ONANISM mõjub hästi, ei kahjusta tervist, ja ometi…

12 minutit lugemist

Keegi ei ütle, mismoodi ja kui sageli ta „seda” teeb. Seks iseendaga on ikka veel põlastusväärne. Värskemad uuringute tulemused võivad seda olukorda põhjalikult muuta.

Ma ei rääkinud oma kolleegidele ega sõpradele, et mul on kavas kirjutada onanismist. Mu naine vaatab mind skeptiliselt, kui ma talle oma uurimusest kõnelen. Ja ma varjan raamatukogust laenutatud selleteemalist kirjandust oma teismeliste poegade eest. Mõnda tellitud raamatut saan ma ainult lugemissaalis lugeda. Need on pärit n.-ö. Erihoiust.

Ja seda kõike aastal 2005! Seksuaalrevolutsioon toimus peaaegu nelikümmend aastat tagasi. Google’i otsingumootor annab märksõna „masturbatsioon” sisse toksides umbes 6,5 miljonit veebilehte ning neid tuleb üha juurde. Üks nendest veebilehtedest („Männerberatung” – „Meeste nõuandla”) kinnitab värskele küsitlusele toetudes, et vaid 0,6 protsenti küsitletud meestest ei ole veel kunagi masturbeerinud. Naistest tegeleb „sellega” 85 protsenti. Üks rahutu noormees küsib veebilehe hooldajalt, et kas see on normaalne, kui ta päevas mitu korda onaneerib. Talle vastatakse, et see on täiesti normaalne ning küsitakse, et miks ta selle pärast muretseb.

Nii see on: me võime olla kuitahes targad, kuid onanismi teema tekitab meis ikka veel piinlikkust. Selle üle võib küll nalja heita, aga sellest avameelselt kõnelda ei taheta. Seltskonnas lobisetakse sageli seksist ja homoseksuaalsusest, kuid mitte onanismist, mida filosoof Immanuel Kant nimetas „iharaks enesepilastamiseks”. Kui kedagi nimetatakse onanistiks, siis tähendab see ränka solvangut. Helilooja Richard Wagner andis kord kaudselt mõista, et tema hea tuttav, filosoof Friedrich Nietsche tegeleb eneserahuldamisega, peagi oli nende sõprus läbi.

Kummalisel kombel ei leidu selle seksuaalsuse väljenduse kirjeldamiseks neutraalseid mõisteid. „Masturbatsioon” kõlab justkui haigus, „onanism” nagu kuritegu, „eneserahuldamine” rõhutab egoismi. Saksa seksuaalanalüütik Karl Heinz Bloch pakkus 1989. aastal välja mõiste „enesestimulatsioon”. Kuid seegi ei lihtsusta kõige privaatsemast seksuaalpraktikast kõnelemist.

Sõna „onanism” põhineb õigupoolest eksitusel. Piiblis (1. Moosese raamatus) räägitakse, kuidas Oonani-nimeline nooruk pidi rasestama vennanaise, et oma surnud venna nime alles hoida. Antiikajal oli säärane käitumine väga laialt levinud. „Aga kuna Oonan teadis, et järeltulijad ei hakka temale kuuluma, siis lasi ta oma seemnel maha kukkuda ja raisku minna, kui ta oma venna naisele lähenes…” Tema „patt” ei seisnenud niisiis muus kui katkestatud suguühtes.

Mitte kusagil Piiblis, ei Vanas ega Uues Testamendis, pole masturbatsiooni sõnaselgelt nimetatud. Paljud faktid viitavad sellele, et antiikajal ei peetud seda mingiks eriliseks probleemiks. Kreeka vaasimaalidel tegelevad saatürid usinalt eneserahuldamisega. Kreeka arst Galenos õpetas, et mehe sugutung kujutab endast organismi püüdu vabaneda üleliigsest seemnevedelikust. Pole tähtis, mismoodi see toimub. Selle kohta pajatab ta anekdoodi kuulsa filosoofi Diogenese kohta, kes ühel päeval tellis selleks otstarbeks prostituudi. Kuna lõbunaine jäi hiljaks, siis hakkas kannatamatu filosoof kõigi nähes masturbeerima. Kui plika lõpuks ilmus, teatas Diogenes, et „pulmalaul” on juba lauldud, ning saatis ta tühjade kätega tagasi.

Kogu sallivuse juures peeti onanismi antiikajal siiski kõigest seksi aseaineks. Rooma luuletaja Martialis kirjutab, et pärast seda, kui üks homoprostituut talle korvi andis, pidi ta rahulduma oma vasaku käega. Ühes teises luuletuses kirjeldab, kuidas früügia orjad panid käed külge ja aitasid oma isandal Hektoril ennast rahuldada pärast seda, kui olid kuulnud isanda oigamist. Martialis kasutab ainsana oma teostes sõna „masturbatsioon”, Vana-Rooma kirjanduses seda mujal ei esine. Võimalik, et see sõna oli kasutusel vaid kõnekeeles.

Häbi- või süütunne ei tulnud pihkulöömisega seoses vanadele kreeklastele ja roomlastele mõttessegi. Tookord ei küsinud keegi, kas sellega tegelemine on normaalne või mitte. Vanas Egiptuses peeti üksildast armumängu koguni austusväärseks tegevuseks. Igaüks teadis, et peajumal Amun sai loomise imega hakkama praktiliselt üksi. Mismoodi? Eks arvake ise.

Vanim teadaolev onanismi kriitika on kirja pandud juudi Talmudis mõnede rabide poolt umbes 5. sajandil. Need ranged monoteistid nägid masturbatsioonis omamoodi ebajumala teenimist – selle tegevuse juures manab inimene esile kujutluspilte. Kuid eriti rängaks patuks juudid seda ka ei pea.

Alles kristluse tulekuga hakati onanismi hukka mõistma. Esialgu avaldus see radikaalses kehavaenulikus suhtumises. Esimesed kristlased uskusid, et peagi saabub maailma lõpp – seetõttu polnud mõtet seksile pühenduda. Kisikuisad hoidusid siiski karmist kriitikast. Kui nad kedagi üldse häbimärgistasid, siis olid need mungad. Kuna mungad ülistasid kasinust, siis peeti nemad on eriti altid onaneerima. Nagu juudi rabid, nii kartsid ka piiskopid, et lihtsameelsed orduvennad võivad langeda omaenese kujutlusvõime ohvriteks. Selle kiusatuse eest ei kaitse ka kõige paksemad kloostrimüürid.

Näiteks ütles Marseille’i abt Johannes Cassianus (360–430), et onanismist jagusaamine on esimene ja kõige tähtsam samm täiusliku vagaduse saavutamisel. Ta sõnastas munkade jaoks selged juhised, mille kohaselt „igasugusele liha liigutamisele” tuleb panna piir. Eelkõige on vaja vältida „ahvatlevate mõtete mõlgutamist”. Abt tahtis, et mungad suudaksid naisi vaadata seksuaalselt erutumata – ainult nii oleksid nad kaitstud võrgutavate unenägude eest. Cassianus võttis sõna ka öiste seemnepursete teemal. Kuigi need toimuvad tahtmatult, olid need abti arvates siiski sügavate hingeliste probleemide märgiks.

Keskaegsed „patukahetsuse raamatud” näitavad eriti selgesti, kuivõrd tõsiseseks patuks pidas kirik onanismi. Iga üleastumise kohta on karistusseadustikus üles loetud ka karistus. Näiteks preester, kes oli suudelnud naist, pidi pärast seda 40 päeva paastuma. Suguühenduse eest munga ja orduõe vahel oli ette nähtud koguni seitsmeaastane patukahetsus. Seevastu preester, kes oma „kujutlusvõime abil seemet valab”, pääses suhteliselt kergelt. Canterbury peapiiskopi Theodori järgi (7. saj.) karistati seda nädalase paastuga.

Kõrgete kiriklike aukandjate suhtumine onanismi oli niisiis üldiselt suhteliselt leebe. Kuid leidus ka karmimaid vastaseid: Itaalia eremiitide ordu prior kirjutas 11. sajandil raamatu „Loomuvastastest pattudest”. Kõige rängemate pattude hulka kõrvuti homoseksuaalsuse ja hooramisega arvas ta masturbatsiooni. Kui teda ennast see kuradike kiusama tuli, siis heitis ta ennast kasvõi öösel otse lähedal asuva jõe voogudesse, et oma keha maha jahutada. Siis läks ta kabelisse ja palvetas seal agaralt hommikuni. Ta õpetas, et onanisti hing on kadunud. Seepärast pöördus ta toonase paavsti Leo IX poole, et too mõistaks masturbatsiooni avalikult hukka, nagu ka homoseksuaalsuse. Paavst ei olnud siiski nii karm kui innukas prior.

Kristlikust hukkamõistust hoolimata ei teinud inimesed oma „patust” erilist numbrit. Kuni uusajani ei tekitanud eneserahuldamine suuri süümepiinu. 17. sajandi keskpaiku kirjutas inglise mereväelane Samuel Pepys oma päevikusse üksikasjalikult, mismoodi ta ennast rahuldab. Ükskord oli ta enda üle eriti uhke, nimelt oli ta sellega hakkama saanud Thamesi jõel paadiga sõites: „Seejuures ei kasutanud ma käte abi, mis näitab mu kujutlusvõime tugevust.”

1712. aastal aga saabub murrang. Londonis ilmub umbes sajaleheküljeline brošüür pika pealkirjaga „Onania – ehk eneserahuldamise koletu patt koos kõigi kohutavate tagajärgedega, mida see mõlema soo jaoks endaga kaasa toob”. Autor jäi anonüümseks, kuid ta esines kirurgina, kel on edastada tähtis sõnum. See kõlas järgmiselt: onanism kui pealtnäha süütu harjumus on tegelikult ohtlik epideemia, mis ei nakata mitte üksnes noori, vaid ka täiskasvanuid – nii vallalisi kui ka abielurahvast, nii noori kui vanu. Eriti kurikavalaks teeb selle pahe tema varjatus: patuteol on harva pealtnägijaid.

Sellega saab alguse täiesti uus mõtteviis. Nüüd ei esitata onanismi vastu enam moraalseid vastuväiteid, nagu see kirikus seni tavaks oli, vaid öeldakse, et see on tervisele kahjulik. Anonüümne autor väidab, et onanism kurnab organismi, tekitab haavandeid, põhjustab tiisikust ja viljatust, naistel hüsteeriat ning lõpeb surmaga. Pääsemine on siiski võimalik, kui tarvitada kahte väga tõhusat ravimit: „tugevdavat tinktuuri” ja „prolifeerivat pulbrit”, mida on raske raha eest võimalik hankida Mr. Crouchi raamatuärist.

Tänapäeva lugeja saab kohe aru, et „Onania” autoriks on olnud keegi šarlatan. Ajaloolased nimetavad seda teoks „meditsiinilise pornograafia” üheks varasemaks näiteks. Kuid 1712. aastal oli sellel raamatul tohutu menu ning seda trükiti 30 aasta jooksul aina juurde. Aja jooksul raamatu maht kolmekordistus: terve hulk „paranenuid” jagas oma kogemusi imerohtude osas. Raamat levis kulutulena ning jõudis ka Ameerikasse. Saksakeelne tõlge ilmus 1736. aastal Leipzigis.

Lõpuks oli aeg küps, et teha onanismist üldrahvalik tõbi. Selle teemaga tegeleti usinalt. Johann Heinrich Zedleri „Universallexikon” (1743) sisaldab pikka artiklit pealkirjaga „Enesepilastamine”. Ka prantsuse valgustaja Denis Diderot avaldas 1765. aastal vastava kirjutise oma entsüklopeedias. Nüüd võtsid selle kohta sõna ka tõsisemad autorid. Filosoof Voltaire nimetas onanismi „perversseks enesearmastuseks” ning tema kolleegi Jean-Jacques Rousseau heitis ette, et onanism muudab noored inimesed fantaasiapiltide orjadeks.

Eriti mõjukaks osutus raamat, mille 1760. aastal avaldas väljapaistev Šveitsi arst Samuel Auguste David Tissot: „Onanism ehk füsioloogia-alane väitekiri haiguste kohta, mida põhjustab masturbatsioon”. Tissot, kes oli kirjutanud põhjaliku uurimuse rõugetest, distantseerus „Onania” kõmulisest autorist, kuid pidas eneserahuldamist ikkagi paljude raskete haiguste põhjustajaks. Masturbatsiooni tõttu läheb hinnaline seemnevedelik raisku: „Kui me kaotatut tasa ei tee, tabab meid peagi surmav nõrkus.” Tissot kirjeldab ühe kellassepa juhtumit. Mees oli 17. eluaastast peale kolm korda päevas onaneerinud. Ta olevat jäänud üha kahvatumaks ja nõrgemaks, kuni ta 1757. aastal täiesti debiilsena suri. Kui antiikaja arst Galenos leidis, et üleliigsest spermast on tarvis vabaneda, siis Tissot meelest ei tohi väärtuslikku ollust raisata.

Tissot seisukoht muutus üldkehtivaks. 19. sajandil pidas enamik arste ja teadlasi onanismi patuks. Ilma sadulata ratsutamise eest hoiatati tungivalt. Posijad müüsid selle „haiguse” vastu kõikvõimalikke tablette, erektsioonialarme, peenisekaitseid, magamiskindaid ja rakmeid, mis pidid voodis tüdrukute jalgu koos hoidma…

Ka 20. sajandil elasid Lääne inimesed suuremalt jaolt teadmisega, et onanism on keelatud. Ameerika olulisemad teatmeteosed kirjeldasid üksikasjalikult selle patuga kaasnevaid ohtusid. Pikalt ja laialt arutleti koguni selle üle, kas ei tuleks tüdrukutel rattasõit ära keelata.

Kuidas suudeti onanismist 18. sajandil kujundada „üldrahvalik haigus”, ilma et keegi oleks selle teooria vastu tõsiselt protesteerinud? Eelnevalt oldi seda ju aastatuhandeid rahumeeli sallitud.

Seksuoloog Karl Heinz Bloch peab määravaks puritanismi mõju 17. ja 18. sajandil. See religioosne suund omandas järjest suuremat kaalu Inglismaal. 1640 avaldas Oxfordi ülikooli teoloog nimega Capel onanismi kohta teose, mis kandis pealkirja „Kiusatused”. 1687 ilmus traktaat „Manitsuskirjad”. 1706 avaldati Šveitsis „Traktaat siivutuse vastu”, mille autoriks oli preester nimega Osterwald. Ühesõnaga, trend oli välja kujunenud. „Onania” ei sündinud tühjale kohale. Ei maksa unustada, et 16.–17. sajandil hoogustus raamatute trükkimine, masside informeerimiseks tekkisid uued võimalused.

Ameerika ajaloolane Thomas W. Laqueur astub oma kultuuriajalugu käsitlevas töös veel sammukese kaugemale. Ta näeb onanismi hukkamõistmises valgustuse otsest mõju. Tolle aja lemmikmõisteteks kujunesid „individuaalsus” ja „demokraatia”. Ideaaliks sai kõigi inimeste ühishuvide eest seismine. Onanism ei sobinud selle mõtteviisiga kuigi hästi kokku. Laqueuri arvates oli siin kolm põhjust: 1. Avatuse ajastul oli onanism midagi kahtlast; 2. Kuigi onanismiga tegelevad väga paljud, ei ole ühiskonna üldistel huvidel sellest mingit kasu; 3. Eneserahuldamise aluseks on fantaasia, mis praktilises maailmas on tarbetu.

Laqueur leiab, et nende argumentide rahvamajanduslik iseloom ei olnud sugugi juhuslik. 18. sajandil tegid kodanlik ühiskond ja kapitalism jõudsalt edusamme. Kaasaegselt väljendudes hakati onanismis nägema ressursi raiskamist. Eneserahuldamine muutus progressi pidurdajaks.

Alles 19. sajandi lõpul koos psühhoanalüüsi tekkega hakkasid arstid „käsipattu” vähemalt osaliselt rehabiliteerima. Nüüdseks on onanismiga seotud absurdsed kuulujutud otsustavalt kummutatud. Sigmund Freud pidas eneserahuldamist inimese normaalseks arenguetapiks. Kuulus viinlane möönis siiski, et täiskasvanueas näitab see psüühikahäiret või seksuaalset frustratsiooni.

Lõplikult rehabiliteeriti onanism alles 1960ndatel ja 1970-ndatel aastatel. Paljud eksperdid väitsid isegi, et see on eneseusalduse jaoks väga tähtis tegevus. Kanada psühhiaater Thomas Szaz märkis selle kohta irooniliselt: „19. sajandil nähti selles haigust, 20. sajandil aga haiguste ravi.”

Loodusteadlased käsitlevad seda teemat hoopis teisest aspektist. Nad tahavad teada, miks onanism üleüldse eksisteerib. Umbes kümme aastat tagasi käis saksa zooloog Ruth Thomsen ekspeditsioonil Jaapanis Yakashima saarel. Sealseid makaake uurides leidis ta, et masturbatsioon on nende ahvide hulgas väga levinud – eelkõige noorte isaste hulgas. Zooloog avastas, et loomad teevad „seda” vahetult enne emasega paaritumist. Masturbatsiooni tulemusena väljutatud spermat uurides selgus, et seemnerakud on selles peaaegu välja surnud. Niisiis onaneerivad loomad arvatavasti selleks, et paaritumisel oleks võtta värsket, viljastamisvõimelist seemnevedelikku. Teadlased oletavad, et ainult niisuguse nipiga on noortel isastel võimaliks emaslooma viljastada. Noored konkureerivad alatasa vanade, domineerivate isastega, nad peavad olema kärmed ja efektiivsed. Näib, et see strateegia töötab: uuringute kohaselt on kaks kolmandikku vastsündinud makaakidest sigitatud noorte isasloomade poolt.

Inglise bioloogid Robin Baker ja Mark Bellis Manchesteri ülikoolist on kindlaks teinud, et masturbatsioonil on paljude loomade (näiteks kängurud, vaalad, kaelkirjakud, tuvid) ning ka inimeste puhul täita oluline roll: optimeerida seemne kvaliteeti, et isasloom püsiks konkurentsivõimelisena.

Ka emasloomad masturbeerivad sageli ning sellel on oma bioloogiline otstarve. Ameerika seksuoloog Shere Hite leiab, et onanism aitab naisel oma keha tundma õppida ja sugueluks valmistuda.

Nii et onanism on täiesti loomulik ja seda teemat vältida pole põhjust? Muidugi. Kuid onanism  jääb ikkagi ka tulevikus absoluutselt intiimseks asjaks, millest avalikult ei räägita. Koomik Woody Allen on selle kohta öelnud tabavalt: „Onanism on seks sellega, keda sa tõeliselt armastad.”

0

Your Cart