Telepaatia: kas mõtete edasiandmine või hingede suhtlemine?

6 minutit lugemist

Inimese küünarvarrele kinnitatakse võru, millega on juhtmete abil ühendatud mehhaaniline käsi. Inimene surub mõttes käe rusikasse, mehhaaniline käsi aga kordab seda liigutust; mõttes rusika vallandamisel sirguvad ka mehhaanilise käe sõrmed. Sellist bioelektrivoolul töötavat manipulaatorit võis 1960. aastate alguses näha rahvamajanduse saavutuste näitusel Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia paviljonis.

Kui aga mõtet saab juhtmete kaudu panna juhtima mehhanismi, kas siis ei saa mõtet edasi anda inimeselt inimesele, vahemaa taha?

Enne kui vastame sellele paljusid huvitavale küsimusele, tuleb meelde tuletada, et mõtet saab edasi anda ainult materiaalse keskkonna kaudu, mille puudumisel ta üldse ei saa eksisteerida. Psühholoog K. Platonov: „Ma mõtlen, räägin, õhu võnkumine annab kuulajale edasi minu sõnad ja need muutuvad tema mõteteks. Oma mõtted ma panin kirja ja te võite neid lugeda. Inimese mõte aga on peaaju töö produkt, mis on seotud bioelektriliste nähtustega selles ja teistes organismi osades. Nimelt just biovoolud, mis tekivad sellise mõtte puhul sõrmi rusikasse painutavates lihastes ja mis püütakse kinni ning antakse tugevdatult edasi vastava aparatuuri poolt, suruvad mehhaanilise käe sõrmed rusikasse.“

Akadeemik psühhiaater V. M. Behterev ja akadeemik biofüüsik P. P. Lazarev tunnistasid, et mingisugustes erilistes teadusele veel täielikult tunnetamata tingimustes võib ühe aju elektrienergia avaldada vahemaa tagant mõju teise inimese ajule. Kui see aju on vastavalt „häälestatud“, on temas võimalik esile kutsuda „resonantsed“ bioelektrilised nähtused ja nende produktina – vastavad mõtted, kujutlused.

Aga võib-olla oleks õigem otsida sel puhul mitte elutule loodusele omaseid ja juba hästi läbiuuritud füüsikalisi nähtusi, vaid uusi, ainult elavas looduses esinevaid füüsikalisi nähtusi?

1960. aastatel kirjutati meedias palju katsetest, mis teostati Ameerikas 1959. aastal, millal olevat edasi antud mõtet inimesele, kes asus allveelaevas 2000 km kaugusel ja mitmesaja meetri sügavusel.

„Saatja“ jäi nende katsete puhul kaldale. Kaks korda päevas 16 katsepäeva jooksul istus see inimene varem kokkulepitud ajal aparaadi juurde, milles asus tuhat kaardikest. Igale kaardikesele oli joonistatud üks kujund viiest: kolm lainelist joont, ring, rist, nelinurk, täht. Kaarte segav aparaat heitis välja mõned kaardid, intervalliga minutis üks. „Saatja“ silmitses neid tähelepanelikult. Samal ajal joonistas „vastuvõtja“ allveelaevas mõne pähe tulnud kujundi neist viiest. Pärast võrreldi „saatja“ poolt vaadatud kaarte „vastuvõtja“ joonistustega. Matemaatiliste arvutuste järgi pidi kokkulangemise protsent olema 20, kuid oli üle 70. Palju aastaid hiljem selgus aga, et sellist eksperimenti pole kunagi tehtud – selle mõtlesid välja kõmumaiad prantsuse ajakirjanikud.

See juhtum sunnib hoolikalt kontrollima iga sellise katse ehtsust, kuna teateid neist ilmub palju. 20. sajandi algul sooritas neid kuulus prantsuse psühhiaater Charles Richet. 1930. aastal kirjeldas tuntud ameerika kirjanik Upton Sinclair oma raamatus „Mõistuse raadio“ taolisi katseid oma naisega.

1923. aastal võttis nõukogude psühholoog K. Platonov bioloogiaüliõpilasena osa katsetest.Üheraamatu mõjul palus ta isa, et ta „prooviks“ mõtete kaudu uinutada mõnda oma kiiresti ja sügavalt magama jäävatest patsientidest. Isa püüdis kaua naljaga sellest mööda minna, isegi vihastus, kuid ükskord siiski proovis ja… naispatsient uinuski. Äratada õnnestus teda samuti mõtete abil. Hiljem kordasid nad seda katset mitu korda ja eri variatsioonides. 1924. aastal demonstreeris Platonovi isa Leningradis neuropatoloogide ja psühhiaatrite kongressil neid katseid, millest kirjutati kohalikes ajalehtedes.

Hiljem, aastail 1932–1937, tõestas tuntud füsioloog L. L. Vassiljev mitmete katsetega, et mõtete abil uinutamine ja hüpnoosist äratamine on vahel võimalik isegi siis, kui hüpnoloog ja hüpnotiseeritavad on lahutatud raadiolaineid kinnipidava ekraaniga.

1960. aastal organiseeriti Leningradi Riikliku Ülikooli füsioloogia instituudi juurde L. L. Vassiljevi juhtimisel eri laboratoorium telepaatia nähtuste uurimiseks (kreeka keeles tähendab see sõna: tundmine vahemaa tagant). Vahel nimetatakse selliseid nähtusi ka parapsühholoogiaks (kreeka keeles tähendab prefiks „para“ juures, lähedal), millega rõhutatakse, et see nähtuste valdkond kuulub veel väljapoole traditsioonilise psühholoogia raame.

1962. aastal ilmus Leningradi ülikooli väljaandel L. L. Vassiljevi raamat „Mõttelise sugestiooni eksperimentaalne uurimus“. Ühesõnaga, see küsimus oli lõpuks muutunud range teadusliku uurimise objektiks. Jäi vaid soovida, et seda uuritaks võimalikult mitmekülgselt ja mis peamine – katseliselt.

Paljud teadlased kahtlevad selliste katsete usaldatavuses. Kuid ka need, kes nägid katseid nagu Platonovgi oma silmadega, arvavad, et selline mõjutatavus vahemaa tagant esineb haruharva ja nõuab mingisugust erilist „aju ehitust“. Psühholoogia kui teadus oma praegusel arenguastmel ei suuda veel anda tõestust ega ka ümber lükata, et eri rahvaste poolt eri aegadel kirjeldatud nähtusi, näiteks et ema tunneb kauge maa tagant oma lapse surma või üks kaksikutest teise surma, saab seletada telepaatiaga.

Kuid võib täie kindlusega väita, et inimene ei saa suvaliselt edasi anda oma mõtet just sellele, kellele soovib, ega lugeda mõtteid sellel, kel soovib. L. L. Vassiljev peab telepaatia (< tele + kr pathos ’vastuvõtlikkus’) võimet väga haruldaseks nähtuseks, üheks põnevamaks ja erandlikumaks.

Kommenteerib dr Amoros: „Paljud skeptilised teadlased ei taha kuidagi aru saada sellest, et telepaatiat ei ole võimalik mitte mingisuguste katsetega esile kutsuda. Sellised eksperimendid on juba ette määratud läbikukkumisele. On totter idee panna vastasmajas asuv katsealune ära arvama „telepaatilisel teel“ saadetud numbreid, kujundeid või värve. Mõtete ülekandmine toimub ainult ekstreemsetes olukordades, ja rõhutan, inimese tahtest sõltumata. Tavaliselt on „sõnum“ negatiivne: surija „saadab sõnumi“ väga lähedasele inimesele. See omakorda eeldab, et surija on vahetult enne surma teadvusel ja „vastuvõtja“ magab. Sest ainult magades on aju muudest ärritustest n-ö välja lülitatud ja „segamatult häälestatud“ telepaatilise sõnumi vastuvõtuks.

Kuid on olnud juhtumeid, et inimene näeb unes lähedase inimese surma või hukkumist, kuid järgmisel päeval selgub, et temaga on kõik korras. Üks võimalikke seletusi on see, et kui keegi on suremas ja saadab välja „telepaatilise sõnumi“, siis ei tähenda see automaatselt seda, et sõnumi võtab vastu ainult üks inimene. Ühe raadiojaama saateid võib kuulata loendamatutest raadiotest. Nii on ilmselt ka telepaatiaga. Kui keegi näeb unes, et tema lähedane suri või hukkus õnnetuses, siis võib see tähendada seda, et samal ajal suri kusagil inimene, kes saatis signaali, mille surija lähedasega „samal lainel“ olnud magaja kinni püüdis. Vähe on valdkondi, mis on nii palju tolmu üles keerutanud kui telepaatia. Muidugi on mõtete ülekandmine vahemaa taha pikitud rohkete väljamõeldiste ja liialdustega, kuid n-ö sõelale on jäänud siiski palju selliseid juhtumeid, mida ei saa kuidagi teisiti – ammugi siis juhusliku kokkulangevusega – seletada. Mis aga telepaatiasse laiemalt puutub, siis on kohane lõpetuseks meenutada kõnekäändu: koos pesuveega visati välja ka laps.“

©Peter Hagen