1924. аasta 1. detsembri sündmused Tallinnas

Kommunismil on suur laiumistung. Ta püüab pääseda võimule terves maailmas. Selleks kommunistid kutsuvad ühinema oma mõtteosalisi kõigis maades ja algama ülemaailmset revolutsiooni, üldist vägivaldset ühiskondlikku pööret, mis kaasa tooks määratu suure verevalamise ja tsivilisatsiooni hävingu. Ülemaailmse revolutsiooni ettevalmistamise ja teostamise kommunistid peavad oma tegevuse sihiks. Seda tegevust juhib eriline organisatsioon, III kommunistlik internatsionaal (Komintern), kelle asukoht Moskvas.

Kominterni juures on eesti sektsioon, kus tähtsamateks tegelasteks on Eestist põgenenud kommunistid. Eesti sektsiooni tegevuse eesmärgiks on meie riigikorra kukutamine. Komintern saadab salaja Eestisse kommunistlikke tegelasi, kes peavad õhutama meie rahvas rahulolematust maksva korra vastu, tekitama ärevat meeleolu, korraldama kommunistlikke rakukesi ja löögisalku väljaastumiseks relvastatud jõuga. Komintern annab eesti sektsiooni kasutada suuri rahasummasid, millest määratakse toetusi kohapealsetele tegelastele. Rahaga ostetakse inimesi ära, et nad avaldaksid riiklikke saladusi, korraldaksid terroristlikke akte silmapaistvate isikute kallal. Eriti intensiivset tegevust arendavad kommunistid noorte keskel, sest noorel puuduvad elukogemused. Ka kaitseväes püüavad kommunistid teha oma salajast urgitsemis- ja lõhkumistööd.
Kuni 1924. a. detsembrikuuni oli kommunistidel Eestis võrdlemisi suur vabadus teotsemiseks. Kaitseametkond, olles informeeritud kommunistide kavatsustest ja jälgides nende ettevalmistusi vägivaldseks võimuhaaramiseks, pani maksma kindlad korraldused võimaliku mässu likvideerimiseks. Pealinnas ja teistes garnisonides koostati täpsad tegevuskavad, milles juhtidele ja väeosadele ette nähti vastavad ülesanded. Kommunistide tegevust jälgiti, kuid nende relvastatud väljaastumist ei suudetud siiski uskuda, eriti meie seltskonna laiemates kihtides. 1. detsembri verised sündmused paljastasid enamluse tõelise palge. Selgus, et kommunistid püüdsid pääseda võimule kõige alatumal viisil. Seepärast kommunistide avalikud organisatsioonid suleti. Siit peale jätkavad kommunistid oma tegevust salaja põranda all.
Kommunistide tegevusviiside selgitamiseks vaatleme lühidalt 1924. а. 1. detsembri sündmusi.

1924. аasta 1. detsembri sündmused
Kommunistlik lõhkumistöö algas meie kodumaal iseseisva Eesti loomispäevil. Seda teostati avalikult ja salaja. Avalikult kommunistid püüdsid pääseda meie seaduseandlikkudesse ja omavalitsuse asutustesse, mitmesugustesse majanduslikkudesse, kultuurilistesse ja sportlikkudesse ühingutesse. Töölis- ja noorsoo-organisatsioonides püüti haarata võim.
Avalikku tegevust juhiti ning toetati põranda alt, kus olid tegevuses energilised ja vilunud eestvedajad. Iga avalik tegelane võis kergesti kaduda põranda alla ning pääseda vastutusest meie seaduste ees. Nii avaliku kui põrandaaluse tegevuse ühiseks eesmärgiks oli, ja on seda praegugi, Eesti riikluse hävitamine ja Eesti liitmine Nõukogude Venemaaga.
Selle eesmärgi saavutamiseks kommunistid kõigiti püüdsid kutsuda esile üldist rahulolematust. Majanduslikke raskusi kasutati riigikorra mahategemiseks. Organiseeriti intsidente ja töötakistusi ametiasutustes ja Riigikogus. Levitati ärevaid kuulujutte. Tehti intensiivset propagandat töölismassides, et töötada ümber nende meelsust kommunismi kasuks. Püüti leida ning koondada aktiivset elementi meelitavate lubaduste ja suurte rahasummade abil. Püüti luua kommunistlikke rakukesi igas tähtsamas asutuses ja ettevõttes. Nendest rakukestest arenesid löögisalgad, kelle ülesanne oli vägivaldne võimuhaaramine. Samal ajal tehti salajast kihutustööd kaitseväes, et halvata meie sõdurite meelsust.
Löögisalkade organiseerimist juhatasid salaja Eestisse tulnud kommunistlikud tegelased. Vähe leidus Eestis inimesi, kes olid nõus tõstma relva kaaskodanikkude vastu, kuigi selle eest pakuti suurt tasu. Seepärast tuli täiendada löögisalku väljastpoolt. Selleks kasutati Kominterni poolt väljaspool Eestit eriliselt ettevalmistatud löögimehi, kes raha eest olid valmis kõige alatumateks tegudeks. Nad tulid 28.–29. novembril 1924. a. salaja mitmest kohast üle Eesti idapiiri, tuues kaasa relvi ja laskemoona, sest kohapeal ei suudetud seda muretseda küllaldasel arvul. Samuti oli puudu juhtidest, mispärast mitmed neist tulid väljastpoolt. Nad ei osanud isegi eesti keelt.
Mässuliste tegevuskava oli: haarata eeskätt võim meie pealinnas, kutsuda siis appi idapiiri taga koondatud III internatsionaali väeosi ning nende abil arendada mässulist tegevust üle Eesti Vabariigi. Mäss oleks tervele maailmale kujutatud siseriikliku sündmusena, et hoida ära Lääne-Euroopa riikide vahelesegamist.
Võimu haaramiseks pealinnas kommunistid kavatsesid vallutada ootamata löögiga eeskätt tähtsamad valitsusasutused ja halvata ning desorganiseerida Tallinna garnisoni kaitsejõud. Samal ajal taheti hävitada juhtivad riigitegelased.
Kogu pealinn jaotati mässurajoonideks. Igas rajoonis oli oma mässustaap ja salajased koondumiskohad. Viimased olid valitud nende punktide läheduses, mida kavatseti vallutada. Mässu üldjuhtimiseks moodustati mässu-peastaap, mis tegevuse alguseks asus linna südamesse, Tõnismäele nr. 8.
29. novembril andis mässu-peastaap löögisalkadele käsu koonduda määratud kohtadesse 30. novembri õhtuks. Koondumine sündis ükshaaval, et mitte äratada tähelepanu. Koondumisruumidesse oli toodud sööke, jooke ja muusikariistu, et tarbekorral simuleerida pidu. Kokkutulnutele pandi juurde ustavad vahid, et ükski enam ei pääseks välja. Omavoliliselt lahkujaid ähvardati surmata. Relvade kohaletoimetajateks olid erilised käskjalad. Relvad kanti kohale käsipakkides ja kottides.
Tähtsamateks relvadeks olid lähedamaa tulerelvad: püstolid, püstolkuulipildujad ja käsigranaadid. Erilisi käsigranaate oli valmistatud veepudelitest, mis oma välise kuju poolest käsigranaadina silma ei torganud. Relvade hulgas oli niisuguseid, mida Eestis tarvitusel ei olnud (püstol-kuulipilduja „Thompson“, mis selgesti tõendab, et relvi oli sisse toodud väljastpoolt.
Suurema mõju avaldamiseks, eriti sõduritele, riietusid mõned mässu- ,,ohvitseridena“. Selleks oli muretsetud kaitseväe palituid, vormi- : ja vormikuue rinnaesiseid ohvitseri auastme tunnustega. Mässulised algasid tegevust 1. detsembri udusel hommikul, kui meie n veel rahulikult magas. Jälgime sündmustikku veidi ligemalt. Kaitseministeerium. Kaitseministeeriumi hoones viibisid sissetungimise momendil paar ohvitseri ja staabi vahimeeskond, kes magas oma ruumis. Ainsa lukustamata ukse juures oli tunnimeheks reamees Keng. Kell 5.25 tunnimees nägi majja tulevat 10–12 isikut, kellest osa sõduritena, osa eraisikutena riietatud. Kaks sissetungijat avasid tunnimehe pihta tule, kuid kuulid ei tabanud.
Kuna tegevus arenes väga kiiresti, ei saanud tunnimees tulerelva kasutada, vaid teotses täägiga, haavates üht sissetungijat. Staabi vahimeeskonna ruumide suunas sissetungijad viskasid käsigranaate. Osa mässulisi tungis trepist üles maja neljandale korrale, kus mässuliste andmetel pidi olema telefoni keskjaam.
Kuigi kallaletung oli ootamatu, ei kaotanud meie sõdurid meelekindlust. Korrapidaja allohvitser (kapral Brücker) avas mässuliste pihta tule, samuti vahirühma veltveebel (Aaman). Kolme mehega löödi tagasi mässuliste sissetung vahirühma magamisruumi ning hoiti ära suured inimohvrid. Mässuliste väljatõrjumiseks haarasid veltveebel Aaman ja reamees Lepik kuulipilduja, jooksid õue ja avasid tule nende ruumide akende pihta, kus asusid mässulised. Julge vastuhakkamine koridoris ja kuulipildujatuli väljas viisid mässulised segadusse ning nad põgenesid.
Nõnda päästis üksikute kaitseväelaste kohusetruudus ja algatus riigikaitse tähtsaima asutuse – tema peaaju ja sidetsentrumi. Kohalerutanud kõrgemad juhid võisid segamatult asuda tööle, et panna tegevusse riigikaitse aparaat.
Kaitseväe ühendatud õppeasutused Tondil. Koondumine kallaletungiks sõjakoolile algas 30. novembri õhtul. Koondumiskohaks oli maja, mis u. poolkilomeetrit Tondi kasarmutest põhja pool. Sinna tuli kokku u. 50 kommunisti. Siin varustati asjaosalised relvadega ja laskemoonaga. Osa riietus sõduri palitutesse 10. rügemendi õlakutega. Paar meest asetas endale ohvitseri vormikuue tunnusmärgid: mustad kraed ja kraetäpid.
Kella 5 paiku algas lähenemine kasarmule. Liiguti varjatult, kasutades lähedalolevat võsa ja metsa. Löök oli sihitud kadettide pataljonile kui tähtsamale elavjõudude koondisele garnisonis. Kadette kavatseti tabada unelt. Osa mässulisi piiras kasarmu ümber ja viskas läbi akende kasarmusse mõned käsigranaadid. Umbes kümme mässulist tungis kasarmu sisemusse, kus jagunes kaheks salgaks: osa jooksis alumisele korrale, teine tormas trepist üles teisele korrale. Esimene salk surmas korrapidaja kadeti, enne kui see suutis midagi ette võtta, ja avas ägeda tule magajate pihta. Unest toibuvate kadettide keskel valitses esialgu segadus. Oli surnuid ja haavatuid. Kuid kadett Zoobel, riietunud tule all, hiilis lüliti juurde ja kustutas tule; see takistas mässulistel tulistamist ja tekitas neis segaduse. Peagi algas vastupanu teisel korral asunud kadettide algatusel. Korrapidaja ülemisel korral kadett Paas, kes kuulis laskmist, saatis kadett Pessori ja Johansoni vaatama, mis sünnib alumisel korral. Joostes trepist alla, kadett Pessor sattus kokku ülestungivate kommunistidega. Pessor laskis ühe nendest maha ja haavas teist, kuid haavatuna kolmest kuulist langes ka ise trepile. Kadeti julge vastuhakkamine tekitas mässajates hirmu: seesolijad tormasid ruumidest välja, väljasolijad avasid akende pihta korratu tule ja kadusid ise pimedusse. Vahepeal kadetid riietusid. Ohvitserid ruttasid kohale. Algas mässajate jälitamine. Palju asjaosalisi vangistati. Leiti hulk relvi, rakmeid, sidumismaterjali ja riideid, mis mässajad põgenemisel maha jätnud.
Auto-tankide divisjon. Selles väeosas oli kommunistidel õnnestunud luua oma väike ,,rakuke“. Mässajate salga eestvedajaks oli tankikompanii nr. 2 noorem-allohvitser Loorents, kes juhtis kallaletungi tankide garaažile. Tunnimehelt, kelleks osutus Loorents’ile alluv sõdur, kiskus Loorents relva. Garaažis olevatel tankidel katkestas Loorents magneto ühenduse küünaldega peale ühe tanki, mille ta sõiduvalmis seadis ja kuhu asus ise ühes kaaslasega. Hiljem sõitis ta tankil õue ja avas lahtilükatud luugist revolvritule õue koondunud sõduritele. Seda momenti kasutasid veltveebel Kaptein ja noorem-allohvitser Madisson, kes tankile juurde hiilisid ja riigiäraandja tankijuhi surmasid. Tema kaaslasel läks korda põgeneda. Seega oli mässajate aktiivne tegevus auto-tankide divisjonis murtud. Neil ei õnnestunud oma võimusesse saada mõjuvat relva. Tänu selle eest võlgneme veltv. Kaptein’ile ja noorem-allohvitser Madissonile.
Peale nimetatud väeosade tungisid mässajad samuti 10. rügemendi, sidepataljoni ja maalennudivisjoni kallale, kuid löödi kiiresti tagasi.
Mässajad ei piirdunud kallaletungiga kaitseväeosadele. Püüti vallutada Toompea, kus tungiti vahtkonna ruumidesse, Riigikogu hoonesse ja Riigivanema majja, kuid sunniti igalt poolt kaitseväeosade abil põgenema. Kiiresti puhastati mässajatest ka Tallinna jaam ja peapostkontor, kuhu mässulised võisid pääseda kerge vaevaga, sest need asutised ei olnud erilise valve ning kaitse all.
Teistes linnades aktiivset väljaastumist ei olnud. Olemasolevad andmed näitavad, et mässajate salgad olid ka mujal korraldatud ning löögivalmis. Nad ootasid sündmuste arenemist Tallinnas, kust neile pidi antama juhtnööre teotsemiseks.
III internatsionaali, samuti selle juures asuva eesti sektsiooni tegevus ei lõppenud 1. detsembri mässukatse nurjumisega Eestis. Kommunistlik lõhkumistöö jätkub pidevalt, suurte rahasummade toetusel. See sunnib meid ettevaatusele ja alalisele valmisolekule, et tarbekorral suudaksime Alata võitlust viivitamatult, sest ajakaotus, nagu näitavad ülalkirjeldatud sündmused, võib saada saatuslikuks meie riigile ning rahvale.

Raamatust „Riigkaitse õpetuse käsiraamat kesk- ja kutsekoolidele“. 1933 (kirjaviis muutmata)

Riigivanema napp pääsemine
1924. aasta sügisel oli Eesti Vabariigi riigivanemaks 1871. aastal sündinud Friedrich Akel. Riigipea residents asus Nevski kiriku taga vanas aadlipalees, kus praegu resideerub Saksa suursaadik.
1. detsembri varahommikul algas kommunistide riigipöördekatse, ootamatult rünnati mitut militaar- ja tsiviilvõimuhoonet. Mässajad tungisid riigivanema residentsi, et riigivanem tappa. Riigivanema adjutandil õnnestus akna kaudu põgeneda ja paljajalu läbi kuulirahe kaitseväe staapi abi kutsuma joosta. Senikaua taganes riigivanem Akel oma korteris toast tuppa, lukustades enda järel uksi, mida mässajad purustasid. Abi jõudis pärale napilt enne, kui viimane uks maha murti.
3. detsembri ajaleht Kaja toob ära veel mitmeid üksikasju riigivanema majja tungimisest: „Selle aja sees, kui mässulised läbiotsimisega üles jõudsid, läks riigivanem järgmisesse tuppa ja lukustas ukse. Kinnise ukse taha jõudes võtnud sissetungijad röövlid ühe kunstnik Adamsoni valmistatud pronksist kuju ja purustanud sellega ukse. Edasi pääsenud nad riigivanema abikaasa tuppa. Kohe kuulutatud proua Akel arreteerituks ja nõutud, et ta näitaks riigivanema asukoha.
Samal ajal kutsunud riigivanema poeg õue peal majas elavad teenijad üles. Riigivanema majas olnud sel korral juhtumisi endine riigivanema adjutant leitnant Schönberg, kuna adjutant kapten Kurg Narvas olnud. Schönbergile teatatud, et kommunistid sissetunginud on, seda kuuldes karanud leitnant Schönberg poolikult riietatult aknast välja ja jooksnud Pikalt jalalt alla, et abi otsida. Tema järel avatud äge püssi- ja revolvrituli, mis aga õnneks ei tabanud.”
Pärast riigipöördekatse mahasurumist astus Akel järgmisel päeval riigivanema kohalt tagasi ja andis 16. detsembril 1924 võimu üle Jüri Jaaksoni juhitud rahvusliku ühtsuse valitsusele.
Kommunistid said aga Akeli kätte 17. oktoobril 1940 ja lasksid pärast peaaegu aasta kestnud ülekuulamisi 2. juulil 1941 NKVD vägede sõjatribunali kohtuotsuse põhjal 3. juulil 1941 kell 01.00 maha. Akeli haua asukoht ei ole teada. Võimalik koht on Scheeli krunt Kosel.

Kindral Undi mõrv
7. aprillil 1930 suri kümme aastat Tallinna garnisoni juhtinud kindralmajor Johan Unt, keda oli 3. aprillil Kreutzwaldi tänaval tulistanud kurjategija.
Ajaloolane Ago Pajur on näinud selles mõrvas seost 1924. aasta riigi- pöördekatsega. Ta viitab kogumikus „Kas nad lahkusid Moskva rongiga?” toona Tallinna garnisoni juhiks olnud kindral Undi allkirja kandvale kummalisele korraldusele 1. detsembrist 1924, kus kõigi väeosade ülematel tuli asuda täiesti salajases käskkirjas nr 36 sisalduvaid juhtnööre täitma alates kella 16. Täiesti mõistetamatu viivitus kriitilises olukorras.
Pajur oletab, et „Eesti sõjaväe kõrgemas juhtkonnas oli kommunistide äraostetud isik, kes viivitas käskude andmisega kuritahtlikult”. Kõige tõenäolisemalt oli see mees just kindral Johan Unt.
Ametlikult hinnati kindral Undi teeneid kõrgelt: teda peeti putši peamiseks mahasurujaks ja teda autasustati selle eest Vabadusristiga. Milles täpselt tema teened seisnesid, jäi aga segaseks. Mitu aastat hiljem, 3. aprilli õhtul 1930 langes kindral mõrva ohvriks. Ta oli teel koosolekult koju, kui tundmatu kurjategija tulistas Unti selja tagant ja haavas teda surmavalt. Kindral Undi tapmisest ei selgunud palju. Politsei arvas, et Unt lasti maha kättemaksuks 1924. aasta detsembri- mässu mahasurumise eest. See jäi siiski versiooniks, millele kinnitust ei leitud.
Pole aga võimatu ka teine, Pajuri esitatud versioon: „Aga kindlasti vääris (ja võib-olla koguni suuremal määral) kättemaksu ka mees, kes oli lubanud kommunistide salaplaanide õnnestumisele kaasa aidata, kuid osutus hoopis mässu nurjajaks.”