende õeluse ja valelikkuse” eest silmad peast välja.

Rapuntsel läks printsiga voodisse
Lastesõbralikus versioonis sulgeb õel nõid noore tüdruku torni ja kui prints soovib tüdrukut külastada, ronib ta mööda tema pikki juukseid üles. Prints armub kaunisse neitsisse ja käib tal tihti külas. Ühel päeval räägib Rapuntsel neist salajastest külaskäikudest nõiale. Kui prints järgmisel korral tuleb, lükkab nõid ta tornist alla. Prints kukub okaspõõsaste tihnikusse ja okkad torgivad tal silmad peast välja. Õnneks leiab Rapuntsel printsi ja tema pisarad annavad noormehele nägemise tagasi. Hilisemates versioonides on lugu veelgi sündsam – prints kosib Rapuntslit juba esimesel kohtumisel.
Originaalversioonis elavad Rapuntsel ja prints aga „pikka aega rõõmus ja naudingus” ning tüdruk jääb lõpuks rasedaks. Kui nõid ühel päeval külas on, paljastab Rapuntsel naiivselt oma raseduse, hüüatades: „Ütle mulle, miks mu riided nii kitsad on. Ma ei mahu neisse enam ära.”

Ema ja isa hülgasid Hansukese ja Gretekese

Hansuke ja Greteke satuvad inimsööjast sadistliku nõiamoori juurde.

Praegu tuntud versioonis sunnib kasuema oma kaasat selle kaht väikest last, Hansukest ja Gretekest, metsa viima. Esimesel korral jõuavad lapsed koju tagasi, kuid teisel korral satuvad inimsööjast nõia kätte vangi. Lapsed kavaldavad siiski nõia üle ja jõuavad oma isa rõõmuks koju.
Originaalversioonis jätab lapsed metsa aga nende päris ema. Algne muinasjutt räägib detailirohkema loo vaesusest ja näljast. Nimelt peavad äärmiselt vaesunud puuraidur ja tema naine loobuma oma armastatud lastest, muidu jääks terve pere nälga. Originaalversioonis kujutatakse ema meeleheitel olevana ja seega inimlikumana. Vennad Grimmid asendavad ta 1840. aasta neljandas versioonis kasuemaga, kes on õeluse kehastus.

Konna suudlemine tundus jälk
Lastesõbralikus versioonis laseb printsess konnal kolm ööd oma voodis magada. See on tema tänu selle eest, et konn tema kuldpalli kaevust välja tõi. Kolmandal hommikul ärgates on tema kõrval aga nägus prints. Konn oli tegelikult nõiutud prints ja kaks noort elavad kuni surmani õnnelikult koos.
Uuemates ja romantilisemates versioonides on suudlus see, mis konna kauniks printsiks muudab.
Nii jutustatakse lugu ka 2009. aasta Walt Disney animafilmis „Printsess ja konn”.
Originaalversioonis palub konn samuti, et ta tänuks kuldpalli äratoomise eest printsessi valgetele linadele tõstetaks. Külm konn on aga printsessile nii vastik, et ta viskab selle raevunult vastu seina sõnadega: „Võib-olla saad pisut puhata, sa jäle konn.”
Kui loom põrandale kukub, muutub ta kauniks printsiks. Ta ei kanna karmi kohtlemise pärast viha, vaid need kaks hoopis abielluvad ja elavad õnnelikult koos.

Julmad pildilood lastele

Mis saab olla veel maitsvamat kahest taignas küpsetatud jõmpsikast?! Wilhelm Buschi lood kahest sadistlikust poisiklutist Maxist ja Moritzast ilmusid esmakordselt 1865. aastal ja on korduvalt avaldatud ka eesti keeles.

„Srtuwwelpeter“, eestipäraselt Kolumats on Heinrich Hoffmanni 1845. aastal avaldatud Saksa lasteraamat. See sisaldab kümmet erinevat illustreeritud ja riimis tekstiga lugu. Igal lool on oma kindel moraal, mis näitavad, kui ohtlikud tagajärjed võivad olla, kui käitutakse ebaadekvaatselt, vastuolus üldiste moraali- ja hügieeninormidega. Paar kohmakalt tõlgitud näidet.
„Rätsep lõikab oma suurte kääridega klipp ja klapp pöidlaimejal Konradil mõlemad pöidlad maha.“
„Paulike põleb koos naha ja juustega. Järele jääb hunnik tuhka ja mõlemad kingad nii ilusad ja kenad.“
Need on ainult kaks „lõbusat lookest koos südamlike piltidega“ aastast 1847. Hiljem tõlgiti need „armsad lookesed“ paljudesse keeltesse. 18 aastat hiljem esitles Wilhelm Busch oma kuulsaid kurje poisinolke Maxi ja Moritzat, kes ei olnud nende eelkäijatest sugugi vähem sadistlikud.
Talupoeg Mecke topib mõlemad poisid viljakotti ja toimetab nad veskisse. Seal lükkab ta nad kolusse ja jahvatab peeneks jahuks. Busch, kui üks hilisemate koomiksite esiisa, pani aluse „pildilugudele“, mis on praeguseks ajaks muinasjutud laste lektüürist peaaegu välja tõrjunud.

Miks oli muinasjuttudes nii palju julmust?

Hetkegi kõhklemata lükkab Greteke kurja nõia küdevasse ahju.

Paljudel lugejatel tekib kindlasti küsimus, kuidas oli võimalik jutustada taolisi „muinasjutte” väikestele lastele. Folkloristid seletavad seda sellega, et muinasjutud on sisuliselt eriti püsivad kuulujutud. Muinasjuttu kui loomingužanrit õigupoolest ei olnud; täiskasvanud rääkisid lihtsalt lastele ja ka teistele täiskasvanutele edasi lugusid, mida olid ise kuskilt kuulnud.
Lisaks peame märkima, et endistel aegadel ei kohelnud täiskasvanud lapsi kui igavesi titasid, vaid kui tulevasi täiskasvanuid. Neid oli vaja iseseisvaks eluks ette valmistada. Ärgem unustagem ka seda, et tollal kasvatati nooremat põlvkonda üldse märksa elulähedasemalt kui meid. Lapsed magasid vanematega ühes ruumis ja nägid pealt, kuidas emad nende õdesid-vendi sünnitasid, rääkimata sellest, mis sellele eelnes. Ka toidu valmistamine veristest loomatükkidest toimus mõistagi laste nähes.
See lahkheli moraali ja vägivalla vahel tiivustab laste (eriti poiste) fantaasiat. Laps süveneb muinasjuttu ja nii tekib tal võimalus oma reaalseid vägivallasoove, mis on tekkinud õdede-vendade, mängukaaslaste ja vanemate üleolekust tingituna, vähemalt mõtetes maandada.
Muinasjutu kurja tegelase mitte vähem julm karistus loo lõpus, toob lugeja näilise lahenduse fantaasiamaailmast tagasi tegelikusse sõnumiga: „Kurjus lõppkokkuvõttes ei tasu end ära.“

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Gilles de Rais – rüütel Sinihabe

0

Your Cart