„Siis tunnistati mind töövõimetuks … ja määrati gaasitamisele“

Mina, allakirjutanu Kai Feinberg, tõendan siin vande all, et alljärgnev seletus vastab täielikult tõele:

1. Sündisin Oslos, Norras, 23. detsembril 1921, Elias Feinbergi, sündinud 1896 Oslos, Norras, ja Klara Feinbergi, neiuna Oster, sündinud 1885. aastal Oslos, Norras, pojana. Kasvasin üles Oslos, Norras, ja õppisin sel ajal, kui sakslased sisse tungisid, gümnaasiumis Oslos. Sügisel 1941 hakkasin Oslo ülikoolis matemaatikat õppima.
2. Kuna minu õde Lillimor Feinbergi, sündinud 6. juunil 1923 Oslos, ähvardati areteerida juhul, kui mina end areteerida ei lase, siis arreteeriti mind 26. oktoobril 1942. Mind viidi koos ligi 300 teise vangiga Norra koonduslaagrisse Berg ja sealt ligikaudu kuu aega hiljem koos 523 Norra koonduslaagrivangiga, kelle hulgas oli palju igas vanuses naisi ja lapsi, isegi imikuid, aurulaev „Donauga“ Stettini ja sealt kohe rongiga Ošwiecimi.
3. Sel ajal, kui ma olin Norra koonduslaagris Berg, areteeriti minu isa, minu ema, minu õde, minu kasuvend Hansi Reiss ja kõik minu ülejäänud sugulased, onud, tädid, nende pojad jne., ühtekokku ligikaudu 30 isikut ja ma kohtasin neid kõiki laeval. Meid viidi kõiki koos Ošwiecimi.
4. Transport Stettinist Ošwi§cimi kestis kolm päeva ja kolm ööd. Meid transporditi loomavaguneis, ligikaudu 45 isikut, mehed, naised ja lapsed ühes suletud vagunis. Kogu selle kolme päeva ja kolme öö jooksul ei antud meile midagi süüa ega midagi juua, ja oma loomulikku vajadust ei olnud lubatud mujal sooritada kui vagunis. Vagun oli suletud.
5. Kui me Ošwiecimi jõudsime, avati vaguniuksed pärast Stettini esmakordselt ja meid aeti välja. Siis pidime kohe oma varanatukese rullikutele panema ja meile öeldi, et me hiljem selle jälle kätte saame. (Meid kästi kõikidele pakkidele selgelt oma nimi kirjutada.) Pakid veeti minema ja me ei näinud neid enam iialgi.
6. Seejärel pidid kõik uustulnukad viiekaupa rivistuma – mehed ühele ja naised koos lastega teisele poole. Haiged pidid eraldi rivistuma. Seejärel laaditi naised ja lapsed, samuti ka viletsad mehed – kaasa arvatud prillidega mehed või inetu välimusega mehed – veoautodele. Tahtsin veel oma ema ja õega jumalaga jätta, kuid sain otsekohe ühelt SS-laselt jalahoobi ja pidin jälle rivisse tagasi minema. Tol ajal ma veel arvasin, et need veoautodele laaditud inimesed paigutatakse eraldi ja arvasin, et nad sellepärast veoautodele pandi, et nad pärast kolmepäevast sõitu polnud enam suutelised püsti seisma. Üsna varsti kuulsin aga, et kõik need isikud viidi kohe gaasikambrisse ja gaasitati selsamal päeval…
7. Ülejäänud mehed vaatas SS-arst põgusalt üle ning vanemad mehed ja nõrgemad eraldati jällegi tugevamatest. Need töövõimetuks tunnistatud mehed said sama saatuse osaliseks mis naised ja teised töövõimetud, nende seas oli ka minu 15-aastane poolvend.
8. Ülejäänud tööjõulised mehed, nende seas mina, mu isa ja isa kaks venda jäime kokku. Meid pandi vanni, puhastati täidest; juuksed aeti maha, samuti kõik kehal olevad karvad ja seejärel jäeti meid 16 kuni 18 tunniks alasti. Oli väga külm. (2. detsember 1942.) Siis anti meile vangiriided ja puukingad – pärast seda, kui kogu meie riietus ja kingad olid ära võetud, ning vasakule käsivarrele tätoveeriti numbrid. Minu number oli 79108. Minu isa number oli 79109; onude numbrid olid 79110 ja 79111.
9. Alles nüüd – s. t. peaaegu neli päeva hiljem – saime esimest korda süüa, igaüks tükk leiba ja pool liitrit veesuppi. Seejärel määrati mind kohe koos teiste järelejäänud meestega (ligikaudu 300) bunatehasesse tööle. Bunatehasesse jõudmiseks pidime neli kuni viis tundi kõndima. Sinna jõudnud, puhastati meid jälle täidest. Seal pidime kolm nädalat tegema nõndanimetatud karantiinitööd, s. t. pidime niisama rasket tööd tegema nagu teised, kuid teistest bunatehaste töölistest eraldatult.
10. Kolme nädala pärast, 23. detsembril 1942, saadeti mind koos isa ja tema kahe vennaga IV töökomando VI blokki. Meid paigutati Monowice erikoonduslaagrisse. Elamistingimused olid väljakannatamatud. Igas ruumis olid kolmekordsed puunarid, mis asusid üksteise kõrval, ja sinna pidi mahtuma 300 isikut. Oli peaaegu võimatu hingata. Kell 4.30 pidime üles tõusma ja kell 5.15 alustama marssi töökohale. Pärast kolmveerandtunnilist marssi jõudsime töökohale. Esimesel tööpäeval, jõululaupäeval, 24. detsembril 1942, pidime töötama söömata kuni 25. detsembri hommiku kella 3-ni. Meie tööks oli vagunitest raudkangide, tsemendikottide ja raskete ahjude mahalaadimine. Tsemendikotid kaalusid näiteks 50 kilo.
11. 5. jaanuaril 1943 oli minu isa juba niivõrd kurnatud, vedades jooksusammul seesugust 50 kilo raskust kotti, et ta minu silmade ees kokku varises. Ma tahtsin teda aidata, aga üks SS-lane lõi mind kepiga ja tõukas tagasi. Mu isa ei suutnud enam tõusta, kaaslased kandsid ta laagrisse. Mu isa ei olnud nõrgestatud üksnes niisugusest ebainimlikult raskest tööst, vaid ta polnud harjunud tööd tegema ja seetõttu lõid valvurid teda pidevalt. Kõige kõvemini löödi teda viimasel päeval. Haigetebarakis – kuhu minu isa kanti – oli arstiks tšehhi professor ja seetõttu sain ma oma isa veel näha, ta suri minu juuresolekul 7. jaanuaril 1943.
12. Üks minu isa vendadest vigastas töö juures oma käe ja ta gaasitati. Minu isa teine vend suri kaks või kolm nädalat pärast minu isa surma, töö ajal nõrkuse kätte bunatehases.
13. Ma ise pidasin tööl vastu kuni 15. jaanuarini 1943; siis haigestusin kopsupõletikku ja töötasin jälle 15. veebruarist kuni veebruari lõpuni. Siis tunnistati mind töövõimetuks, kuna ma enam käia ei suutnud, ja määrati gaasitamisele. Juhuslikult aga ei tulnud sel päeval bunatehasesse veoautot, mis vedas inimesi gaasikambritesse, ja mind viidi seepärast Ošwiecimi koonduslaagrisse tagasi. Hiljem jäingi Ošwiecimi koonduslaagrisse kuni lõpuni.
14. Ühel veebruaripäeval 1943 pidime, nagu sageli varemgi, pärast töö algust ja pärast töö lõppu mööda marssima paljude sakslaste eest, kes väraval seisid, nende seas oli ka laagrijuhataja Schwarz ja ettevõtte juhataja ja palju kõrgeid Saksa ohvitsere. Need isikud otsustasid silma järgi, keda möödamarssivatest vangidest gaasitamisele saata. Ma ise tean, et sel ajal, kui ma bunatehases töötasin, saadeti sel moel gaasitamisele 800 vangi. Peale selle saadeti bunatehasest iga päev punase ristiga märgitud must auto haigete ja surnud vangidega Ošwiecimi, need kes veel elasid, gaasitati.
15. Aprillis 1943 peksid mind 2 SS-last ja blokiassistent senikaua, kuni arvasid, et ma olen surnud. Mind peksti sellepärast, et olin end peitnud ühe latri alla, sest olin haige ega suutnud enam töötada. Kui ma jälle teadvusele tulin, nägin, et olin visatud keldrisse laibahunniku alla. Üks vang nägi mind ja tõmbas välja.
16. Minu tähelepanekute järgi pidasid need vangid, kes bunatehastesse tööle saadeti, kõige rohkem kaks kuud vastu, siis saadeti nad kas gaasitamisele või, nagu mind, tagasi Ošwiecimi koonduslaagrisse.

Kai Feinberg

Endise vangi Kai Feinbergi vande all antud seletus Nürnbergi Rahvusvahelises Sõjakohtus  (1946)

NB! Loe ka:
Kui palju oli tegelikult natslikul Saksamaal koonduslaagreid?
„Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.”
Mauthauseni koonduslaager
Ošwiecimi (Auschwitzi) koonduslaager
Gaasitamisautod massimõrvavahendina