Kümme käsku, millest Wehrmachti sõdurid pidid sõdimisel kinni pidama
Käsud olid järgmised:
1) Saksa sõdur võitleb rüütellikult oma rahva võidu eest. Julmused ja asjatud hävitamised ei ole temale väärilised.
2) Võitleja peab kandma mundrit või ta peab olema varustatud eriti sisseseatud kaugelenähtava märgiga. Võitlemine tsiviilriietuses ilma sellise märgita on keelatud.
3) Ei tohi surmata ühtki vastast, kes alistub, ka mitte mässulist ega salakuulajat. Viimased saavad oma õiglase karistuse kohtu poolt.
4) Sõjavange ei tohi halvasti ega haavavalt kohelda. Relvad, plaanid ja märkmed tuleb neilt ära võtta. Peale selle ei tohi neilt midagi ära võtta.
5) Dum-dum-kuulid on keelatud. Tavalisi kuule ei tohi dum-dum-kuulideks ümber muuta.
6) Punane Rist on puutumatu. Haavatud vastaseid tuleb inimlikult kohelda. Sanitaarpersonali ja välivaimulikke ei tohi takistada nende tegevuses.
7) Tsiviilelanikud on puutumata. Sõdur ei tohi rüüstata ega tahtlikult hävitada. Eriti tuleb silmas pidada ajaloolisi mälestussambaid ja hooneid, mis on jumalateenistuste, kunsti, teaduse või mõne muu heategeva otstarbe käsutuses.
8) Neutraalset territooriumi ei tohi sõjategevusse tõmmata sellele astumisega või sellest ülelendamisega, ega ka tulistamisega.
9) Kui Saksa sõdur satub vangi, siis ta peab pärimistele teatama oma nime ja auastme. Ent ühelgi tingimusel ta ei tohi midagi avaldada oma kuuluvuse kohta väeossa ega sõjaliste, poliitiliste ja majanduslike olukordade kohta Saksa poolel. Ei lubadustega ega ähvardustega ta ei tohi lasta end selleni viia.
10) Vastupidine käitumine eelpoololevaile käskudele teenistusasjus on karistatav. Tuleb teatada kõigist vaenlase eksimusist põhimõtete vastu, mis sisalduvad esimeses kaheksas punktis. Kättemaksuabinõusid on lubatud tarvitusele võtta ainult kõrgema väejuhatuse käsul.
Tolleaegne „Börsenzeitung” toonitas nende käskude kohta, et Saksa sõdur on võidelnud rüütellikult ka Poolas, mida on tunnustanud erapooletud vaatlejad ja isegi vangi langenud Poola ohvitserid.
„Meie Maa”, 29. September 1939, nr. 147, lk. 2
Siinkohal väike ääremärkus: Jutud selle kohta, et inimsusevastastes kuritegudes olid süüdi vaid SS-i eriüksused ja eliitväeosa Waffen-SS-i ja Wehrmachti käed olid puhtad, on täielik jama. On säilinud piisavalt fotosid (neid on avaldanud isegi saksa ajakiri „Der Spiegel”) , kus on näha, et karistusoperatsioonides ja pantvangide mahalaskmises osalesid Wehrmachti sõdurid. Paljud fotod on aga kadreeritud või retušeeritud nii, et Wehrmachti sõdureid pole fotodel näha. Kuid vahetult pärast Teist maailmasõda hakkasid Saksa LV ajaloolased suure agarusega Wehrmachti puhtaks pesema, üritades tõestada, et Saksa sõdurid ei olnud sadistlikud mõrvarid. Paraku see nii ei olnud!
* * *
Kuna ideoloogiline taust, millel Hitleri sõjavägi arenes, oli natsionaalsotsialism ja sellest lähtuvad põhimõtted, oli ohvitseride ja sõdurite distsipliinikoodeks enneolematul määral politiseeritud, nagu natside paljud moraaliprintsiibid. Paljud sakslased ei pruukinud selle tagajärgi omal ajal mõista, kuid Hitleri ja natsismi vaimustunud omaksvõtmine andis tulemuseks armee, mille distsiplinaarsüsteem võis jääda robustseks, kuid üldiselt leebeks vaid niikaua, kui lahingud kulgesid edukalt. Kohe, kui kogeti esimesi olulisi kaotusi idarindel, eelkõige Stalingradis 1943. aasta alguses, hakkas sõjaväeline distsipliin lahutamatult läbi põimuma hirmu, natsliku ideoloogia äärmuste, karmide karistuste ja tsiviilelanikkonna jõhkra kohtlemisega okupeeritud maades.
Enne operatsiooni Barbarossa oli distsipliin kindel, sageli füüsiliselt robustne, kuid üldiselt õiglane, nagu see oli olnud Saksa sõjaväes peaaegu kaks sajandit. Samuti kohtles armee enamasti korrektselt tsiviilelanike ja vaenlase sõjavange, kuigi juba 1939. aasta alguses täheldati okupeeritud Poolas võiduka väe distsipliinirikkumisi. 12. jalaväediviisist, mis oli üks paljudest Poolas sõdinud diviisidest, teatati septembris 17 sõjakohtusse jõudnud juhtumist, oktoobris oli neid 32, novembris 63 ning 1940. aasta detsembris ja jaanuaris keskmiselt 50.
1940. aastal sõjas Prantsusmaa ja Madalmaade vastu esines juhtumeid, kus koheldi halvasti sõjavange ja mitu korda hukati Prantsuse sõjavange. 7. juunil lasid ilmselt 5. soomusdiviisi sõdurid Le Quesnoy lähedal maha hulga Prantsuse 53. koloniaal-jalaväerügemendi sõdureid, kes olid pärast Airaines’i piirkonna kangelaslikku kaitsmist alistunud. Samasuguseid tegusid panid 5. juunil toime Rommeli 7. soomusdiviisi sõdurid Le Quesnoy kaitsjate vastu. Rommel ütles oma ettekandes, et „kõik vaenlase sõdurid pühiti teelt või sunniti taanduma”. Samal ajal märkis ta halvakspanevalt (kuid eelöeldu valguses veidi vastuoluliselt), et „paljud vangivõetud olid lootusetult purjus”.
Väärib tähelepanu, et kõik Prantsuse koloniaalväe sõdurid, kes neis lahingutes osalesid ja pärast õnnetuseks vangi langesid, olid mustanahalised. Varsti pärast seda, 17. juunil, hukkas 1. soomusdiviis Montbeliard’i lähedal Sainte-Suzanne’is 61. regionaalrügemendi seitse alistunud sõdurit ja 19. juunil lasid 6. soomusdiviisi sõdurid Epinalist põhja pool Dounoux’s maha 55. kuulipilduritepataljoni kümme meest. Epinali piirkonnas lasid 198. jalaväediviisi sõdurid 20. juunil kohe pärast allaandmist maha hulga Domptaili kindluse 146. jalaväerügemendi mehi. Mõnel juhul püüdis armee selliseid kollektiivseid hukkamisi õigustada, väites, et Prantsuse sõdurid olid kasutanud keelatud laskemoona (dumdumkuule).
Saksa väejuhtide nördimus, et nende edasitungi takistatakse, koos sageli üsna märkimisväärsete kaotustega, mida tekitasid sakslastele Põhja-Aafrika päritolu mustanahalised sõdurid, keda natsid pidasid rassiliselt alamateks, kahtlemata provotseerisid mõningaid Saksa ohvitsere 1940. aasta sõjas äärmuslikele tegudele ja liialdustele. Sõja jätkudes polnud selline käitumine armees kuigi laialt levinud ega ka võrreldav metsikustega, mida pani tsiviilelanikkonna ja sõjavangide kallal toime SS. Kuid armee ei pääse süüdistustest Genfi konventsiooni mitmete sätete rikkumise eest lahinguväljal ega karistusaktsioonide eest tsiviilelanike ja partisanide vastu okupeeritud territooriumidel.
Armee sõdis kõrvuti SS-i ja SD üksustega, kelle suhtumist sõtta natsistlik valitsus kogu südamest heaks kiitis ning keda kannustas ideoloogia ja poliitika, mis avalikult õhutas neid hävitama juute ning teisi rassiliselt ja etniliselt ebasoovitavaid rahvusrühmi ja mitte hoolima tsiviilelanikest. Seetõttu teadis armee hästi, mis toimus pärast Poola sõda, ning 25. oktoobril 1939 avaldas kindralfeldmarssal von Brauchitsch käskkirja, mis keelas otseselt „igasuguse kriitika riigi juhtkonna abinõude kohta” (viidates SS-i tegevusele okupeeritud territooriumil) ning kutsus üles neist asjadest „rangelt, vaikima ja hoiduma kuulujuttude levitamisest”.
Maaväele (kuid eelkõige kindralstaabile ja ohvitserkonnale) anti kohe sõja alguses kaks võimalust. Natside äärmuslikke tegusid hukka mõistes oleks nad võinud järgida oma südametunnistuse häält ja tsiviilühiskonna norme koos endise keiserliku sõjaväe parimate traditsioonidega. Kuid seda tehes oleks mindud otseselt vastuollu füürerile antud kuulekus vandega. Teise võimalusena võis armee olla lihtsalt vait ja andestada kõik, mis tehti Saksamaa nimel. Valiti see võimalus ja seepärast jäi armee tervikuna süüdi osaluses paljudes aastatel 1939–1945 sooritatud sõjakuritegudes. Seda vaatamata asjaolule, et paljud üksused, kes teenisid vaid Aafrika korpuse koosseisus või kel õnnestus pääseda teenistusest idarindel, polnud selliste kuritegudega otseselt seotud. Sõdurivannet peeti pühaks ning sel oli Saksa ohvitseri ja sõduri üle absoluutne võim. Samal ajal andis see väga mugava tegutsemisloogika panna toime mõeldamatuid ja õigustada südametuid tegusid, mis olid räigelt ebainimlikud ja ebaseaduslikud. Nürnbergis ja mujal pärast 1945. aastat toimunud kohtuprotsessidel tulid kaitsjad pidevalt välja argumendiga, et sõjaväelane oli seotud oma vandega ja seetõttu sunnitud ükskõik mis juhul täitma oma kõrgeima ülemuse (kelleks oli Hitler ise) käske. Liitlaste sõjatribunalid lükkasid need argumendid tavaliselt tagasi.
Hea näide ebaseaduslikkuse legaliseerimisest, mis näitas natsionaalsotsialistliku ideoloogia mõju ammu aktsepteeritud sõjaseadustele, oli nn komissaride dekreet (Kommissarerlass), mille Hitler avaldas 1941. aasta märtsis. See käsk anti enne kallaletungi Nõukogude Liidule. Sellega legitimeeriti osa Punaarmee sõdurite kohapeal hukkamine ning näidati, missugust suhtumist füürer Wehrmachtilt Venemaal nõuab. Dekreedis oli öeldud: „Sõda Venemaa vastu ei saa pidada rüütellikul viisil. See on erinevate ideoloogiate ja rasside võitlus, mida tuleb võidelda enneolematu halastamatuse ja karmusega. Kõik ohvitserid peavad vabanema vanamoodsatest arusaamadest. Ma tean, et sellise sõja pidamise vajalikkus käib teie kindralitele üle mõistuse, kuid pean rõhutama, et minu käske tuleb hädaldamata täita. Komissaride mõtteviis on otseselt natsionaalsotsialismi vastane. Seepärast tuleb nad kõrvaldada. Iga sõdur, kes rikub rahvusvahelisi seadusi, saab andeks. Venemaa ei osalenud Haagi konventsiooni koostamisel ja seepärast pole tal selle alusel mingeid õigusi.”
Seda dekreeti ja sellesarnaseid poliitilisi avaldusi toetasid paljud 1941. aasta propagandaväljaanded, mis olid mõeldud peamiselt Venemaal sõdivatele lihtsõduritele. üks selline oli „Informatsioon sõjaväele” „Mitteilungen für die Truppe”, millest üks väljavõte kõlab nii: „Igaüks, kes on kunagi punasele komissarile näkku vaadanud, teab, millised bolševikud on. … Me solvaksime loomi, kui nimetaksime neid mehi, kes on enamasti juudid, elajateks. Nad on saatanliku ja hullumeelse vihkamise kehastus. Nende komissaride välimuses ilmutab end alaminimeste mäss õilsavereliste vastu.”
Selliseid ässitavaid publikatsioone levitati laialdaselt ning nende ametlikkus tegi nad õigustamatult, kuid vastuvaidlematult usutavaks.
Selliste selgete karmisõnaliste politiseeritud juhtnööride ja ülemjuhatuse leppimise tõttu nendega polnud üldse üllatav, et Barbarossast sai halastamatult jõhker operatsioon ning abinõud, mida idarindel vajati sõdurite distsipliini hoidmiseks, muutusid üha karmimaks ja brutaalsemaks. Võib-olla kõige kõnekama pildi distsipliini karmistamisest Hitleri armees annab võrdlus keiserliku sõjaväe distsipliiniga Esimese maailmasõja ajal. Aastatel 1914–1918 hukati Saksamaal 48 sõdurit. Aastatel 1939–1945 aga hukkasid sakslased 13 000–15 000 meest, kaasa arvatud need, kelle hukkasid allohvitserid ilma ametliku kohtupidamiseta. Neist hukatuist jagunuks terveks jalaväediviisiks.
Hukatute suur arv Hitleri armees ei näidanud aga laialt levinud kuritegevust, vaid sõjakohtu politiseerimist, mille tulemusel sellised õigusrikkumised nagu deserteerimine ja enesevigastamine (et sõjaväeteenistusest hoiduda) liigitati riigireetmise ja õõnestustöö alla, mis tõid automaatselt kaasa surmanuhtluse. Taandumine ilma käsuta, valvepostilt lahkumine, vahikorras magamine, argpükslikkus, teenistusse hilinemine, vaenlasele alistumine, suitsetamine partisanide rünnaku ajal – need on vaid mõned üleastumised, mille eest sõdur idarindel hukati või sai pikaajalise vanglakaristuse. Alates 1939. aasta septembrist kuni 1945. aasta aprillini hukati igal sõjakuul vähemalt 100 sõdurit õõnestustöö ja 100 sõdurit deserteerimise eest. Viimastel sõja-aastatel moodustati feldjäägriüksused (Feldjägerkommando), mis mehitati ohvitseride, allohvitseride ja sõduritega, kellel olid suured lahingukogemused. Feldjäägrite ülesanne oli hoida distsipliini nagu välisandarmeeriagi, kuid tema ülesanded olid spetsiifilisemad. Ta vahistas marodööre ja desertööre ning sundis tagalaüksusi kriitilise olukorra puhul lahingusse. Kuid jäägrid olid volitatud ka mõistma välikohut süüdimõistetute karistusi täide viima.
1939. aasta detsembriks oli sõjakohut mõistetud 12 853 sõjaväelase üle, 1944. aasta oktoobriks aga 44 995 sõjaväelase üle. Paljusid süüdimõistetuid ei hukatud, vaid saadeti vangi või sunnitööle. 1939. aasta augustist kuni 1944. aasta keskpaigani läks rohkem kui aastaks vangi 84 346 sõdurit ja 320 042 said lühema vanglakaristuse. Tuhanded sõdurid, kes mõisteti süüdi väiksemate sõjaväeliste kuritegude eest, saadeti trahvipataljoni, kus nad võisid lahingus oma süü lunastada. Neid üksusi ei peetud säästmisväärseks, nii et neisse määramine tähendas tegelikult surmanuhtlust.
Et suurendada hukkamiste distsiplineerivat mõju ja seostada neid sõjaväelise aumõistega, võeti vähemalt kuueteistkümnelt mehelt, kes 18. jalaväediviisis 1941. aasta juunist kuni 1943. aasta juunini deserteerimise või enesevigastamise eest hukati, postuumselt nende kodanikuõigused, mis tähendas, et perekonnad ei saanud taotleda nende eest pensioni. Viimastel sõja-aastatel maeti desertööre väljapoole sõjaväekalmistut ja ilma sõjaväeliste auavaldusteta. Nende hauda jäi tähistama vaid silt nime ning sünni- ja surmakuupäevaga. Hirm perekonnale osaks saavate repressioonide ees oli arvestatav. Selle tõttu lasi üks eluga venelaste juurde jõudnud desertöör teel maha kolm teda näinud Saksa tunnimeest, et nad ei saaks tema üle jooksmisest ette kanda.
Kohapeal mahalaskmine ilma kohtuta sanktsioneeriti ametlikult 1943. aasta veebruaris, et tõkestada individuaalset või rühmaviisilist deserteerimist ja taandumist. Hitler käskis: „Iga juhtiv ohvitser ja allohvitser või erakorralises olukorras lihtsalt iga vapper mees täidab käsku vajaduse korral relva jõul ning avab allumatuse korral kohe tule. See pole ainult tema õigus, vaid ka kohus.” Samal suvel nõudis 18. soomusdiviisi ülem, et „ohvitserid kasutaksid meeste vastu, kes tekitavad paanikat ja jätavad kamraadid hätta, halastamatult kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, kaasa arvatud relvi”. Ühel juhul, kui seitse sõdurit üritasid deserteerida, lasid ohvitserid neli meest maha, enne kui nad venelaste positsioonideni jõudsid. Teisel korral tapeti deserteerimiskatsel viis sõdurit. Isegi eliitüksustes polnud deserteerimine haruldane ning 1942. aasta teisel poolel mõisteti diviisis Grossdeutschland surma seitse meest ja veel ühtteistkümmet süüdistati deserteerimises ja tõenäoliselt nad hukati. Tähendusrikas on see, et kõik need näited olid seotud idarindega, kus sõdurid teadsid väga hästi, millised koledad tingimused valitsevad Nõukogude Liidu vangilaagrites ja et Punaarmee sõdurid lasevad tihti paljud sakslased vangivõtmisel maha. Kuid kui algas teine sõja-aasta Venemaal, olid nad siiski valmis riskima, et pääseda väljakannatamatult rõhuvast ja hirmsast elust Saksa armeeüksustes.
Tähelepanuväärne on see, et läänes ja Põhja-Aafrikas puutus armee kokku vaid väheste distsiplinaarküsimustega. Natsionaalsotsialismi ideoloogiline mõju ning sellest tulenev ristisõda Nõukogude Liidu vastu tegid sõdimise idarindel palju jõhkramaks ja politiseeritumaks kui läänes. Samal ajal kui sõjaväelaste kuriteod – kaasa arvatud tapmine, vägistamine, röövimine ja piinamine – tsiviilelanike vastu jäid Poolas ja Venemaal, aga ka Balkanil suures osas karistamata, karistati kuritegusid, mis võisid sõjalist tõhusust kahjustada, äärmise valjusega.
Lääne- rinde operatsioonides aga karistati sõdureid, kes panid toime mõrvu, vägistamisi, röövimisi või muid kuritegusid tsiviilelanike vastu – ametlikud kättemaksuaktid välja arvatud – kohase rangusega. Sellel sõjatandril oleksid need teod heitnud sõjaväele halba valgust, kui neisse poleks suhtutud rangelt. Kuid sõja tohutu ulatuse tõttu idarindel sai sellest peagi Hitleri armee peamine sõjatanner ja sellena proovikivi, millega ajalugu on hinnanud Wehrmachti võitlusvõimet koos käitumise ja distsipliiniga.
Natsionaalsotsialismi peamise tagajärjena legaliseeriti Hitleri kallaletungiga Nõukogude Liidule selge sõnaga ja endastmõistetavalt relvajõudude pärastised aktsioonid tsiviilelanikkonna vastu okupeeritud territooriumil. Kui sõjaõnn pöördus Saksamaa vastu, mõjutas Saksa sõdurite selline ametlikult heakskiidetud käitumine kahtlemata ka Nõukogude Liidu käitumist sõjas ja seda kasutati sageli ära äärmuslike aktsioonide õigustamiseks. Punaarmee viimaste lahingute ajal Saksamaal 1945. aastal pandi ohjeldamatu sooviga vaenlasele kätte maksta Saksa tsiviilelanikkonna kallal toime jõhkraid vägivallategusid.
Kuid Hitleri armee ohvitseridele ja sõduritele oli operatsioon Barbarossa ning kõik sellele järgnev suur tragöödia, mis häbistas neid seetõttu, et nad jäid ükskõik mis olukorras ustavaks oma sõdurivandele ning allusid füürerile, kelle poliitilistel ambitsioonidel ja natsionaalsotsialistlikul ideoloogial polnud vähimatki seost põhimõtete, sõjaväeliste traditsioonide ja aumõistega, mis olid Preisi ja Saksa relvajõududele varem nii hea maine andnud.
* * *
Saksa okupandid asutasid sõja ajal Eestis Kuremäe kloostri lähedale juudi vangilaagri. Sakslased piinasid juute hirmsasti, sundides neid ehitama kitsarööpmelist raudteed Ahtmest Jaama külani. Nälja tõttu olid paljud juudid haiged ega suutnud enam töötada. Siis tapsid sakslased nad püssipäraga ja põletasid lõkkel. Mõned visati veel elusana tulle. See tuli hõõgus terved päevad läbi, sakslased heitsid sellesse inimlõkkesse aina puid juurde. Hais oli jube. Sageli roomasid kõrbenud inimesed veel lõkkest välja. See oli õudne … Juudi vangid pidid ise sakslaste käsul teisi juute lõkkesse tagasi heitma.“
Siinkohal jääb üle küsida, kas on Euroopas olemas veel julmemat inimest kui sakslane? Kui vaid meenutada kõiki neid ilgeid massimõrvu koonduslaagrites, pantvangide hukkamisi külades, elusate inimeste põletamisi kinnistes hoonetes jne, siis pole üldse üllatav, miks maniakaalne Hitler leidis nii palju mõttekaaslasi, käsutäitjaid ja kaasajooksjaid. Siinkohal veel üks huvitav seik. Kui Varssavi lepinguosaliste riikde väeüksused (ainult Rumeenia keeldus selles aktsioonis osalemast) tungisid ööl vastu 21. augustit 1968 Tšehhoslovakkiasse, siis kõige suuremat julmust näitasid üles „sõbraliku” Saksa DV sõdurid. Kui näiteks kusagilt hoonest heideti Saksa tanki pihta süütepudel, siis andis tanki meeskond viivitamatult hoone pihta tuld, mõtlemata sellele, et surma oleksid võinud saada ka inimesed, kes rünnakus ei osalenud.
Peter Hagen
