Meremeeste uskumusi

9 minutit lugemist

Selleks et mõista, miks just meremeeste hulgas on ebausk nii levinud, tuleks paari sõnaga peatuda vanasti laevades valitsenud tingimustel. 200–300 meest pidid ära mahtuma 40 meetri pikkusesse laeva, et siis sageli kuude kaupa mööda ookeane seilata.

Kujuteldamatult halvad hügieenilised tingimused, troopilised haigused, vilets toit ja riknenud vesi lõid meeste vahel pingestatud plahvatusohtliku atmosfääri. Pealegi olid mehed oma pikkadel reisidel pidevalt tormide ja mere muude ohtude meelevallas. Madrused kukkusid purjede seadmisel masti otsast alla või viisid tormilained nad üle parda. Surm merel kuulus tolleaegsete laevnike igapäevaellu. Pole siis ime, et meremeeste hulgas levis igasuguseid lugusid tondilaevadest, arvukatest merekoletistest ja usk kõikvõimalike ennetesse oli vaata et normiks.

Vana hea laevahaldjas
Meremeeste hulgas levinud ebausu üks keskseid tegelasi on kotermann (saksakeelne nimetus Klaubautermann), hea laevahaldjas, laeva kaitsevaim, tuntud Lääne- ja Põhjamere-äärsetes maades (v.a. Venemaa), kes nähtamatu kaaslasena laeva tema sõitudel saadab. Kotermann arvati elavat igas laevas ja ta asus oma tööpostile juba kiilu mahapanekul ning valvavat peelestiku ja purjede all, et anda meremeestele head nõu ja hoiatada ohtude eest. Teda kujutati lopsaka parrashabemega väikese mehikesena hallis villases kampsunis või südvestris. On tuntud komme, panna laevas tema jaoks toitu.
Öösiti käis ta oma haamriga trümmis ringi ja kopsis vastu planke ja vaheteki seinu, leidmaks lekkivaid kohti. Nii näitas ta laeva puusepale kätte remonti vajavad kohad. Kui aga keegi kohtas toda salapärast mehikest, tähendas see seda, et laeva ähvardas suur hädaoht, et alus võib varsti hukkuda. Kui kotermann ennast kellelegi näitas, siis oli see viimaseks hoiatuseks meeskonnale, enne kui ta laevalt lahkus.

Hirm ja naiivsus tiivustasid fantaasiat
Kaugetelt merereisidelt tulles püüdsid meremehed üksteist oma juttudega üle trumbata. Pikkadel õhtutel tavernides või kodus istudes jutustasid nad koletistest, kellega oli tulnud kokku puutuda, ja kummalistest olenditest, keda oli vahel nähtud.
Tegelikult rajanes ebausk suuresti meremeeste hirmul ja naiivsusel, kui nad püüdsid oma fantaasiates hävitavaid torme, optilisi illusioone kirjutada merekoletiste või -tontide tegutsemise arvele.
Sajandeid tagasi võrdsustasid Indoneesia meresõitjad tormituult raevunud naisega. Sellele vastupanemiseks pidasid laevade meeskonnad end „kõik see mees” alastikoorimisega. Niisuguse vaatepildi peale pidi tormituul end tummaks ehmatama. Nagu on kirjas iidsetes kroonikates – efekt oli tõepoolest mõjuv.
Eriti muljetavaldav nähtus, mis tiivustas meremeeste fantaasiat, oli see, kui öösiti laev vaiksel merel kiikus, kuulsid meremehed oma kajutites eriskummalisi meloodilisi helisid. Nad uskusid kuulvat mereneitsite laulu. Või meelitasid sireenid neid meresügavustesse? Tänapäeval me teame, et neid helisid tõid kuuldavale omavahel suhtlevad vaalad.

Sööda allaneelamine
Kalurid ja nende perekonnad järgisid paljusid ebausukombeid, mis pole ka üllatav, sest kaluriamet hõlmab ohte ja etteaimamatust. Teatud sõnu, mis halba õnne tähendasid, välditi võrke parandades või järgmiseks kalapüügireisiks valmistudes, aga ka kalal olles – kõike selleks, et mitte saatust narrida. Mõned sõnad, mida ei tohtinud kasutada:
* kirik
* vaimulik
* lõhe
* kass
* siga
* küülik
* jänes
* rott
* muna

Rotid põgenevad uppuvalt laevalt
Kui inimesed jätavad hukule määratud ettevõtmise pooleli, võrreldakse neid tihti laevalt lahkuvate rottidega. Rottide lahkumine laevalt, eriti sadamas seisvalt laevalt, kuulutab õnnetust, sest rotid vihkavad märga, nii et kui rotid lahkuvad, võib laev lekkida. Iidsetel aegadel usuti, et rotid on kurjakuulutavad loomad, kuna nende sees asusid inimeste hinged, ning seepärast tuli nende tegemisi tähele panna ja vastavalt toimida.  Kunagi arvati, et kui rotid lahkuvad majast, juhtub see sellepärast, et nad aimavad maja peatset hävingut ette. 1889. aastal märkasid kolm inimest, kes tüütasid Louisiana ja Ohio vahel sõitval jõelaeval „Paris O. Brown”, et rotid lahkuvad laevalt. Nad otsustasid ebausu ajel samuti laevalt lahkuda. See osutus targaks otsuseks, sest jõelaeva ei nähtud enam kunagi. Pardal ei jäänud keegi ellu, et juhtunust pajatada. Laev lihtsalt kadus.

Uppuja päästmine on uppuja enda asi
19. sajandil keeldusid paljud Inglismaa rannikualadel elavad inimesed uppujaid päästmast – nad võisid purjetada või suuda õnnetukesest mööda ja võtta kaasa ka kõik, mis võimaldanuks uppujal ennast päästa, näiteks aerud või poid. Kaldal seisvad inimesed vaatasid, kuidas inimene nende silme all uppus. Üks säärase ebausu põhjuseid oli tõik, et uskumuse järgi pidi inimene, kes ohvri veest päästab, vastutama tema ülalpidamise või matuste korraldamise eest sõltuvalt sellest, kas kannatanu on elus või surnud. Teine põhjus oli selles, et päästetust võis saada vaenlane, kes võis oma päästjale viga teha või ta isegi tappa. Kolmandaks usuti, et ookean maksab kätte, kui talle uppuva inimese elu keelata – ookean võivat kunagi hiljem hoopis päästja elu võtta. Kõik need põhjused on seotud saatuse narrimisega. Suur osa ebausukombeid tuleneb siiski fatalistlikust suhtumisest, mille järgi meie saatuse määrab juhus või enne, mida me muuta ei saa. Selle uskumuse järgi sekkunuks uppumisele määratud inimese päästja saatusesse ja pidanuks oma sekkumise eest kunagi hiljem maksma.

Veel meremeeste uskumusi
* Merereisi alustades visati münte merre, et tagada head pärituult.
* Kõige õnnetum päev on reede, mil välditi mistahes ettekäändel sadamast lahkumist. Kõige parem päev reisi alustamiseks oli pühapäev.
* Kunagi ei astuta hääletult jahtlaeva pardale. Kas karjutakse, hüütakse „Ahoi!” või koputatakse laevakerele.
* Vasaku jalaga pardale astumine toob õnnetust, samuti laevalt lahkumine sama jalaga.
* Laeva vettelaskmise tseremoonia šampanjapudeli purustamisega vastu parrast on jätk iidsele uskumusele, et uus laev oli merejumalate meelevallas, kuni neid mingi ohvriga lepitati. Sümboolselt anti laevale „elu“ sellele inimverd määrides. Hiljem asendus veri punase veiniga, kuid tänapäeval kasutatakse peaaegu alati šampanjat. Muide, „Titanic“ jäi vettelaskmisel n-ö ristimata.
* Laeva pardale ei tooda kunagi lilli, sest need kuulutavad õnnetust.
* Sügavikuvaimud on aegade algusest peale meremeeste vaenlased olnud ning eriti Ida meresõitjad avaldavad neile austust, maalides oma laevadele suuri silmi, mis neid ohte jälgivad.
* Kui kalur oma naisega just enne mehe mereleminekut kakleb ja tülitseb, võib mees head saaki oodata.
* Halvaks endeks on see, kui kalur kohtab laevale minnes kõõrdsilmset inimest või valge põllega meest.
* Kalurite jaoks oli ka halb enne kohata punaste juustega naist.
* Surmapatt on vilistamine, sest see meelitab kohale kotermanni või toob endaga kaasa halva ilma. Vilistada võib, kui purjelaev liikumatult seisab, seda nimetatakse „tuule väljavilistamiseks“.
* Purjelaeva peamasti kratsimine küüntega toob tuult.
* Laevades välditakse rohelise värvi kasutamist, sest see pidi õnnetust tooma.
* Laevadel oli sageli puust nikerdatud käilakuju, mis arvati kaitsvat laeva ja selle meeskonda. Käilakuju võis kujutada mõnda jumalat, näiteks Poseidonit, näkineitsit või mõnda muud mereolendit.
* Hai- või vaalauimede kinnitamine vaalapüügilaevade külge pidi neile kiirust juurde andma.
* Kass laevas tõi õnne. Kui üks must kass toob õnne, siis kahel on täiesti vastupidine efekt! Laevas näuguv kass ennustab pahandusi ning mänguhoos ringi hüppav või asju küünistav kass on märk lähenevast tormist. Kassidel oli laeval kindel eesmärk: püüda rotte. Ent neid peeti ka õnnetoojaiks. Jaapani meremehed eelistasid kolmevärvilise karvkattega kassi, ent eurooplased musta. Enamik meremehi uskus, et kassi uppumine merel tähendab halba. Ühe uskumuse järgi tekitab see tormi. Teisalt võis see isegi head tähendada, kui tuult polnud.
* Naise viibimine laevas on halb enne, laps pardal aga hea enne.
* Laeva nime muutmine toob õnnetust ning eriti halvaendeline on anda alusele nimi, mis lõpeb „a“-ga – tuntud näide on „Estonia“.
* Meremeestele tähendas vasakule aevastamine, et merereis tuleb ränk, paremale aevastamine, et hea ilm teeb reisi hõlpsaks.
* Esimest napsu laevas ei tohi kunagi alla neelata. Meremeeste tava järgi kuulub esimene naps merejumal Neptunile (või laevahaldjale kotermannile), see tähendab, et esimene klaasitäis (või osa sellest) visatakse üle parda.
* Ekvaatori ületamisel toimub laevas lustakas „joone ületamise“ tseremoonia. See tava on alguse saanud sellest, et iidsetel aegadel ohverdati meeskonnaliige, et laeva teekond oleks turvaline ning kõigi pardalolijatele õnne tooks.
* Üle parda kukkunud hari või ämber on halb enne.
* Kui klaasist nõu ümber ajada, nii et tekib kõlisev heli, ennustab see meremehe uppumist.
* Laeva läheduses hüppavad ja mängivad delfiinid kindlustavad eduka merereisi. Põhjasuunas liikuvad delfiinid ennustavad head ilma, lõunasse minevad delfiinid tormi. Kui aga delfiiniparv mängib laeva vahetus läheduses, on tulemas kohutav torm. Kui aga delfiinid tormi ajal nähtavale ilmuvad, siis on rajuilm peagi rahunemas.
* Albatross on head ennustav lind, kes sümboliseerib väsimatut jõudu, kuid laeva ümber lendav albatross hoiatab ka halva ilma eest. Surnud meremeeste hinged elavad edasi albatrossides, kajakates ja tormilindudes. Kes tapab albatrossi, seda saadab kogu ülejäänud elu ebaõnn.
* Meremehe pea kohal lendav ja kisav koovitaja ennustab tormi ning sel juhul pole soovitav merele minna. Väga kurjakuulutav on lind ka neile, kes tema kisa öösel kuulevad.
* Meremehed suhtuvad laeva või paati meenutavatesse esemetesse sageli ebausklikult. Mõnel pool ei lähe mees sel päeval merele, kui näeb, et tema hommikusöögikauss on tagurpidi pööratud. Samuti tähendab halba ämbri pillamine merre.
* Isegi alama astme vaimulik tähendas meremeeste jaoks halba ennet. Kui meremees, kes paadi või laeva juurde suundus, või kalur, kes sööta õnge otsa pani, vaimulikku kohtas, ennustas see halba. Pardal ei viidatud sõnul vaimulikele, sest kardeti halba õnne.
* Kannatlikult laeva järel ujuvaid haisid – eriti kui neid on kolm – peetakse märgiks, et peagi sureb keegi laeval olijatest. Ebausklikud meremehed omistavad haile võime surma „lõhna“ tunda. Tegelikult suudab kõrberänduri kohal keerlev raisakotkas paremini surma tajuda.
* Ebaõnn haagib end laeva külge, milles on surnu ning sellest saigi alguse merel surnud inimeste lainetesse matmine (määravaks oli siiski lagunevast laibast tekkiv oht tervisele ja kohutav lehk). Ka usuti, et surnu pardal aeglustab laeva kiirust.
* Meremeestele ei meeldi ületada kohta, kus on toimunud laevahukk, hirmust, et seal uppunud meremeeste vaimud tulevad neid kummitama.
* Paljudel mereäärsetel rahvastel on ühine ebausk, et inimene ei sure enne kui algab mõõn, mida seletatakse tõigaga, et nende elu juhib võimas ookean.
* Meremeeste jaoks on ankru unes nägemine soodne enne, juhul kui meri on rahulik.
* Maarottide – eriti tüdrukute ja naiste – seas usutakse, et meremehe krae puudutamine toob õnne.

© Peter Hagen

0

Your Cart