Radikaalne islam

Viimasel ajal on palju poleemikat tekitanud küsimus selles osas, et kas islam ja Euroopa saavad koos elada? Meie vasakule kalduv poliitiline eliit, meedia ja „arvamusliidrid“ on alustanud meie ühiskonna vastu suuremat infosõda, mille raames sisendavad meile tõde sellest, kuidas erinevus rikastab ning islam olla kindel osa Euroopast. Seda kui palju erinevus „rikastab“, oleme viimaste aastakümnete jooksul juba terves Lääne-Euroopas näinud.

Et moslemite hulgas on pedofiilia, vägistamiste ja muude kuritegude sooritamine tunduvalt rohkem esinev nähtus kui eurooplaste hulgas, on juba ammu selge. Kui palju nende hulgas terroriste on? Saksamaal elav, Göttingeni ülikoolis professori ametit pidav Süüriast pärit, islami suhtes kriitiline moslem Bassam Tibi nentis 2006. aastal, et eriti vägivaldseid moslemeid, kes oleks koheselt valmis piiritut vägivalda kasutama ning ennast õhku laskma, on ühest küljest küll vaid 3–5 %, kuid teisest küljest teeb see arvuliselt 39–65 miljonit inimest üle maailma! Võib ju ennast lohutada mõttega, et iga moslem ei ole terrorist … kuid juhuslikult on iga terrorist ikkagi moslem. Küll aga kuritegevus ei ole moslemite puhul sugugi mitte kõige olulisem probleem, milleks on hoopis nende soovimatus meiega integreeruda, rajada oma paralleelühiskonda, mis meie riigikassat omakorda ka kurnab. Millest see paralleelühiskonna loomise motiiv tingitud on, seda püüan teile nüüd lahti seletada.

Kas terrorism ja soovimatus integreeruda endale uue kodu andnud ühiskonnaga on islamis juhuslik, või on see seotud ka nende religiooniga? Koraani keskne termin, mis esineb seal 41 korda, on džihaad – mida see tähendab? Džihaadi terviklik käsitlus oleks väga pikk teema, kuid 1940. aastatel välja antud suurim inglisekeelne entsüklopeedia (Encyclopedia Americana) ütleb, et džihaad on muhameedlaste poolt peetud ususõda mitte-moslemite vastu (Vt The Americana, 1944, 16. kd, lk 146.). TÜ islamiteadlase Üllar Petersoni hinnangul kinnitavad seda asjaolu ka kõik islami algallikad. 1960. aastatest algas pihta aga hiiliv poliitkorrektsus, mis muutis islami käsitlemise ebakorrektseks, mille kohaselt ei olegi džihaad üldse meile vaenulik . Selliselt on tänaseks meie „arvamusliidrite“ poolt sujuvalt prügikasti visatud islami viimase 1400-aasta pärand ning asendatud see mitte kedagi solvava, kuid samas ka mitte midagi ütleva käsitlusega nn. moderniseerunud islamist. Mure on aga selles, et selle islami teooria on vastu võtnud ainult meie „arvamusliidrid“, islami maailmas endas pole see veel tunnustust leidnud. Tõsiusksed moslemid lähtuvad endiselt džihaadi juriidlis-poliitilisest tähendusest, mis näeb ette pingutust Allahi teel, et teha teda võidukaks maailma üle . Džihaad on moslemite – mitte ainult islamistide vaid kõigi moslemite – pingutus islami levitamisel üle maailma, eesmärgiga luua universaal-šariaadi-islami-riik.
Džihaad on viie personaalse usualuse kõrval kuues, mitteametlik usualus. Küll aga mitte kõik moslemid ei pea džihaadist osa võtma. Piisab, kui džihaadi teostamiseks on koos kriitiline arv mudžahiide selle edukaks läbiviimiseks. Samas on kõik islami õpetlased ühel nõul, et džihaad on iga muslimi, sh. ka naiste ja laste, personaalne kohustus vaenlase rünnaku puhul. Küll aga kuskil ei ole defineeritud, mis asi on vaenlase rünnak ning kindlasti ei piirdu see käsitlus vaid otsese, füüsilise rünnakuga. Mitmed islami organisatsioonid on välja kuulutanud tingimusteta ususõja ning fatwa kogu lääne, kristliku tsivilisatsiooni vastu. Seda sõltumata asjaolust, kas konkreetne riik ning selle inimesed on neid rünnanud, mida keegi ilmselgelt ju pole teinud. Asi on selles, et muslimid tajuvad rünnakuna kõike, mis eirab islami väärtusi, mida euroopalik eluviis teeb.
Kellel on kohustus džihaadist osa võtta? Džihaadi kohustus on täidetud islami kogukonna poolt, kui mingi osa rahvast selle täide viib, vabastades teised sellest kohustusest. Siin esineb džihaaditeooria peamisi tehnilisi termineid fard kifa ̄yah – kogukondliku iseloomuga kohustus, mille kohaselt džihaadikohustus on täidetud kõigi muslimite poolt juhul, kui džihaadi viib täide selle edukaks toimimiseks vajalik rühm muslimeid. Küll aga ülejäänud muslimid, kes meie vasakpopulistide hinnangul „ei ole sellised“, on ka tegelikult sellised sest nad elavad tegijatele kaasa ning aitavad neid moraalselt ja materiaalselt igal võimalusel.

Klassikalise džihaaditeooria kohaselt kehtib uskmatute vastu permanentne sõjaseisukord. Enamus džihaaditeoreetikuid nõustub, et enne džihaadi väljakuulutamist tuleb vastasele anda võimalus islamisse astumiseks, kuid samas on jõutud juba ka üksmeelele, et praeguseks on islamist kõik inimesed maailmas kuulnud ning vahetult enne sõjalisi aktsioone pole kutset islamisse enam korrata vaja.
Kas Koraan on vägivaldne raamat? Meie „arvamusliidrite“ jaoks mitte, sest nemad ju teavad, et Koraani ajaat 2.256 ütleb selgelt: „Pole sundi usus“. Küll aga tõsiseltvõetavad islami teadlased võivad lõputult imestada nende tänapäevaste islamiapoloogide üle, kes ennast nii islami asjatundjatest kui moslemitest ise targemaks peavad ja mingit propagandistlikku koraani-tolerantsi-teadust arendavad, vaikides tühistamise põhimõttest. Koraani puhul tuleb arvestada, et suhtumine teiseusulistesse teeb läbi arengu sõbralikkusest prohvet Muhamedi tegevuse algusperioodil Mekas (610–622) nende vastu sõjakuulutamiseni tema prohvetikarjääri lõpus . Koraani kronoloogiliselt viimased ilmutused (peamiselt suurad 5, 9 jt) on määrava tähtsusega suhtumises mittemuslimitesse, sest Koraani seletanud islamiõpetlaste sõnul tühistavad hilisemad ilmutused varasema „mõõduka islami“ seisukohad ja asendavad need uute põhimõtetega. Ja nendes uuemates põhimõtetes pole enam sallivust, on vaid surm apostaatidele ning armutu džihaadi ellu viimine. Osad islami õpetlased esindavad lausa seisukohta, et ajaadi 2.256 lausungit „pole sundi usus“ polegi mõtet vaadelda tühistamistemaatika raames, sest see kehtib vaid islamile alluvate teiseusuliste (dhimmide) kohta.
Islami teadlased toovad rangelt esile, et tühistamise ja asendamise (ar. k. al-na ̄sikh wa al-mansu ̄kh, lühendatuna naskh) põhimõtte tundmine on möödapääsmatu Koraani käsitlemisel, sest vaid nii saab selgitada asjaolu, miks Koraan eri kohtades ühte ja sama asja kiidab, lubab või keelab (näiteks vein ) või esitab diametraalselt erinevaid seisukohti (näiteks uskmatute, juutide, kristlaste kohta). Küll aga Koraani lõpuosas, suuras nr. 9. on antud käsk võidelda kõigi mittemuslimitega seni, kuni nood kas võtavad vastu islami või tunnistavad muslimite ülemvõimu. Sõda islamile allumatute uskmatute vastu muutub nüüd islamikogukonna kohustuslikuks ettevõtmiseks.
Küll aga see sõda ei ole üldsegi mitte ainult füüsiline, vaid selleks kasutatakse ka kõiki muid meetmeid: nagu vaimne sõjapidamine ning invasioon abivajavate pagulasmasside näol. Praegu toimuvat võib vaadelda kui islami kolmandat pealetungi lainet Euroopale. Kuna islam oma mahajäämuse tõttu teaduses ja tööstust füüsilises mõttes praegu võimeline sõdima ei ole, tehakse seda pagulustööstuse näol ning infosõja patareidega, mille mürskudeks on vaimsed konstruktsioonid „rassism“ ja „natsism“. Omaette probleemiks on kujunenud see, et islamistide džihaadi armeega on selles sõjas liitunud ka suur hulk Euroopa vasakradikaale, kes on valmis selle nimel, et ennast „euroopalike väärtuste“ kaitsjana esile tuua, oma ühiskonna hävitama. Sisuliselt on need omaaegsete karistuspataljonide vaimsed järeltulijaid.
Küll aga siirdudes nüüd edasi islami olemusega, teeme nende maailmakäsitlusega veel natukene täpsemalt tutvust. Ei ole võimalik olla muslim ehk Allahi tahtele allaheitnu, olemata seejuures mudžahiid – usu nimel pingutaja. Siinkohal on paslik ka esile tuua terminite islam ja muslim konkreetsed tähendused: islam tähendab araabia keeles „enda allaheitmine Jumalale“ ning muslim: „see, kes ennast alla on heitnud“. Klassikalise islami džihaadi kontseptsioon on lahutamatult seotud riigikontseptsiooniga ning selle aluseks on eeldus, et islam on universaalne usk, mille eesmärk on viia inimkond tagasi õigele teele. Islam peab hõlmama kogu universumit, ja kui vaja, siis peab see hõlmamine toimuma jõudu kasutades.

See tõe kuulutamine toimub pingutuse e. džihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad – muslimid – heidavad alla, st. islamistavad, tõe kuulutamise ja õigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dār al-harb – sõjatallermaa) muutmine dār al-islāmiks (islami ala) toimub islamis pingutuse – džihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid.
Selle universaalriigi eesmärk on viia ellu šariaati – jumalikku seadust, ning iga inimese eesmärk maapealses elus on selle šariaadi täitmine. Šariaat seisab kogukondlike huvide eest, üksikindiviidi kaitseb ta vaid niipalju, kui selline teguviis ühildub kogukondlike, st. islami huvidega. Iga muslim kannab endas islami kollektiivset eesmärki: maailm islamiseerida. Ja seda viivad ellu ka sõbralikud muslimid – nad kõik kummardavad sama prohvetit, kasutavad sama Koraani ja sama mošeed, ka need, „kes ei ole sellised“. Islam ja radikaalne islam on omavahel niivõrd läbi põimunud, et nende eristamine ei olegi võimalik, sest mõlemal on üks eesmärk – šariaadil põhinev universaalriik – seega „sõbralik“ islam toetab alati radikaalset islamit.
Siit edasi jõuame kõige suurema probleemini, miks islam Euroopasse ei sobi: islam on kollektiivne kultuur, mis on vastand meie Euroopa individuaalsele hoiakule. Kui lääneliku käsitluse järgi kehtib Maslow’ püramiid, mille tippu kroonivad tunnustamisvajadus ning eneseteostus, siis moslemite kui kollektivistide puhul Maslow’ püramiid ei kehti. Islami kui kollektiivse kultuurivormi puhul langeb tunnustusvajadus ära ning eneseteostus avaldub hoopis ühiskondlikke hüvesid arendades . Islamis on inimese individuaalne mina-pilt kaotatud ning asendatud kollektiivse pildiga grupist, kelle esindaja ja liige ta on. Seega eneseteostus ei lähtu mitte enda huvidest ja soovidest vaid referentgrupist, kelle huve ta esindama peab. Selliselt on välja kujunenud pime käsutäitjate ühiskond, kus indiviidile on pandud kindel roll oma kollektiivse identiteedi eest seismisel, mingi kindel ülesanne, mille täitmisest ta kunagi ei väsi – antud juhul on see džihaad Euroopa vastu, mille käigus luuakse meie ühiskonna sisse paralleelne islami ühiskond, mis pikemas perspektiivis meie ühiskonna alla neelama peaks.

Georg Kirsberg, juuni 2016

 Vt ka internetis: List of Islamic Terror Attacks (al 2001. aastast)

NB! Loe ka:
Islami umbsõlmed
Islamiterrorismi lätted
Euroopa hiinastamine ja islamiseerimine jätkuvad täistuuridel
Unustatud ajalugu: islami invasioon Alpidesse
Islam on tuhat aastat kristlusega sõjajalal olnud
Miks islamimaailm ei arene
Islami pealetung