Jean-Bedel Bokassa – hull aafrika ahv keisritroonil
Kui juttu tuleb kõikvõimalikest ogaratest diktaatoritest, siis ei saa kuidagi mööda minna Aafrika kuulsaimast keisrist, kellel ei olnud küll aristokraatlikku sugupuud, kuid seda suurem himu saada vägevaks kroonitud monarhiks. Paraku kukkus Euroopa kuningakodade tavade ja etiketi jäljendamine Aafrika isehakanud keisri poolt välja mingi totra veiderdamisena, rääkimata lugematutest kannatustest, mida see idioot tõi oma maa elanikele…
Kesk-Aafrika Vabariik iseseisvus 1960. aastal. Riigi esimese presidendi David Dacko kukutas tema onu, 23 aastat Prantsuse armees teeninud Jean-Bedel Bokassa.
Jean-Bedel Bokassa sündis 20. veebruaril 1921 Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrikas Bobangis, väikeses külas Ubangi-Schari lähedal külapealiku pojana. Aastatel 1927–28 õppis ta põhikoolis, hiljem kaks aastat Banguis Saint-Louisi misjonikoolis. 12-aastaselt jäi ta orvuks, kui koloniaalarmee sõdurid peksid surnuks ta isa, kes juhtis ülestõusu vihmametsades elavate hõimude üle valitsevate Prantsuse metsakompanii vastu. Murtud südamega ema tegi varsti pärast seda enesetapu. Aastatel 1929–39 õppis Bokassa Prantsuse Kongos Brazzavilles Père-Compte koolis.
1939. aasta mais astus Bokassa vabatahtlikult reamehena Prantsuse koloniaalarmeesse ning määrati 1940. aastal Tirailleurs sénégalais’i pataljoni. 1941. aastal sai Bokassast Prantsuse vabastusarmee seersant ja võttis osa Prantsusmaa vabastamisest.
Kuni 1948. aastani õppis ta Senegalis Saint-Louisi sõjakoolis, 1949. aastal abiellus inglanna Margret Greeniga. 1950. aastal saadeti adjutandi auastmes Indo-Hiina sõtta. 1951. aastal nimetati ta Auleegioni liikmeks. 1954. aastal võttis ta kolmanda naise, vietnamlase Martine Nguyeni, kellega elas Prantsusmaal. 1962. aastal abiellus ta belglase Astrid van Erpega ja 1964. aastal Kesk-Aafrikast pärit Catherine Denguiadéga.
1960. aastal saavutas Oubangui-Chari Kesk-Aafrika Vabariigina iseseisvuse.
1961. aastal võttis Bokassa kaptenina osa sõjast Alžeerias. 1962. aastal lahkus Prantsuse armeest ja tegi karjääri Kesk-Aafrika Vabariigis. Sugulus president David Dackoga tegi tal ronimise karjääriredelil kergemaks. 1963. aastal sai Bokassast Kesk-Aafrika Vabariigi sõjajõudude staabiülem. Ööl vastu 1. jaanuari 1966 kasutas kolonel Bokassa ära rahutusi riigis ja viis läbi riigipöörde, kukutades autokraatlikult valitsenud presidendi Dacko. Bokassa kuulutas ennast presidendiks ja ainukese partei MESAN; musta Aafrika sotsiaalse arengu liikumine) esimeheks. Kolm päeva hiljem tühistas ta 1959. aastal kehtestatud põhiseaduse, saatis parlamendi laiali, keelustas poliitilised parteid ja hakkas ainuisikuliselt valitsema. 6. jaanuaril 1966 katkestas Bokassa suhted Hiinaga. Diagnoosimata suurusluulu all kannatav Bokassa, tulnud võimule, muutis ta rahva elu painajalikuks unenäoks: arestid-läbiotsimised, peksmised, ja tapmised said igapäevaseks asjaks. Bokassa suurusluul hakkas aga järjest progresseeruma. 1967. aasta sügiseks võttis ta üle siseministri ja kaitseministri ametid ja võttis endale brigaadikindrali auastme.
Üllataval kombel asus Prantsusmaa seda ogarat diktaatorit toetama, saates 1967. aasta novembris Kesk-Aafrika Vabariiki Prantsuse väeosad, nende hulgas kurikuulsa Prantsuse võõrleegioni ning laskis Bokassa vastased kas vahistada või tappa. Bokassa-vastane riigipööre 12. aprillil 1969 tervishoiuministri kolonel Alexandre Banza juhtimisel ebaõnnestus. Sõjakohtu otsusel hukati Banza 13. aprillil.
Kui Bokassa käis 1970. aasta juunis külaskäigul Nõukogude Liidus, hakkas talle hirmsasti meeldima Brežnevi komme kõiki inimesi suudelda. Naasnud kodumaale, musitas Bokassa kõik oma ministrid läbi. Ta rääkis, et i sel moel on võimalik teada saada, kas inimene kavandab midagi kurja või mitte: kui huuled on märjad ja lõdvestunud, siis on ta siiras, kui aga kuivad ja tulised, siis ei tasu teda usaldada. Sellele vaatamata ei osanud ta kõiki vastalisi oma lähikonnas tuvastada.
Kui Bokassa käis välisvisiitidel, siis võttis ta alati kaasa konserveeritud inimliha. Tema meisterkokk töötas välja meetodi, kuidas säilitada riigipea lemmiktoitu – inimliha värskena mitmeid kuid. Ise nimetas Bokassa inimliha „suhkrulihaks“. Nõukogude liidrite ihuarst Jevgeni Tšazov on meenutanud, et kui Bokassa Moskvas käis, siis olevat nõukogude kokk saanud närvivapustuse, kui leidis sõbraliku Kesk-Aafrika diktaatori külmikust inimlihakonservid.
Türanni isiklik kokk Philippe Linguissa tunnistas, et valmistas keisrile inimlihast roogasid, kuid surmaähvardusel oli tal keelatud sellest ükskõik kellele rääkida. Liikvel olid kuulujutud, et Bokassa oli ühe oma ministri tapnud ja tema liha söötnud sisse valitsuse teistele liikmetele, kuid teatanud põhiroa koostisest alles pärast söömaaega – see oli tehtud meelespidamiseks ja ähvardamiseks.
Teadaolevalt oli esimeseks inimeseks, kelle liha Bokassa nahka pistis, ta oma armuke Doris. Üliõpilasneiu kohtus Bokassaga tükk aega ja tahtis temaga isegi abielluda. Kui Doris magas, siis kägistas Bokassa aga ta surnuks. Ülekuulamisel olevat Bokassa öelnud: „Mulle meeldis süüa tema värsket liha, eriti maksa ja südant, sest meie Aafrika uskumuste kohaselt tähendab see, et sa muutud mehisemaks ja julgemaks. Supilusikaga sõin tema aju, sest tahtsin saada targaks ja kavalaks, nagu naised on.“
1972. aastaks sai süvenev vaimuhaigus Bokassa üle lõpliku võidu ja ta kuulutas ennast eluaegseks presidendiks. 1974. aasta mais võttis ta endale feldmarssali tiitli. 1974. aasta detsembris ebaõnnestus teine Bokassa-vastane riigipööre. 1975. aastal abiellus Bokassa 12. korda, seekord rumeenlase Gabriela Drambaga. 1976. aasta veebruaris pääses aga atentaadist napilt eluga.
1970-ndate keskel üritas Bokassa saada Liibüast finantsabi. Pärast visiiti Liibüa revolutsioonijuhi Mummara al-Gaddafi juurde astus ta islami usku ja nimetas end edaspidi Salah Eddine Ahmed Bokassaks.
Bokassa, kelle suureks eeskujuks oli Napoleon, andis lõpuks teda piinanud kiusatusele järele ja nimetas 1976. aastal vabariigi keisririigiks ning aasta hiljem kuulutas end keisriks.
Lõplikult hullununa kuulutas Bokassa 4. detsembril 1976 MESANi parteipäeval vabariigi monarhiaks, Kesk-Aafrika keisririigiks, ennast aga keiser Bokassa I-ks (keiser Salah ed-Din Ahmed Bokassa I). Kuigi ta sai keisrina valitseda vaid kolm aastat (1976–79), suutis ta sel ajal palju sigadusi ja lollusi korda saata.
1977. aasta suvel said mitu tuntud Prantsuse ja Saksamaa LV firmat uue ning ebatavalise tellimuse, 6 eriotstarbelist Mercedest 60 000 dollarit tükk, 44 tavalist Mercedest ja palju muud. Suured transpordilennukid toimetasid selle kõik Kesk-Aafrika Vabariiki, kus käisid täie hooga ettevalmistused Bokassa troonileastumiseks. Parimad Pariisi rätsepad õmblesid leopardinahast punase voodriga kroonimisrüü.
4. detsembril 1977 toimunud uhkele kroonimispeole oli kutsutud Rooma paavst, presidendid ja peaministrid – kokku 2000 inimest. Kiiruga asuti looma uut dünastiat. Bokassa sugulased said printside ja printsesside tiitlid, tema lemmiknaine nimetati keisrinna Katariinaks (!) ja kolmekümnest seaduslikust järeltulijast valiti välja kaheaastane troonipärija. Samal ajal kui endine Prantsuse asumaa Kesk-Aafrika Vabariik oli ametlikult tunnistatud üheks kõige vaesemaks riigiks maailmas, kulutas selle riigi valitseja Jean-Bedel Bokassa erinevatel andmetel 50 miljonit DEMi (kolmandik riigi eelarvest) 48 tundi kestnud kroonimispidustustele, millega tähistati tema edutamist presidendist keisriks. Samal ajal riigi majanduslik olukord muudkui halvenes, eelarveaukusid ei õnnestunud enam kuidagi täita. Seda olukorda halvendas ka Bokassale korraldatud kroonimispidustused, millest suurema osa maksis kinni Prantsusmaa. Raha tuli Prantsusmaalt „humanitaarabi“ sildi all.
Kroonimispidustuste tseremoonia valmistas ette maailmakuulus prantsuse lavakujundaja Jean-Pierre Dupont, kelle nõudel osteti selleks kokku 100 limusiini ja 130 puhastverd hobust. Külalised jõid ära 65 000 pudelit šampanjat, neid teenindas terve armee Prantsusmaalt sissetoodud kelnereid, meelelahutust pakkus 120 muusikust koosnev orkester. Bokassa kroon telliti Pariisis elavalt juveliirilt Claude Bertrandilt, keisri krooni kaunistas umbes 5000 teemanti, nende seas 58-karaadine eksemplar; Bokassa ise istus 2 tonni kaaluval pronksist kullatud troonil, mis oli disainitud väljasirutatud tiibadega kotkana, kes kandis kahte leopardistiilis mantlit. Bokassa kingad, mis olid tal tseremoonia ajal jalas, on kantud Guinnessi rekordiraamatusse maailma kõige kallimate kingadena. Bokassa kalliskividega kaunistatud kroon aga maksis 5 miljonit dollarit. Tseremoonia kopeeris peaaegu sajaprotsendiliselt Napoleoni kunagist kroonimist, sest Napoleon oli uue keisri absoluutne eeskuju. 4. detsembril 1977 toimunud kroonimisele saabus Bokassa kuuehobuselise kaarikuga. Hilisemaks banketiks telliti aga Euroopast 40 000 pudelit veini ja 24 000 šampanjapudelit, muust alkoholist rääkimata.
Värskeltküpsetatud keisri tuju oli aga mõnevõrra rikutud. Olgugi et tseremooniale oli kutsutud maailma poliitiliste liidrite koorekiht, lükkas suurem osa kutsutuist, teiste seas Suurbritannia ja USA esindajad, kutse tagasi. Ei tulnud Rooma paavst Paulus VI, et uut monarhi isiklikult salvida, ja paljud kutsutud kõrged külalised isegi ei vastanud küllakutsele.
Võitlemaks kõiksuguseid nakkusi levitavate kerjuste ja logardite vastu Kesk-Aafrika Vabariigi pealinnas Banguis, laskis Jean-Bedel Bokassa nad laadida lennukitele ja heita alla Ubangi jõkke.
Bokassa ajal valitsesid riigis keskaegsed kombed ja tavad, võimutsesid julmus ja terror. Väikseimagi rikkumise eest karistati Kesk-Aafrika kodanikke väga karmilt: kahe eksimuse eest raiuti kõrvad maha, aga kui tuli ka juba kolmas rikkumine, siis raiuti maha käsi. Julgeolekutöötajad ajasid öösel ja päeval taga dissidente ja kui need kätte saadi, siis osales Bokassa isiklikult nende karistamisel.
Muide, Aafrika riigipea vägivaldne ja verine valitsemine ei morjendanud lääneriikides praktiliselt kedagi. Terrorile ja vägivallale vaadati läbi sõrmede. Näiteks Prantsusmaale piisas Bokassa lojaalsusest täielikult, aga kuidas ta võimul püsis ja milliseid meetodeid selleks rakendas, see prantslasi ei huvitanud. Mustanahaline Bokassa ise kuulutati puhtavereliseks prantslaseks. Prantsusmaa jäi idioodist diktaatori tähtsaimaks toetajaks. Mitte sellepärast, et ka Prantsusmaa valitsus oleks koosnenud ainult idiootidest. Asi oli selles, et Kesk-Aafrika Vabariigist sai Prantsusmaa oma tuumaprogrammi teostamiseks nii vajalikku uraanimaaki. Eriti südamlikud suhted olid Bokassal Prantsuse presidendi Valéry Giscard d’Estaing’iga, keda ta aeg-ajalt jahiretkedele kutsus.
Kui palju oli Bokassal naisi, seda ei tea keegi. Ainuüksi ametlikke abikaasasid oli tal 18, kes sünnitasid talle väidetavalt 37–54 last. Et oma isiklikke lapsi võõrastega mitte segamini ajada, kinkis ta igale oma lapsele sündimisel kuldmärgi enda kujutisega. Kuigi tal oli palju naisi, kuulutas ta oma peanaiseks Catherine’, kellest sai ka keisrinna, kes ei suutnud elada ilma luksuseta.
1977. aastal oli üks arst 43 000 inimese kohtaja kogu riigis töötas ainult üks hambaarst. Alles 1979. aastaks tuldi Pariisis järeldusele, et enam ei ole võimalik Kesk-Aafrika riigis toimuvate sündmuste suhtes silmi kinni panna, sest idioodist keisri Bokassa edasine toetamine kompromiteerib ka Prantsusmaa valitsust. Viimaseks tõukeks suhete katkestamisel sai juhtum kooliõpilastega.
Et riigile raha juurde teenida, andis Bokassa 1979. aastal välja omapärase käsu: kõik paljasjalgsed õpilased, kes käisid riigi pealinna ainsas koolis, pidid nüüdsest koolitundidesse tulema üksnes kallihinnalises ühtses koolivormis. Laste vanemad suutsid hädavaevu õpikuid osta, kuid mingisuguse vormi muretsemine käis neile ilmselgelt ülejõu.
1979. aasta jaanuaris ja aprillis puhkesid kooli- ja üliõpilaste ägedad rahutused, mis Zaire (nüüdse nimega KongoDemokraatlik Vabariik) vägede abil maha suruti. 17.–19. aprillil 1979 arreteeriti suur hulk noori, kuna nad olid protesteerinud kalli koolivormi kandmise vastu.
Ühel päeval loopisid sadakond koolitüdrukut kividega Bokassa limusiini, väljendamaks protesti uue korra vastu. Keiser käskis korrarikkujad kinni nabida ja viia Bangui vanglasse, kus neid hakati süsteemikindlalt nuiadega surnuks peksma. Tapeti 100 last. Massimõrvas osales Bokassa isiklikult ja on andmeid, et ta sõi mitu tapetut ära.
See oli üks julmemaid, verisemaid ja halastamatumaid aktsioone, mille Bokassa riigipeana korraldas. Selleks ajaks oli Prantsusmaa oma endisest hullumeelsest kaitsealusest eemaldunud.
Peatselt siirdus keiser Bokassa külla oma sõbrale, Liibüa diktaatorile Muammar al-Gaddafile, kuid selle olukorra kasutas ära Prantsusmaa.
20. septembril 1979 maabus Kesk-Aafrika pealinnas Banguis Prantsuse dessant, algas operatsioon „Barracuda“. Liibüas visiidil viibiv keiser kukutati ja päev hiljem taastati 13 aastat tagasi kukutatud presidendi David Dacko võim. Prantsuse sõdurid leidsid ekskeisri üliluksuslikest villadest Villa Kolongost ja Villa Berengost suure hulga pornomaterjale ja kümneid suuri briljante, aga samuti oli diktaator kogunud külmkambritesse hulgaliselt inimsäilmeid ja hoidnud alles krokodillidele söödetud inimeste luid.
Sama aasta 26. detsembril mõistis Kesk-Aafrika Vabariigi kohus Bokassa mõrvade, piinamiste, korruptsiooni ja kannibalismi eest tagaselja surma. Ka süüdistati teda oma kaheaastase lapselapse mürgitamises ja koolilaste surnukspeksmises.
Bokassa siirdus pärast kukutamist koos keisrinnaga pagendusse Elevandiluurannikule.
Bokassa jäi pärast kodumaalt lahkumist koos oma kümne lapse ja armukesega elama Pariisi lähedal suvasse Hardricourti lossi, kus tema käsutuses oli 18 tuba. Pärast Teist maailmasõda sai Bokassa Prantsuse kodakondsuse ja Prantsusmaal ei olnud seega põhjust keelduda inimsööjale asüüli anda. Prantsuse valitsuselt sai ta kui Prantsuse armees 23 aastat teeninud kapten pensioni 5998 franki (tollal umbes 26 000 DEMi).
23. oktoobril 1986. aastal otsustas naasta kodumaale, kus ta saadeti pikema jututa kohtu ette. Muide, juba ainuüksi see fakt tõendab veenvalt, et Bokassa ei olnud psüühiliselt normaalne. Teades väga hästi, millega ta on hakkama saanud, riskis ta kodumaale naastes oma eluga.
Endine imperaator suutiski kohtunikke veenda, et ta ei söönud inimesi, aga inimsäilmed olid tal külmkappides Aafrika tavade kohaselt õnne ligimeelitamiseks.
Vaatamata sellele, et ta mõisteti kannibalismis õigeks, piisas teistest süüdistustest, et ta 12. juunil 1987 surma mõista. Kuid 29. veebruaril 1988 asendati surmanuhtlus eluaegse vanglakaristusega, hiljem 20-aastase vangistusega. Bokassa veetis trellide taga 7 aastat, 1. septembril 1993. aastal vabanes ta seoses amnestiaga vanglast. Seejärel otsustas 74-aastane ekshull hakata uuesti tegelema poliitikaga, kusjuures ta kuulutas kõigile, et temast on saanud taimetoitlane. Vähe sellest, lõplikult hulluks läinud Bokassa hakkas ennast pidama Kristuse 13. apostliks. Kuigi talle ennustati head tulemust valimistel, ei saanud Kesk-Aafrika inimesed tema uut võimuaega nautida, sest hull inimsööja Bokassa suri 3. novembril 1996. aastal infarkti.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Karmide meeste kool – legendaarne Prantsuse võõrleegion
Idi Amin – mis juhtus, kui idioot sai presidendiks
Nikita tembutab
Nicolae ja Elena Ceausescu – isikukultus Rumeenia moodi
Mao Zedongi ihuarsti Zhi-Sui Li mälestused
Pol Pot – 20. sajandi kõige ogaram diktaator
Vladimir Putin – lihtnuhist paranoiliseks vene despoodiks