Kolm tenorit
Kellel selle maamuna peal kodus teler oli, see vaatas suure tõenäosusega 17. juulil 1994 Los Angeleses Dodgersi staadionil toimunud suure kolmiku kontserti. Kolm maailmakuulsat tenorit Luciano Pavarotti (1935–2007), Placido Domingo (s 1941) ja José Carreras (s 1946). Kes nad on (Pavarottist tuleb rääkida paraku minevikus)? Kui rikkad nad on (olid)? Mida nad üksteisest ja laulmisest arvasid? Avaldame kontserdi ajal tehtud kolme tenori intervjuu.
Kas laulmine on töö?
Pavarotti: Ei. Ma olen suurepärase instrumendi teenistuses, mille Jumal mulle on kinkinud. Ma laulan alati – ka oma perekonnale.
Domingo: Mis küsimus see on! Loomulikult on pingutav neli tundi laval seista. Aga kui ma ise ühe aariaga rahule jään, tunnen end nagu taevas olevat.
Carreras: Minu häälepaelad on kõigest 20 kuni 25 millimeetri pikkused ja võnguvad 1000 korda sekundis. Kas te võite ette kujutada, mis iga tooni ajal minu peas toimub? Pärast suuri rolle olen ma nagu veest välja tõmmatud.
Kas te vannis laulate?
Pavarotti: Jaa, vannis laulan ma koguni kõige meelsamini.
Domingo: Kas seda ei tee mitte igaüks? Vannitubades kõlab väga ilusasti.
Carreras: Ei, aga kui ma panen autos kasseti sisse, laulan kaasa.
Kas te oma kolleege sallite?
Pavarotti (ühe Domingo plaadi kohta): See on maitsetute lugude festival, nagu paljud teised asjad, mida Placido teeb.
Domingo (Pavarotti kohta): Itaallane on armukade. Ta ei või kannatada, et ma olen noorem.
Carreras (Pavarotti kohta): Ta käitub alati nii nagu oleks ta üksinda laulnud. Luciano jaoks on kõik teised vaid stafaažid.
Pavarotti Domingo kohta: Tenori ideaalne vanus on 45 kuni 50 aastat. (Carreras ise on 47).
Kas te teate, kui rikkad te olete?
Pavarotti: (sai kuni 51 129 € õhtu eest, teenis 1,38 milj. € aastas): Ei, aga mul on majad Modenas, Monte Carlos ja New Yorgis. Peale selle veel 20 hobust. Kuid maksuamet võtab 60 protsenti tuludest ära. Ja pealegi mõelge sellele – mul on kolm tütart! Oh ei, ma ei pea ennast tõeliselt rikkaks, kuid ma olen juba küllalt teeninud, et enam mitte töötada. Kuid raha ei ole mulle kunagi tähtis. Kui mu naine mind kõikjal ei saadaks, jääksin ma nälga, elaksin võlgu või peaksin mingil hetkel aariat lauldes mütsiga ringi käima.
Domingo (teenis vähemalt 25 564 € õhtu pealt, 1,84 milj. € aastas): Ei, aga raha ei ole ka sugugi tähtis. Ma pean laulma, et edasi anda seda kingitust, mille Jumal on mu kõrri pannud. Teisalt olen õnnelik, et ma nii palju raha väärt olen.
Carreras (sai vähemalt 15 340 € õhtu eest): Ei, ma ei pea ennast rikkaks. Ma ei saa ka rohkem teenida, sest ma pean ikka veel ennast säästma (Carreras paranes tollal edukast leukeemiaravist) ja harva annan ma aastas üle 50 kontserdi.
(Olgu ääremärkusena öeldud, et need rahast mitte hoolivad mehed teenisid jalgpallistaadionil antud kontserdi eest igaüks umbes miljon dollarit.)
Kas te laulaksite ka tasuta?
Pavarotti: Ma laulan sageli tasuta – kodus. Ma kuulan ennast meelsasti, ainult mu naine ütleb alati: Luciano, kui sa tahad laulda, mine ooperisse! Kuid ilma naljata: ma laulan siiski parem korraliku honorari eest ja pärast annetan mingi summa heategeval otstarbel.
Domingo: Heategeval otstarbel alati. Näiteks Mexico-City maavärina ohvrite abistamiseks. Selles linnas veetsin ma oma nooruse.
Carreras: Ma annan aastas 50 kontserti, millest 12 kontserdi honorari annetan oma leukeemia ravifondi.
Kui te laulate armulaule, kas te mõtlete siis oma naisele või naistele publiku hulgas?
Pavarotti: Ma laulan mõttes oma naisele Aduale. Temale olen ma tänuvõlglane kõige eest. Tema oli see, kes veenis mind tookord õpetajaametist loobuma ja lauljaks hakkama. Alguses oli see meie mõlema jaoks väga raske, kuid ta elas selle raske aja vapralt üle. (Suur armastus Adua vastu ei takistanud Pavarottit hiljem temast lahutada!)
Domingo: Kui ma kontserdi ajal märkan esimese reas ühte või mitut naist, siis pühendan mõttes oma järgmise aaria neile. Mu naine Marta teab seda ja leiab, et see on minust viisakas.
Carreras: Ma mõtlen ainult sellele, et anda laval endast parima, kõik muu tuleb juba iseenesest.
Kas teie lapsed on musikaalsed?
Pavarotti: Minu tütred on minu kõige armutumad kriitikud, kuid muusikast taipavad nad vähem kui sellest, mismoodi üks mees peab välja nägema. Nad leiavad alati, et ma olen liiga paks. Isegi siis, kui ma olen just järjekordse dieedikuuri läbi teinud. (Just suur ülekaal sai Pavarottile saatuslikuks – ta haigestus kõhunäärmevähki.)
Domingo: Väga. Mu poeg on isegi helilooja. Ta kirjutab suurepärast muusikat – klassikast popini. Ma laulan vahetevahel tema laule, et talle rõõmu valmistada.
Carreras: Ma arvan, et jaa, kuid oma häält ei ole ma küll pärandanud.
Kuidas te reageerite, kui teid välja vilistatakse?
Pavarotti: Päh, mõtlen ma. Olen teinud vea, pean ennast parandama. Ma pean ütlema, et see ei ole kuigi meeldiv tunne, kui sind välja vilistatakse.
Domingo: Jumal tänatud, minuga ei ole seda veel kunagi juhtunud.
Carreras: Ka minuga pole seda juhtunud.
Kas vastab tõele, et tenorid on edevad ja neil kõigil on mingi talisman?
Pavarotti: Ma ei astu kunagi üles ilma oma kirju rätikuta ja kõvera naelata taskus. Ebausust! Siiani on mõlemad talismanid mind hiilgavalt kaitsnud.
Domingo: Ma arvan, et me kõik oleme väga edevad. Kuid ebausk? Kas te ei leia, et see on kummaline, kui ma enne esinemist vähemalt kaks tundi kellegagi ei räägi ja vihastun, kui keegi mind kõnetab?
Carreras: Ma ei võta ühtegi reisi ette ilma oma austerlasest erasekretäri Fritzita. Tema hoolitseb alati selle eest, et minu autodes – need on enamasti Jaaguarid – oleks enne väljasõitu alati 19-kraadine õhutemperatuur. Peale selle lasen ma oma lavakingade alla paksud tallad naelutada. Sellised jalatsid annavad mulle parema lavatunnetuse. Ah jaa, peale selle meeldib mulle kihutada 200 kilomeetrise tunnikiirusega mööda maanteid ja kuulata Sinatrat – kõige parema meelega laulu „My Way”.
Kas te tunnete hirmu selle ees, et ühel hommikul ärgates on teie hääl kadunud?
Pavarotti: Ei, siis hakkan ma lihtsalt millegi muuga tegelema. Ma hakkan veelgi rohkem pedagoogi tööga tegelema kui praegu. Ma leian, et ma olen andekas lauluõpetaja.
Domingo: Sellele ei tohi mõelda! Kuid ma olen selleks õigeaegselt ettevalmistusi teinud ja oma karjääri mitmel alal kindlustanud – pianistina, dirigendina ja ooperiteatrite mänedžerina. Ma ei muretse tuleviku pärast.
Carreras: Kui ma olin väga haige, siis olin sunnitud mõneks ajaks laulmisest loobuma. Tookord mõtlesin ainult ühele asjale: Armas jumal, jäta mind ellu. Oma häälele ei mõelnud ma üldse.
Kuidas seletada, et ainult üks teist on nii paks?
Pavarotti: Kuna ma liiga palju söön, mis omakorda on tingitud vist sellest, et olen itaallane ja pärinen õgardite maakonnast Modenast. Sellepärast kõigub ka minu kaal 127 ja 170 kilogrammi vahel. Kuid laulmist ei ole mu kaal kunagi seganud.
Domingo: Ma pean ranget dieeti, muidu võiksin ma välja näha nagu… nojah, te ju teate isegi – nagu Suur P (Pavarotti hüüdnimi). Kui ta on oma sõiduvees, sööb ta korraga ära kuni 18 tordilõiku. Peale selle teen ma palju sporti, näiteks mängin sageli prominentide meeskonnas jalgpalli.
Carreras: Kaaluga ei ole mul probleeme. Pärast leukeemiast tervenemist pidin isegi kaalus juurde võtma, et ellu jääda. Sellest hoolimata pean ma dieeti: keskpäeval enne õhtust etendust söön ainult ühe salati, õhtuti mitte midagi ja kontserdi vaheaegadel joon vaid klaasi leiget vett.
Kas ka teie vanemad oskasid laulda?
Pavarotti: Ema mitte, küll aga laulis isa väga hästi. Ta laulab lapsepõlvest alates kirikukooris ja tema minus laulja avastaski. Ma olen teda hiljem sageli sokutanud ooperikoori ja keegi pole seda isegi mitte märganud. Temale endale aga tegi see kohutavalt nalja. Ta laulis kaasa ka 1990. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu Caracalla termides korraldatud kontserdil.
Domingo: Või veel! Mõlemad vanemad olid elukutselised lauljad ja nimelt Zarzuelas, tüüpilises hispaania operetis. Neilt olen ma oma talendi pärinud, nad seisid hea selle eest, et minust saaks laulja.
Carreras: Selle kohta puuduvad mul andmed. Minu ema oli lihtne juuksur, isa rahvakooliõpetaja, kes oma poliitiliste vaadete tõttu Franco poolt liikluspolitseinikuks degradeeriti. Vanemad on äärmisel juhul vaid korra mingit laulu ümisenud.
Kellele te olete oma elus kõige rohkem tänulikud?
Pavarotti: Olen tänulik oma isale, oma naisele Aduale ja oma kolleegile Mirella Frenile, kes algusest peale on minusse uskunud ja mind toetanud.
Domingo: Tänan oma vanemaid ja oma kolleegi Montserrat Caballéd (1933–2018), kes rajas mulle tee suurde ooperisse, kui ta muretses mulle kord rolli oma partnerina.
Carreras: Olen tänulik oma naisele. Ma küll ei ela enam temaga koos, aga me oleme jäänud headeks sõpradeks. Kui ma olin väga haige, hoolitses ta lausa ennastsalgavalt minu eest. Ma ei tea, kas ma oleksin ilma temata ellu jäänud.
Miks naised tenoreid armastavad?
Pavarotti: Asi on kindlasti hääles, teatud tämbris, aga ka meloodiates, mida me laulame. Kuid kas te suudaksite mind tulise armastajana ette kujutada? Mina küll mitte.
Domingo: Ma ei tea seda. Pean seda legendiks, mida levitavad vähemandekad tenorid. Aga palun, kui see ka nii on, siis mina ei vaidle vastu.
Carreras: Tenorid saavad kõige atraktiivsemad rollid, mängivad alati kangelasi. Seepärast on heliloojad ka alati kirjutanud ilusaimad aariad tenoritele. Ja kas te olete näinud mõnda inetut tenorit? Mina mitte.
Kes kolmest tenorist on parim?
Vastavad prof. Joachim Kaiser ja Georg Manhardt-Mannstein (tegeles Salzburgi festivalidega).
Kaiser: Pavarottil on momendil võib-olla kõige ilusam hääl, kuid ta on liiga rasvane. Talle on vaja elevanditoole! Sellest ajast peale, kui Domingo hakkas Wagnerit laulma, on ta natuke oma häält kahjustanud. See-eest on tal suurepärane lavaline välimus. Ja Carreras – väga ilus hääl, kuid ma asetaksin ta siiski paar millimeetrit teistest madalamale.
Manhardt-Mannstein: Pavarotti müüb ennast turul kaks korda paremini kui Domingo ja on Carrerasest kolm korda atraktiivsem.
Huvitav teada!
Kõige tugevama aplausi pärast ooperit teenis ära itaalia tenor Luciano Pavarotti, kes pärast 1988. aasta veebruaris Lääne-Berliini Saksa ooperiteatris toimunud etendust pidi tervelt 165 korda publiku ette ilmuma. Aplaus kestis 67 minutit. Tol õhtul esitas Pavarotti talupoja partii Gaetano Donizetti ooperis „Armujook“.
Südametemurdja Placido Domingo
Placido Domingo alustas sellega, et ta oli sunnitud juba 16-aastaselt abielluma, kuna oli ühele tüdrukule lapse teinud. Kuid mida kuulus tenor ilmast ja inimestest arvab. Alljärgnevalt intervjuu temaga, mis tehti 1990. aastal.
Hiljuti küsisin ma näitlejatarilt Christiane Hörbigerilt, kellega kolmest tenorist ta kujataks ette armuööd.
No ja siis?
Ta ütles: „Suletud silmadega otsustaksin Luciano Pavarotti kasuks. Kui ma aga silmad avaksin, siis võtaksin loomulikult Placido Domingo.” Kas te olete meelitatud, et te olete ilusaim?
Elus on kõige imelisem see, et kõigil inimestel on erinevad maitsed. Iga daam vastaks teie küsimusele isemoodi.
Kuid jätame ilu. Kes on tenorite hulgas nr. 1?
Meie kolm mõistame üksteist suurepäraselt. Ergutame üksteist, kui me koos esineme, surume vastastikku üksteist ülepoole. See on äärmiselt produktiivne võidujooks. Pavarotti poleks ilma Domingota Pavarotti, Domingo ei oleks ilma Pavarottita Domingo. See on lihtsalt õnn, et me elame ühel ajal.
Te libisesite minu küsimusest osavalt kõrvale. Kes on nr. 1?
Seda ma teile ei ütle. Ma proovin olla parim.
Te olete paljude naiste unelm. Oma uues albumis „From My Latin Soul” te laulate: „Olen unistaja, kes rändab maailma lõppu, otsides alati armastust. Tumedasilmsed naised täidavad mind armastusega.” – Kas te suudate truu olla?
Kõik naised, kes mind jumaldavad, ei tea, kellega nad ennast seoks. Nad himustavad Othellot, armastavad Cavardossit, kuid neil pole minu tegelikust elust õrna aimugi – elust lennuki, takso, hotellitoa, ooperi ja stuudio vahel.
Ma ei mõtle naist kogu eluks. See on teil olemas. Kas mitte groupied ei luura lava taga või hotelli ees?
Ooperifännid on pisut vanemad kui rockistaare jahtivad groupied. Loomulikult on palju neid, kes käivad kõiki etendusi vaatamas, kuid need fännid pole enam nii noored. Mõnedes kohtades on seda minuga juba juhtunud…
Et teist mitte valesti aru saada: mis juhtus?
On parem, kui naised unistavad ainult sellest, et „see” võiks olla fantastiline elamus. Võib-olla nad pettusid. Nad peaksid parem oma fantaasiat kasutama.
„Ülemine C”, nii väidavad mõnedki daamid, mõjub neile erutavalt nagu armujook. Eriti siis, kui Domingo seda laulab.
See on kena, kui naised seda tunnevad.
„Ülemise C-ga” on seotud palju legende. Kes on seda suuteline laulma, kes mitte. Kas teie suudate veel?
„Othellos” on üks „ülemine C” ja ka veel mõnedes teistes ooperites. Publiku hulgas valitseb vale arusaamine, nagu kuuluks „ülemine C” kõrgete nootide hulka. Tegelikult ei ole enamik kõrgeid noote „ülemine C”. Mõnikord ütlevad inimesed, et oh, oli see alles ilus „ülemine C”, aga võib-olla oli see hoopis B või H või A. See, mida me defineerime „ülemise C-na”, laulame me n-ö ühe hooga: fraasides, aariates, duettides.
Teie uuel plaadil on peaaegu ainult armastuslaulud. Mis oli selle tõukejõuks?
Tõukejõud mulle meeldib. Ma olen sündinud Madridis. Minu vanemad – mõlemad lauljad – rändasid Mehhikosse välja, kui ma olin kaheksa-aastane. Neljateistkümneselt laulsin tüdrukutele. See oli suurepärane võimalus neile läheneda.
Pagana pihta, milline varaküpsenud Placido!
Või veel! Ma abiellusin esimest korda 16-aastaselt, sest tüdruk ootas last. Mul oli juba enne seda tüdrukut veel teisigi sõbrannasid – ma alustasin varakult. Oma nooruse kogenematuses mõtlesin, et minult last ootava tüdruku puhul on tegemist tõelise armastusega. Kuid see ei kestnud kaua. Teist korda abielludes olin 21. Soprani ja praeguse ooperilavastaja Marta Ornelasega olen juba 32 aastat abielus. Järgmisena lavastab ta Bonnis Puccini ooperit „La Rondine”. Tal on suurepäraseid ideesid.
Meie intervjuu ajal olete riietatud üleni musta: must ülikond, must lips, mustad sokid, mustad kingad.
Mul on leinaaeg. Hiljuti suri minu 76-aastane ema. See oli väga valus kaotus kogu perekonnale. Ta oli meie kindel tugi, millele me kõik võisime toetuda. Me olime küll tema surmaks valmis, aga kuidas sa ka ennast selliseks sündmuseks ette ei valmista – moment, kui ta meist lahkus, oli lõputult kurb.
Kas te nägite teda veel elusana?
Ta viibis ühes Mexico City haiglas. Kui ma kuulsin, kui halvad lood temaga on, lendasin kohe koju. Võtsin lennuväljal helikopteri ja maandusin otse haigla kõrvale. Silitasin ta kätt, ta naeratas mulle ja ütles: „Poiss, sa näed nii hea välja.” Siis langes ta koomasse. Ta suri issanda rahus. Minu ema oli ebatavaline naine, keda Mehhikos armastasid kõik – inimestest tänaval kuni presidendini.
Kas teil on olnud kontakti oma emaga väljaspool reaalsust?
Ma usun, et inimesed, keda armastatakse, jäävad meiega vaimselt seotuks ja et nad meid jälgivad. Ma palun oma ema eest ja ma usun, et ta palvetab ka meie eest.
Ma tunnen, et te tahate teemat vahetada. Mida te täna õhtul teete?
Vaatan telekast USA lahtiste meistrivõistluste finaali – André Agassi ja Michael Stich. Loomulikult armastan ma ka Boris Beckerit. Ta on nii jõuline, teatraalne ja karismaatiline mängija.
Kui te vaatate tänaseid poplauljaid, kas mõni neist võiks ka ooperis laulda?
Kõige paremini oleks sellega hakkama saanud Freddy Mercury. Väga kõrge, laia diapasooniga hääl on ka Eric Claptonil, aga ma ei tea, kas ta tuleks ooperis toime. Meie laulame ju teatris ilma mikrofonita.
Mustal turul, näiteks Milano La Scala teatri juures müüakse pileteid Domingo või Pavarotti etendustele kuni 3000 DEMi pilet. Kas te olete seda väärt?
Ma vihkan seda, et inimesed peavad nii palju raha välja andma. Teisest küljest, kui nad võivad seda endale lubada, siis palun väga. Ostsin ise mustalt turult 1500 DEMi eest kaks piletit Wimbeldoni. Istusin oma naisega ootusrikkalt tribüünil, et näha Billie Jean Kingi ja Chris Evertsi mängu. Äkki hakkas nagu oavarrest sadama. Mäng jäi ära. Kallis lõbu!
Kindlasti mitte põhjus, et endale halle juukseid kasvatada. Lähtume sellest, et te olete sajakordne miljonär. Teil on varsti ees 2005. etendus. Teie honorari hinnatakse 100 000 DEMile õhtu pealt.
See on piimanaise arvestus. Tegelikult saan ma Metropolitanis ainult 15 000 marka õhtu pealt, Saksamaal makstakse igal juhul tunduvalt rohkem. Aga täiesti ausalt öeldes: minu elukutse on mulle tähtsam kui raha. Mul on suur pere, kellega ma meelsasti oma sissetulekut jagan. Kui maavärin 1985. aastal Mehhikot laastas, kaotasin ma neli sugulast. Ma annetasin hukkunute omastele teatud summa.
See oli umbes kaks miljonit dollarit.
Ma arvan, et ma olen oma rahva ees võlglane.
Kas Saksamaal on lootustandvaid tenoreid?
Ma arvan, et hääli leidub, aga mida kunagi õppida ei saa, on see, kuidas publik kunstnikule reageerib. Alles publik teeb kunstnikust tõelise isiksuse. Selle juurde kuulub muidugi ka laulja enda aura.
Te kavatsete tulevikus rohkem Wagnerit laulda. Kas te räägite saksa keelt?
(Domingo vastab saksa keeles): Oh minu saksa keel ei ole kahjuks hea. Aga ma püüan ennast parandada. Ma laulsin saksa keeles Viinis 1992. aastal ja siis 1993. aasta juunis. Selle kuue kuuga unustasin tekstid täielikult. Sellepärast pidin hakkama saksa keelt uuesti õppima. Saksa keel kaob mu mälust, kuid itaalia ja prantsuse keel jäävad.
Kes on teie jaoks kolm parimat dirigenti?
Ebatavaline dirigent on kahtlemata Carlos Kleiber. Ta on geniaalseim dirigent, väga valiv esitatava muusika suhtes ega tööta kunagi liiga palju. Meeleldi laulan ma ka James Levine ja Zubin Mehta juhatusel.
Vahetevahel dirigeerite ka ise.
Mulle pakub see suurt lõbu. Ma loodan, et suudan veel viis kuni kuus aastat laulda. Päev, mil ma pean laulmisest loobuma, ei kujune traagiliseks. Ma lõpetan oma lauljakarjääri enne, kui publik hakkab endalt küsima: Miks ta ikka veel laulab? Ja hiljem tahaksin ma meelsasti dirigent olla. Ma vajan iga päev orkestriproove, et sellel alal tõesti kodus olla.
Mida peaksid inimesed pärast teie surma Domingo kohta ütlema?
Mulle on tähtis, mida nad praegu tunnevad, nüüd, kui nad saavad mind näha ja kuulda. Teisest küljest on mul õnne, et elan sellisel ajajärgul, mil saab ennast kõikvõimalike heli- ja videosalvestiste abil jäädvustada. Nii elab minu kunstnikupärand minust tunduvalt kauem. See on minu lootus. Kui see ei peaks täituma, siis olen õnnelik, et suudan oma eluajal mõnedele inimestele rõõmu valmistada.
NB! Loe ka:
Eksootiline inkaprintsess Yma Sumac
