Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
Josef (või ka Joseph) Mengele oli saksa SS-arst, keda hüüti Surmaingliks. Ta juhtis Auschwitzi surmalaagris Frankensteini-tüüpi laborit, korraldades seal võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid, millel polnud klassikalise meditsiiniga mingit pistmist…
Hippokratese vande – mille järgi ravimine ja elude päästmine kuulub meediku kutse juurde – reetjana oli Josef Mengele otseselt vastutav tuhandete süütute laste ja lugematute täiskasvanute, eriti kaksikute, surma eest. Põgenedes õigusemõistmise eest kuni oma surmani 1979. aastal, kehastab ta kohutavat sulamit hõimuaegade barbaarsusest ja moondunud kaasaegsest teadusest, mis iseloomustas natsismi kõige hullemaid kuritarvitusi…
Kolmest lapsest vanim Josef sündis 16. märtsil 1911 Günzburgi külas Baieris. Tema vanemad, tõsised katoliiklased Karl ja Walburga, kuulusid ülemisse keskklassi. Mengele kasvas alanduse ja reetmise keskkonnas, mis pärast Esimest maailmasõda Saksamaad mürgitas. Kaotust sõjas peeti „noahoobiks selga“, milles oli väidetavalt juhtiv osa Saksamaa juudikogukonnal. 1930. aastal lõpetas Mengele gümnaasiumi ja jätkas õpinguid Ludwig-Maximiliani ülikoolis Münchenis. 1931. aastal ühines Mengele, nagu paljud teised purustatud illusioonidega noored mehed, natsliku poolsõjaväelise organisatsiooniga Stahlhelm (Teraskiiver).
Müncheni antropoloogilise instituudi direktor Theodor Mollison hindas Mengele diplomitööd „Rassenmorphologische Untersuchung des vorderen Unterkieferabschnittes bei vier rassischen Gruppen“ (Nelja rassigrupi alalõualuuosade rassimorfoloogiline uurimus) kõrgeima hindega ja ta sai filosoofiadoktori kraadi. Tänapäevaste teadmiste juures võib kindlalt väita, et Mengeli rassistlik-natslik uurimistöö kuulub pigem hullumeelse sonimise kui teaduse valdkonda. 1936. aasta suvel sooritas Mengele arstiteaduskonna riigieksamid. Seoses Mengeli kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. ja 1961. aastal kehtetuks ja otsus jõustus 23. septembril 1963.
1937. aastal sai Mengelest Frankfurdis asunud Kolmanda Reichi pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudi teadur – ta töötas natside lemmiku, professor vabahärra dr Otmar von Verschueri (1896–1969) juures. (Verschuer hävitas 1945. aastal kõik teda kompromiteerivad materjalid ja jätkas nagu õige mees kunagi oma tööd Münsteri ülikoolis.)
1938. aastal tegi Mengele avalduse NSDAP-sse astumiseks ja sama aasta 1. aprillil sai temast natsipartei liige (pilet nr 5578974). Samal aastal sai Mengelest mustsärklane, Schutztaffeli (SS) eliidi liige (SS-Nr. 317885). Mengele poliitiline tegevus oli rohkem kui leige. 24. oktoobrist 1938 kuni 21. jaanuarini 1939 võttis ta osa sõjaväe põhiteenistusest. Järgmisel aastal abiellus Mengele Irene Schönbeiniga, neil sündis 1944. aastal poeg Rolf.
Kolme esimese sõja-aasta jooksul teenis Mengele meditsiiniohvitserina Relva-SSis, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil. Ta paistis silma ja sai 1942. aasta jaanuaris esimese klassi raudristi, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud. Lahingutegevuseks kõlbmatuks tunnistatud Mengele paigutati aasta lõpus ümber Berliini ning edutati Hauptsturmführeriks (kapten).
20. jaanuaril 1942 toimus Berliini lähedal Wannsees asuvas villas kurikuulus konverents. Natslikud timukad panid paika Endlösungi (lõpplahendus) plaani, mis nägi ette nende inimeste hävitamist, keda peeti aarjalastest rassiliselt alamateks, nagu juudid, mustlased, slaavlased ning vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesed. 1943. aasta mais määras Heinrich Himmler, lõpplahenduse peaarhitekt, Mengele meditsiiniohvitseriks Birkenausse (Auschwitzi) surmalaagri uude osasse.
Mengele koonduslaagrisse tööle asumise üle on palju spekuleeritud. Oletatakse, et ta võttis selle koha vastu vabatahtlikult, et pääseda taas rindele saatmise eest. Võimalik, et teda mõjutas ka von Verschuer, et saada hävituslaagrisse oma inimene, kelle kaudu muretseda värsket uurimismaterjali. Kõige tõenäolisem on aga see, et haigestunud laagriarsti Benno Adolphi asemele polnud parasjagu kedagi teist võtta.
Mengele oli von Verschueri protežee, kes oli üks Euroopa juhtivaid geneetikuid natside rassilise pseudoteaduse valdkonnas. Meditsiinitudengina oli Mengele olnud von Verschueri lemmik uurimisassistent tunnustatud Frankfurti ülikooli Kolmanda Reichi pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudis.
Mengele töö koos von Verschueriga oli asetanud natside jabura teadusfilosoofia keskmesse, mis uskus, et inimesi on võimalik „selekteerida, projekteerida, täiustada” ja seeläbi „puhastada”. Oma uurimisöös keskendus von Verschuer enim kaksikute uurimisele. Selleks ajaks oli ta Berliini juhtiva Kaiser Wilhelmi antropoloogia, inimese pärilikkuse uuringute ja geneetika instituudi juht. Just von Verschuer mõjutas Mengele määramist Auschwitzi ja kindlustas mõnede meditsiiniliste eksperimentide rahastamise. Laagri vangist arstina Mengele alluvuses töötanud Ella Lingens võttis hiljem kokku: „Otmar von Verschueri juhtimisel avaldusid natsionaalsotsialismi tingimustes piiranguteta toimunud rassipõhise teaduse ja uurimistöö surmavad tagajärjed.”
Kõik see, millega Mengele Auschwitzis hakkama sai, rajaneb eelkõige ellujäänud tunnistajate ütlustel, sest kõik kompromiteerivad paberid võttis Mengele laagrist lahkumisel kaasa. SS-lased aga hävitasid laagri ja eksperimentidega seotud aktid ning haiguslood. Tõsi, arusaadavatel põhjustel on katsealuste ütlused mõneti lünklikud, kuid seda üksikasjalikumad on Mengele kaastöötajate, tema alluvuses töötanud vangidest arstide ja hooldajate tunnistused, kuna nad töötasid temaga koos pikemat aega. Mengele ise pole hiljem oma töid-tegemisi koonduslaagris kirja pannud ega seda aega isegi mitte meenutanud.
Korrektselt riides, nägusa ja naeratava Mengele roll vangide saatuse otsustamisel tõi talle hüüdnime Surmaingel. Ta vaatas külmalt üle saabuvad vangid, kes jalgu lohistades veoautodelt või vagunitest tulid, ning kinnastatud käes oleva ratsapiitsa põgus viibe näitas, kas nad peavad minema vasakule või paremale. Vasak pool – mis oli hea tervisega 18- kuni 35-aastastele – tähendas ellujäämist, kuid orjatööd. Parem pool – kuhu läksid vanad, haiged ja nõrgad ning väikelastega emad (kes, nagu Mengele külmalt märkis, „ei tööta hästi, kui nad teavad, et nende lapsed on surnud” – tähendas gaasikambrit, kuhu tema Auschwitzis töötamise ajal saadeti umbes 400 000 inimest. Vange kahele poole jagades vilistas musikaalne Mengele vahel operetiviise. Mõnikord libises aga näiliselt viisakas mask eest ning sadist peksis raevuhoos lähima vangi surnuks, tulistas neid pähe või käskis nad elusalt või surnult visata auku, kus põles bensiin. Kui üks ema hakkas vastu käsule, mis lahutas ta 13-aastasest tütrest, tõmbas Mengele relva välja, laskis nad mõlemad maha ning saatis seejärel kõik nendega ühes autos olnud vangid gaasikambrisse.
Kord toodi Leedust laagrisse 80–90 juudi last. Mengele pani püsti umbes 1,20–1,40 meetri kõrguse puitraami. Kes läks sellest raamist läbi seda puudutamata, oli mõistetud gaasikambrisse saatmisele.
Mengele polnud mingi oportunist, loomupärase sadistina ta oli sügavalt veendunud juutide hävitamise vajalikkuses. Teda iseloomustas meelolu pidev kõikumine ja eriline valmisolek massimõrvades ja ilgetes katsetes osalemisel.
Mengele ei hakanud laagrisse jõudes aega raiskama. Ta vajas oma uurimistöö jaoks kaksikuid. Palju. Kuid nende leidmine tuhandete saabuvate väsinud, räpaste ja segaduses vangide hulgast ei olnud miski, mida saanuks jätta tavaliste väljaõppeta SS-i valvurite meelevalda, nagu ta Auschwitzi pearstile Helmut Wirthsile ütles. See oli veel üks põhjus, arvas Wirths, miks valimise ajal oli meditsiiniline järelvalve kriitilise tähtsusega.
Kõik laagriarstid, kaasa arvatud Wirths ise, määrati sooritama valikuid vastavalt graafikule, mis kattis terve ööpäeva. Iga rongi võttis vastu kaks arsti. Mitte kõigile ei meeldinud nende uued ülesanded. Osad, nagu näiteks Flans König ja Werner Röhde, jõid end purju. Kurikuulsalt sadistlik dr Fritz Klein oli enamasti purjus. Veel üks arst, Hans Münch, keeldus ülesandest, mille peale ta degradeeriti ja saadeti tööle mujale, tavaliselt Farbeni Monowitzi laagrisse, kus ta töötas vereproovidega. Dr Johann Paul Kremer pidas oma mitmekuuse Auschwitzi teenistuse käigus iga päev päevikut. Ta kirjutas, et laagriga võrreldes oli „Dante põrgutuli peaaegu nagu komöödia”, ja märkis, et „mehed võistlevad, kes osaleb valiku langetamisel, sest siis saavad nad lisamoona – viiendik liitrit viina, 5 sigaretti, 100 grammi vorsti ja leiba.”
Enamik arste ei vajanud lisastiimuleid, enamiku jaoks oli see lihtsalt tööülesanne. Kuid osad nautisid „eriülesannet”. See oli eriti ilmne Mengele puhul, kes võttis vabatahtlikult endale lisavahetusi.
Umbes 5000 kaksikut, kellest paljud olid lapsed, käisid lõpuks läbi sealt, mida vangid kutsusid Mengele „loomaaiaks”, ehk F laagri 14. barakist. Seal viis ta läbi sõja ühed kõige võikamad eksperimendid. Mengelel oli sarnaselt teistele SS-i arstidele sisuliselt piiramatu kogus inimestest „laborirotte”. Tema eesmärk oli kasutada neid selleks, et leida kaksikute sündimise saladus, mille abil saaks iga hea aarja ema sünnitada kaks last, aidates seeläbi kiiremini taastada Saksamaa sõjas langenuid. Teda huvitas ka „alamrasside” muutmine, proovides muuta mustlaseid ja juute aarjapärasemateks. Mengele lubas endale kõikide meditsiiniteooriate katsetamist, mis ta tähelepanu köitsid, hoolimata sellest, kui ebamäärane oli selle teaduslik pool või kui julm ja surmav selle protseduuri läbiviimine.
Kord juhatati tema laboriruumidesse vang Vera Kriegel. Oma kohkumuseks nägi Vera seina, mis oli kaetud inimeste silmamunadega. „Need olid kinnitatud sinna nõeltega nagu liblikad,” meenutas ta hiljem. „Ma arvasin, et olen surnud ja jõudnud juba põrgusse.” Mengele saatis need silmad oma mentorile von Verschuerile, et üks professori Berliini teadlastest saaks lõpetada oma artikli selle kohta, kas silmade pigmentatsioon on kasulik rassimarker.
Firma Farben/Bayer finantseeris paljusid laagri meditsiinilisi eksperimente. Farben lõikas kasu Auschwitzi „uudsest lähenemisest” tsüaniidil põhineva taimemürgi Zyklon В kasutamisele – seda sai gaasikambrites surmavate tagajärgedega kasutada.
Mengele, kes oli kahtlemata laagri kõige innukam eksperimenteerija, kasutas samuti läbiproovimata Farbeni ravimeid B-1012, B-1034 ja 3382 (1034 oli metüülsinine, eksperimentaalne tüüfuseravim). Farbeni keemik Wilhelm Mann, kes oli ka Zyklon В tootja Degeschi juhatuse esimees, kirjutas 1943. aastal: „Olen kirjaga kaasa pannud esimese tšeki. Nagu kokku leppisime, peaks dr Mengele eksperimente jätkama.”
Vastupidiselt teistele arstidele, kes peamiselt otsisid eksperimentaalseid raviviise olemasolevatele haigustele või meditsiinilistele probleemidele, manustas Mengele suure osa oma ravimitest – klistiiri, nahaaluse või veenisisese süsti või tablettide näol – muidu tervetele patsientidele. Tema laborimärkmed jäid pärast sõda kadunuks, nii et keegi ei ole kindel, mida ta tegelikult Farbeni ravimitega teha kavatses. Teooriaid on seinast seina.
Osad usuvad, et Mengelel oli ligipääs Farbeni moodsaimatele sariini ja tabuuni gaasidele – värvitud, lõhnatud võimsad närvigaasid, mille ettevõte oli avastanud 1930. aastatel. Tabuuni kardeti väga, sest vaid üks tilk oli tappev. Kolmanda Riigi keemilise sõjapidamise osakond utsitas Farbenit arendama sariini ja tabuuni lihtsalt levitatavateks relvadeks. Hitler kaalus kahel korral tõsiselt närvigaaside kasutamist, ühel korral Stalingradis ja teisel korral, kui liitlased maabusid Normandias. Mõlemal korral otsustas füürer seda mitte teha, kuna Farbeni keemiasõja ekspert Otto Ambros andis valehoiatuse, et liitlastel ja venelastel on oma närvigaasi varud, millega nad Kolmandale Reichile kätte maksaksid. Olenemata Mengele šarlatanluse põhjustest Auschwitzis, ei saa eitada, et enamik vange, kelle peal ta Farbeni ühendeid katsetas, suri.
Mengele võitles koonduslaagris levivate nakkushaiguste vastu eriti sadistlikul viisil. 1943. aasta hilissügisel saatis ta 60 tuberkuloosihaiget pikema jututa gaasikambrisse. Pärast seda ei julgenud enam ükski vang arstidele oma tervise üle kurta.
Kui 1943. aasta lõpus puhkes naistelaagris tüüfuseepideemia, laskis Mengele 600 inimest – terve blokitäie – gaasitada ja seejärel bloki desinfitseerida. Sellesse blokki paigutati naised ühest teisest blokist, et siis tühjaks jäänud blokki desinfitseerida. 1944. aasta varakevadel kasutas Mengele sügelistest jagusaamiseks happevanne, mis küll olid desinfitseeriva toimega kuid eluohtlikud. 1944. aasta juulis juhatas Mengele Theresienstadti „perelaagri“ likvideerimist. Plekilise tüüfuse epideemia vastu võitlemise ettekäändel tapeti 4000 inimest. Inimeste selekteerimisel saatis Mengele surma kümneid tuhandeid inimesi. Aastatel 1943–44 saatis see arstikitlis maniakk gaasikambritesse umbes 51 000 naist. Ka tema sadistlike katsete ohvriks langenud inimeste arv ulatub tuhandetesse, sest igal selekteerimisel valis ta eksperimentide tarvis välja 400–800 vangi.
Mõned väljavalitud – kääbused, geneetiliste hälvetega inimesed ja eelkõige kaksikud (kes said tuntuks Mengele lastena) – viidi 10. blokki, nn loomaaeda, kus Mengele viis ellu oma kõige haigemaid pseudoteaduslikke fantaasiaid. Näiteks pidi üks kaksik sageli teist kinni hoidma, kui ta viis läbi võikaid katseid, mille hulka kuulusid vereanalüüsid ja -ülekanded, röntgenipildid, kastreerimine ja lahkamine. Teistele süstiti silma värvainet, mis põhjustas sageli pimedaks jäämise, või siirdati neile organeid, tavaliselt ilma tuimestuseta. Ühel juhul süstis ta 14-aastaste mustlasest kaksikute südamesse kloroformi ja lahkas neid pärast piinliku täpsusega. Kui kaksikud surid, hoidis Mengele valitud kehaosi trofeedena oma kabineti seinal.
Mengele ilgete katsete ohvriks langenud kaksikute arv poole täpselt teada, kuid oletatakse, et neid oli vähemalt 900. Üks vangide hooldaja tunnistas, et puitbarakis I oli kõige suurem kaksikutepaari number 350 ja 1945. aasta jaanuaris, pisut enne laagri evakueerimist viibis seal veel 72 kaksikut, peamiselt 8- kuni 12-aastased lapsed, harvem oli ka täiskasvanuid. Vaid vähesed pääsesid Auschwitzist eluga.
Mengele ei korraldanud võikaid eksperimente mitte ainult oma pseudoteaduslike uurimuste huvides, vaid võttis eeskuju ka teiste koonduslaagrite arstide eksperimentidest. Nii katsetasid Carl Clauberg ja Horst Schumann Heinrich Himmleri tungival nõudmisel inimeste steriliseerimise võimalusi. Himmlerile saadetud salajases kirjas märkisid tarmukad tohtrid, et katsed olid edukad: näiteks mehe kastreerimiseks piisas 500–600 röntgenist ja kahest minutist, naiste steriliseerimiseks piisas 250 röntgenist ja kolmest minutist.
Ka uuriti barokambrites madala õhurõhu mõju inimese organismile. Selleks „tõusti“ barokambris isegi kuni 20 000 m kõrgusele. Võib ette aimata, et sedalaadi eksperimendid lõppesid katsealuse surmaga. Ilgeid eksperimente viidi läbi ka teistes koonduslaagrites, kuid mitte kusagil mujal ei tehtud neid nii sadistlikult ja nii suurel hulgal kui Auschwitzis.
Ka Mengele katsetas naiste ja meeste steriliseerimise ja kastreerimise erinevaid viise. Ta süstis hapet naiste munajuhadesse, kiiritas neid röntgenikiirtega või mõjutas hormoonidega. Selliste ja paljude teiste eksperimentide läbiviimiseks puudus Mengelel igasugune erialane ettevalmistus, samuti elementaarsed teadmised kirurgias. Eksperimendid viidi pea alati läbi tuimestuseta, ja need, kes võika operatsiooni üle elasid, saadeti hiljem gaasikambrisse. Oma margi tegi täis ka tuntud ravimifirma Bayer AG, kes saatis kontsentratsioonilaagritesse „proovimiseks“ suurtes kogustes kõikvõimalikke uusi medikamente. Kuid medikamente loodeti luua ka kohapeal. Kord laskis Mengele otsida vangide seast neid, kes olid varemalt vähemalt kord malaariasse haigestunud. Leiti ühtekokku 48 vangi, kes juhatati ükshaaval tuppa, kus nad mürgisüstiga surmati. Veel soojast kehast võeti verd lootuses sellest vaktsiini valmistada. Kahjuks või õnneks läksid kõik need katsed aia taha. Natsionaalsotsialistliku teaduse kvaliteedi üle diskuteerides kipuvad mõned autorid unustama, et need katsed olid ebainimlikud ja vastuvõetamatud juba sel põhjusel, et need viidi läbi kõigist õigustest ilma jäetud kaitsetute inimeste peal. Katseid sooritasid ilmselgete sadistlike kalduvustega timukateks muudetud tohtrid, keda erutas võimalus eksperimenteerida elusate inimeste peal, vastavalt oma vähem või rohkem haigetele fantaasiatele vaba voli andes. Olgu siinkohal märgitud, et kõige natslikumad natsid Saksamaal olid arstid! Tõsi, Mengele oli enne sõda teadusringkondades teada ja tuntud, teda kutsuti korduvalt isegi rahvusvahelistele kongressidele!
Nõukogude väed vabastasid Auschwitzi 1945. aasta jaanuaris, kuid Mengele jõudis enne sõdurite saabumist põgeneda. Ta peatus lühikest aega Sileesias Gross-Roseni koonduslaagris. Tõenäoliselt veebruaris saabus ta 17. armee Nordböhmeni sõjaväelaatsaretti, kus kolleeg Otto-Hans Kahleri nõusolekul vahetas 2. mail 1945 oma SS-mundri Wehrmachti mundri vastu. Liitlasväed tabasid Mengele Münchenis. Mengele esitles ennast teise arstina – kelle dokumendid ta oli varastanud – ja ta vabastati augustis. Kuna novembris algas Nürnbergi protsess, puges Mengele peitu ja töötas järgmised neli aastat Baieris tallimehena. Alles 1946. aasta sügisel külastas ta oma abikaasat Irenet, kes palus temalt lahutust. Mengele nimi oli vilksatanud juba mitmel sõjakurjategijate kohtuprotsessil, kuid ameeriklased ei hakanud teda otsima, pidades Mengelet surnuks, seda enam, et tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud.
Mengele tabamist takistas ilmselt ka asjaolu, et ta ei lasknud SS-i astudes tätoveerida oma käele veregruppi. Baieris redutades ja meedia vahendusel Nürnbergi protsessi jälgides sai ta aru, et on vaid aja küsimus, millal tema jälile jõutakse.
1948. aasta suvel otsustas Mengele põgeneda Argentinasse. 1. augustil lahkus ta Lechnerhofist, loobus notariaalselt oma pärandiosast ja ületas 15. aprillil 1949 nn rohelise piiri kaudu Itaalia piiri. Sterzingis sai ta valepassi Helmut Gregori nimele ja Genuas pöördus Šveitsi konsulaati, kus talle anti välja Punase Risti põgenikupass, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki. Altkäemaksu eest hankis Mengele endale maalt lahkumise viisa ja 25. mail 1949 asus Argentina liinilaeva „North King“ pardale. 20. juunil saabus laev Buenos Airesesse. Võimalik, et Mengele kasutas kurikuulsa ODESSA võrgustiku abi.
Argentinas sai ta välismaalase passi ja lõi suhted kohaliku saksa kolooniaga. Ka tutvus ta Adolf Eichmanniga.
Pärast seda, kui Mengele lahutus oli 1954. aastal välja kuulutatud, tekkis tal suhe oma kadunud venna lese Marthaga. „Noorte“ kohtumine organiseeriti Šveitsi talispordikeskuses Engelbergis. 1956. aasta suvel pöördus Mengele Saksa saatkonda Buenos Aireses ja laskis vormistada reisipassi omaenda nimele. 11. septembril anti talle ilma igasuguste täiendavate küsimusteta Saksa reisipass, kuna keegi ei vaevunud kontrollima, kas antud isik on sõjakurjategijate nimekirjas. Seejärel sõitis Mengele lühikeseks ajaks New Yorgi kaudu Genfi (Mengelel oli vaja Marthaga abiellumiseks hankida vajalik sünnitunnistus).
Kirjanik Ernst Schnabel avaldas 1958. aasta varakevadel raamatu „Anne Frank – ühe lapse jälg“, kus mainiti ka Josef Mengelet. Katkendeid raamatust avaldas ajaleht „Ulmer Nachrichten”, kusjuures märgiti, et keegi ei tea, kus too dr. Mengele viibib. Mõne aja pärast sai toimetus anonüümkirja, mille autor väitis, et mõned Günzburgi elanikud teavad väga hästi, kus Mengele viibib. Toimetus andis kirja Schnabelile edasi, kes omakorda viis selle 3. augustil 1958 Ulmi prokuratuuri, mispeale alustati perekond Mengele vastu suunatud uurimist.
25. veebruaril 1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Haisu ninna saanud Mengele põgenes mõne päeva pärast Paraguaysse. Mõjukate sõprade abil sai Mengele 1959. aasta novembris Paraguay kodakondsuse Jose Mengele nimele. See sai võimalikuks, sest tollal oli Paraguays võimul saksa päritolu diktaator Alfredo Stroessner, kellel olid saksa kolonistidega tihedad sidemed. Pealegi keelas Paraguay põhiseadus oma kodanike väljaandmise teistele riikidele. Kuid mitte Saksa võimud ei valmistanud Mengelile muret. 11. mail 1960 võtsid Iisraeli salaluure Mossad agendid kinni Adolf Eicmanni ja toimetasid ta salaja lennukiga Iisraeli (kinnivõtmisel röökis Eichmann nagu siga tõurastamisel). Kuna Mengelil olid dokumendid vormistatud tema õigele nimele, oli alust karta, et Mossad ühel heal päeval ka tema jälile jõuab. 1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades vana natsist semu Wolfgang Gerhardi dokumente. Kuigi Iisraeli Mossad jõudis talle väga lähedale, ei õnnestunud teda tabada.
7. veebruaril 1979. aastal, kui Mengele suples meres Brasiilias Bertiogas, tabas teda südamerabandus ja ta uppus. Tema põrm taheti tuhastada, kuid selleks oli vaja perekonna nõusolekut. Kuna see oleks palju aega võtnud, maeti Mengele 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all.
Mengele maised jäänused ekshumeeriti ja 21. juunil 1985 tulid Brasiilia, Saksa, USA ja Iisraeli eksperdid järeldusele, et tegemist on tõesti tagaotsitavaga. DNA-analüüs 1992. aastal kõrvaldas viimasedki kahtlused.
Siiski on mõneti üllatav, et kuigi Mengele oli juba 1945. aastal enimotsitud sõjakurjategijate nimekirjas, hakkas ta avalikkuse huviorbiiti tõusma alles 1960-ndate aastate alguses seoses Auschwitzi protsessiga.
Mengele üle mõisteti Jeruusalemmas 1985. aastal tagaselja kohut, kuid see oli tema jubedates – häbiväärselt üksnes teaduse nimel toimepandud – kuritegudes ellujäänutele vaid kasin lohutus. Paljude holokausti õuduste kontekstis tõuseb Mengele esile ühe kõige kohutavama inimesena.
* * *
Kes aitasid sõjakurjategijatel põgeneda?
ODESSA – Organisation der ehemaligen SS-Angehörigen (endiste SS-laste organisatsioon)
Sellist nime kandis salajane võrgustik, mis moodustati sõja lõpu lähenedes, et pakkuda kaitset ja abi kõrgetele natsidele ja teistele Euroopa natsidele, kes püüdsid vältida kinnipüüdmist ja jälitamist võidukate liitlaste poolt. Sellisele võrgustikule vihjas esimesena natsikütt Simon Wiesenthal (1908–2005) ning see oli Frederick Forsythi menuromaani teemaks. ODESSA eksisteerimine korrastatud organisatsioonina on vaieldav; see hõlmas pigem erinevaid gruppe, kes töötasid pärast sõda iseseisvalt, et smugeldada kõrgeid natse liitlaste poolt okupeeritud aladelt välja neid toetavatesse Lõuna-Ameerika riikidesse, nagu Paraguaysse ja Argentinasse.
Võrgustike loomise võtmeisikuks oli Otto Skorzeny (1908–1978), Austria nats, kes teenis sõja ajal Relva-SS-is. Hitler määras ta juhtima eriüksuse sissetungi Itaaliasse, et 1943. aasta juulis Benito Mussolini vangistusest vabastada, sõja lõpu lähenedes hakkas ta rajama „köisredeleid“ (pääseteid), aitamaks natsidel Saksamaalt põgeneda. Nende rahastamiseks kasutas ta varasid, mida rikkad natsid ja Saksa töösturid olid palunud tal ära peita, suurem osa sellest oli varjul Baieri mägedes. 1945. aasta mais alistus Skorzeny liitlastele, kuid kohtuprotsess tema sõjakuritegude üle kukkus läbi ja ta pääses 1947. aastal, jätkates ODESSA töö korraldamist ohutust varjupaigast Franco Hispaanias. Teise kuulsa põgenemistee rajas natside poolehoidja piiskop Alois Hudal, kes tegeles sakslaste hingehoolitsusega Itaalias, muuhulgas kandis ta hoolt paljude eest, kes viibisid sõjavangide laagrites. Neid kontakte kasutades rajas Hudal läbi Itaalia põgenemistee Lõuna-Ameerikasse, hiljem aitas ta pääseda Franz Stanglil (Treblinka surmalaagri juhtiv ohvitser) ja ka Adolf Eichmannil (hukatud 1962). Samasuguse projekti korraldas Horvaatia frantsiskaani preestrite võrgustik, mida juhtis isa Krunoslav Draganovic.
Nende operatsioonide juures on hämmastav riigijuhtide avalik koostöö. President Juan Domingo Perõn mõistis Nürnbergi protsessi hukka ja võttis natsidest sõjakurjategijaid Argentiinas hästi vastu, pakkudes neile passe ja kodakondsust. Mõnedel hinnangutel põgenes nende nn köisredelite kaudu vähemalt 10 000 kahtlusalust natsi ning igat masti sõjakurjategijaid. Veel 1979. aasta juulis lõhkasid isikud, kes nimetasid ennast ODESSA esindajateks, Prantsusmaal pommi, püüdes mõrvata natsikütte Serge ja Beate Klarsfeldi.
Punane Rist aitas tuhandetel natsiroimaritel Euroopast põgeneda
Nende Saksa sõjakurjategijate arv, kellel Punane Rist ja Vatikan aitasid pärast Teist maailmasõda Hispaaniasse ja Lõuna-Ameerikasse pääseda, on seniarvatust oluliselt suurem. Sellise paljastuse teeb raamat, mis on koostatud seni salastatud dokumentide alusel. Punane Rist on varem tunnistanud, et põgenikena esinenud sõjakurjategijad petsid reisimiseks vajalikud passid välja.
Harvardi Ülikooli teadlase Gerald Steinacheri sõnul kasutati seda põgenemisvõimalust palju rohkem, kui seni arvatud. Seoses oma uurimisega raamatu „Nazis auf der Flucht” (2008) (inglise keeles „Nazis on the Run” 2011) tarbeks sai Steinacher juurdepääsu Rahvusvahelise Punase Risti Komitee arhiivile Genfis. Paberite seas olid ka natsidest sõjaroimaritele väljastatud Punase Risti reisidokumendid. Kui Steinacher võrdles dokumente tagaotsitavate sõjakurjategijate nimekirjaga, avastas ta, et sel moel põgenes Suurbritanniasse ja Kanadasse umbes 8000 SS-i sõdurit ja ohvitseri. Kui Punane Rist aitas sõjakurjategijaid eksikombel, siis Vatikani põgenikekomisjon päästis Steinacheri sõnul neid teadlikult, andes neile näiteks uue nimega võltsitud isikutunnistusi. Teadlase sõnul oli sellise käitumise põhjus hirm ateistliku Nõukogude Liidu ees. Pärast sõda andis Punane Rist Saksa põgenikele umbes 120 000 reisidokumenti.
Aktiivselt aitasid natsidel ja nende arvukatel okupeeritud riikides tegutsenud kollaborantidel Euroopast põgenemisel kaasa ka USA salateenistused, kes rajasid selleks nn „rotiliinid” ( inglise k. rat lines). Vatikan rajas nn kloostriliinid. Itaalaia ja Hispaania kaudu põgenesid natsid ja nende käsilased peamiselt Lõuna-Ameerikasse Argentinasse, kus neid avasüli vastu võeti. Põgeneti ka teistesse riikidesse, kõige tähtsam oli pageda Euroopast võimalikult kaugele.
Omamoodi eriline oli nn rotiliin Nord, mis ei viinud Euroopast välja, vaid Schleswig-Holsteini Flensburgi, kus oli 1945. aasta mais loodud eripiirkond Mürvik, kus üritati Natsi-Saksamaa uut valitsust kokku klopsida.
NB! Loe ka:
Sigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab ilge mõrvar
Silmus holokausti arhitektile Adolf Eichmannile
Natside bioloogilised katsed inimestega
Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal
Meis kõigis uinub sadistlik koonduslaagri valvur!
Otto Skorzeny – Euroopa kõige ohtlikum mees
Meedikute mõrvad
Viini surmainglid
Eutanaasia kui halastusmõrv
Vt ka YouTube:
In Vivo: The Horrific Experiments Performed By Josef Mengele
The Horrific Truth Behind Nazi Doctor’s Evil Experiments
Following In Felix’s Footsteps: Story of an Holocaust Surivor
Hartheim: the Nazi Castle of Horror
The Harrowing Story Of 1944 Treblinka’s Last Survivors
Adolf Eichmann: The Nazi Who Claimed To Be ’Just Following
Revealing the Horrors of the Holocaust Beyound the Myth Ep- 5
[Part 2] Depths of Depravity: Nazi Camp Guards Pt. 2
UNRESTRICTED Dachau: A Walk Through Germany’s First Concertatsion Camp History
©Peter Hagen
