USA B-52 kaotab Palomarese lähedal neli tuumapommi (1966)

Vaid vähesed meenutavad 1966. aasta sündmusi, mil Hispaaniat oleks tabanud tuumakatastroof. Neil Granti raamatus „XX sajandi konfliktid. Illustratiivne ajalugu“, mis ilmus 1993. aastal, mainitakse sündmusi Palomarese lähistel kõigest ühe reaga: „17. jaanuaril 1966, peale Ameerika pommitaja avariid õhus kukkus Atlandi ookeani lõhkemata vesinikupomm.“ ja kõik. Vähe ja ebatäpselt. Mis aga tegelikult juhtus?

Sündmuse kulg

Oli külma sõja kõrgperiood. Natukene rohkem kui kolm aastat tagasi lahendati edukalt Kariibi mere kriis. USA strateegiline pommitaja B-52G, mis sooritas ööpäevaringset valvet Vahemere kohal õhus, hakkas 17. jaanuaril 1966 tankima kütust tankerlennukilt KC-135A. Mõlemad lennukid olid 9500 meetri kõrgusel ja 50 meetri kaugusel teineteisest, kui KC-135A tankimisvoolik andis hoobi B-52G lennukikere ülemisele osale, põhjustades kütuse süttimise. Leek haaras hetkega pommitaja ning valgus voolikut mööda tankerlennukile. Lennukid asusid miili kaugusel Palomaresest ning meeskond võttis vastu otsuse teha tuumapommide avariivise ja lennukist lahkuda. Peale esimese pommi allaheitmist B-52G plahvatas. Mõlemad lennukid kukkusid alla ning nende jäänused põlesid kuus tundi 39 km² maa-alal. Kõik tankeri meeskonnaliikmed hukkusid, jõudmata lennukist lahkuda, pommitaja seitsmest meeskonnaliimest aga jäid ellu neli meest. Kohalikest elanikest ei saanud keegi kannatada.
Kolm tuumapommi kukkusid Palomarese lähedale, neljas aga merre 8 kilomeetri kaugusel rannikust. Kahes tuumapommis plahvatas osaliselt tuumalaengu sütikuna kasutatav tavaline lõhkeaine ja vigastada said ka tuumalaengud, mille tagajärjel saastus 170 hektarit põllumaad. Pärast kolm kuud kestnud aktsiooni toimetati 1499 tonni radioaktiivset pinnast USA laevale „USS Boyce“, mis viis selle Ameerikasse Lõuna-Carolina osariiki tuumajäätmete surnuaiale.

Alla langenud hädaoht
Kogu ümbruskond mitme kilomeetri ulatuses kuulutati keelatud tsooniks. Geigeri kiirgusmõõtjatega algasid otsingud maismaal, merel aga liikus hulgaliselt ujuvvahendeid. Taevas tiirlesid lennukid ja helikopterid. Algas sellistel juhtudel ebatavaline protsess ühiskonna eksiteele viimiseks.
Alles 20. jaanuaril tunnistasid USA õhujõud lennuki avarii fakti ja seda, et B-52G pardal oli tuumarelv. Ametlikult teatas Pentagon, et pommitajal oli üks pomm, kuid juba 18 tundi peale katastroofi leiti maismaalt kolm tuumapommi. Oli olemas veel ka neljas „paksuke“, mida nimetati „Robertiks“, kuid seda, kus „Robert“ asus, ei teadnud keegi. See võis igal momendil endast mitte just kõige paremast küljest märku anda… Tulevikustsenaarium oleks sellisel juhul olnud kohutav.
„Roberti“ otsingud kestsid peaaegu kolm kuud. Kuna „paksukest“ maismaalt ei leitud, võeti vastu otsus otsida seda merest.

Otsingud merest

See missioon pandi USA Õhujõudude õlgadele. Baleaari saarte piirkonda saadeti kõikvõimalikud otsinguvahendid, tuukrid ja sõjaväe sukeldujad, suurel hulgal sõjaväelasi ja tsiviilspetsialiste. Asja tegi keeruliseks see, et andmed olid ainult „paksukese“ oletatava allakukkumise piirkonna kohta.
Ameerika otsijate ees seisis keeruline ülesanne. Kohale toimetati kõige kaasaegsemad lokaatorid, kuid need osutusid põhja reljeefi keerukuse tõttu kasututeks. Otsingutest võtsid osa batüskaaf „Trieste“ ja mehitamata süvavee aparaat „Deep Chip“. Kuid ka need ei aidanud.
USA Kaitseministeerium võttis ette pretsedenditu sammu – rekvireeris erafirmadelt eksperimentaalsed mehitatud batüskaafid ,,Alvin“ ja „Aluminaut“, mis olid varustatud kõige kaasaegsemate seadmetega. Nendele lisati batüskaaf ,,Submarine“, millega oli võimalik üles panna ujukeid avastatud objektide kohal.
Töörinne jagati kihtideks: väikestel sügavustel – kuni 40 meetrit – töötasid akvalangistid ja sõjaväe tuukrid, 40 kuni 60 meetril – tuukrid skafandrites, 60 meetrist kuni 120 meetrini – tegid luuret hüdroakustilised seadmed ja veealune batüskaaf ,,Submarine“, enam kui 120 meetri sügavusel kammisid ala batüskaafid ,,Alvin“ ja ,,Aluminaut“.
9. märtsiks oli Palomarese lähedaselt rannikult leitud rohkem kui 350 erinevat eset. Enamus nendest olid lennukite ja laevade tükid mõnest kilogrammist kuni 10 tonnini.

Leidsime!
Lõpuks otsustasid operatsiooni juhid, et pomm võis vooluga edasi liikuda ning laiendasid otsingute piirkonda. Punktist, mille oli näidanud katastroofi pealt näinud kipper don Francisco Orts, leidiski batüskaaf ,,Alvin“ 777 meetri sügavuselt „Roberti“. Selleks kulus 80 minutit. Kohe peale selle avastamist pommi üles tõsta ei õnnestunud.

Pommi puudutades langes see ühest merelõhest (õnn, et viga ei saanud) teise ning tõsteti üles alles 7. aprillil, nüüd juba 869 meetri sügavuselt.
„Robert“ tõsteti üles kiirusega 8 meetrit sekundis kuni sügavuseni 30 meetrit, seal vöötasid akvalangistid selle tugevalt trossidega, kell 8.45 jõudis pomm pinnale ja toimetati sõjalaeva „USS Petrel“ pardale.
Dosimeetriline kontroll näitas, et radiatsiooni leket ei olnud – vähemalt nii väideti. Spetsialistid tegid esmalt kahjutuks detonaatorid. Alles peale seda kanti operatsiooni tulemustest ette USA valitsusele.
Operatsioon kestis 17. jaanuarist kuni 7. aprillini 1966 (30 ööpäeva kulus ainult pommi ülestõstmisele) ning see salastati täielikult.
Kokku oli „Robert“ merevees 79 päeva 22 tundi ja 23 minutit. Operatsioonist võtsid osa 3800 inimest, 178 sõjalaeva, lennuvägi, süvaveeaparaadid ja hulgaliselt muud tehnikat. Kogu operatsioon viidi läbi NATO mereväe õppuste sildi all Vahemerel. USA kulutas pommi otsingutele enam kui 84 miljonit dollarit. Kuid eesmärk oli seda väärt!
Neli päeva pärast intsidenti teatas Hispaania valitsus, et keelab edaspidi NATO lennukite lennud Hispaania kohal. 29. jaanuaril järgnes sellekohane ametlik keeld.
21. jaanuaril 1968 kukkus Gröönimaal Thule õhujõudude baasi lähedal alla tuumapomme kandev B-52. Taas leidis aset piirkonna radioaktiivne saastumine. Kõiki vesinikupommide osasid ei suudetudki leida. Nende intsidentide tagajärjeks oli see, et USA lõpetas operatsiooni „Chrome Dome“.
Muide, see oli üldse üks omapärane ettevõtmine. Alates 1960. aastast viibisid iga päev kuni 12 tuumapomme kandvat B-52-tüüpi pommitajat pidevalt õhus (muidugi üksteist välja vahetades), lennates kindlatel marsruutidel. Lennukite täiendav tankimine toimus õhus. Operatsiooni „Chrome Dome“ eesmärgiks oli Nõukogude Liidu rünnaku korral anda kohe vastulöök. Iga lennuki meeskonnal oli kindel sihtmärk, mida tuli sõja puhkemisel rünnata. Mitu pommitajat lendasid pidevalt mitte rohkem kui kahe lennutunni kaugusel Nõukogude Liidu territooriumist. Võib ainult oletada, milline tohutu kogus kütust raisati selle mõttetu operatsiooni käigus.

Tuumapommide kalmistu

1. märtsiks 1966 sai maailma avalikkus teada, et B-52G pardal oli veel neljas pomm, mis sundis ameeriklasi aktiivselt selle otsimisega tegelema, vastasel korral oleks see võib-olla mere põhja jäetudki.
Kolmest kohe leitud pommist oli üks terve, kahel aga olid trotüültäidised lõhkenud ning uraan-235 ja plutoonium-239 kandusid 100 ha suurusele maa-alale laiali. Kogu saastatud territooriumilt eemaldati reostunud pinnas, pandi viide tuhandesse 200-liitrilisse tünni ning saadeti USA tuumakalmistutele. Mida „Robert“ meres oleks teha võinud, teab ainult Jumal ise!
Nii lõppes maailma kõige suurem päästeoperatsioon, mis hoidis ära suure radioaktiivse saastatuse Vahemere piirkonnas ja sellega kaasneda võinud tagajärjed. Inimesed ohkasid kergendatult. Kas kauaks? Tahaks uskuda, et maailm ei tardu enam iialgi lõpu ootuses… Kuigi külma sõja periood on lõppenud, ei tekita sündmused siiamaani optimismi. Ajaloo õppetunnid on kasulikud siis, kui neid meeles peetakse.
Alles 1985. aastal pääsesid Palomarese elanikud oma haiguslugudele ligi. USA maksis 522 elanikule 600 000 dollarit valuraha ja Palomarese linnale 200 000 dollarit. Järelmõõtmised 2004. aastal näitasid üllatuslikult kõrget radioaktiivsuse taset mõnedes piirkondades Palomarese lähedal, ühtekokku 660 hektaril. 2015. aasta oktoobris leppisid Hispaania ja USA kokku, et umbes 50 000 m³ saastunud pinnast toimetatakse laevadega USA-sse. 2018. aasta novembris teatas aga Hispaania ajaleht „El Pais“, et Trumpi valitsus leiab, et ta ei ole tema eelkäija Barack Obama lepingute suhtes kohustusi, ja nii jäigi saastunud pinnas Hispaaniasse.

22. mail 1968 uppus 740 km kaugusel Assoori saartest USA aatomiallveelaev „Scorpion“. Koos laevaga jäi 3000 m sügavusele merepõhja ka tuumareaktor ja kaks tuumalõhkepeaga torpeedot. Jääbki teadmata, mitu tuumapommi on USA aja jooksul kaotanud…

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Aatomivaimustus (2 galeriid)