Sarimõrvar Joseph Vacher

Joseph Vacher sündis 16. novembril 1869 vaeses, aga muidu igati korralikus talupoja perekonnas. Ta oli 15 lapsest noorim ja paistis kogu oma elu jooksul silma ootamatute vihapuhanutega, kuigi  poiss puutus tihedalt kokku katoliku munkadega. Prantsusmaa kardetud mõrtsukas Joseph Vacher oli vägivaldset käitumist üles näidanud juba lapsena, mil ta sageli nii pereliikmete kui ka kaaslastega ägedasti kakles. 14-aastaselt oli Vacher peaaegu oma venna lämmatanud, kui oli maruvihane, et vend polnud teda aiakäruga piisavalt kiiresti sõidutanud.

Hiljem näitas Vacher oma sadistlikku käitumist, kui valvas perekonna lambaid. Ta püüdis mõne lamba kinni ja murdis lihtsalt lõbu pärast nende jalad. Hiljem suutis Joseph misjonäride jutust meenutada ainult Aafrika päriselanike ohvritükeldamisrituaalide kirjeldusi. Kuna Joseph Vacher põlgas kogu südamest füüsilist tööd, püüdis ta siiski iga hinna eest kloostripere liikmeks saada.

Paraku ei äratanud poiss munkades usaldust – ta oli usuelu jaoks liiga ekstsentriline ja tõrjuti kloostrist eemale. Veel 19-aastaselt püüdis Joseph sidet pühade vendadega taastada. Kuid mõne aja pärast üritas ta ühte messiabilist vägistada ja aeti kloostrist minema. Sellest ajast peale rändas ta ringi ning elatus vargustest ja kerjamisest.
1890. aastal astus Vacher Prantsuse armeesse. Eri allikad pole ühel meelel selles, kas Joseph tegi seda vabatahtlikult või ta värvati. Alguses meeldis Vacherile sõjaväes väga ja ta pingutas kõigest väest, et vähemalt kaprali auaste välja teenida. Noormehe meelest täiesti ülekohtuselt keelduti teda aga kapraliks ülendamast, mispeale ta üritas endal habemenoaga kõri läbi lõigata. Enesetapukatse siiski ei õnnestunud ja ülemused, keda Vacheri pühendumus vapustas, otsustasid talle ihaldatud aukraadi anda.
Õige varsti selgus, et kapral Vacheril oli tõsiseid probleeme. Ta piilus salamahti kaaslaste kõrisid ja pomises midagi verevalamisest. Asi läks lõpuks nii kaugele, et mõned sõdurid kaebasid Vacheri peale ja kapral paigutati haiglasse. See juhtus 1893. aastal.

Armunud Vacher tulistas oma unistuste naist
Samal aastal tutvus Joseph Baumes-des-Dames’is noore naisega, kellesse armus esimesest silmapilgust. Naine ei andnud talle ühemõtteliselt korvi, kuid tema vastus oli küllalt jahe, et kutsuda esile Vacheri vihasööstu. Sõnavahetuse käigus tõmbas mees välja püstoli ja tulistas naise pihta kolm lasku. Naine jäi õnneks ellu. Seejärel suunas Vacher püstoli endale ja vajutas päästikule. Kuul tungis enesetapjahakatise kõrva, purustas tema ühe silma ja põhjustas parema näopoole halvatuse. Ka suurendas saadud ajuvigastus Josephi närvilisust ja agressiivsust. Vacher saadeti Saint-Ylle’i vaimuhaiglasse, kus ta nii hullupööra märatses, et isegi kõige vägivaldsemad patsiendid temast suure kaarega mööda käisid. 1894. aastal viidi Vacher üle Saint-Robert’i hullumajja, kus tema seisund nii kiiresti paranes, et arstid otsustasid ta 1. aprillil 1894 tervenenuna välja kirjutada.

Mõrv hirmutas kohalikke
Higi nõrgus Jean-Marie Robini nahapooridest välja, kui noor karjapoiss karjale innustavalt ,,Allez!“ hõikas. Lehmad reageerisid vastumeeli ja lonkisid tuimalt edasi. 1895. aasta viimane augustipäev oli saatanlikult palav ja kurnas välja kõik elava. Halastamatult kõrvetas päike ka Onglas’ künkliku maastiku kohal Lyonist umbes 40 kilomeetrit idas, ent nagu alati, pidi karjus ebamugavustunde alla suruma ja karja külast välja rohumaale juhtima.
Teel märkas Jean-Marie üllatusega, et teise karjase üks lehmadest sörgib künkast alla. Polnud tõenäoline, et Jean-Marie sõber, l6-aastane Victor Portalier, oleks nii lohakas olnud ja lehma ära kaotanud. Jean-Marie tõttas semule appi ja hakkas lehma ajama varjulise pähklipuu alla, kus Victor tavaliselt istus. Mõne meetri kaugusel рuust astus Jean-Marie aga vereloiku ja pisut kaugemalgi oli kuiv rohi kaetud tumepunase verega. Seejärel nägi ta Portalier’ särki, mis vedeles vereloigus. Ta karjatas valjult ja viskus maha, kartes leida oma sõbra surnukeha.
Valjud karjed panid mitu kohalikku kohale ruttama. Vaatepilt oli õudustäratav. Kadakapõõsastes, 60 meetri kaugusel pähklipuust lebas mitme torkehaava ja sügavalt läbilõigatud kõriga Victor Portalier. 16-aastane poiss oli rinnakust reie sisekülje ülaosani lõhki lõigatud. Püksid olid säärteni maha tõmmatud. Jubedal moel olid tema peenis ja üks munand maha lõigatud ja mitu meetrit kehast eemale visatud.
Kohalikud olid hirmust sõgedad ega suutnud mõista, miks oli nende väikeses külas üks noor poiss nõnda jõhkralt mõrvatud. Nad kinnitasid politseile, et külla oli päev varem sisenenud üks hulkur ja küsinud karjapoisi järele, kellega ta tutvus eelmisel Onglas’s käigul. Tema nime kohalikud ei teadnud, kuid nad ütlesid, et mehel olid tihedad mustad kulmud ja tema parema silma ümbrus näis saladuslik ja armistunud. Külaelanikud uskusid, et just tema pidi olema kohutava teo toime pannud koletis.
Keegi neist ei teadnud, et tapja polnud kaugeltki esimest korda rünnanud. Teekonnal läbi Kagu-Prantsusmaa oli roimar jätnud endast maha verised jäljed. Hulkur polnud aga surma ja õuduse külvamist Prantsuse maapiirkonnis veel kaugeltki lõpetanud.

Politsei vandus alla
1895. aasta 31. augusti pärastlõunal rühkis 25-aastane Joseph Vacher Onglas’ juures kiirel sammul läbi mäekuru. Taas oli tal õnnestunud üht ohvrit rünnata ja pääseda kuriteopaigale ilma et keegi oleks teda näinud.
Vacher asus mööda maad hulkuma ning inimesi tapma. Tema ohvrite surnukehad avastati, kuid kaval Vacher arvestas, et kui ta suudab ühe provintsi jurisdiktsiooni alalt järgmisesse põgeneda, siis teda ei vahistata. 1890. aastail koostöö politseiringkondade vahel peaaegu puudus.
Portalier’ mõrva uurijad, kelle vastutada oli Bugey provints, kaotasid samuti kiiresti silmist hulkuri, keda Onglas’ elanikud pidasid kohaliku karjapoisi tapjaks. Kaks päeva pärast mõrva nägi üks tunnistaja paksude kulmudega hulkurit raudteesillal, mis ületas Rhõne’i jõge, aga kui politsei kuulis tunnistaja selgitust, oli hulkur juba kaugel. Politsei järeldas, et ta pidi olema piirkonnast kadunud. 22. novembril 1895 sulgesid võimud juhtumi ja tunnistused pandi kõrvale. Mõrtsukas sai oma julmi tapmisi jätkata.

Uus uurija jätkab jahti
20. juunil 1897, peaaegu kaks aastat pärast karjapoiss Victor Portalier’ lõhkilõikamist, istus Emile Fourguet Lyonis ja nautis koos paari kolleegiga tassikest kohvi. Ta oli hiljuti saanud magistraadiks Belley linnas, mis oli Bugey provintsi keskne linn. 35-aastasele juristile oli see unistuste töö. Ta võis nüüd suunata oma „leegitseva kirglikkuse inimjahti“, nagu ta hiljem oma mälestustes sõnastas.
Kolleegid jõid kuuma hommikukohvi, kui uksest astus sisse riiklik süüdistaja, kes viskas lauale ajalehe Le Lyon Republicain väljaande.
„Vaadake, milline hämmastav kuritegu üleeile Lyoni lähedal toime pandi,“ ütles prokurör, osutades pealkirjale „Karjuse mõrv“.
Läbi väikeste ümmarguste prillide luges Fourquet, et 13aastane karjapoiss Pierre Laurent oli mägedes mõni kilomeeter Lyonist läänes „häbiväärselt mõrvatud“.
„Haletsusväärne krants (kurjategija – toim) ei kõhelnud oma elajalikust teost rahuldust saades, vaid lõikas surnukeha lõhki seda moonutades. Noort ohvrit ründas jälestusväärne elajas, kes kahjuks jälgi jätmata kadus,“ ütles artikkel.
Fourquet ja tema kolleegid teadsid, et tapmine ei toimunud nende vastutusalas ja seega nad ei saanud seda uurida. Üks kolleeg juhtis aga tähelepanu sellele, et tapatöö asjaolud meenutavad kaks aastat varem toimunud mõrva, mis juhtus Fourquet’ jurisdiktsiooni alal.
„Teie eelkäija ei leidnud tapjat kunagi. Ta arvas, et see oli üks hulgus,“ ütles kolleeg.
Fourquet’ uudishimu oli äratatud ja ta palus oma abilisel leida arhiivist Portalier’ juhtumi raportid. Järgmisel päeval uuris ta iga detaili kahe mõrva kohta ja leidis silmatorkavad sarnasused. Mõlemal juhul oli tapja ohvri juurde hiilinud ja teinud sügava lõike kaela, et seejärel tekitada talle moonutavaid vigastusi. Samuti olid tunnistajad enne mõrvu näinud üht ähvardava väljanägemisega hulgust, kes oli pärast tapmist kadunud.
Fourquet tundis ennast kindlalt. Kuigi mõrvade vahel oli pea kaks aastat, võis kurjategija olla sama. Ta telegrafeeris kohe oma ülemusele ja palus kahe aasta vanuse Portalier’ juhtumi avada. Ta sai rohelise tule. Inimjaht oli alanud.

Fourquet paneb tundemärgid kokku
Belleys asus Fourquet süstemaatiliselt tööle. Ta võttis ühendust Prantsusmaa kaguosa kohtuvõimudega ja peagi jõudis tema kirjutuslauale hulganisti lahendamata mõrvu. Kõiki neid uuris ta „öövaikuses ja üksilduses“, nagu ta oma mälestustes kirjeldas. Viimaks uskus ta, et võib omavahel seostada kaheksat mõrva.
Oma tavapärase põhjalikkusega paberitööd tehes hakkas ta kahte tabelisse üles märkima detaile peamiselt kahe valdkonna kohta: mõrvade sooritamise meetod ja kurjategija tundemärgid. Päevade ja ööde möödudes täitusid väljad informatsiooniga mõrvarelvade, laipade asendi ja surnukeha moonutamise viiside kohta. Fourquet otsis üles Portalier’ juhtumi algsed tunnistajaid ja lasi nad tuua oma väikesesse kontorisse, kus ta neilt lisainfot päris. Tunnistustest leidis ta väikesi kõnekaid detaile, nagu näiteks mõrtsuka aktsent ja temast hoovav eriline iiveldamaajav lõhn.
Pärast nädalaid rasket tööd olid tema tabelid infost tulvil. Sinise värviga joonis Fourquet alla kõik ühisjooned ja moodustas neist jõhkrate mõrvade taga peituva kurjategija profiili.
Vahepeal olid ka ajalehed haisu ninna saanud, et tegemist on sarimõrvariga. Le Lyon Republicain teavitas lugejaid, et peale Pierre Laurenti on ka teisi „noori karjaseid, kes on pärast surma lõhki lõigatud ja moonutatud“. Aja­leht ütles, et mõrvad on „hirmutanud külakogukondi” ja „karjased ei julge oma karju asustatud piirkonnist eemale juhtida“. Kõik Karjasetapja või Kagu Rappija Jacki tõttu, nagu ajalehed olid ristinud mõrtsuka, kes alustas oma tapmisi mõni aasta pärast seda, kui Rappija Jack oli külvanud hirmu Londonis, tappes seal viis naist ja moonutades nende surnukehad.
Ajalehed ei maininud, et mõrvar oli enamikku noori ohvreid ka seksuaalselt kuritarvitanud. Selle kohutava info hoidis Fourquet enda teada, kuna see oli avalikkuse kõrvadele liiga jälk.
Fourquet ei avaldanud seda isegi tundemärkide seas, mille ta oma ajale üsna ebatraditsiooniliselt saatis 250 politseiringkonnale kogu Prantsusmaal. „Telegrafeerige mulle, kui teda nähakse,“ lõpetas Fourquet oma kirjad, lootes, et saab oletatava mõrvari kiiresti kätte. Esimene ulatuslik tagaotsimine Prantsuse kriminoloogia ajaloos oli alguse saanud.

Talupojad võitsid hulgust
Teadmatuses Fourquet’ intensiivsest uurimisest, jätkas Joseph Vacher 1897. aasta suvel hulkumist Prantsusmaa kagupiirkonna kruusateedel. Pierre Laurenti ründamise järel liikus hulgus lõunasse koos ühe musta-valgekirju koeraga, kelle ta oli nelja frangi eest ostnud.
4. augustil sisenesid need kaks ühte tallu piirkonnas, mis asub Lyoni ja Vahemere vahel. Talupoeg hämmeldus, kui Vacher pisut süüa palus. Ta andis hulgusele kausikese hautist. Vacher kühveldas mõne suutäie sisse ja pani ülejäänu kõrvale oma kaaslasele, kes koonu põlglikult ära pööras. „Kui sa seda ei söö, ma tapan su,“ karjus Vacher krantsi peale.
Jahmunud talupoeg vaatas, kuidas võõras oma kotist kepi võttis ja sellega mitu korda koera pead lõi, kuni loom elutuna maapinnale langes. Vacher mattis peni ja kadus seejärel talupoja suureks kergenduseks talust.
Vacher polnud aga oma verejanu veel rahuldanud ja kõigest 24 tundi hiljem muutus tung liiga tugevaks, kui ta nägi üht keskealist naist metsas tulepuid korjamas. Naine kõndis omaette ja hulgus ei pannud tähele, et ka tema abikaasa oli puude vahel. Vacher hiilis tagant naise juurde ja lõi oma käed talle tihedasti ümber kaela, aga kui ta hetke pärast käed lahti laskis, et terariist välja võtta, hakkas talupoja naine täiest kõrist karjuma.
Mõni sekund hiljem viskus tema abikaasa Vacheri kallale, kes kõigepealt torkas talupoja silma oma jalutuskepi ja seejärel virutas talle käärid jalga. Talupoeg ei lasknud ennast aga alistada ja hoidis võõrast kinni, kuni naabertalupojad teda päästma tulid.
„Libu! Kui ta poleks nii palju karjunud, oleks kõik läbi ja ma oleksin nüüdseks teises kohturingkonnas,“ kaebas Vacher, kui viis kohalikku talupoega teda mõni tund hiljem valve all hoidsid, oodates, et sandarmid lähimast linnast Tournonist kohale ilmuksid ja hulkuri endaga kaasa viiksid.
Tournoni kohtus mõisteti Vacher kolmeks kuuks vanglasse „avaliku rahu häirimise eest “. Hulgus võttis karistust üsna rahulikult, kuna kellelegi ei tulnud mõttesse tema mineviku mõrvu seostada selle kõige viimase rünnakuga.
Vacheri õnnetuseks oli ringkonnamagistraat hulguse ebameeldivat välimust aga tähele pannud. Tihedad mustad kulmud, viltune suu, verd täis valgunud parem silm. Kõik see tuli kusagilt tuttav ette ja ta otsis üles Fourquet’ saadetud tundemärgid. Siin oli teatud sarnasusi, see võis olla mees, keda tema kolleeg jahtis!
Kohtunik võttis sulepea, kirjeldas kõiki Joseph Vacheri välimuse detaile ja saatis need Belleysse. Mõni päev hiljem sai ta Fourquet’lt vastuse. Sõnum oli selge: „Tooge kohe vang Belleysse.“

Fourquet meelitas tapja lõksu
Oletatava kurjategija tundemärkide laialisaatmisest saadik oli Emile Fourquet saanud palju teateid. Prantsusmaa umbes 400 000 hulkuri seast polnud aga lihtne õiget leida ja seni ei olnud kahtlusaluste ülekuulamised vilja kandnud. Fourquet ajas aga imestusest silmad pärani, kui korravalvurid 28aastase Joseph Vacheri Belleys ülekuulamisruumi juhatasid.
Fourquet kiikas vaheldumisi oma paberitesse ja üles hulkuri poole. Mehe välimuse kõik detailid langesid täpselt kokku tapja tundemärkidega. Huviga alustas Fourquet vangi ülekuulamist, alustades tema sõduriajast, viibimisest vaimuhaiglas ning muidugi tema rännakust Prantsusmaa kaguosas. Fourquet liikus edasi Aini departemangu juurde, kus Vacher tunnistas end viibinud olevat, ja peagi mainis uurija ka väikest Onglas’ küla.
„Teid süüdistatakse Onglas’s viibimises … ja selles, et olete tapnud piirkonnas elanud Victor PortalierV‘ ütles Fourquet otsustavalt.
Kohe mõistis Fourquet, et oli liiga kiiresti edasi liikunud. Vacher eitas kõhklematult noore karjuse tapmist. Ta jälgis, et oleks oma väljendustega ettevaatlik ega annaks mõtlematuid ütlusi, mis võiksid ta paljastada.
Kolm nädalat jätkas Fourquet ülekuulamist, kuid ei suutnud hulguselt midagi kätte saada. Lõpuks pidi ta välja käima oma „viimase kaardi“, nagu ta seda oma mälestustes nimetas. „Nüüd ma näen, et te ei ole see mees, keda ma otsin,“ ütles ta Vacherile. „Nad tegid Tournonis vea. Te olete neljas, kes on siia saadetud, ja neljas, kellel ma pean minna laskma.“
Fourquet kinnitas, et ta laseb Vacheri peagi vabaks – ta soovivat lihtsalt veel pisut kuulda mehe elu kohta rändurina, kuna kavatsevat kirjutada raamatu hulkuritest. Vacher suhtus ettepanekusse kahtlustavalt, aga kui Fourquet näitas talle suurt paberikuhja märkmetega, mis ta olevat selle raamatu jaoks juba teinud, kaotas hulkur tasapisi valvsuse.
Vacher hooples, et suudab kõndida päeval ja ööl ning hõlpsasti läbida 30 kilomeetrit päevas. Lisaks otsivat ta alati leebet ilma, nii et pöördub talveks lõunasse ja jääb suveks Lyoni piirkonda.
Huvitatud Fourquet lasi hulkuril kaardi peal marsruuti näidata. Kogu aeg olid uurijal meeles mõrvade toimumispaigad ja ta küsis ettevaatlikult, millal Vacher oli neis piirkondades täpselt olnud. Peagi joonistus välja selge kokkulangevus. Hulkur oli viibinud kõigi mõrvade asukoha läheduses just sellel ajal, kui need toime pandi.
Fourquet oli veendunud, et Vacher on kurjategija. 7. oktoobril 1897 kutsus ta 12 Onglas’ kodanikku kahtlusalust tuvastama. Kümnel neist polnud kahtlust, et Joseph Vacher on seesama hulkur, keda nad olid näinud tund või paar enne Victor Portalier’ mõrva.
„Ma tahan teile tõestada, et tean kõigist teie tegudest,“ ütles Fourquet, kui ta seejärel pöördus Vacheri poole, kes oli hämmeldunud asjaolust, et teda äkki jälle mõrvas kahtlustati.
Fourquet polnud aga ikka veel saanud ülestunnistust ja ükski tunnistajatest polnud Portalier’ mõrvamist pealt näinud. Seetõttu kirjeldas ta kõiki tapmisi, seostades neid hulkuriga. „Kas ma pean lisama, et sa vägistasid kõik ohvrid või lõikasid nad lõhki? Mitu tunnistajat on sind näinud ja su ära tundnud,“ lausus Fourquet ja andis kohe valvuritele korralduse kahtlusalune kambrisse tagasi viia.
Näost täiesti kaamena lahkus Vacher ülekuulamisruumist, olles ilmselgelt vapustatud, et tema teod on paljastatud, sest kuni selle päevani oli ta lihtsalt pääsenud.
Kell seitse õhtul istus Fourquet oma kabinetis laua taga ja sõi, kui üks valvur uksele koputas. Tal oli kaasas Vacheri kiri, mille uurija kohe lahti voltis. Fourquet naeratas rahulolevat, kui nägi üht lauset kirja keskel. „Jah, see olin mina, kes sooritas kõik need kuriteod, milles te mind süüdistate,“ öeldi selles.

Võikad mõrvad põhjustas koerahammustus
Kuigi Vacher oli kohutavad teod üles tunnistanud, ei kavatsenud ta siiski oma päevi lõpetada giljotiini all, mis oli tavapärane karistus mõrva eest. Hulkur teadis, et oli juhtumeid, mille puhul süüdimõistetud tapja oli saadetud vaimuhaiglasse, kuna ta oli tunnistatud vaimuhaigeks kuriteo toime panemise hetkel. Kuna Vacher oli varem 10 kuud vaimuhaiglas veetnud, siis arvas ta, et tal on head väljavaated samasuguseks saatuseks.
„Kõik need teod on sooritatud raevuhetkedel. Mind hammustas marutaudis koer, kui ma oli seitsme- või kaheksa-aastane. Ma mõtlesin alati, et ravim (hammustuse raviks kasutatud ravim – toim) tegi kahju mu verele,“ kuulutas Vacher ülestunnistuses, lootes oma elu päästa.
Juhtum jõudis ajakirjandusse ja reporterid tunglesid Belleysse, et kirjutada kõige hullemast sarimõrvarist Prantsusmaa ajaloos. Vacheri kirjeldati kui verist hulkurit, rappijat või lihtsalt kui koletist. Ühel fotograafil lubati teha tapjast foto, kus too poseeris oma jänesenahast mütsiga, mis tema enda arvates sümboliseeris puhtust ja süütust.
Sama ajal aga kuhjus Fourquet’ lauale veel 88 lahendamata juhtumi toimikut. Kõik need olid tapmiste kohta, mis võisid olla karjuse tapjaga seotud. Fourquet rabas tõendusmaterjali uurida hommikul kella seitsmest keskööni ja Vacher tunnistaski üles veel kolm mõrva. Küll aga keeldus ta edasi rääkimast, kui Fourquet ei lubanud tal tema kirjapandud juttu hullumeelsusest ajakirjandusele edasi anda.
Fourquet’l oli suuremaidki muresid küllaga. Ta teadis, et sarimõrvar võib kohtus surmanuhtlusest pääseda. See tekitanuks tõsist nördimust ja pahameelt rahva seas, kes ootas, et Vacher saadetaks giljotiinile. Fourquet’ uurimistöö oli viinud kurjategija jälile, kuid nüüd oli tarvis meditsiinilised ja juriidilised tõendid ümberlükkamatult paika saada. Õnneks sai Fourquet tuge dr Alexandre Lacassagne’ilt, ühelt tolle aja kõige austatumalt arstilt. Tema tööd olid aluse pannud tervele kohtumeditsiini koolkonnale ja Vacheri juhtum oli äratanud Lacassagne’i kriminoloogilise uudishimu. Arst sukeldus mõrvajuhtumeisse ja käis Vacheriga rääkimas vanglas, et hinnata, kas mõrvad toimusid raevu- ja hullumeelsushoos.
„Esmamulje, mille said, vaadates Vacheri ja ta valget jänesenahast mütsi – valget, mis on süütuse värvus oli see, et see mees teeb komöödiat,“ märkis Lacassagne pärast üht Vacheri vangikongis käiku.
Karjusetapja suhtles külaskäikude ajal siiski äärmiselt vähe ja Lacassagne tõdes, et üksnes küsitluste põhjal ta järeldusi teha ei saa. Uurima peab ka kuritegude meditsiinilisi detaile. Kuna aga arst ise polnud lahkamiste juures viibinud, lasi ta ühel joonistajal teha visandid surnukehadest sellistena, nagu need leiti. Seejärel süvenes kriminalist nädalateks joonistustesse, et leida mõrvade vahel ühisjooni.
Mõne kuu pärast oli Lacassagne’i töö lõpuks vilja kandnud ning kohtuprotsess sarimõrvar Vacheri vastu võis alata.

Arsti ekspertotsus tõi surmaotsuse
Kolmapäeval, 26 oktoobril 1898, oli kohtusaal Aini departemangus Bourg-en-Bresse’is viimse kohani täis. Ajakirjanikud, mõni isegi New Yorgist, istusid töövalmilt, pliiats käes. Uudishimulikud pealtvaatajad pressisid ennast kõvadele puupinkidele.
Kell 8.40 läbis publikut kahin, kui sisse toodi valvuritest ümbritsetud Vacher, kes kandis oma jänesenahast mütsi.
„Kohus on alanud! Mütsid maha!“ kõlas mõni minut hiljem kohtuteenrilt ja Vacher võttis vastumeeli oma armastatud valge mütsi peast, samal ajal kui kohtunik Adhemar de Coston punast talaari kandes saali sisenes.
Esimene pool tundi kulus süüdistuste ettelugemisele. Kuigi selle hindamisel, kas Vacher on vaimuhaige, mängisid rolli kõik mõrvad, süüdistati hulkurit ainult Onglas’ elaniku Victor Portalier’ mõrvas. Ainult see mõrv oli sooritatud Aini kohtujurisdiktsiooni alal, mille pealinn oli Bourg-en-Bresse.
Kogu esimese päeva küsitles kohtunik Vacheri, kes kangekaelselt jäi oma selgituste juurde.
„Mul oli sadu võimalusi tappa. Ma tapsin aga ainult seetõttu, et minu haigus sai minust võitu. Ma ei ole kaabakas. Mind hammustas metsik elukas,“ kaitses hulkur ennast ja väitis, et Onglas’ küngaste vahel äratas temas metslase näiteks tol päeval paistnud eriti kuum päike.
Kohtuprotsess kujunes meeldejäävaks sündmuseks kohtualuse raevuhoogude ja pooside tõttu. Näiteks kargas Vacher seal ühel hetkel püsti ja hüüdis: „Kiidetud olgu Jeesus! Au meie ajastu suurele märtrile! Au suurele lunastajale!” Maniaki armetud katsed vaimuhaiget simuleerida ei avaldanud vandekohtunikele mingit muljet.
Alles kohtuprotsessi kolmandal ehk viimasel päeval saabus aeg, mil dr Lacassagne pidi kohtunikule ja kaasistujatele oma järeldused esitama. Alati hästi rõivastatud arst oli kaasa toonud visandid tapmistest, mille said kõik kaasistujad. Pildid kujutasid lõhkilõigatud lapsi, kes olid kuni 13-aastased. Kuni vandekohus visandeid vaatas, tegi Lacassagne ülevaate tapmistest ja selgitas, kuidas tapja iga kord sama rünnakuvõtet kasutas: valis välja oma ohvrid isoleeritud kohtades, lõikas nende kõrid jõuliselt läbi ja lohistas seejärel surnukehad eemale, et neid seejärel moonutavalt vigastada.
„Vacher ei improviseerinud. Ta järgis alati sama meetodit,“ ütles Lacassagne, kes tegi järelduse, et mõrvu „ei ole sooritanud segaduses mees, vaid sadistlik antisotsiaalne isik“.

„Ta valetab! Ausalt, see on vale! Oh, mu vaene pea!“ katkestas Vacher valjult, saamata oma purske eest mingit kaastunnet.
Vacheri kaitse nõrgenes veelgi, kui Lacassagne paljastas, et marutaudis koerte hammustused pole ühelgi varasemal juhul kellelgi hullumeelsust põhjustanud.
Kohtunik de Coston tahtis aga teada, kas ta võis olla vaimuhaigena sündinud.
„Absoluutselt mitte. Tal pole mingeid märke pärilikest kahjustustest. Ta on vastutusvõimeline/⁴ kostis Lacassagne’ilt. Alles kella üheksaks õhtul olid kõik selle päeva tunnistajad kohtus küsitletud ja kohtunik Coston saatis kaasistujad privaatsesse ruumi, kus nad pidid otsustama kahe küsimuse üle: kas karjusetapja tappis Victor Portalier’ 31. augustil 1895 ja kas ta sooritas selle mõrva tahtlikult? Kõigest veerand tundi hiljem pöördus vandekohus tagasi kohtusaali jaatava vastusega mõlemale küsimusele. „Teile on mõistetud surmanuhtlus,“ ütles de Coston Vacheri poole pöördudes.
28. oktoobril 1898 mõistis vandekohus Joseph Vacheri surma. 31. detsembril 1898 lohistati hirmust röökiv ja värisev surmamõistetu giljotiini juurde ja kuulus timukas Louis Deibler (1823–1904) viis läbi hukkamise.

Emile Fourquet pani aluse Interpolile
Kohtu-uurija Fourquet’ ja dr Lacassagne’l uurimistöö oli 19. sajandi lõpus teedrajav saavutus. Enne Vacheri juhtumit ei olnud politseipiirkonnad mõrvu lahendades koostööd teinud ja kurjategijatel olid seetõttu vabad käed. Pärast Vacheri juhtumit võttis dr Lacassagne ühendust valitsusega Pariisis ja andis tõuke politseivõimudevahelisele koostööle.
Ka välismaal said uurijad ja kohtueksperdid Vacheri juhtumist innustust ning 25 aastat pärast prantslasest sarimõrvari kohtuprotsessi moodustasid 20 riigi politseijõud 1923. aastal Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Komisjoni, mis pidi tagama vastastikuse infojagamise.
Interpoli nime all viis organisatsioon 1989. aastal oma peakorteri üle Lyoni – piirkonda, kus kaks säravat prantslast 100 aastat varem olid pannud aluse uutele meetoditele politsei töös.