Kurjategija ja tema ohver

Kui suurel määral on võimalik (seksuaal)kurjategija rünnakut vältida?

See on kahtlemata raske küsimus, sest väga palju sõltub sellest, kui ettevaatliku loomuga või kui hea inimesetundja keegi on. Nagu teada, langevad sarimõrvade ohvriks just lapsed, noorukid, prostituudid ja homod. Miks? On sarimõrvareid, kes vihkavad prostituute ja homosid, kuid ohvrid saavad neist ikkagi eelkõige sellepärast, et nad on maniakile kerge saak, neid on lihtne endaga kaasa meelitada. Sama kehtib ka laste ja noorukite kohta, kes oma väheste elukogemuste tõttu ei oska „head onu” kurjades kavatsustes kahtlustada. Erinevalt röövmõrtsukast ei ründa sarimõrvar kunagi käidavas kohas. Ta meelitab ohvri kuhugi kõrvalisse kohta, kus saab temaga „loominguliselt tegelda” ja kust hiljem on hõlpsam laipa kõrvaldada.
Mitte ainult sarimõrvarid, vaid kurjategijad üldse oskavad oma ohvreid valida. Nimelt räägivad kallaletungija ja ohver „ühist keelt” ehk teiste sõnadega: ohvri ja kurjategija vahel leiab aset vastastikune mõjustamine. Jah, see võib kõlada üllatavalt, kuid on inimesi, kes lausa tõmbavad kurjategijaid ligi!
On inimesi, kes alatasa midagi lõhuvad, kaotavad või ennast rängalt vigastavad. Niisugused inimesed pole lihtsalt õppinud ümbruse suhtes tähelepanelikud ega ettevaatlikud olema või on liiga arglikud. Kriminoloogid ja psühholoogid nimetavad inimesi, kes tõmbavad endale kaasinimeste rünnakuid, ohvritüüpideks. Selliseks ohvritüübiks on näiteks koolipoiss, keda klassikaaslased ühtelugu narrivad või kellega sageli tüli noritakse. Ohvrinatuuri omab ka alandlik ja kuulekas töötaja, kes alailma ülemuse käest pragada saab ning keda pea alati patuoinaks tehakse. Sotsiaalse ülekohtu all kannatavatele inimestele lisanduvad needki, kes teistest sagedamini kurjategija ohvriks langevad. Selliste inimestega tegeleb kriminoloogia uus teadusharu viktimoloogia (victima – ladina k. ohver).
Pole sugugi lihtne vastata küsimusele, miks üks inimene kergemini kurjategija saagiks langeb kui teine. Paljugi oleneb kuriteo liigist, iga juhtumi puhul on tegemist täiesti erineva kurjategija-ohver suhtega. Lihtsaid skeeme ei ole.
Toogem näiteks küllaltki levinud kuriteo – vägistamise. Tundmatu vägistaja ohvriks langevad naised, kes käituvad ebakindlalt, on ettevaatlikud ja kartlikud. Samuti on neil madal enesehinnang. Kui aga vägistajaks on tuttav, on ohver sageli käitunud väga enesekindlalt ja muretult. Muide, sama ei kehti taskuvarguse kohta. Pikanäpumehed ründavad ikka daami, kes jalutab uljalt, pea püsti, samal ajal kui kartlikud naisterahvad suruvad oma käekotti kaenla alla.
Mis puutub aga tapmistesse, siis on tähelepanuväärne, et mõrvar ja tema ohver pärinevad sageli ühisest tutvusringkonnast. Saksamaal avaldatud andmetel oleks see suhe järgmine: 40% vägivaldsetest surmadest põhjustab lähedane pereliige (20% juhtumitest on tapjaks abikaasa, 20% juhtumitest tapab vanem lapse või vastupidi). 47% ohvritest tapetakse sugulaste, sõprade või tuttavate poolt. Ainult 13% juhtumitest on ohver kurjategijale täiesti tundmatu. Nii võib öelda, et tapmine on väga sageli sotsiaalse draama finaal. Küllalt sageli eskaleerub vägivald kahe inimese suhetes aeglaselt, enne kui inimene oma abikaasa või armastatu teise ilma saadab. Sealjuures mängib just ohvri käitumine otsustavat rolli. Kui näiteks mees naisele kätega kallale läheb, on naisel ülim aeg asjast oma järeldus teha. Vägivallatseja rünnakuhimu jahtub kõige kiiremini siis, kui talle mõista antakse, et teda võidakse selle eest vastutusele võtta. On raske aru saada naistest, kes lasevad end abikaasal vaeseomaks peksta, kuid andestavad talle, et mitte perekonda lõhkuda.
Võib tuua hulgaliselt näiteid selle kohta, kui kergekäeliselt inimene ennast ise eluohtlikku olukorda seab. Selle asemel et pingeid maandada, tülitsetakse ennastunustavalt edasi. Perekonnatülide ajal on küllalt sageli käsikähmluse algatajaks naised. Naine arvab ekslikult, et kui ta mehele vastu vahtimist on virutanud, siis mees ei löö vastu. Nii võis olla vanadel headel aegadel, kuid tänapäeval perekonnatüli ajal rüütellikkusele loota on ülimalt naiivne. Aastaid tagasi korraldati USA-s küsitlus. Selgus, et kui inimene oleks kindel, et teda ei tabata, siis lööks koguni 18% meestest oma naise maha ning oma mehe saadaks teise ilma 12% naistest. Niisiis näitab statistika üpris ilmekalt, millised varjatud pinged paljudes perekondades valitsevad ja millega perekonnatüli võib lõppeda.
Ligimese tapmine tüli käigus näitab, et teatud piirsituatsioonides kaotab inimene igasuguse kontrolli oma käitumise üle, teda ei hoia tapmiselt tagasi isegi vahelejäämise kartus ja fakt, et tahtliku tapmise eest ootab teda kas pikaajaline vanglakaristus või koguni surmanuhtlus. See on seletatav agressiivsuse kõrgenemisega määrani, kus terava konflikti korral situatsiooni- ja partneritaju moondub psühholoogiliste kaitsemehhanismide mõjul ning suhtlemise põhiajendiks nihkub soov vastaspoolele võimalikult palju kahju tekitada.
Muide, naistel oleks väga kasulik mehe vägivallakalduvust välja selgitada juba enne abiellumist. Kui naine tahab teada, kuidas tema tulevane mees konfliktsituatsioonis käitub, siis sooritagu ta väga lihtne, kuid tulemuslik eksperiment: jootku mõnel seltskondlikul olengul oma kavaler täis! Kui purjus mees muutub tigedaks, hakkab kõigile „tõtt ütlema”, suhteid klaarima, mõne koosviibimisel osalejaga kes teab mis aegseid konflikte meenutama, kipub tüli norima, või ilma näiva põhjuseta armukadetsema, siis on soovitav ennast sellisest mehest nagu katkust eemale hoida. Tõenäosus, et mees oma tulevasele abikaasale ühel heal päeval kätega kallale läheb, on väga suur!
Nagu juba eespool öeldud, valib kurjategija oma ohvri välja nende lausa tabamatute žestide ja miimika järgi, mis nagu signaliseeriksid kallaletungijale: seda inimest võib rünnata, temast saab jagu!
Arvukate nn. hälbiva käitumise (röövkallaletung, huligaansus, vägistamine) analüüside põhjal võib öelda, et vägivallajuhtumid jäänuksid ära, kui puudunuks üks või mõni situatsioonifaktoritest. Näiteks grupivägistamine toimub järgmiste situatsioonitegurite koostoimel: kamp noorukeid on omapead; ollakse pruukinud vägijooke; hiline aeg ja eraldatud koht loovad illusiooni karistamatusest; tulevane ohver on kas väga elukogenematu või lodevate elukommetega; noorukite seas leidub vähemalt üks (sageli retsidivist), kes teo algatab.
Ameerika viktimoloogid Betty Grayson ja Morris I. Stein selgitasid 1981. aastal tehtud eksperimentide käigus välja, et potentsiaalsetel ohvritel on spetsiifilised kehaliigutused, mis peibutavad kurjategijat. Kriminoloogid korraldasid järgmise katse: kolm päeva järgemööda filmis võttegrupp 60 jalakäijat ühest ja samast perspektiivist. Videolindile jäädvustati 15 noort ja 15 vanemat naist, 15 noort ja 15 vanemat meest. Videovõtteid näidati füüsilise vägivalla või koguni mõrva eest süüdi mõistetud vangidele. Vangid pidid vaatama filmi ja hiljem kirja panema, kui raske olnuks ühte või teist inimest rünnata. Hinnata tuli kümnepallise skaala järgi, kasutades Bronxi žargoonis väljendeid, nagu „naiivne, kerge nurka suruda”, „üsna kerge tabamus”, „sellega saan ma juba hakkama”, „sellega võib probleeme tekkida”, „kõva pähkel, kuid allaneelatav” või „liiga vinge sell, käpad eemale!”.
Katse tulemus oli mõneti ootuspärane. Kõige potentsiaalsemateks ohvriteks peeti vanu naisi. Vangide poolt väljavalitud ohvrite liigutuste põhjal tuldi huvitavale lõppjäreldusele: „Tüüpilisel ohvril ei ole ei pikk ega lühike, vaid keskmise pikkusega samm. Tal on kalduvus käia ebaühtlase kõnnakuga. Kui aga silmas pidada kogu keha hoiakut, siis astub ohvritüüpi inimene pigem küljetsi kui otse, kusjuures vasak jalg ja parem käsi liiguvad sünkroonis. Lisaks kalduvad potentsiaalsed ohvrid käimisel oma jalgu liiga kõrgele tõstma, selle asemel et neid sujuvalt ja jõudusäästvalt liigutada.”
Uurimusest järeldub, et kallaletungija ei vali oma ohvrit sugugi uisapäisa, vaid viimase alateadlike signaalide põhjal. Ohver ise ei ole oma kõnnaku või kehahoiu suhtlusfunktsioonist teadlik. Ta ei oska aimatagi, et kurjategija suudab tema käitumisest teatud kindla sõnumi välja lugeda.
See kehtib ka potentsiaalse tülitaja kohta, kes jätab mööduja rahule, kui nende pilgud ei kohtu. Kõige kavalam on ohvrit valivast tülinorijast mööduda nagu teda poleks olemaski. Sealjuures ei tohi ei kõnnakus ega kehahoiakus avalduda vähimatki ebakindlust. Kui aga potentsiaalse kallaletungija pilku ei õnnestu vältida, ei tohi potentsiaalse ohvri pilgus olla halvakspanu ega hirmu. Võiks öelda isegi nii, et silmside on sageli selleks „lülitiks”, mis kas aktiviseerib kallaletungijat rünnakule või jätab ta passiivseks. Näiteks tuigub kõnniteel joobnu, kes on ilmselgelt mõnelt möödujalt suitsu või raha norimise peal väljas. Piisab vaid pilkude kohtumisest, kui joobnu möödujat kõnetab: „Kuule, peremees…” või koguni järgneb. Samas võib joobnust välja tegemata temast lausa nina alt mööduda, ilma et ta tülitaks…
Ei vaja tõestamist, et inimese olemuse paremaks mõistmiseks tuleb tunda loomade käitumist. Miks agressiivne inimene ei talu pilgukontakti? Toome paralleeli loomariigist. Kiskjad väldivad üksteisele silma vaatamist, sest see oleks märk võimalikust rünnakust. Kui jooksuajal kohtuvad kaks isakassi, ei tungi nad kohe teineteisele kallale, vaid jäävad vastastikku põrnitsema. Kes esimesena pilgu ära pöörab, on kaotaja. Tavaliselt järgneb põgenemine. Üldjuhul „pilgusõja” võitja kaotajale järele ei torma. Inimene, kes tungib teisele kallale ainuüksi halvustava pilgu pärast, ei erine mitte millegi poolest kiskjast. Paar näidet New Yorgist. 1993. aastal tapeti selles linnas 1946 inimest, kusjuures tühipaljal silmavaatamisel võisid olla saatuslikud tagajärjed. 65-aastane George Todd lasti maha ainuüksi selle pärast, et ta oli jäänud hajameelsusest tundmatut inimest silmitsema. 16-aastane Rashad King sai kuuli, sest oli oma bandejuhile „valesti otsa vaadanud”.
Ja veel üks paralleel loomariigist. Kiskja ei ründa kunagi saaklooma, kellest tema jõud üle ei käi. Samuti ei ründa püüton saaklooma, keda ta ei suuda alla neelata. Ka kurjade kavatsustega inimene hindab oma ohvrit kõige tähtsama kriteeriumi järgi – kas jõud hakkab peale?
Mis puutub vägistamisse, siis pole alati võimalik toimunut rekonstrueerida: kui pikk oli ohvri samm või missugune oli tema kehahoiak. Psühholoogide küsitluste põhjal võib öelda, et paljud tundmatute vägistajate ohvriks langenud naised olid kas samal päeval juba midagi ebameeldivat üle elanud, olid stressis või tundsid vägistajat kohates hirmu.
Kuidas peaks naine kallaletungi korral käituma? Vägistajat välja naerma, vastupanuta anduma või valju häälega appi hüüdma? Nõu anda on väga raske, sest olenevalt kallaletungija tüübist võib ka ohvri reaktsioon väga erineda. Kui vägistaja ründab enesekindlat naist, võib ohvri südikas vastuhakk vägistaja ärritust ainult suurendada ja seda julmemaks võib ründaja muutuda. Situatsioonid võivad olla väga erinevad, kuid selge on see, et konfliktsituatsioonis on nii ründaja kui ohvri mõistus n.-ö. välja lülitatud. Sellises olukorras reageerib ohver pigem instinktiivselt, lähtudes konkreetsest juhtumist, mitte teoreetilisest võimalusest. Nimelt, kui mängus on elu, ei jää sageli aega, et lähtuda varem mõttes läbimängitust.
Rünnak toimub enamasti ootamatult. Nii perekonnatüli lõppfaasis kui ka kallale tungides on ründaja vait. Kui ründaja on otsustanud mõttes oma vastase või ohvri tappa, siis teeb ta seda nagu kiskja: ootamatult ja välkkiirelt. Tõenäoliselt vallandub sel hetkel inimese ajus ürgne loomalik instinkt. Ründaja hoog mõjub ohvrile halvavalt. Just ootamatu kallaletung paralüseerib ohvri, võtab talt võimaluse oma jõudu kontsentreerida, et kallaletungijale vastu hakata. Muide, sama stsenaarium mängitakse läbi näiteks savannis, kus lõviperekond ründab gnuud. Šokiseisundis saakloom laseb ennast maha murda, osutamata vähimatki vastupanu. Terve kari gnuusid vaatab aga rahulikult mäletsedes oma suguvenna lõppu pealt. Arututelt rohusööjatelt on palju nõuda, et koos lõvi rünnates saaksid nad kiskjast igal juhul jagu. Kuid midagi on sõralised siiski õppinud. Fotodele ja filmilindile on jäädvustatud mitu juhtumit, mil pühvli- või sebrakari on julgelt emalõvi rünnanud ja surnuks trampinud. Inimeste juures pole teisiti. Sageli ei julge keegi appi minna avalikus kohas kallaletungi ohvriks langenule isegi siis, kui ollakse arvulises ülekaalus. Unustatakse ära, et kollektiivis on jõud. Kas me ei võiks neilt kartmatuilt pühvlitelt ja sebradelt siiski üht-teist õppida?
Vägivalla jalgu jäänud inimene ei tea, kuidas käituda. Appikarje võib küll kellegi kõrvu ulatuda, kuid kurjategija nuga veelgi väledam olla. Hirm elu pärast nöörib kõri kinni. Mida siis sellises olukorras ikkagi teha? Rõhutan veel kord: targem on kallaletungi vältida.
Mis puutub aga seksuaalmõrvaritesse, siis nemad võivad kelle tahes ära petta. 1992. aastal korraldati USA-s järgmine eksperiment. Sajale ameeriklasele näidati kolme seksuaalmõrvari fotot, ilma et oleks öeldud, kellega on tegemist. 49 sajast otsustasid 36 naist tapnud Theodore Bundy kasuks! „Tema nägu äratab kõige rohkem usaldust,” ütles keegi mees. „Ta sarnaneb Kennedyga,” arvas üks New Yorgi õpetaja. Keegi mehhaanik Philadelphiast põhjendas oma valikut nii: „Ta näeb kombekas ja korralik välja. Välimuselt on ta igal juhul etem kui demokraatide presidendikandidaat Bill Clinton.”
On selge, et tavaline inimene ei suuda sarimõrvarit „läbi näha”. Mis parata, inimene on üldiselt usaldav ja sageli on igat masti kurjategijad osavad sõnaseadjad. Aga ega nad nii perfektsed näitlejad polegi, kui seda üldiselt arvatakse. Iga inimese käitumises on palju lausa tabamatult peeni nüansse, mis tema tõelise olemuse tähelepanelikule vaatlejale reedavad.
Lõpetuseks mõned nõuanded, kuidas vältida eluohtlikke situatsioone.

1. Ärge avage kunagi ust, kui te ei tea, kes ukse taga on, liiatigi hilisel õhtutunnil. Uksel peaks kindlasti olema kett. Pole ju teada, kas on tegemist kurjategija trikiga.
2. Vältige hilisel õhtutunnil või öösel koju minnes inimtühje paiku. Praegusel ajal on üsna kerge taksot saada. Parem ohverdada omajagu eurosid kui elu. Kui aga olete siiski sunnitud öisel ajal väljas liikuma, siis valige sõiduteeserv ja pidage teraselt ümbrust silmas. Kui märkate, et keegi hakkab teile järgnema, kiirendage sujuvalt sammu ja esimese majanurga taga võtke sisse jooksusamm. Mitte mingil juhul ärge tormake kuhugi pimedasse trepikotta või hoovi. Viimases hädas tuleb hakata appi karjuma. Kui aga põgenete kuhugi koridori, andke uste taga kella.
3. Olge ootamatuks kallaletungiks valmis. Kandke kaasas enesekaitsevahendeid. Ärge unustage, et gaasipüstol on väga ohtlik kaitsevahend. Kurjategija ju ei tea, kas tegemist on tulirelva või gaasipüstoliga. Kui kallaletungija omab tulirelva, siis sellises situatsioonis laseb ta selle tõenäoliselt käiku. Gaasiballooni või revolvrit peate kasutama välkkiirelt, ennetades kurjategija rünnakut. Revolvrist võib saada vaenuriist teie enda vastu, kui te ei oska seda käsitseda ja kui te ei tea, kuidas sihtida nii, et teil ei saaks relva käest lüüa. Mingil juhul ei tohi te lasta kallaletungijat endale liiga lähedale. Kui soetate enesekaitsevahendi, siis õppige seda ka käsitsema ja omandage teatud vilumus. Eriti kehtib see tulirelva kohta. Teiseks peab tulirelva omanik hoidma relva kodus nii, et teised pereliikmed sellele ligi ei pääseks ega tuttavad selle olemasolust ei teaks.
4. Ärge minge kunagi kaasa võhivõõra inimesega, ükskõik mis ettekäänet ta ka ei kasutaks.
5. Hoiatage lapsi, et nad ei võtaks võõraste onude käest vastu maiustusi ega läheks nendega mingil juhul kaasa. Näiteks võib pedofiil meelitada last autoga sõitma, lubada lõbustuspargis välja teha või kutsuda enda juurde koju „toredaid kutsikaid vaatama”. Asjale tuleks kindlasti kasuks, kui laps pärast kohtumist „kommionuga” vanematele tema välimust kirjeldaks. Lastele tuleks südamele panna, et nad räägiksid vanematele kõigist neist juhtumitest, kui keegi „armas onu” on kusagil majahoovis või pargis hakanud erilist sõbralikkust üles näitama. Niisugustest kohtumistest tuleks alati politseisse teatada. Sellekohane info võib mingil hetkel väga vajalikuks osutuda. Iseasi muidugi, kas politsei seda hinnata ja kasutada oskab.
6. Välismaal olge eriti ettevaatlik. Kui kurjategija saab aru, et te olete võõramaalane, muutute tema jaoks väga hõlpsaks saagiks. Ärge sõlmige kergemeelselt tutvusi ega minge külla inimesele, kelle kohta teil puuduvad vähimadki andmed. Ärge jooge kunagi ennast nii purju, et te oma käitumise üle kontrolli kaotate! Tugevas alkoholijoobes pole te enam võimeline oma tegusid kriitiliselt hindama ega kallaletungi korral vastupanu osutama. Kodust kaugel tekib paljudel soov mõni armuseiklus läbi elada. Tasuks mõelda ka halvema lõpuga variandile!
7. Kui mõni tundmatu hakkab teiega juttu tegema (raudteejaama einelauas, jaamaperroonil, bussipeatuses) ja muutub väga pealetükkivaks, olge valvas! Kui ta siis veel hakkab huvi tundma teie perekonnaseisu, sõidu sihi ja elukoha kohta, olge ettevaatlik. Uudishimulikul inimesel võivad olla kurjad kavatsused.

Kui teid rünnatakse olukorras, kus te ei saa enesekaitseks midagi ette võtta, siis tehke, mis kallaletungija teilt nõuab, kuid püüdke võimalikult täpselt tema välimus meelde jätta.

* * *

Ma usun lugejat mõistvat, et kurjategija ootamatu rünnaku puhuks pole võimalik mingit universaalset käitumisjuhist anda, kuid kellelegi ei peaks üle jõu käima ettevaatus olukordades, kus kallaletung on väga tõenäoline. Ajalehtedest politseikroonikarubriiki lugedes on raske mõista, miks inimene tõttas keset ööd ust avama või öösel suure rahasummaga väljas jalutas!

©Peter Hagen