Pan Am’i Boeing-747

5 minutit lugemist

Mitte ükski Pan Am’i reisi 103 pardal viibinud inimesest ei osanud aimata teda ähvardava ohu suurust. 5. detsembril 1988 helistas keegi tundmatu USA saatkonda Helsingis ja hoiatas: ette valmistamisel olevat terroriakt Pan Am’i ühe lennuki suhtes, mis lendab Maini-äärse Frankfurdi ja USA vahet. Paraku alahindasid USA võimud ohtu ja saatsid vastavad ringkirjad oma saatkondadesse, lennukompaniide esindustesse ja Euroopa maade julgeolekutalitustesse nädalase hilinemisega. Võimalik, et sel viisil taheti anda lennukompaniile võimalus ise otsustada, kas reisiplaane muuta või mitte. Laiemat avalikkust sellest ähvardusest ei informeeritud, kuna Pan Am oleks võinud kanda suuri kahjusid. Pealegi pidasid mitmed vastutavad ametnikud võimalikku terroriakti ebatõenäoliseks. Hiljem selgus, et juba 10. novembril 1988 hoiatas Saksamaa LV politsei paljusid Frankfurdi lennukompaniide ametnikke võimaliku terroriakti eest. Vastavas märgukirjas oli öeldud, et nende lennukitesse võidakse sokutada pomm, mis on peidetud kaasaskantavasse kassettmagnetofoni. Dokumendis oli isegi täpselt ära näidatud koht, kuhu magnetofoni sisse lõhkeaine, detonaator ja toiteallikas paigaldatakse, ning nimetatud magnetofoni valmistajafirma – Toshiba. Hoiatusega tutvunud lennukompaniide esindajad pidid dokumendile alla kirjutama. Allakirjutajaks oli ka Pan Am’i kõrge esindaja G. Loningan, kes kohe pärast Ðotimaa kohal toimunud katastroofi tagasi astus.

Pan Am’i reisi 103 marsruudi esimesel etapil Frankfurt–London kasutati reisilennukit Boeing 727, vahemaandumisel Suurbritannia pealinnas lisandus veel 47 reisijat. Edasi lennati lennukiga Boeing 747-121, mille pardal oli ühtekokku 243 reisijat ja 16 meeskonnaliiget. Frankfurdis peale võetud pagas laaditi ilma täiendava kontrollita teisele lennukile ümber.

Kell 18.25, pärast pooletunnilist hilinemist, startis lennuk nimega “Maid of the Seas” Londoni Heathrow’ lennuväljalt New Yorki. 40 minutit hiljem lendas Boeing ööpimeduses ettenähtud reisikõrgusel umbes 9450 m kõrgusel. Kell 19.07 katkes raadioside lennukiga ja kaheksa minutit hiljem kadus Boeing radariekraanilt.

Raadioside katkemise hetkel rebis kohutav plahvatus puruks Boeingu eesmise pagasiruumi, lõhestades vasaku tiiva ees lennuki kere alumisse ossa viie meetri kõrguse ja poolteise meetri laiuse augu ning purustades reisisalongi põranda. Lennuki eesmine osa eraldus kerest umbes kolme sekundi jooksul pärast plahvatust. Samal ajal hakkas ülejäänud osa lennukist vasakule ning sabale kalduma. Olles langenud umbes 5800 m kõrgusele, kukkus lennuk vertikaalselt alla. Kõik neli mootorit eraldusid tiibade küljest veel Boeingu langemise ajal. Suur osa lennukikerest kukkus Lockerbie Sherwoodi linnaossa, lüües maasse seitsme meetri sügavuse kraatri, mille läbimõõt oli 50×10 m. Kõik lennukis olnud inimesed said surma, maa peal hukkus rusude all veel üksteist inimest. 20 maja purunes täielikult. Lennuki eesmine osa koos piloodikabiiniga leiti linnast ida pool nelja kilomeetri kaugusel. Üksikuid rususid leiti hiljem kuni 130 km kaugusel allakukkumiskohast. Lennukirusude esialgne uurimine ei jätnud vähimatki kahtlust, et tegemist oli pommiplahvatusega. USA valitsus lubas maksta pool miljonit dollarit sellele, kes aitab terroristi tabada.

Rahvusvaheline uurimiskomisjon püstitas mitu teooriat terroriakti motiivi kohta, kuid esialgsed oletused polnud kuigi vettpidavad. Alles kaks ja pool aastat hiljem selgus, et Pan Am’i lennuki õhkinud terroriste tuleb otsida Liibüast, mitte Iraanist, nagu varem arvati, ning et pommi valmistas Liibüa salaluureohvitser Mohamed al-Naydi. Teo motiiviks oli kättemaks Liibüa pealinna tulistamise eest 1986. aasta aprillis USA sõjalaevade poolt, mis oli omakorda kättemaksuaktiks terrori eest.

1990. aasta lõpus leidsid inglased Liibüa osalusele viitava asitõendi – viitsütiku minutilugeja tükid. Kui Boeing oleks startinud ettenähtud ajal, oleks ta kukkunud Atlandi ookeani ning sellisel juhul poleks katastroofi tõelisi põhjusi kunagi avastatud. Nimelt ilmnes, et Pan Am’i lennukis plahvatanud pommi sütik oli identne kümme kuud enne Lockerbie tragöödiat välja ilmunud sütikutega: 20. veebruaril 1988 olid Senegali pealinna Dakari lennujaama tolliametnikud avastanud liibüalaste Mohamed al-Marzuki ja Mansur Omran Saberi pagasist 9 kg lõhkeainet ja 10 pommisütikut, mis olid ühendatud elektrooniliste kellamehhanismidega, mis võimaldasid määrata täpse plahvatamishetke ajavahemikus 99 sekundist kuni 999 päevani. Seerianumbrite järgi tegi Briti politsei kiiresti kindlaks sütikutega ühendatud kellamehhanismide päritolu. Ilmnes, et 1985. aastal oli Šveitsi firma Mebo AG tarninud ühtekokku 22 niisugust kellamehhanismi ühele Tripoli firmale, mis allub Liibüa siseministeeriumile. Ostutehingu oli sooritanud keegi Mohamed al-Naydi. Selgus, et tegemist on Liibüa luureohvitseriga ning pealegi sama mehega, kes Mohamed al-Marzuki nime all oli Dakari lennujaamas lõhkeainega vahele jäänud, ent lühikese ülekuulamise järel siiski vabastatud. Inglased uurisid välja, et elektroonilist viitsütikuga pommi sisaldanud kohver saadeti Maltalt Air Malta lennukiga Maini-äärsesse Frankfurti, kus see laaditi täiendava kontrollita Pan Am’i lennukile. Seega lasub süü õnnetuse eest ka Pan Am’il ja tema tollasel julgeolekufirmal Alert, kes ei järginud julgeolekueeskirju.

Uurijaid aitasid tublisti ka kurikuulsa Saksa DV julgeolekuametkonna Stasi arhiividest leitud dokumendid. Ilmnes, et Stasi teadis rohkemgi kui seda, et 1986. aastal Lääne-Berliini diskosaalis La Belle toimunud pommiplahvatuse korraldasid Liibüa terroristid. Pärast seda, kui ameeriklased olid karistuseks selle terroriakti eest pommitanud Tripolit ja Bengasit, olid Stasi mehed saanud teada, et liibüalased plaanitsevad nüüd omakorda pommiplahvatust ühel USA reisilennukil…

Veidi aega pärast plahvatust Lockerbie kohal läks Londonist Liibüa saatkonnast Tripolisse teele faksisõnum. „Revolutsioonilised tervitused! Me maksime kätte oma Ameerika agressiooni tagajärjel hukkunud märtrite eest,” teatas keegi Salaheddin Msallem. “Enda ja oma sõprade nimel õnnitlen kangelasi, kes selle teoga hakkama said.”

Briti lennuõnnetusi uuriv ametkond AIB soovitas pärast seda tragöödiat tõhustada lennueelset reisijate ja pagasi kontrolli ning heitis USA valitsusele ette seda, et sabotaažihoiatust ei avalikustatud. Samuti sai ränga kriitika osaliseks lennukompanii Pan Am, keda süüdistati võimetuses tagada lennuohutust.

Juba 1988. aasta detsembris kehtestas Föderaalne Lennundusvalitsus USA lennukompaniidele uued eeskirjad reisijate registreerimisel ja pagasi kontrollimisel. Edaspidi tuli kogu pagas röntgeniaparatuuriga läbi valgustada. Kontrolli läbinud pagasile reisijaid enam ligi ei lasta. Samas kavatseti kiirendada kõiki tuntud lõhkeaineid registreerivate detektorite ülesseadmist lennujaamadesse.

Selle terroriakti epiloog saabus 2003. aastal, kui Liibüa valitsus võttis ametlikult endale vastutuse plahvatuse korraldamise eest Pan Am’i lennukis. Ohvrite omastele maksti kahjutasuks ühtekokku 2,7 miljardit dollarit. Rahalist kompensatsiooni maksti ka Berliini diskoteegis La Belle toimunud plahvatuse ohvrite omastele, samuti Niigeri kohal terroriakti tagajärjel alla kukkunud Prantsuse reisilennukis hukkunud 170 reisija omastele.

 

Vt ka internetis: List of Islamic Terror Attacks (al 2001. aastast)

0

Your Cart