Tulekahju USA lennukikandjal „Forrestal”

6 minutit lugemist

 USS Forrestal CVA-59 oli esimene lennukikandja, mis ehitati USA-s pärast Teist maailmasõda. 15 aasta jooksul valmis kaheksa Forrestal-tüüpi lennukikandjat. Esimestel sõjajärgsetel aastakümnetel sai Forrestal löögijõu sümboliks, kuid seoses suure tulekahjuga omandas kurva kuulsuse. Pärastsõjajärgsetel aastatel leidis USA lennukikandjatel aset väga palju plahvatusi ja tulekahjusid.

Kuni 1967. aastani ei olnud Forrestal osalenud üheski sõjalises operatsioonis. Oma 12 teenistusaasta jooksul kuulus lennukilaev USA Atlandi laevastiku koosseisu ning viibis enamalt jaolt Vahemeres õppemanöövritel. 1967. aasta suvel saadeti Forrestal osalema Vietnami-vastastes sõjalistes aktsioonides. Enne kui Forrestal saadeti Vietnami rannikule, oli laev kümme kuud remondis, mille käigus tehti lennukilaevale 50 miljonit dollarit maksma läinud „noorenduskuur”.

USA 7. laevastiku 2. lennukikandjate divisjoni šefi arvates polnud aga Forrestali meeskond puuduliku väljaõppe tõttu valmis osalema lahingutegevuses.

Lennukikandja „Forrestal”.

29. juulil 1967 viibis Forrestal juba viiendat päeva Tonkingi lahes, umbes 60 miili kaugusel Vietnami DV rannikust ning valmistus järjekordseks barbaarseks õhurünnakuks. Oli selge päikesepaisteline päev. Lipulaeva läheduses asusid veel lennukilaevad Oriskany ja Bon Homme Richard, samuti kaks saatehävitajat George K. Mackenzie ning Rupertus.

Varahommikul startis Forrestali tekilt grupp lennukeid. Hakati ette valmistama teise grupi starti, millesse kuulusid 12 hävituslennukit Skyhawk, 7 hävitajatPhantom ja 2 luurelennukit Vigilante. 12 selle grupi lennukit ootasid juba töötavate mootoritega stardiluba. Ka ülejäänud lennukid olid tangitud ja laskemoonaga varustatud. Teostati viimast lennueelset kontrolli. Äkki lahvatas lennukilaeva ahtriosa tekil, seal, kus seisid stardivalmis lennukid, tuleleek. Kell oli 10.53.

Tulekahju tekkepõhjuse kohta on mitu versiooni. Oletatakse, et ühelt Phantom-tüüpi hävitajalt startis iseeneslikult õhk-maa tüüpi rakett Zuni, mis olevat tabanud ühe Skyhawki alla riputatud lisakütusetanki. Paak purunes ja raketist väljapaiskuv tuline gaasijuga süütas mahavoolanud kütuse. Teise versiooni kohaselt olevat tehnilise personali hooletuse tõttu Skyhawki külge riputatud lisapaak lahti tulnud ja vastu tekki põrgates purunenud, kusjuures väljavoolanud kütus süttis. Kuumuse mõjul eraldus Zuni lõhkepea ja plahvatas, mis omakorda põhjustas teiste kütusetankide süttimise. Nii või teisiti, kuid mõlemad versioonid peavad tulekahju kiire leviku põhjuseks Zuni plahvatamist.

Esialgu üritati tulest jagu saada mereveega ja vahuga kustutades, kuid ilma tulemusteta. Kuna lennukid seisid tihedalt üksteise kõrval, haaras tuli peagi kogu grupi. Kütusetankid süttisid, lennukipommid ja teised lõhkekehad hakkasid plahvatama ning tuli levis kiiresti kogu lennukilaeva ahtriosal. Plahvatavate kütusetankide kohal hõljus tihe must suits, mis hakkas ka laevaruumidesse tungima. Iga plahvatus nõudis üha uusi ohvreid ja haavatuid. Esimestes plahvatustes hukkus palju tuletõrjeks väljaõpetatud meremehi.

Tuleleegid ja killud vigastasid tulekustutusseadmeid. Plahvatuste lööklained paiskasid meeskonnaliikmeid üle parda. Osa mehi hüppas ise merre, et päästa end lõhkevate pommide ja rakettide eest. Suurem osa 18 meetri kõrguselt lennutekilt merre hüpanud meestest sai raskesti vigastada, mõned hukkusid. Ka ei õnnestunud kõigil pilootidel põlevatest lennukitest välja pääseda. Enamik laeva meeskonnast asus võitlusse tule ja plahvatustega. Leekidest puutumata lennukid veeti lennuteki eesmisele osale, rakettidel ja pommidel eemaldati sütikud. Kõik ettejuhtuv laskemoon laevalt endalt kui ka lennukitelt heideti üle parda ning nii suudeti vältida edasisi plahvatusi. Tuld kustutavad mehed kastsid üksteist aeg-ajalt veega üle, et takistada riiete ja jalatsite süttimist. Samal ajal tungisid leegid laeva sisemusse. Angaaritekil eemaldasid mehed lennukitelt pomme ja rakette ning viskasid need üle parda. Kuna lennutekilt polnud enam võimalik angaari pääseda, keevitati lennu- ja galeriitekki, samuti angaariteki seintesse avaused, et angaaritekil asuvatesse ruumidesse pääseda. Nii õnnestus lennutekki tehtud kümne avause kaudu evakueerida siseruumides olnud mehed, kes kaasati nüüd tulekahju kustutamisele. Veel enne seda üritasid tuletõrjujad kustutada alumistes ruumides puhkenud tulekahjusid plahvatuste tagajärjel lennutekki tekkinud avauste kaudu. Vahetpidamata tuli veega jahutada tulekollete vastas asuvate ruumide seinu. Kustutusvaht oli teki muutnud libedaks, mis omakorda raskendas võitlust üha laiemalt leviva tulekahjuga. Kõige suuremaks takistuseks oli suits, mis oli nii tihe, et isegi lampide valgusel oli nähtavus kõigest 30–40 cm. Ilma hapnikumaskideta poleks sellistes tingimustes tegutsemine üldse mõeldav olnud. Kuid kaitsemaskide klaasid purunesid sageli, nii et mehed polnud enam võimelised lämmatavas suitsus viibima. Suurem osa vööripoolsest osast ahtrisse veetud tuletõrjevoolikutest olid kas leekide või kildude poolt vigastatud. Kõige paremaid tulemusi põlevate lennukite kustutamisel andis süsihappegaasi kasutamine.

Appi tõttasid ka läheduses asunud laevad. Lennukilaevad katkestasid lennukite stardid ning saatsid oma helikopterid haavatute evakueerimiseks. Hävitajad lähenesid Forrestalile mõnekümne meetri kaugusele ning lasksid käiku oma võimsad veepumbad.

Hoolimata tarvituselevõetud meetmetest levis tuli ka angaarteki all asuvates ruumides. Alles mõne tunni pärast õnnestus tohutute jõupingutuste hinnaga lokaliseerida peamine tulekolle lennutekil ja angaaris, kuigi leeke sähvis seal veel hilisõhtuni.

Kulus tervelt kümme tundi, enne kui suudeti tulekahju lõplikult kontrolli alla saada. Täielikult õnnestus kahjutuli kustutada rohkem kui 25 tunni pärast, umbes kella 12.30 paiku järgmisel päeval. Võitlus suitsuga siseruumides kestis aga edasi. Põlemisel tekkinud kahjulikud gaasid suudeti laevaruumidest eemaldada alles järgneva kolme päeva jooksul. Selle ajaga jahtusid maha ka tugevasti kuumenenud laeva metallkonstruktsioonid.

Tulekahju kustutamisel tehti palju vigu, mis olid tingitud meeskonna vähestest kogemustest. Nii ei kasutatud evakueerimiseks ettenähtud avariiväljapääse. Mehed kas ei teadnud nende asukohti või olid need unustanud. Kuna suurem osa tuletõrjeväljaõppe saanud mehi hukkus juba tulekahju alguses, jätkasid kustutustöid madrused, kellel puudus selleks vajalik ettevalmistus. Asjatundmatul kustutamisel olid katastroofilised tagajärjed. Sellal, kui osa mehi kustutas tuld vahuga, uhtsid teised selle mereveega minema. Nii kaotati palju kallist aega ja ainult soodustati tule levikut. Samuti ei suutnud laeva juhtkond organiseerida efektiivselt ja läbimõeldult tulekahju kustutamist. Käsk veetihedate kambrite sulgemiseks anti alles kaheksa minutit pärast tulekahju puhkemist.

Katastroofis hukkus 134 inimest, 62 sai vigastada. Tules hävis täielikult 26 reaktiivlennukit, 40 lennukit, katapultseade ja laeva suurtükid; paljud seadmed ning mehhanismid said raskesti vigastada. Eriti tugevasti sai kannatada Forrestali kere, lennutekk ja paljud metallkonstruktsioonid. Kümnest tekist kuus oli kahjustatud. Plahvatused rebisid 45 mm paksusesse soomustatud lennutekki seitse auku, millest mõned olid tähelepanuväärsete mõõtmetega. Ühesõnaga, lennukikandja nägi välja nagu pärast ränkrasket lahingut.

Katastroofi tekitatud materiaalset kahju hinnati 140 miljonile dollarile. Ainuüksi laeva remont läks maksma 14 miljonit dollarit. Katastroofi põhjuste väljaselgitamiseks loodi kõrgetasemeline erikomisjon, kelle esimeheks valiti admiral James S. Russell. Komisjoni aruandes avaldatud hinnang tuleohutuse taseme kohta USA lennukilaevadel oli hävitav. Selgus, et tuleohutus ei vastanud mitte mingisugustele nõuetele. Aja jooksul töötati välja terve tehnilis-organisatoorsete meetmete kompleks tegutsemiseks võimaliku tulekahju korral. Samuti tehti hulk soovitusi lennukilaevade konstruktsiooni täiendamiseks, pidades silmas tuleohutuse erilisi nõudeid lennukilaevadel.

Ameeriklased ise pidasid seda sõjajärgseks suurimaks USA mereväge tabanud katastroofiks. Isegi aatomiallveelaeva Thresher kaotamisse 1963. aastal, mida peeti rahvuslikuks õnnetuseks, ei suhtutud nii traagiliselt kui Forrestalil toimunud katastroofi.

Lennukikandja Forrestal

Kiilu mahapanek 14. juulil 1952

Vettelaskmine: 11. detsembril 1954

Mereväele üle antud 1. oktoobril 1955

Maha kantud 11. septembril 1993 ja lammutatud 2012. aastal

Pikkus: 325 m

Laius: 39 m

Lennuteki maksimaalne laius 76,3 m

Süvis: 11,3 m

Veeväljasurve: 81 101 t

8 aurukatelt ja 4 auruturbiini

Masinate võimsus: 260 000 hj

Kiirus: 33 s (61 km/h)

Relvastus: 8 127 mm õhutõrjekahurit, 100 lennukit; 4 aurukatapulti

Meeskond: 4940

Sõidukaugus kiirusega 20 s 8000 miili

Peter Hagen