Püha Januariuse veri keeb

5 minutit lugemist

Keskajal on eriti Itaalias kombeks koguda hukatud pühakute verd. Seda hoiti piaalides, kus see kiiresti tahkus. On aga teada, et kloostrite ja kirikute hauakambreist leitud veri mõnikord taas vedelaks muutus.

Meie päevil on seda imet, mida kujundlikult „vere keema-hakkamiseks“ nimetatakse, juhtunud mitu korda Napolis, kus ühes kirikus hoitakse kahte piaali Püha Januariuse verega.
Püha Januarius sündis 3. sajandil ja oli Benevento linna piiskop. Ta rändas mööda Itaaliat ja kuulutas väsimatult jumalasõna, millega kutsus esile kristlaste vihkajast Rooma imperaatori Diocletianuse raevu – 305. aastal võeti tollal umbes 30-aastane Januarius koos õpilastega Napolis kinni ja heideti amfiteatris lõvidele söödaks. Kiskjad polevat neid puudutanud, mispeale pühakud kihutati Pozzuoli linna lähistele ja neil raiuti pead otsast. Hiljem kuulutati Januarius pühaks ja kanoniseeriti nii katoliku kui ka õigeusu kiriku poolt.

Püha Januarius.

Juhtus nii, et üks Januariuse hukkamise juures viibinud naine kogus klaasist pudelisse märtri verd ja peitis selle kui reliikvia. Verd hoiti paljude aastate jooksul erinevate inimeste juures, kristluse kindlustumisega aga viidi üle Napoli katedraali, kus asub tänase päevani. Spetsiaalses kabelis katedraali sees säilitatakse pideva kontrolli all kahte hermeetiliselt joodetud 4. sajandi kolbi hinnaliste vereklompidega.
Kõige hämmastavam on, et teatud päevadel Püha Januariuse veri „elustub“, muutub vedelaks ning vahetevahel justkui hakkaks keema, moodustades mulle ja vahtu. Esmakordselt mainitakse seda imet 1389. aasta 17. augustil. Spektraalanalüüs tegi kindlaks vere ehtsuse ja mingite kõrvaliste lisandite puudumise selles. Samuti tehti kindlaks, et vaatamata substantsi vanusele (1700 aastat!) on see elava inimese veri. Vere vedeldumise ajal muutub vedeliku tihedus ja selle maht, samuti värvus – tumedast, peaaegu roostevärvi, erepunaseni. Kõik see vastab füüsika ja füsioloogia vääramatutele seadustele. On ju kõigile teada, et juba hüübinud veri ei saa muutuda uuesti vedelaks ning seda enam „elavaks“. Peale selle ütleb iga arst teile, et doonoritelt võetud verd säilitatakse suhteliselt madala temperatuuri juures kõiges 42 päeva, seejärel see „läheb kaotsi“…

Tänapäeval
Neid piaale hoitakse tänapäeval Napoli kloostri kabelis, tavaliselt lukustatud orvas, mida ühteviisi rangelt valvavad nii ilmalikud kui kirikuvõimud.
Veri ise paikneb kahes klaaspiaalis, mis on lukustatud väikesesse klaasist ja hõbedast 12-sentimeetrilise läbimõõduga silindrisse. See asub suuremas, käepidemega hõbedases laekas. Üks piaalidest on tunduvalt suurem ja täidetud verega umbes 2/3 ulatuses. Väiksemas on verd mõni tahkunud tilk, ja keemisimet pole sellega sündinud. Ainult kord tehti katset, et verd keemiliselt analüüsida; kahjuks ebaõnnestunult.

Aine piaalides on ehtne veri
1902. aastal uuris neid põhjalikult grupp Napoli ülikooli teadlasi. Suunanud läbi klaasi valgusekiire, tegid nad substantsi spektraalanalüüsi ja järeldasid, et piaalides on veri, kuigi võib-olla segatud mingi teise ainega. Selle pseudo-keemisprotsess leiab aset paar korda aastas ja tavaliselt avalikel üritustel, mida korraldatakse Püha Januariuse mälestuseks.
Püha Januariuse vere vedeldamise protsess võib toimuda peaaegu momentaalselt, kuid vahetevahel kestab see mitu tundi. Vere „ärkamine“ algab, kui see peidupaigast välja tuuakse ja raputatakse. Vedeldumise ja elluärkamise ime toimub kolm korda aastas: 19. septembril – Januariuse märtrisurma daatum, 16. detsember – mälestuseks Napoli imepärasest pääsemisest Vesuuvi purske eest ja laupäeval enne esimest maikuu pühapäeva – Januariuse säilmete esimese üleviimise päev Pozzuolist Napolisse (5. sajand).
Vere elustamine toimub otse suure hulga koguduseliikmete ja uudishimulike turistide silmade all, kui kolb reliikviaga võetakse hoiuruumist välja. Protsessi ei mõjuta ei ilmastikutingimused, ei õhutemperatuur ega mingid muud füüsilised parameetrid. Veri jääb vedelaks kaheksa päeva kestel, seejärel muutub taas klombiks.
Kuid oli ka juhtumeid, kui veri jäi vaatamata energilisele raputamisele paakunud olekusse – seda peeti alati halvaks endeks ning seostati mingite globaalsete traagiliste sündmustega. Nii näiteks ei õnnestunud vere vedeldamine 1527. aastal, kui Itaaliat tabas katkuepideemia, mis nõudis 40 000 inimelu. 20. sajandil jäi ime toimumata kolmel korral: 1939. aasta mais – Teise Maailmasõja eelõhtul, enne Vesuuvi purset 1944. aasta märtsis ja 1976. aastal – enne maavärinat Gemonas. (6. mail toimunud maavärinas hukkus 939 inimest, peavarjuta jäi 50 000 – peaegu kolmandik Gemona elanikkonnast.)
Fenomeni ehtsust kinnitavad teadlaste hulgalised uuringud, kusjuures petturlus on nende poolt täielikult välistatud. Kui aga usklikud peavad „vere imet“ just imeks, millel ei ole materiaalset selgitust, siis skeptikuid ajab see nurka, kuna mingisugust mõistlikku selgitust fenomenile nad anda ei suuda. Näiteks tuli palju aastaid Püha Januariuse vere imet uurinud itaalia füsioloog Gastone Lambertini järeldusele, et see on vastuolus teadaolevate loodusseadustega ning annab tunnistust ainult ühest – igavese elu ja ülestõusmise võimalikkusest.

Ime on sündimas!
Ime on sündimas!

Kaasaegse enioloogia seisukohast (teadus mõistatustest, mis ei mahu traditsioonilise teaduse raamidesse) võib Püha Januariuse vere vedeldumist, samuti ka teisi kristlikke imesid (õnnistatud tuli Jeesuse hauas, püha vee omadused, ikoonide rahustav toime ja teised) seletada kristliku egregori (elavate olendite mõtete, soovide, püüdluste loodav energiaväli) kahetuhande aasta pikkuse mõjuga, millel on materialiseeruv omadus.
Prantsuse publitsist David Herdon koostas selle fenomeni kohta omamoodi koondaruande . Näinud imet oma silmaga ja uurinud ajalooürikuid, trükkis Herdon ära mahuka töö, milles on juttu nähtuse paljudest paranormaalsetest aspektidest. Ja tõi välja veel kolm, keemahakkamist täiendavat mõistatust:

1. Ime sünnib sõltumata kloostris parajasti valitsevast temperatuurist.
2. Veeldunud veri erineb mahu poolest märgatavalt kuivanust – ainult vedelana täidab see 2/3 piaalist, kusjuures maht võib nn. keemise ajal nii suureneda kui väheneda. Näiteks maikuus täidab ta pea kogu piaali, septembris kahaneb oluliselt. Kogus suureneb rohkem siis, kui vedeldumisprotsess kulgeb aeglaselt, ja vähem juhul, kui see läheb kiiresti: maht varieerub 20–24 cm³ piires.
3. Veri mitte üksi ei hakka kihisema, vaid muudab protsessi kestel mitu korda värvi. Mõnikord ei haara keemine kogu sisu – keskele jääb tahke tomp. Imet pealtnäinute kinnitusel see justkui puhub enesest välja vedelat verd, hiljem imeb selle taas endasse. Ja kui keeb kogu piaali sisu, kumab sellest müstilist valgust.
Kaasaja teadlased on veendunud, et Püha Januariuse vere täielikku analüüsi pole võimalik teha, kui võtta sellest minimaalne kogus. Teabe saamiseks vajaksid nad vähemalt poolt mõistatuslikust vedelikust, seda ei loovutaks kirikuvõimud neile aga mitte mingi hinna eest!

Tunnuspildil: Hookuspookus püha Januariuse verega on tänini mõistatuseks.

MAAJA

0

Your Cart