Homost pesamuna
Kui mehel peaks juhtumisi olema seitse vanemat venda, siis on ta suure tõenäosusega gei. Selline on veidi liialdatud järeldus teadustööst, mis tõestas seose vanemate vendade ja väikevenna homoseksuaalsuse vahel.
Küsimus sellest, kas inimese olemuse ja käitumise määrab rohkem loodus või kasvatus, on alati vaidlusi tekitanud. Seda enam siis sellises mõnevõrra tundlikus küsimuses nagu homoseksuaalsus.
Nii polegi imestada, et Kanadas Ontarios asuva Brocki ülikooli psühholoogiadoktori Anthony Bogaerti läinud nädalal avaldatud uuring, mis käsitleb homoseksuaalsuse kujunemist seoses vanemate vendade olemasoluga, pälvis tähelepanu mujalgi kui vaid väljaande „Proceedings of the National Academy of Sciences“ lugejate hulgas.
Teadusajakirjas avaldatud ning mitmes n-ö tavalises väljaandes kajastamist leidnud uuring puudutab üksnes mehi. Ja tähelepanu on meeste homoseksuaalsuse ja vendade arvu seos äratanud juba varemgi. Tegelikult on selline teooria juba aastakümnete eest esile kerkinud, üks olulisemaid uuringuid on aga pärit 1996. aastast, mil teadlased tuvastasid kummalise seose.
Nimelt leiti, et iga järgmine vanem vend suurendab koguni kuni kolmandiku võrra tõenäosust, et noorimast poisist sirgub gei. Selline seos ei selgita muidugi kogu homoseksuaalsust – nii pole enamikul seitsmest miljonist USA geist ühtegi vanemat venda ning enamik nooremaid vendi pole ju homod, tõdes seksuaalset suunitlust uuriv Marc Breedlove Michigani ülikoolist ajalehes „Wall Street Journal“. Kuid kui järeldus on õige, siis annaks laias laastus arvutus tulemuse, et umbes miljon Ameerika meest on geid või sirguvad geideks üksnes seetõttu, et nende emad on enne neid poegi sünnitanud.
Mis vennad siia puutuvad?
Kuidas aga vanemate vendade olemasolu geiks kasvamise võimalusi suurendab, seda ei selgunud. Oletati, et tegemist on lihtsalt vennaste omavahelise läbisaamisega. Võib-olla püüavad hiljem sündinud vennad eristuda vanematest vendadest nii väga, et valivad homolikkuse teadlikult või alateadlikult. Võimalik on ka, et sellise efekti annavad paljupoisilises perekonnas kujunevad suhted. Või siis kallutavad nooremat poega homoseksuaalsusele bioloogilised tegurid, mis mõjutavad loodet juba emaüsas.
Kümne aasta taguses uuringus vaatlesid Bogaert ja tema kolleegid 604 mehe seksuaalset suunitlust. Kuid polnud täpsustatud, kas nooremad pojad kasvasid üles koos bioloogiliste vanemate vendadega, mis jättis ukse lahti võimalusele, et mingi psühholoogiline reaktsioon vanemate ja nooremate vendade vahel mõjutas viimaste seksuaalsust.
Nüüdses uuringus püüti teemale täpsemalt läheneda ning uurimise all olnud meeste hulka suurendati 944-ni. Bogaert võttis võrdlusse mehed, kel on vanemad bioloogilised vennad, ja need, kel adopteeritud või poolvennad. Bioloogiliste vendade all peabki Bogaert silmas just neid vendi, kel on ühine nii ema kui ka isa. Andmeid koguti ka selle kohta, kui palju oli bioloogilisi või mittebioloogilisi vendi, kas elati ja kasvati koos või mitte või kui kaua koos oldi.
Bogaert oletas, et kui sotsiaalsed ja koos üles kasvamise tegurid on olulised, siis peaksid mõned asjad kinnitust leidma. Esiteks see, et pole tähtis, kas geimehe vanemad vennad on temaga bioloogiliselt seotud, tähtis oleks sotsiaalne mõju.
Teiseks see, et seksuaalset orientatsiooni mõjutab aeg, kui kaua elab noorem koos vanemate vendadega, olgu nood siis bioloogilised või mitte. Ja kolmandaks – kui noorem ei ela koos vanemate vendadega, siis nende hulk ei tohiks mõjutada noorima seksieelistust.
Kuid Bogaert jõudis järeldusele, et tõde on hoopis vastupidine. Esiteks tuvastas ta, et ainuüksi bioloogiliste vanemate vendade arv ennustab seksuaalset suunitlust ja seda isegi juhul, kui mittebioloogilisi vanemaid vendi on oluliselt rohkem kui bioloogilisi.
Teiseks näitas tema uuring, et vanemate vendadega koos oldud aeg – olgu bioloogiliste vendadega või mitte – ei kalluta poissi homoseksuaalsusele. Veelgi üllatavam – Bogaert avastas, et kui poisist sirgus noormees vanematest vendadest lahus elades, siis ikkagi suurendas tõsiasi, et tal on vanemaid bioloogilisi vendi, homostumise tõenäosust.
Bogaert järeldas, et võtmetähtsus on emal, kuid mitte poegade kasvatajana, vaid nende sünnitajana. Enamgi veel – noorema poja seksuaalne suunitlus pannakse paika juba enne sündi. Miks? Kõnealune uuring sellele küsimusele ei vasta, kuid pakub hüpoteesi.
Nimelt võib oletada, et järjepanu meessoost looteid kandes tekib emal immuunreaktsioon, mis mõjutab hilisema loote seksuaalset arengut, kirjutas ajakiri „American Scientist“. Bogaerti uuringule kommentaari kirjutanud Marc Breedlove arvab, et poja sünnitanud naise immuunsüsteem toodab mingeid antikehasid spetsiifiliselt meessooga seotud proteiinidele. Järgmiste raseduste aegu võib ema platsenta aina enam ja enam edastada lootele antikehasid, mis hakkavad mõjutama tolle arengut. Ehk sama asja veel veidi teistmoodi sõnastades – ema keha võib tajuda iga järgmist meessoost loodet võõramana ning ema immuunreaktsioon igale järgnevale meeslootele võib aina tugevneda, nagu seletas Bogaert. See mõjutab loote arengut, täpsemini tõenäoliselt mõningaid seksuaalsusega seotud piirkondi ajus.
Tõestamata teooriad
Siiski lisas Breedlove, et ema toodetud antikehade mõju poja homostumisele on huvitav, kuid tõestamata hüpotees. Kuid selles kumab tõetera ka varasemate uuringute valguses, mis puudutavad naiste homoseksuaalsust. Selles osas pole leitud mingeid seoseid, olgu vanemaid õdesid või vendi kui palju tahes.
Breedlove oletab, et mõned poisid „sünnivad geiks saama”, põhjuseks geneetilised ja sünnieelsed tegurid. Kuid Cornelli ülikooli teadlane Daryl Bem väidab, et uue uuringu järeldused ei pruugi seda väidet tingimata toetada.
Psühholoogile kohaselt arvab Bem, et geenid kujundavad temperamendi, mis kallutab lapsi oma soole iseloomulikumate või vastupidiste tegevuste poole. Need poisid, kellele ei meeldi n-ö klassikalised poistemängud – pallimängud, hüppamine, kargamine jne –, näevad end mingit moodi teistest meestest erinevat. Bemi sõnul võib see tunne noorukieas erootiliseks kujuneda.
Bem siiski tunnistab, et Bogaerti uuring viitab just nimelt sellele, et homoseksuaalsuse arenemiseks pole tähtis, kas poiss tunneb end oma soo tüüpilistest vanematest vendadest erinevana. Oluline on vaid see, kas ja kui palju vanemaid vendi on. Kuid Bemi arvates võib ema immuunreaktsioon soodustada homoseksuaalsusesse pigem poisi agressiivsuse vähendamise kaudu, kui et omasooiharus talle ajju „süstitaks”.
Siiski on seksuaalse suunitluse juurteni minemisel mõtet heita pilk just ajju, sest see organ määrab käitumise, tõdes ajalehe „Wall Street Journal“ teadusreporter. Viidata võib 1991. aasta uuringule, milles leiti, et geide aju üks osa – silmadetaguses piirkonnas, mis on seksuaalfunktsioonide osas otsustava tähtsusega – on väiksem kui n-ö tavalistel meestel. Miks see on väiksem, on teadmata. Võimalik, et selle osa kängumine ongi tingitud ema toodetud antikehadest.
Vanemate vendade olemasolu ja hulga seos väikevenna homoseksuaalsusega on üks uuringutest, mis viitavad tõsiasjale, et osa inimesi sünnib tõesti homona. Kuid ükski neist uuringutest pole esitanud lõplikku tõde.
Näiteks 1993. aastal tehtud uuring seostas homoseksuaalsuse tõenäosuse suurenemise ühe osaga X-kromosoomist, mille poisid pärivad emalt. Kuid teiste uuringutega pole seda tõestatud ning mingit „geigeeni”, mis inimesest homo teeks, pole leitud.
Mängu astuvad geenid
Sellegipoolest pole sugugi välistatud, et geenidki etendavad homoseksuaalsuses rolli, niisamuti kui mingid evolutsioonilised põhjused, mis soodustavad homoseksuaalsust mitme pojaga perekondades, kirjutas ajalehe „Times” teadustoimetaja. Tema sõnul viitab Bogaerti uuring emaüsa keskkonna ja hormoonide mõjule ning uskuda võib ka geneetilist mõju, kuid ükski neist ei ole üksinda määrav. Homoks kasvamisel on olulised ka muud tegurid, nii sünni eel kui ka järel.
Igatahes püüdis „Timesi” ajakirjanik rõhutada, et Bogaerti tööst ei saa teha lõplikke järeldusi ei need, kelle arvates homoseksuaalsus on hälve, ega need, kelle arust see on inimese enda valik. Seksuaalsel suunitlusel on terve hulk mõjureid, osa neist geneetilised, osa hormonaalsed, osa rasedusaegselt emaga seotud ning osa hilisemast kultuurikeskkonnast tingitud. Seega võiks homoseksuaalsust pidada normaalseks variatsiooniks, nagu seda on ka inimeste varieeruv pikkus ja taiplikkus, mida samuti mõjutavad nii geenid kui ka elukeskkond.
MAAJA
NB! Loe ka:
USA-s otsitakse omasooiharuse geeni
Teine armastus
