Vlad Tepes – Transilvaania Dracula

Õudusfilmide armastatuim kangelane on krahv Dracula, kelle iiri kirjanik Bram Stoker (1847–1912) kuulsaks tegi. Tuleb välja, et sellel vampiiril on täiesti reaalselt eksisteerinud prototüüp, kelleks oli Transilvaania vürst Vlad Tepes.
Kohalikke talupoegi haarab veel tänapäevalgi õud, kui nad metsades ulgumist kuulevad. Vana uskumuse kohaselt on need vürst Dracula mõrvatud inimeste hinged…

Rumeenia keeles tähendab dracula kurja või saatanat, tepes aga teivastajat. Hüüdnime Teivastaja sai Tepes 1462. aastal. Pärast üht võidetud lahingut türklastega käskis vürst 1000 sõjavangi teibasse ajada. Väepealikule tehti erand: tema teivas oli kullatud otsaga.
Mida me teame legendaarsest Vlad Tepesist, Dracula reaalsest prototüübist?
Vlad Tepes sündis 1431. aastal Transilvaanias Sigihisoara kindluslinnas. Ta oli vürst Vlad II Draculi (1400–1447) ja tema Moldaavia Musatini dünastiast pärit naise Cneajna poeg.

Vlad II oli Valahhia vürstiks nimetamise eest tänu võlgu Saksa-Rooma keisrile Sigismundile, kelle õukonnas Nürnbergis ta katoliku munkade hoole all üles kasvas. Vürsti ülesanne oli kaitsta oma riiki osmanite eest, kes olid juba vallutanud suurema osa Balkanist. Nime Dracul (lad. draco = draakon) kandis ta sellest ajast, mil keiser ta draakoniordu rüütliks lõi.
1442. aastal meelitas auahne Türgi sultan Murat II vürsti ja tema mõlemad pojad, üheteistkümneaastase Vlad III (Dracula) ja nelja-aastase Radu lõksu. Et oma elu päästa, pidi isa Vlad osmanitele truudust vanduma ning oma pojad pandiks jätma. Vangistuses sai Radust, keda hüüti „Ilusaks”, homoseksuaalse troonipärija Mehmet II favoriit ning ta kuulus tolle meestest koosnevasse haaremisse. Tema venna Draculaga läks teisiti. „Võõrustajad” ei väsinud demonstreerimast, kui väga nad julmi vaatepilte armastavad. Nähtu formeerus 12-aastase Vladi teadvuses patoloogiliseks türklaste-vihkamiseks. Oma vangipõlve kuue aasta jooksul jõudis ta veendumusele, et inimese elu pole midagi väärt ja et moraaliga pole poliitikas midagi peale hakata. Erinevalt allaheitlikust vennast, muutus ta lõhestunud hingega, umbusklikuks, kättemaksuhimuliseks ja sadistlikuks noormeheks, keda kartsid isegi valvurid. 1447. aasta detsembris mõrvati Balteni soodes Vlad II, kes oma truudusevandega türklastele oli murdnud ustavust keisriliidule. Dracula vanem vend Mircea häbimärgistati põleva rauaga ning maeti elusalt. Järgmine troonipretendent Valahhia troonile oli Dracula, kuid tema oli türklaste juures vangis. Olukorda kasutas ära tema vanaonu Vladislav II ja võttis krooni endale. Kuid aasta hiljem lasksid osmanid 17-aastase Vladi vabaks ning — tema metsikusest ja vaprusest lummatud — aitasid ta Valahhia troonile. Tõsi, ainult kaheks kuuks, sest siis õnnestus vanaonul osmaneid veenda, et tema poliitika on türgisõbralikum kui ettearvamatu käitumisega Draculal. Murat aitas Vladislav II uuesti troonile ja Dracula pidi põgenema. Ta usaldas oma elu ja saatuse Ungari riigihoidja János Hunyadi kätte, kellest sai tema poliitiline mentor ja sõjaväeline koolitaja. Dracula võttis osa paljudest Hundyadi juhitud ristisõdadest türklaste vastu ning nimetati lõpuks oma teenete eest Saksa-Rooma keisri poolt ametlikult Valahhia troonipretendendiks. Kui Hunyadi 1456. aastal Belgradis katku suri, sai Dracula lõpuks keisrilt loa asuda oma järjekindlusetu ja türgisõbraliku vanaonu Vladislavi asemel Valahhia troonile. 25-aastane vürst, kes seni oli resideerinud oma sünnimaal Transilvaanias Sibiu linnas, vallutas 1456. aasta juunis suurema vaevata Valahhia trooni. Sibius isegi rõõmustati, et ettearvamatu käitumisega julmast valitsejast lahti saadi, kuid juba aasta pärast pöördus Dracula oma Valahhia sõjaväega kodupaika tagasi.
Dracula tungis linna (seal elas ka palju sakslasi ja tema viha oli suunatud eelkõige saksa kaupmeeste vastu) ning asus tapma, piinama ja teivastama oma endisi kaaslinlasi. 1460. aasta juulis vallutas Dracula oma väega Fogarashi kindluse ning tõmbas teibasse kõik sealsed mehed, naised ja lapsed. „Pärtliööl”, 24. augustil 1460 tappis ta viimse kui ühe Amlasi elaniku. Tol ööl surmati rohkem inimesi kui kurikuulsal pärtliööl Pariisis. Dracula erakordne julmus muutus ajapikku lausa legendaarseks. Oma lühikese valitsemisaja jooksul (1456–62) püüdis ta barbaarsete ja veriste vahenditega võidelda bojaaride opositsiooni, varaste, hulguste ja türklaste vastu. Tema poliitika oli kantud sügava usklikkusega ühendatud patoloogilisest julmusest. Enda meelest valas ta verd õige asja eest ja parema maailma nimel. Kõik takistused tuli kõrvaldada, bojaaride omavolile lõpp teha. Pärast üht rikkalikku söömaaega küsis ta viimastelt, mitme valitseja alamad nad on juba olnud. Üks bojaar teise järel tõusis oma istmelt ja asetas naljaviluks valitseva vürsti võimu küsimärgi alla, kuna bojaaridest suurmaaomanike silmis oli Valahhia vürst alati olnud marionett. Mõtlikult vaatas Dracula oma külalisi, silmis kuri tuluke, mis oli talle nii iseloomulik. Seejärel andis ta lühikese käskluse ja ihukaitsjad panid saaliuksed riivi. 500 bojaari koos naiste ja saatjaskonnaga aeti lossi lähedal teibasse. Laibad jäeti nii kauaks lageda taeva alla, kuni linnud olid liha luudelt söönud. See õppetund oli korraldatud ellujäänud bojaaridele. Dracula seadis nad valiku ette, kas valitsejale alluda või maalt välja rännata. Mõni aeg hiljem võttis ta oma õukonnas vastu türklaste saadikud, kes keeldusid ametlikul tervitamistseremoonial turbaneid peast võtmast. Dracula laskis need saadikutele pea külge naelutada. Ta oli piisavalt kaua Türgis elanud ning tundis sealseid tavasid ning kombeid, kuid kahe õukonna vaheliste pingete tõttu tahtis ta türklasi provotseerida.

Niisama julm oli Dracula ka lahinguväljal. Esimeses Bulgaaria pinnal toimunud lahingus türklaste vastu saavutas ta verise võidu ning kirjutas Ungari kuningale Matyasele, et on tapnud 23 884 türklast. Tõendiks saatis ta valitsejale Budasse kaks kotitäit vaenlaste maharaiutud päid, ninasid ja kõrvu. Sõjakäik türklaste vastu 1461. aasta talvest kuni 1462. aasta sügiseni tõi Draculale tema ennenägematu julmuse pärast nii kuulsust kui ka põlgust. Kuid Mehmet II kogus taas jõudu ning asus vastupealetungile. Ohvriterikka sõjakäigu tulemusena õnnestus türklastel Valahhia vallutada ning upitada troonile sultani favoriit Radu. 1462. aastal põgenes Dracula Ungarisse, kus kuningas Matyas I ta vangistas. Veel hiljuti kristluse eest võidelnut süüdistati reetmises. Dracula olevat saatnud Mehmet II-le kirja, milles palus sõjakäigu peatada ning pakkus vastutasuks oma teeneid Transilvaania ja Ungari vallutamisel. Ajaloolased peavad seda osaliselt säilinud kirja võltsinguks. Kuid Draculale tähendas see saatuslikke tagajärgi. Ta kuulutati inimkonna vaenlaseks ning mõisteti ilma kohtuprotsessita kaheteistkümneks aastaks vangi. Alles 1474. aastal anti talle armu ning temast sai taas Valahhia vürst.
Benediktiini munk Jakob oli üks esimesi, kes hakkas krahvi õukonna kohta õuduslugusid levitama. Viini lähedal asuvas Melki kloostris kohtas ta juba 1463. aastal õukonnapoeeti Michael Beheimi, kes veel samal aastal Jakobi jutustuse Valahhia vürsti julmuste kohta kirja pani. Sellest raamatust sai meie mõistes bestseller, mille vastu tundis huvi isegi keiser Friedrich III, kellele see nii väga meeldis, et ta laskis raamatut oma külaliste lõbustamiseks ette lugeda.
Kui me vaadelda Dracula kuritegusid, tuleb arvestada, et too aeg oli üldse julmusest märgitud. Teivastamine, tegevus, mis Draculale hüüdnime andis, ei olnud tema leiutis. Sellist sadistlikku hukkamisviisi kasutasid ka inglased ja türklased. Jutud vürsti julmusest liikusid rahva hulgas, ning nagu sellistel juhtudel ikka, muutusid nad aja jooksul üha värvikamaks. Nii olevat vürst oma ohvreid ka põletanud, keetnud, röstinud ja nülginud, raiunud neilt jäsemeid ja päid, torganud naelu kehasse ning elusalt matnud. Räägiti, et ta olevat leiva enne suhupistmist surijate verre kastnud. Pole siis ime, et teda ajapikku vampiiriks hakati pidama.

Muide, usk verdimevatesse vampiiridesse on igivana. Juba eelajaloolisel ajal teadsid inimesed, et koos haavast väljavoolava verega kahaneb elujõud. Nii hakati „punasele mahlale” suurt tähtsust omistama. Veri on elu allikas. Ettekujutusest, et vere joomine uuendab elujõudu, arenes aja jooksul välja vampirism. Hirm vampiiride ees on tuntud paljudes kultuurides: Babüloonias, Egiptuses, Kreekas, Roomas ja Hiinas, aga ka Peruu indiaanlaste hulgas.
Pole siis mingi ime, et vürst Tepes ei surnud loomulikku surma, vaid mõrvati. Pole teada, kuidas täpselt seda tehti. Ühe versiooni järgi olevat vürst 1476. aastal lahingus hukkunud või palgamõrtsuka poolt tapetud. Tõendina selle kohta, et teivastaja on tõesti surnud, saadeti tema meega konserveeritud pea Konstantinoopolisse. Tema keha aga leidis koha Bukaresti lähedal Snagovi saarel asuvas kloostris.
Tepesi maised jäänused kaevati välja alles 1935. aastal. Seda, et tegemist oli tõepoolest Tepesi põrmuga, tegid ajaloolased kindlaks ehete järgi: skeletil olid sõrmus ja pross, mis kurikuulsa vürsti isa oma vanimale pojale oli pärandanud. Tänapäeval suhtutakse Rumeenias vürst Draculasse kui rahvuskangelasse. Kuid nii mõnedki momendid tema lapsepõlvest ning noorukiajast, samuti käitumine valitseja ja sõjamehena lubavad väita, et Vlad III oli patoloogiline sadist, kes erinevalt teistest hilisema aja üksi ja vargsi tegutsenud maniakkidest, võis oma patoloogilist verejanu vabaduse eest võitlemise sildi all täiesti legaalselt välja elada. Muidugi ei olnud Tepes ainuke tolleaegne julmurist valitseja, kuid ta oli üks nendest, kelle puhul võib oletada, et see, mida tema kohta tollal räägiti ja mis siis uskumatuna tundus, näib pärast selle loo „Maaja” kodulehel avaldatud kümnete sarimõrvajuhtumite läbilugemist üsnagi tõepärane.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Gilles de Rais – rüütel Sinihabe
Vene mõisaemand Darja Saltõkova
Erzsebet Báthory – igavese nooruse otsingul