Reisilaeva „Admiral Nahhimov“ hukkumine 1986

6 minutit lugemist
Reisilaev Admiral Nahhimov Jalta sadamas.

1986. aasta augustikuu viimase päeva hilisõhtul hiivas reisi-kaubaaurik Admiral Nahhimov Novorossiiski sadamas ankru ja võttis kursi Sotšile. Laeva pardal oli 1234 inimest – 888 reisijat ja 346 meeskonnaliiget. Kell oli juba 22.30, nii et paljud reisijad olid magama heitnud. Osa turistidest aga viibis heledasti valgustatud ahtritekil, kus kõlas muusika ja tantsiti. Vahetult pärast ankru hiivamist lahkus laeva kapten Vadim Markov (sünd. 1930) komandosillalt ja andis juhtimise üle teisele abile Tšudnovskile (hukkus pärast laevade kokkupõrget). Kapten ruttas luksuskajutisse, kus teda ootas KGB kindralist aukülaline (hukkus koos oma naise ja tütrega), kelle pärast oli isegi laeva väljumine terve tunni võrra hilinenud. Mõni aeg hiljem teatas sadamadispetšer raadio teel kaptenile, et Novorossiiskile läheneb balker (puistlastilaev) Pjotr Vasjov. Laeva pardal oli Kanadas peale võetud 28 600 tonni otra.
Oli pime, kuid pilvitu lõunamaine öö. Sellise ilmaga on kaugele näha isegi väikese kaatri positsioonituled, rääkimata siis suurlaevade nagu Pjotr Vasjov või Admiral Nahhimovi omadest, seda enam, et viimane säras sadades tuledes. Kummagi laeva tekil viibinud inimesed võisid selgesti näha, kuidas mõlemad alused teineteisele lähenesid. Kõik taipasid, et kahe laeva kursid peavad lõikuma, ent tegutsejateks on ju kaptenid.
Aga kaptenite tegevus polnud loogiliselt seletatav. Loots manitses kapten Markovit ettevaatlik olema. Mõlemad laevad olid omavahel raadio teel ühenduses ja informeerisid teineteist oma kursimuutmise kavatsustest. Kuid kumbki ei mõelnud teisele teed anda!

Puistlastilaev Pjotr Vasjov pärast kokkupõrget.

Pjotr Vasjov jätkas kiirust vähendamata oma teekonda, kuigi sadamadispetšer tegi kapten Viktor Tkatšenkole (sünd. 1942) ettepaneku anda reisilaevale teed. Tkatšenko jälgis kaptenisillal radariekraani ja kaalus mõttes erinevaid manöövreid reisilaevast möödapääsemiseks. Kolmas abi P. Zubjuk juhtis korduvalt kapteni tähelepanu sellele, et oleks aeg kurssi muuta, sest reisilaev jäi otse nende teele ette. Kapten lõi ainult käega. Alles siis, kui tekkis vahetu kokkupõrkeoht, pööras Tkatšenko masinatelegraafi käepideme asendisse „Täiskäik tagasi”. Kuid 40 000-tonnise veeväljasurvega laeva kiire peatamine osutus võimatuks. Laevad lähenesid teineteisele silmanähtavalt. Lõpuks otsustas ka Admiral Nahhimovi tüürimees võtta ette „julge sammu” ja muuta kurssi, kuid oli juba hilja…
Kui admiral Nahhimov oleks jätkanud endisel kursil, poleks midagi juhtunud. Mõistmatu on aga Pjotr Vasjovi kapteni tegevus. Nimelt lootis kapten reisilaeva nina eest läbi lipsata, teha pööre vasakule ja võtta siis kurss Novorossiiskile. Saatuslikuks sai reisilaeva teise abi Tšudnovski tegevus. Nimelt otsustas ta teha pöörde vasakule, sõites sel viisil lähenevale puistlastilaevale otse ette!
Kell 23.15 rammis Pjotr Vasjov kümnesõlmese kiiruse juures umbes 100-kraadise nurga all reisilaeva. Viimane asus sel hetkel 14–15 kilomeetri kaugusel Novorossiiski sadamast ja 3,5 kilomeetri kaugusel rannikust. Kokkupõrkel tungis puistlastilaeva pirnikujuline pulbvöör reisilaeva pardasse masinaruumi kohal, lüües laeva tüürpoordi poolsesse külge umbes 80 m² suuruse augu. Spetsialistide arvestuse järgi tungis tekkinud avausest laeva vesi kiirusega umbes 30 000 kuupmeetrit minutis. Tohutu veesurve purustas šotid (veetihedad kambrid). Pimedusse mattunud Admiral Nahhimov läks kiiresti kreeni ja uppus kõigest 7–8 minuti jooksul. Äärmuslikes tingimustes – pimedus, tõusnud tuul ja rahutu meri – õnnestus talitluste ühiste jõupingutustega päästa 836 inimest, 423 hukkus. Ühtekokku oli päästetöödele kaasatud 60 ujuvvahendit, 20 kopterit ja 80 tuukrit (eriti tore oli tuukrite varustus, mis oli kasutusele võetud 1929. aastal). 19 päeva jooksul toodi laeva vrakist välja 279 laipa. Päästetöödel hukkus kaks tuukrit. Pärast seda lõpetatai surnukehade laevast väljatoomine. Vrakki jäi veel 65 laipa. Ühtekokku toodi merest ja vrakist välja 359 surnukeha.
12. märtsil 1987 algas Odessas Nõukogude Liidu Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi väljasõiduistung. Arutati puistlastilaeva Pjotr Vasjov endise kapteni V. Tkatšenko ja reisilaeva Admiral Nahhimov endise kapteni V. Markovi süüasja. Kohtupingis ei olnud mitte kaks kaptenit, süüpingis oli äärmuslikul kujul vastutustundetus, lohakus ja hooletus.

Hukkunute merest väljatõstmine.

Kohtuprotsess kestis rohkem kui kaks nädalat. Uurimistoimik koosnes 55 köitest. Kohtus selgus, et kapten Tkatšenko kõikvõimalike eksimuste ja vigade jada jätkus kahetsusväärselt ka pärast kokkupõrget. Kapten ja tema juhitava balkeri meeskond päästsid uppujaid loiult ja aeglaselt, jõudu ning laevavarustust – ankruid ja paate – säästes. Juttu tuli ka Admiral Nahhimovi nigelast tehnilisest seisukorrast. Kellelegi polnud uudis, et reisilaeva mahakandmisest räägiti juba mitmendat aastat.
Laeva raadiotranslatsioonivõrk ei olnud kooskõlas Nõukogude Liidu registrinõuetega. Üle kolme tuhande laevaneedi vajas väljavahetamist. Paljud veetihedad vaheuksed polnud seda enam ammu. Ilmselt loodeti heale õnnele, kui sõitu lubati sõjasaagiks saadud 61-aastane pehkinud, merepõhjast ülestõstetud laev, mille reisijakohtade arv (1096) oli kunstlikult üles kruvitud ja meeskonnas 302 inimest. Küll ei jõudnud aga kohtupinki need, kes Admiral Nahhimovi tegelikku olukorda teades hoidsid seda ujuvat vanarauda ikka veel käigus…
Nõukogude Liidu Ülemkohus tunnistas mõlemad kaptenid süüdi ning, arvestades toimepandud kuriteo erilist raskust ja tragöödia erakordselt ränki tagajärgi, mõistis kummalegi viisteist aastat vabadusekaotust. Hiljem vähendati siiski karistusaega kuuele aastale. Õigus pole neil, kes armastavad keksida pseudo-elutarkusega, et ei eksi see, kes midagi ei tee. Liiga hirmus on tänapäeval tüüri ja pultide taga seisvate inimeste vigade hind. Kahe laeva kokkupõrge Novorossiiski lähedal oli kibedaks õppetunniks, kinnitades veel kord, et vähimgi kõrvalekaldumine normidest ja ametikohustustest võib lõppeda ränga katastroofiga.

* * *

Admiral Nahhimov väljub Sotši sadamast (1984 juuni).

Reisilaev „Berlin“ ehitati Saksamaal Vulkani laevatehases. „Berlini” põhiandmed olid järgmised: pikkus 174 m, laius 21 m, maht 15 286 brt, kiirus 16 sõlme. Laev lasti vette 24. märtsil 1925 ja asus sama aasta 26. septembril oma esimesele reisile New Yorki.
„Berlin“ sõitis liinil Bremerhaven–New York kuni 1938. aastani. 1939. aastal muudeti laev laatsaretlaevaks. 31. jaanuaril 1945 sõitis Berlin Swinemünde lähedal kahe meremiini otsa, kuid jäi vee peale. 1. veebruaril 1945 sõitis laev jälle miini otsa ja uppus kohas, mille sügavus oli kõigest 12 m.
Aastatel 1946/47 tõstsid venelased laeva üles. Aastatel 1951–1957 tehti laevale Warnemündes põhjalik remont. „Admiral Nahhimoviks“ ümbernimetatud reisilaeva uueks kodusadamaks sai Odessa. Laev hakkas tegema regulaarseid reise Musta mere sadamate vahel. Kõrges eas laev ei vastanud mitmele olulisele rahvusvahelisele standardile. Esiteks peab laev olema konstrueeritud nii, et mistahes vigastuse korral jääks ta võimalikult kauaks vee peale, et inimesed jõuaksid asuda päästevahenditesse. Laeva tehniline seiskord oli  nii nigel, et seda laeva enam välisvetesse ei lubatud. Küll jätkas ta aga kruiise Mustal merel. Laeva ventilatsioonisüsteem oli vilets. Viimasel reisil olid pea kõik alumised illuminaatorid avatud, mis omakorda suurendas järsult laeva voolava vee hulka. Samuti oli üsna kummaline päästepaatide paigutus (vt tunnuspilti), mis ei võimaldanud nende kiiret vettelaskmist.

Tunnuspildil: Admiral Nahhimov Jalta sadamas.

©Peter Hagen

0

Your Cart