Tsunami India ookeanis 26. detsembril 2004

22 minutit lugemist

2004. aasta 26. detsembril kl 7.58:53 kohaliku aja järgi (1.58:53 Kesk-Euroopa aja järgi) toimus India ookeanis umbes 300 km kaugusel Sumatra saare põhjatipust edelas (3,316° põhjalaiust ja 95,854° idapikkust) Sunda subduktsioonivööndis võimas maavärin, mille tugevuseks hinnati 9,1 magnituudi Richteri skaala järgi…

India kontinentaallaama kaevus kohati paarikümne meetri ulatuses Euraasia laama alla. Merepõhi tõusis või vajus paiguti 6–10 meetrit. Tegemist oli võimsuselt viienda maavärinaga, mis üldse on seismograafide abil registreeritud. Maavärinas liikunud murrangu pikkus oli üle 1450 kilomeetri, see on pikim maavärina rebend, mis eales fikseeritud. (1906. aasta San Francisco maavärin toimus 443 kilomeetri pikkusel murrangul.) Esimene tõuge kestis 100 sekundit, sellele järgnes 300 sekundit kestnud tõuge.

Banda Aceh. Kell jäi seisma tsunami saabudes.

Peatõukele järgnes 10 tunni jooksul veel viisteist 5,7–7,3-magnituudist järeltõuget. Nagu hilisemad arvutused näitasid, toimus maavärin 10–30 km sügavusel merepõhja all. Toimunuks maavärin sügavamal (näiteks 300 km sügavusel), poleks tekkinud nii hävitavat tsunamit, nagu kohe järgnes. Maavärin toimus Sunda kaareks nimetatud subduktsioonivööndis. Üksnes füüsilisest seisukohast tekivad maailma suurimad maavärinad just subduktsioonivööndites. On teada, kuidas maavärina suurusjärk sõltub lihke kaugusest ja murrangu pikkusest, kus maavärin toimub. Ent ometi on olukord veidi keerulisem. Laamad võivad olla kuni 80 kilomeetri paksused. Kõige sügavamad osad on nii kuumad, et hõõrdumine ei suuda neid paigal hoida, kivimid muutuvad plastiliseks ja võivad moonduda, murdumise asemel koorekommi kom­bel venides. Väiksemal, esimese 16–24 kilomeetri sügavusel hoiab hõõrdumine laamad paigal. Siin säilitab kivim elastse energia ja paindub. Kui hõõrdumine enam ei toimi ja üks külg ootamatult teisest mööda libiseb, siis tuntaksegi maavärinat. Selle suurusjärgu määravad eelkõige kolm tegurit: lihke kaugus, murrangu pikkus ja toimiva hõõrdumise sügavus.
Vaid suurimad subduktsioonivööndi maavärinad suudavad tekitada ookeani ületavaid tsunamisid. Magnituud 8,0 võib tekitada tsunami, mis on laastav kohapeal, kuid ei liiguta nii suurt veekogust, mis moodustaks üle ookeani liikuda suutva laine. Kui te aga kuulete, et on toimunud maavärin magnituudiga 8,5 või rohkem, siis võite olla üpris kindel, et see asub subduktsioonivööndis ja et kohe järgneb tsunami.
Tsunami on mitme harja ja põhjaga laine. Selle asemel, et kujutleda seda väga suure ookeanilainena, mõelge sellest pigem kui veelompi kukkuva kivi ümber tekkivatest ringidest. Ookeanipõhjas toimunud häiring tekitab mitu järjestikust üles-alla liikuvat lainet. Laine harjade ja põhjade arv, nende suhteline suurus ja nendevaheline kaugus sõltuvad merepõhja kujust, rääkimata rannajoonest, mida laine tabab. Kui esimesena saabub lainepõhi, siis on tsunami esimeseks märgiks mitte merevee tõus, vaid hoopis taandumine.
Kui tsunamilaine on kuue meetri kõrgune, siis jääb vee alla kõik, mis asub allpool kõrgust kuus meetrit üle merepinna. Kui ookeanikaldal on üheksameetrine kalju, siis tsunami maale ei jõua. Kui merepind on tõusu ajal juba niigi pool meetrit kõrgem kui tavaliselt, siis on tsunamilaine pool meetrit kõrgem, uputades kõik, mis jääb madalamale kui kuus ja pool meetrit merepinnast. Kahju ei tekita tavaliselt mitte üleujutus, vaid hoovused. Laine liigub esmalt üle ookeani reaktiivlennuki kiirusel, kuid sedamööda, kuidas merepõhja sügavus väheneb, taandub hoog auto sõidukiiruseni. Kuid ka 30 kilomeetrit tunnis liikuval tohutul veemassil on peaaegu mõistusega hoomamatu energia: kõik, mis pole väga tugevalt oma kohale kinnitatud, kantakse minema. Laine kannab kergusega edasi autosid ja inimesi, lükkab ümber nõrgad hooned. Tugevamatelt hoonetelt võib veevall rebida seinad, jättes alles vaid sõrestiku. On nähtud pilte tugeva hoone korterist, kus ainsaks allesjäänud esemeks oli külmik. See oli ärakandmiseks liiga raske ning jäi vetikatesse mähkunult oma kohale.
Sumatra maavärinal oli pikim murrang, mille lihe on teada. See paigutas ümber suuruselt kolmanda veekoguse, mida eales täheldatud, ning selle tekitas suurim laine, mida kunagi India ookeanis nähtud. Sündmuse käigus vallandunud energia oli tuhat korda suurem kui kunagi detoneeritud suurima vesinikpommi energia.
2004. aasta 9,1-ne maavärin ei mõjutanud kogu oma liikumisega siiski nii palju inimesi, kui selle suurusjärgu põhjal võiks arvata. Murrang paiknes suures osas ookeanipõhjas ja hajusalt asustatud saartel. Maavärin algas teise jõulupüha hommikul veidi enne kella 8. Sumatra saare põhjaosas asuv Acehi provints jäi maavärina rebendi lõunatippu, ja selle asukoht murrangu lähedal tähendas, et see kannatas kõige rohkem. Paljud Acehi provintsi ja selle pealinna, Banda Acehi hooned said värina käigus raskeid kahjustusi. Tsunamilained saabusid varsti pärast põhitõuke lõppu ja isegi järeltõugete jätkudes. Piki Acehi läänerannikut oli laine kõrguseks 15–30 meetrit. Hukkunute täpne arv pole teada, kuna paljud inimesed kanti merele ja nende surnukehi ei leitud. Me teame, et kokku sai Indoneesias surma või jäi kadunuks rohkem kui 200 000 inimest, kolm korda rohkem kui mistahes teises riigis, ning enamik neist Acehi provintsis. Banda Acehi, peaaegu 300 000 elanikuga linna hoonete esimesed korrused ujutati üle, ja 10% elanikkonnast hukkus. Acehi läänerannikul asuv 10 000 elanikuga Leupeungi linn pühiti täielikult maa pealt, eluga pääses vaid mõnisada inimest.
Acehist põhja ja lääne pool asuvad väikesed saared paiknevad subduktsioonivööndis ning said seetõttu maavärinas ja kiirelt tabanud tsunamis tugevasti kannatada. Merepõhja kontuuride ja ranniku geomeetria tõttu tabasid mõnda saart palju kõrgemad lained kui teisi. Kõige põhjapoolsemat saart tabas vaid pooleteise kuni kolme meetri kõrgune tsunami, samas kui Nicobari saarestikus asuvat Katchali saart tabas 10 meetri kõrgune tsunami, mis tappis 90% elanikest. Katchali põliselanikud kaotasid kõik oma hõimujuhid, oma elulaadi ja kultuuri. Simeulue saarel sundis kogukonna mälestus 1907. aasta tsunamist inimesi pärast maavärina lõppu kohe kõrgemale liikuma ning surma said vaid väga vähesed.
Ellipsikujuliselt levinud tsunami kihutas India, Sri Lanka, Indoneesia ja Tai randade poole. Hiljem selgus ka, et saatusliku tsunami vallandas esimene peatõuge, mitte järeltõuked, mis kohati olid üsna tugevad. Tsunami nõudis eri riikides ühtekokku umbes 300 000 inimelu (täpset arvu ei tea keegi). Kas tõesti ei oleks saanud rannikualadel elavaid inimesi hoiatada?
Hawaiil asuv 1948. aastal loodud Vaikse ookeani tsunamihoiatuskeskus PTWC (Pacific Tsunami Warning Center) andis esimese hoiatuse kl 15.14 kohaliku aja järgi (kl 8.14 maavärina hüpotsentri aja järgi) Vaikse ookeani ääres asuvale 26 riigile. Selleks hetkeks ei olnud tsunami jõudnud ühelegi rannikule. Kl 15.30 Hawaii aja järgi saabusid satelliitidelt uued andmed, mis kinnitasid kahtlust, et India ookeanis on toimunud tohutu tugevusega maavärin.
Kl 16.08 väljasaadetud teatele oli lisatud, et hüpotsentri lähedal võib olla tsunamioht. Tsunamikeskuse teine e-mail saabus Bangkoki maavärinakeskusesse kl. 9.04 kohaliku aja järgi. 56 minuti pärast jõudis tsunami Phuketi saare lõunatipu juurde, 72 minuti pärast Khao Laki rannale. Veel oleks olnud aega midagi ette võtta, et rannikualadel elavaid inimesi hoiatada. Kuid midagi ei tehtud. Kas segasid bürokraatlikud eeskirjad või ei osatud ohu tegelikku suurust aimata?
Tai meteoroloogiateenistus tunnistas, et riigil puudus rahvusvaheline hoiatussüsteem ja korralik koordinatsioonimehhanism, mis edastaks teateid lähenevate katastroofide kohta. Spetsialistide käsutuses olid esialgsed ekslikud andmed, mille kohaselt oli maavärina tugevuseks 8,1 magnituudi. Sama võimas maavärin 2002. aastal ei põhjustanud tsunamit, seepärast otsustasid eksperdid ka nüüd maapõue kõikumisest mitte numbrit teha – loodeti, et hiidlainet ei teki. Tsunamit polnud selles regioonis esinenud mäletamatutest aegadest.
Viimane tsunami India ookeanis tekkis kuulsa Krakatau purske ajal 27. augustil 1883, mil Jaava ja Sumatra saartel hukkus 36 000 inimest.
Pärast 2004. aasta lõpu katastroofi leidsid India ookeani ääres asuvad riigid kiiresti üksmeele ja nüüd on hakatud tsunamihoiatussüsteemi välja ehitama.
On saatuse julm iroonia, et kaks nädalat enne laastavat tsunamit toimus Honolulus ekspertide kokkutulek, kus arutati, kas ei peaks Vaikse ookeani PTWC eeskujul rajama ka India ookeani tsunamihoiatussüsteemi. Kokkutulnud spetsialistid leidsid, et selleks pole erilist vajadust. Nüüd siis ehk on? Ja kas 26. detsembril juhtunu ikka oli täielik ootamatus?

Indoneesia Acehi provintsi pealinn Banda Aceh. See mošee oli ainuke raudbetonist ehitis, mis sealkandis enam-vähem terveks jäi. Terveks jäi hoone sel lihtsal põhjusel, et sambad pidasid seoses seinte purnemisele vee survele vastu. Banda Acehi tabanud tsunami kõrgus oli 6,5–12 m, ranniku lähedal isegi 35 m. Linna 150 000 elanikust hukkus 30 000.

Eakas meteoroloog Smith Dharmasaroja (s 1937) juhtis 8 aastat Tai meteoroloogiateenistust. 1994. aastal lõi ta koostöös Hiina teadlastega mudeli, mis ennustas lähiaastateks tugevat merealust maavärinat, millega võib kaasneda tsunami Andamani merel. Dharmasaroja saatis oma arvutused valitsusele ja nõudis tsunamihoiatussüsteemi rajamist Phuketi, Phang Nga ja Krabi provintsi jaoks. Just neid kolme provintsi tabas tsunami kõige tugevamini! Ka pidas teenekas meteoroloog vajalikuks, et kõik hotellid varustataks brošüüridega, mis selgitavad tsunami saabumisega kaasnevaid ohumärke. Dharmasarojat peeti hulluks ja ta saadeti pensionile. Tai valitsus leidis, et teadlase idee teostamine peletaks eemale nii turistid kui ka investorid. Teda nimetati turiste hirmutavaks lolliks koeraks.
Pärast 26. detsembrit Dharmasarojat enam nii väga hulluks ei peetud. Vastupidi, suhtumine temasse muutus üleöö. Tai peaminister Thaksin vallandas senise meteoroloogiateenistuse juhataja Suparek Tansritanawongi päevapealt ja asendas ta Dharmasarojaga, tehes viimasest ühtlasi oma nõuniku. Kuid eks Tai vanasõnagi ütle: tara hakatakse ehitama alles siis, kui pühvlid on juba varastatud.
Olgu öeldud, et paljud loomad tajusid maavärinat ja lähenevat tsunamit, ent inimesed ei osanud loomade käitumist õigesti mõista ja vajalikke järeldusi teha.
2004. aastal 26. detsembril kell 5 hommikul (kolm tundi enne peatõuget!) ärkas Tais 115 km Phuketi saarest põhja pool asuva Khao Laki väikese loomaaia Kaheksa Elevanti elevandiajaja Kritseda Sahangam loomade kõrvulukustava pasundamise peale. Mees tormas hütist välja ja nägi, kuidas mõned elevandid tõusid tagajalgadele, ajasid suud pärani ja tõstsid lonte kõrgele, nagu püüdes midagi haista. Elevandid olid täiesti endast väljas. Sahangam polnud oma elus midagi sellist varem kogenud. Kella 6 paiku loomad rahunesid ja Sahangam tõi neile toitu.
Kella 8 paiku (maavärina peatõuke ajal) hakkasid Khao Laki elevandid jälle pasundama, seekord veelgi valjemini. Loomad trampisid jalgadega tolmust pinnast ja püüdsid kogu jõust oma kette puruks rebida.
11 minutit pärast maavärinat hakkasid Kamala rannas (Phuketi saare keskosa läänerannikul) koerad ilma mingi näiva põhjuseta meeletult haukuma. 57-aastane kohaliku kloostri abt Phra Ajarn Toy pani loomade käitumist imeks, kuid ei tema ega teised kohalikud elanikud osanud sellest mingeid järeldusi teha…
Tsunamid tekitavad oma tugevaimad lained murranguga risti. Kuna Sumatra maavärina murrang asus enam-vähem põhja-lõuna suunal, siis oli selle mõju tugevalt tunda Sri Lanka lääneosas, aga ka Lääne-Tais. Tai läänerannik on kogu maailmast saabuvate turistide populaarne sihtkoht ning sealsed hotellid olid jõulupuhkuste ajaks pilgeni täis. Kui lained kaks tundi pärast maavärinat kohale jõudsid, olid need Indoneesiat tabanutest vaid veidi väiksemad, mõned ulatusid siiski 19 meetrini.
Tsunami jätkas oma halastamatut teekonda üle India ookeani, võttes elusid Indias, Malaisias, Maldiividel ja Myanmaris. See jõudis Aafrika ja Saudi Araabia idarannikule, tappes inimesi Jeemenis, Seišellidel, Lõuna-Aafrikas ja Keenias. Lained jõudsid India ookeanist nii Atlandi kui ka Vaiksesse ookeani, nende jätkuvat liikumist registreerisid järgmise mõne päeva jooksul USA riikliku ookeani- ja atmosfääriameti mõõteaparaadid. Tsunami tabas kokku 13 riiki, tekitades kahju veel viie riigi taristutele ja hoonetele. Lisaks neile kaotas veel 47 riiki oma reisil olnud kodanikke – enamik neist jõulupuhkusel Tais. Seega polnud see üksnes füüsiliselt laastava mõjuga sündmus – Sumatra tsunami oli esimene tõeliselt ülemaailmne katastroof.

Kergemeelsuse kõrge hind. Selle foto lähenevast tsunamist tegid abielupaar John ja Jackie Knill Khao Laki rannas. Mõni hetk hiljem nad uppusid. Fotoaparaat leiti hiljem üles ja nende viimane pilt oli mälukaardil säilinud. Üldse tegid nad umbes 8 pilti, selle asemel et päkkadele valu anda.

Pärast Indoneesiat tabas tsunami 1600 kilomeetrit murrangust läänes asuvat Sri Lankat. Maavärinad tekitavad erineva sagedusega laineid, ja nii nagu ka heli puhul liiguvad madalsageduslained kaugemale kui kõrgsageduslained (nii nagu kaugelt muusikat kuuldes võib kuulda trummilööke, kuid mitte meloodiat). Seega, kui lähedalasuva maavärina korral on tunda kõrgsagedusega, hüplikku liikumist, siis kaugemal tajutakse maavärinat sageli aeglaselt rulluvana ning sellekohaseid teateid tuli ka Sri Lankalt. Tsunamilainel kulus Bengali lahe ületamiseks umbes 90 minutit. See mähkus ümber saareriigi, tabades kõiki rannikualasid nelja meetri kõrgusena. Kuna paljud linnad asusid ranniku lähedal, kanti nende puithooned lihtsalt minema, hukkus rohkem kui 40 000 inimest.
Sri Lanka Yala rahvuspargis panid turistid tähele, et ühtegi leopardi polnud näha. „Isegi mitte ühtegi metssiga polnud kusagil tuhnimas!” meenutas looduskaitseala giid Uditha Hettige. Küll märgati aga kolme elevanti, kes kiirel sammul tõttasid sisemaa poole. See juhtus üks tund enne seda, kui tsunami jõudis Sri Lanka rannikule. Hettige ise aga hakkas hommikust sööma. Äkki tõusid metslinnud tohututes parvedes õhku. „Ma arvasin, et neid ehmatas mõni metsloom,” rääkis Hettige hiljem, „siis aga nägin horisondil lainet.”
Inimesed põgenesid paanikas veemasside eest. Mõned pargivahid ronisid puude otsa. Mehi üllatas see, et nad ei näinud seal ühtegi ahvi.
Hiigellained jõudsid riigi suurimas, Yala rahvuspargis rohkem kui 3 kilomeetri sügavusele sisemaale. Yala rahvuspargis elab sadu elevante, leoparde ning hulgaliselt krokodille ja vesipühvleid. „Imelik on see, et me pole leidnud ühtegi surnud looma,” ütles riigi looduskaitseameti asedirektor Ratnayake. „Mitte ühtegi surnud elevanti, isegi mitte jänest!”
Ka helikopteriga rahvuspargi kohal pilte teinud fotograafid kinnitasid, et palju on hukkunud inimesi, kuid nad ei märganud ühtegi lõpnud looma.

Hävinud kalurikülad Indoneesias Acehi provintsis. Tsunami laastas u 250 km provintsi rannikust. Laine tungis 1–5 km kaugusele sisemaale. Mõnes kohas oli laine kuni 15 m kõrge. Paikades, kus varem olid külad, on nüüd lahesopid.

Pärast laastavaid looduskatastroofe annab loomariik ikka ja jälle mõistatusi. Nagu juba öeldud, üllatas eksperte see, et Sri Lankal, kus oli rannikualadel väga palju inimohvreid, ei leitud ühtegi metslooma korjust. Selles pole aga midagi ebatavalist, sest metsloomad on eriti tundlikud, neil on märksa terasem kuulmine kui koduloomadel ja kaugusest läheneva tsunami tekitatud inimkõrvale tajumatuid helisid kuulsid nad varakult. Ilmselt hoiatavad neid ohu eest ka muutused õhurõhus.
Paljud loomad otsekui aimavad maavärinaid ette või õigemini öeldes, nad tunnetavad maavärinaid enne inimesi. Maavärina eel ronivad rotid, hiired, mutid, sisalikud ja maod oma urgudest välja ning visklevad suures ärevuses edasi-tagasi. On teada, et mitu tundi enne üht maavärinat lahkusid sipelgad oma maa-alustest käikudest, rohutirtsud suundusid läbi kogu linna minnes mere äärde, kalad kogunesid hulgana kalda äärde. Enne maavärinat valdab paljusid loomi metsik hirm, millest annab tunnistust hulk fakte. Pealtnägijate sõnade järgi kogunesid öökullid, rähnid, vainukäod  ja muud metslinnud ühe tugeva maavärina eel massiliselt elamute lähedale puudele ja lasksid kuuldavale kaeblikke häälitsusi. Rändlinnud asusid rutates teele kaugetele maadele. Konnad ei krooksunud mitu päeva…
Pole siis ime, et Sri Lanka suurimal looduskaitsealal Yala rahvuspargis elavad leopardid ja elevandid pääsesid katastroofist eluga. Mis elevantidesse puutub, siis on loodus varustanud nad ülitundlike „värinasensoritega”. Nende jalataldades on palju närvilõpmeid, mis registreerivad ka ülinõrku maapinna võnkumisi.
Mäletamatutest aegadest saadik on tähele pandud, et mitmed mereloomad ja veelinnud suudavad tajuda „mere häält”. Loomade tavatu käitumine on meremehi tihti hoiatanud saabuva orkaani eest ning võimaldanud õigel ajal selle vastu valmistuda või sadamasse varjule minna. Nii ujuvad delfiinid ja lendkalad ilusa ilmaga hulganisti veepinnal, tormi lähenedes pagevad aga mere süvakihtidesse. Sama kehtib meduuside ja mitmete avamere väikeste vähiliste kohta, kes raju eel siirduvad ohutusse piirkonda.
Paljud India ookeani äärsete riikide rannikualadel elavad inimesed isegi ei teadnud, mis tsunami on, nad polnud seda sõna kuulnudki. Tsunami lähenemisel jäid nii kohalikud elanikud kui ka turistid rannas seisma ja vahtisid pärani silmi ja suu ammuli kiiresti lähenevat kõrget vahust lainet. Kes pildistas, kes filmis. Kes hukkus koos fotoaparaadiga, kes koos videokaameraga. Ohtu aduti alles siis, kui suure mühina ja kohinaga lähenev laine hakkas uudistajateni jõudma. Kuid siis oli juba nii mõnegi jaoks hilja.

Tsunami tuleb! Rumalad lääne turistid ei saa ikka veel aru, et tegemist on tsunamiga!

Nagu juba öeldud, tuli tsunami inimeste jaoks ootamatult, sest India ookeani äärsetes riikides puudus sellekohane varajase hoiatuse süsteem. Samas on eksperdid juba üle poole sajandi teinud jõupingutusi, et prognoosida usaldusväärselt vähemalt maavärina tekitatavaid hiidlaineid. Kaks aastat pärast 1946. aasta katastroofi Hawaii saartel hakkas Hololulu äärelinnas tööle Vaikse ookeani tsunamihoiatuskeskus. Praeguseks on sellest saanud 26 Vaikse ookeani riiki ühendava infosüsteemi sõlmpunkt.
Tsunami-spetsialistide töö põhialuseks on andmed maavärinate ja ebatavaliste merepõhjavõnkumiste kohta. 6-palline maavärin mistahes Vaikse ookeani osas päästab keskuses automaatselt valla häire. Teadlased määravad kindlaks maavärina epitsentri ja täpse tugevuse ning analüüsivad kõiki signaale, mis tulevad epitsentri lähedal asuvatest vaatlusjaamadest. Kui nad jõuavad järeldusele, et on karta ohtlikku hiidlainet, hoiatavad nad vastavaid ametiasutusi. Esimene häireaste on „tsunamimärk”. Kui eksperdid on oma ennustuses kindlamad, kuulutavad nad välja teise häireastme: „tsunamihoiatuse”.
Pahatihti tuleb aga ette valehäireid, mis kipuvad üsna kalliks maksma minema. Näiteks 1986. aastal käivitati pärast Alaska maavärinat Hawaii pealinna Honolulu osaline evakueerimine, mis läks maksma 30 miljonit dollarit. Tsunami tuli tõesti, kuid lained olid madalad ja täiesti ohutud. Rahalistest kaotustest võib-olla hullemgi on valehäirete psühholoogiline efekt: kui hoiatusele ei järgnegi katastroofi, pole inimesed edaspidi üldse nii ettevaatlikud. Kui 1960. aastal pärast Tšiili maavärinat anti Hilos samuti tsunamihoiatus, siis paljud lihtsalt ignoreerisid seda. Selle tõttu sai 61 inimest surma ja 282 vigastada.
Väga kõvaks pähkliks on ennustajatele tsunamid, mis tabavad rannikut oma tekkekoha lähedal. Vahel kulub esimestel lainetel oma hävitustöö kohta jõudmiseks ainult mõni minut. Asja teeb hullemaks see, et säärased lained pole rannikule jõudmise hetkel veel pikast teest nõrgestatud. Nii polegi ime, et üle 90 protsendi ohvritest surmavad hiidlained oma esimese poole elutunni jooksul ja kuni 450 km kaugusel maavärina epitsentrist.

Tsunami ujutab Tais Phuketi saarel üle viie tärni hotelli Chedi aia ja restorani.

Kui Hawaii saarte lähedal peaks toimuma maavärin, läheb PTWC töötajatel kiireks. Kõigepealt saadetakse katastroofiametile häiresõnum koos teatega, et täpsem info järgneb hiljem. 3–4 minuti pärast on välja selgitatud maavärina epitsenter ja tugevus, samuti see, millised saarestiku osad on eriti suures ohus. Kui maavärin on tugev, siis annab katastroofiamet otsekohe häire. Inimesi hoiatatakse raadio ja televisiooni kaudu ning randades hakkavad tööle häiresireenid.
Eriti sagedased ja rasked on veealused maavärinad Jaapani ranniku lähedal. Seetõttu pingutavad ka Jaapani teadlased selle nimel, et tsunamide saabumisest aegsasti teada saada. Kuid vaatamata tipptehnikale on tulemused kehvad. Põhjuseks on see, et seal on maavärina epitsenter sageli ranniku lähedal, mistõttu tegutsemiseks jääv aeg on väga lühike.
Nii hukkus 1983. aastal Honshu saare põhjaosas 104 inimest 6 minutit enne, kui hoiatus kohale jõudis. 1993. aastal jõudsid Jaapani mere põhjas toimunud maavärina tekitatud hiiglaslikud lained üle ujutada Hokkaido lähedal asuva Okushiri saare ja surmata üle 200 inimese, kuigi raadio kaudu hoiatati elanikke juba 7 minutit pärast maavärinat. Nüüdseks on Jaapani tsunami-spetsialistidel õnnestunud oma häiresüsteemi tööd veel 2 minuti võrra kiirendada.
1994. aasta oktoobris, kui toimus maavärin Shikotani saare lähedal, näitas televisioon juba 5 minutit pärast maavärina algust kaarti, millel kõik ohustatud rannikualad olid punasega tähistatud. Samal ajal kutsuti Hokkaido saare Vaikse ookeani ranniku madalamate alade elanikke üles põgenema merepinnast kõrgemal asuvatesse piirkondadesse. Teatati, et oodatakse kuni 2 meetri kõrguste lainete saabumist. Vaid paar minutit hiljem oli arvuti jõudnud välja rehkendada, et esimene laine jõuab Hokkaido põhjarannikule kell 23.00, 37 minutit pärast maavärinat. Laine tuli kell 22.58 ja tema kõrgus oli 1,73 m. Mitte ükski inimene ei saanud surma.
Regionaalsed hoiatuskeskused töötavad ka Alaskal, Tšiilis, Prantsuse Polüneesias ja Venemaal. Enamikul rannikutel paraku üldisi tsunamihoiatusi ei anta. Ometi elab mitu miljonit inimest aladel, kus on oht langeda lähedal toimuva maavärina järel hiidlaine ohvriks. Nendele võib Honolulu Vaikse ookeani tsunamihoiatuskeskuse juhataja Mike Blackwoods ainult soovitada: „Alati, kui maa väriseb, kiirustage otsekohe ümbruskonna kõige kõrgemasse kohta. Kui kõrgeid kohti ei ole, siis peate vähemalt püüdma jõuda merest võimalikult kaugele. Niisiis pistke jooksu, kuidas jalad vähegi võtavad ja hoidke ennast kolmanda laine eest!”

26. detsembril 2004 hukkus tsunami tagajärjel erinevates riikides ametlikel andmetel ühtekokku umbes 2240 turisti (sulgudes on toodud teadmata kadunuks jäänud ohvrite arv). 

Rootsi 523 (20, teistel andmetel ühtekokku 689)
Saksamaa 537 (17, teistel andmetel ühtekokku 685)
Belgia 321
Suurbritannia 194 (54, teistel andmetel ühtekokku  440)
Šveits 263
Itaalia 189 (21)
Uus-Meremaa 207 (2)
Soome 164 (14, teistel andmetel ühtekokku  189)
USA 135 (34)
Austria 75 (15)
Prantsusmaa 67 (29)
Jaapan 25 (68)
Norra 26 (58)
Taani 15 (32)
Hongkong 12 (28)
Holland 9 (30)
Kanada 6 (30)
Venemaa 10
Muud riigid  38 (72)
Eesti 3

Taimaal hukkus ühtekokku 8500 inimest, kellest 2400 olid turistid rohkem kui 30 rahvusest. Tsunami ujutas üle 407 kaluriküla, purustas 47 kaluriküla, täielikult või osaliselt 3600 kortermaja. Umbes 7000 inimest kaotas oma kodu. Phuketi saare lõunaosas hävis 20 hotelli koos 10 400 voodikohaga. Töö kaotas 54 000 inimest. Phuketi edelaosas laastas tsunami rannikut 150 kilomeetri ulatuses. Kõige tugevamini sai kannatada Phang Nga provintsi rannikuala, kus hukkus ligi 6000 inimest.

Indias hukkus 16 389 inimest, ligi pooled neist Andamani ja Nikobari saarel (mõlemal saarel ühtekokku 3500). Indias laastas tsunami rohkem kui 2200 kilomeetrit rannikuala. 12 saart kadusid jäädavalt vee alla. Kannatada sai ka põllumajandus, hävis 12 000 hektarit põllupinda, uppus 10 000 veist, kahjustada sai 74 000 kaluripaati. 900 külas hävis 1 600 000 kodu, 650 000 inimest evakueeriti. Ainuüksi Tamil Nadu osariigis hukkus 7793 inimest, Chennais (endine Madras) hukkus 206 inimest, Cuddalores uppus 600 inimest. Kõige rängemat kahju tekitas tsunami Nagapattinami piirkonnas, kus kuue meetri kõrgustes lainetes hukkus umbes 5500 inimest.

Sri Lanka rannikust sai kannatada kaks kolmandikku. Saare kirdeosas tungis vesi kuni 3 kilomeetri kaugusele sisemaale. Lainetes hukkus rohkem kui 36 000 inimest, 15 000 sai vigastada. Rannikul uhuti minema 13% hüttidest, 69 000 maja purunes täielikult. Kodu kaotanute arvuks pakuti 500 000. Tsunami purustas ligi 20 000 kalapaati. 14 000 turismiga seotud inimest kaotas oma töö.

2004. aasta tsunami kõrgus erinevates maades ja piirkondades

Indoneesia
6–12 m Acehi põhja- ja idarannikul
15–30 m Acehi provintsi läänerannikul, näiteks Lhoknga ja Banda Acehis kandis
Lhoknga ja Leupungi rajooni vahel tõusis (õigem oleks öelda paiskus) vesi mäenõlvade vahel kohati 51 m kõrgusele.

Tai
6–10 m Khao Lakis
6 m Ko Phuketi saare läänerannikul
6,5 m Phi-Phi saare läänerannikul ja 3 m saare idarannikul
15–19,6 m Ko Phra Thogni saarel
Sri Lanka
4–10 m, kuni 12 m Hambantotas.
Andamani ja Nikobari saared
4–8 m, Väikesel Andamani saarel kuni 12 m.
India
2–5 m, kuni 10 m Tamil Nadu osariigi rannikul Karaikali linnas (Pondicherry)
Malediivid
1–3 m, kuni 4 m Thaa atollil
Myanmar (Birma)
Kuni 3 m
Somaalia
4–9 m

26. detsembril 2004 kl 9.20 paiskab tsunami Sri Lankal Pereliyas (Gallest loode pool), vahetult enne Hikkaduwa küla, rööbastelt reisirongi kõik 8 vagunit. Raudtee selles paigas kulges kõigest 150 m kaugusel veepiirist ja umbes 1 m kõrgusel merepinnast. 80-tonnise veduri paiskas tsunami rööbastelt 50 m kaugusele. Mõned vagunid kandis veemass rööbastest 100 m kaugusele. Kes pääses ümberpaiskunud vagunis surnuks muljumisest, selle uputas teine laine. Hukkus umbes 1300 inimest, eluga pääses vaid 150.

Suurimad tsunamid
365 eKr Aleksandria. 60 000 hukkunut.
7.06.1692. Jamaica, Port Royal. 2000 hukkunut.
27.8.1883. Krakatu vulkaani purse tekitab tsunami, mis tapab Jaaval ja Sumtral 36 000 inimest.
15.6.1896. Nn. Sanriku-tsunami, mille kõrguseks hinnati 23 m, tabas Jaapanit religioossete pidustuste ajal. Hukkus 26 000 inimest.
31.1.1906. Kolumbia ja Ecuadori rannikut tabab hävitav tsunami. Hukkus 500–1500 inimest.
1.4.1946. Alaskal toimunud maavärin tekitab tsunami, mis tapab ühe majaka viieliikmelise meeskonna ja tunde hiljem Hawaiile jõudes nõuab 159 inimelu.
22.5.1960. Tšiili rannikule jõudnud 11 m kõrgune tsunami tapab 1000 inimest, 61 inimest hukkub Havail.
28.3.1964. Alaskal toimunud maavärin tapab Alaskal 107 inimest, Oregonis 4 ja Californias 11.
16.8.1976. Moro lahes Filipiinidel nõuab tsunami rohkem kui 5000 inimelu.
17.7.1998. Paapua Uus-Guinea põhjarannikul tapab tsunami 2000 inimest.
11.3.2011. Tsunami Jaapani idarannikul. 27 122 hukkunut.

NB! Loe ka:
Maavärin ja tsunami Jaapanis 11. märtsil 2011 (galerii)