Türgi teleseriaali „Sajandi armastus“ ajaloolised tagamaad
KANAL 2 näidatud näiliselt lõpmatus Türgi teleseriaalis „Sajandi armastus“ on põhitegevuseks intriigid, intriigid ja veel kord intriigid, sekka pisut ka kägistamis- ja mürgitamiskatseid. Kindlasti huvitab paljusid televaatajaid, mis neist tegelastest tegelikult sai. Mõne sõnaga seriaali ajaloolistest tagamaadest.
Sultan Süleyman Toreda pikk valitsemisaeg (1520–66) oli sultanivõimu hiilguse kõrghetk. Osmanite Impeerium oli tollal tohutu suur riik. Paljud eri rassist, rahvusest ja usust inimesed elasid rahulikult koos. Hiiglaslikud majanduslikud ressursid võimaldasid hoida alal äärmiselt tõhusat sõjaväestruktuuri ning kunstide helde soosimine lõi viljaka pinnase loomingule ja väärtuslike monumentide ehitamisele.
Süleymanil oli palju silmapaistvaid omadusi, nagu ajaloolased on tunnistanud. Ta säilitas gazi’de sõjakad traditsioonid, olles ühtlasi ka nutikas riigimees ja tark haldaja. Oma poliitikas pööras ta sotsiaalsetele ja isiklikele suhetele ning võimumehhanismidele sama suurt tähelepanu kui haldusreformidele. Tugeva, kuid õiglase monarhina ja kõige armastatuma osmani sultanina kogus ta enda ümber rühma inimesi, kes tema otsuseid suuresti mõjutasid. Nendeks olid tema ema Hafsa, naine Hürrem (Roxelana, fotol üleval), tütar Mihrimah, suurvesiir Ibrahim ja veneetslane Alvise Gritti, kes kõik olid talle hinnatud nõuandjateks.
Ehkki Süleymanil oli palju soosikuid, sealhulgas Gülbahar (1499–1581), troonipärija Mustafa ema, sai talle kõige lähedasemaks Roxelana. See pigem veetlev kui kaunis orjatar suutis kindlustada oma liidu noore sultaniga, sünnitades talle kümne aasta jooksul kuus last. Vanim nendest oli Mehmet, liberaalne ja inimsõbralik prints, kes suri noorelt. Ta oli isa soosik ja väga armastatud oma alamate poolt. Leinates poja surma, laskis Süleyman suure hulga orje vabaks. Siis oli Mihrimah, õnnelikuna sündinud naine, keda armastasid piiritult nii ema kui ka isa. Abdullah suri mõni kuu päras sündimist. Tulevane sultan Selim sündis 1524. aastal. Ta oli julm ja vägivaldne, veinikire ori. Beyazit oli rahulik poiss, venna Selimi täielik vastand. Kaasaegsed vaatlejad nägid temas oma poolvenna Mustafa toetajat. Viimane poeg, kes sündis 1531. aastal, oli reibas, elav ja irooniline Cihangir, kes ei olnud kunagi üheski valitsusametis, kuna tal oli füüsiline puue, kuid ta elas väga heas läbisaamises oma isaga.
Ehkki Süleyman oli võimekas riigimees, kaldus ta liiga palju tuginema vähestele soosikutele. Esimene nendest oli Ibrahim Pasha, kes valiti suurvesiiriks 1523. aastal. Ta oli ori, kes püüti Pargast ja kasvatati üles palees. Sultanile oli ta usaldusväärne sõber ja ta oli esimene mees devsirme süsteemist, kes valiti sellisesse kõrgesse ametisse. Roxelana kiitis tema määramise heaks, sest just tänu Ibrahimi nõuandele oli ebasoosingusse langenud senine suurvesiir Piri Mehmet, türgi aristokraat. Kõrge amet andis Ibrahimile võimu, rikkuse ja abielu sultani õe printsess Haticega. Seda tähistati suure hiilgusega ja see oli eksorja elutee haripunkt. Ibrahimi ja Roxelana liit sünnitas paleefraktsiooni, kuhu kuulus ka Alvise Gritti, Veneetsia doodži Andrea Gritti poeg. Ta oli sündinud Istanbulis ja tema ema oli türklanna või kreeklanna. Ibrahim Pasha eestkoste all sai Alvise Gritti Süleymani nõunikuks Euroopa asjades ja Ungari Kuningriigi varahoidjaks. Devsirme fraktsioon kontrollis impeeriumi sõlmpunkte ja 1530. aastaks oli ta saanud märgatava võimu. Ibrahim oli Süleymani alter ego, Gritti kõikide Euroopa alade ülevaataja ning asendamatu vahendaja kristliku ja uskmatu maailma vahel. Roxelana oli aga ennast kindlalt sisse seadnud sultani südames.
Süleyman mõistis selle fraktsiooni ohtlikku potentsiaali. Ehkki oma inimsuhetes haavatav, ei olnud ta poliitikuna sugugi rumal. Aastal 1534 tapeti Alvise Gritti Ungaris. Ametlikult langes ta revolutsiooni ohvriks, kuid tegelikult hülgas Osmani valitsus ta. Kaks aastat hiljem, 1536, kägistati Ibrahim Pasha surnuks, kui ta tuli tagasi edutult sõjakäigult Iraani vastu. Tema vara konfiskeeriti. Nende kahe võimuka mehe allakäigusse andsid panuse mitmed keerulised mõjurid. Üks oli see, et 1534. aastal suri Süleymani ema Hafsa, kes oli olnud suurvesiiri mõjukas soosija ja kelle surm nõrgestas tugevasti tema seisundit. Esidaami rolli päris Roxelana (Hürrem) ja oma fraktsiooni edendamiseks liitus ta Ibrahimi rivaali Iskender Celibiga. Tema manöövrid sultani juures aitasid kindlasti suurvesiiri langusele kaasa.
Roxelana põhimureks oli nüüd saada kontroll troonipärimise üle – uueks sultaniks pidi tingimata saama üks tema poegadest. Mitmesuguste ettevõtmistega õnnestus Roxelanal luua tugev ja kompaktne liit, mille osaks olid Mihrimah ja tema mees Rüstem Pasha. Rüstem, endine serblasest ori, oli usin, tasakaalukas ja auahne mees, kes kaldus ihnsusse. Tänu Mihrimah’ ja Roxelana juures heas kirjas olemisele sai ta Süleymani soosingusse ja astus karjääriredelit mööda kärmesti kõrgemale, saades esmalt pašaks ja siis suurvesiiriks. Pisike punase näoga serblane tõi endaga õukonda kaasa oma mehed ja peagi pidasid nad enda käes paljusid tähtsaid riigiameteid.
Süleymani valitsemisaja viimasel aastakümnel kulmineerus poliitiline võitlus troonipäriluse pärast Anatoolias, mis oli siis Safaviidide rünnaku all. Rüstem Pasha nurjas Amasya kuberneri prints Mustafa püüdlused ja toetas Selimi. Roxelana teatas Süleymanile, et prints osales tema vastases vandenõus. Tulemuseks oli Mustafa hukkamine Konya lähedal Aktepes 5. oktoobril 1533. See oli Süleymani poolt poliitiline viga. Ta oli lasknud kahtlusel ennast mõjutada. Selle toiminguga kõrvaldas ta ainsa printsi, kes olnuks võimeline hiiglaslikku Poolkuuriiki valitsema.
Poja hukkamise pärast kritiseerisid Süleymani paljud janitšarid ja Anatoolia vasallid.
Hakkasid tekkima kriisimärgid ja riigi lääneosas Rumeenias puhkes tõsine mäss, mille prints Beyazit 1555. aastal maha surus. Roxelanale oli Mustafa surm aga isiklikuks ja poliitiliseks triumfiks. Ühe liigutusega kõrvaldas ta lavalt oma iidse rivaali printsess Gülbahari ja pani oma poja Selimi troonile.
Sultaninna Hürrem: raudne käsi sametkindas
Süleyman Toreda naine Hürrem etendas väga tähtsat rolli ja osmani maailma kommenteerijad ei ole teda kahe silma vahele jätnud, ehkki hinnanguid on talle antud erisuguseid. Tema päritolu ei ole selge ja noore tüdrukuna oli tema saatus paljuski sarnane teiste idamaa tüdrukute omaga. Ta sündis Ruteenias (praeguse Ukraina lääneosas) 1500. ja 1506. aasta vahel ning tema nimi võis olla Aleksandra Lisowska. Ta rööviti oma kodust tatarlaste röövretke ajal ning sattus Krimmi kuberneri paleesse, kus ta sai hea hariduse ja viidi hiljem pealinna. Ei ole täpselt teada, kas ta alustas oma karjääri sultaninna Hafsa kaaskonnas või oli ta orjatar İbrahim Paşa haaremis, kuid on teada, et üks neist kahest andis ta Süleymanile.
Esimesed aastad haaremis olid slaavi tüdrukule raskeks õpiajaks. Olles järjekorras neljas, pidi Hürrem alluma sultani ema ja teiste naiste tahtele. Eriti sunniti teda austama kõrki albaanlannat Gülbahari, kes oli 1515. aastal andnud sultanile oodatava troonipärija prints Mustafa. Võimukate rivaalide meelehärmiks hakkas noor tüdruk haaremis tooni andma, peamiselt tänu oma mängulisele iseloomule, mis ajendas Süleymani andma talle nime Hürrem – Õnnelik, ehkki eurooplased kutsusid teda tema vene päritolu tõttu Roxelana, Roxane või Rosselane. Neiu saavutas peagi oma valitseja soosingu. Ta oli sundimatu, kui see paistis sobiv, ning pealtnäha hea iseloomuga, kuid tegelikult tugev ja paindumatu. Ta suutis näha sügavale inimese südamesse ning oli õnnistatud arukuse ja auahnusega. Veneetsia saadik Bernardo Navagero meenutab huvitavat vahejuhtumit seoses tema soosingusse tõusmisega. Kui Gülbahar, kellel oli lootust saada järgmiseks valide sultan‘iks, sai teada Hürremi heast läbisaamisest sultaniga, läks ta talle kallale. Mõni päev hiljem saatis sultan vene tüdruku järele, kuid see keeldus minemast, öeldes, et tema välimus pahandaks sultanit. Hämmeldunud sultan laskis ta uuesti kutsuda, ja tüdruk rääkis, mis oli juhtunud. Gülbahari küsitleti. Ta tunnistas, et oli olnud tüli, ja esitas oma põhjendused. Sultan oli naise kõrkusest pahandatud ja distantseerus temast. Kui mõjukas rivaal oli sultani südamest kõrvaldatud, oli Hürremi tee palju kergem. Aastal 1530 hülgas sultan iidse tava, abielludes formaalselt Hürremiga ja lakates astumast seksuaalvahekorda teiste naistega. Kümme aastat hiljem naeratas õnn Hürremile taas: vanas serailis toimunud tulekahju tõttu koliti ta Topkapi paleesse.
Hürrem oli julm ja kasutas oma võimu täie otsustavusega. İstanbulis on tema nimi jäädvustatud ilusates saunades, mille ta laskis ehitada Hagia Sophia basiilika vastu. Ta suri 1558. aastal ja maeti Konstantinoopoli Kolmandale künkale väikesesse mausoleumi Süleymani kaunis mošees, ümbritsetuna roosidest.
Süleyman Tore, „jumala vari maa peal”
„Tema Kõrgus, valitseja, nimega Süleyman on pikka kasvu, kõhn, kullinina ja pika kaelaga. Tema nahavärv on kahvatu, ta on terve ja tugeva käega.” Süleymani, Selim I ja Hafsa Hatuni poega, kes sündis Trebizondis 6. novembril 1494, kirjeldavad kaasaegsed leebe ja melanhoolse mehena. Ta kasvas üles selles viimases Komnenoste tugipunktis ja pühendus kogu hingest õppimisele ja spordile. Ta õppis araabia ja pärsia keelt, aritmeetikat ja muusikat, sai asjatundjaks koraani alal ja kullassepakunstis. Kui ta 1520. aastal troonile astus, pidasid türgi ülikud printsi keskpäraseks ja mitte kuigi tugevaks isiksuseks, sest ta oli kaua elanud võimukeskusest kaugel. Päris ruttu selgus nende arvamuste ekslikkus. Kahe aasta pärast võis veneetsia oraator Marco Minio kirjutada, et „ta ei ole mees, kes laseb enda üle valitseda, nagu on väidetud”.
Süleyman alustas oma valitsemisaega liberaalsete meetmetega, tühistades türanlikke seadusi, mille oli kehtestanud tema isa. Ta taasavas kaubanduse Idaga ja maksis hüvitust kaupmeestele, kelle kaubad olid konfiskeeritud. Ta ei suurendanud tavapärast andamit janitšaridele, nagu oli troonile tõustes kombeks. Need algatused näitasid algusest peale, et riiki hakatakse valitsema jõu ja õigusega – karmilt, kuid mitte meelevaldselt.
Süleyman käsitas võimu mitme koostisosa sünteesina. Alates võimuletõusust jagas ta valitsusohje väikese seltskonna meestega, keda ta usaldas. Tema poliitilised otsused olid järjekindlad, ta ilmutas rasketel aegadel kindlameelsust ja, motiveerituna tugevast õiglustundest, suutis ta luua erisugustest rahvastest koosnevas impeeriumis tasakaalu.
Arvestamaks hiiglasliku impeeriumi vajadusi, viis Süleyman sisse olulisi muudatusi seadusandlusse ning seostas ilmalikud seadused islami omadega. Olles sõjaväljal tegudeinimene, ehkki mitte sõjard, korraldas ta mitu suurt sõjakäiku ning vallutas oma vägede eesotsas Rhodose, Iraagi, Belgradi, Transilvaania ja Ungari. Alles Viini vallutamine ebaõnnestus. Süleyman suri 10. septembril 1566 kaugel armastatud İstanbulist ungari pustas, püüdes vallutada Szigetvári. Süleyman võlus oma kaasaegseid ning Lääne vaatlejad tunnustasid tema inimlikke ja poliitilisi väärtusi. Kunstide armastaja ja soosijana viis ta poolkuuimpeeriumi suurimate sõjaliste võitudeni ja suurima hiilguseni.
MAAJA
NB! Loe ka:
Haaremi saladused – Osmanite impeeriumi naised (1. osa)
Ja sellele järgenevaid osasid
