Onanism – esimest korda teaduslikult põlatud

2 minutit lugemist

Pärast seda, kui 1710. aastal ilmus raamat, mis kirjeldas onanismi kui kohutavat enesepilastuslikku pattu, võttis katoliiklikes maades suhtumine sellesse seksuaalse rahulduse viisi otse hüsteerilise vormi. Üha rohkem ja rohkem „õpetlasi” ühines „asjatundlike kriitikute” kooriga, nende hulgas ka arst ja hügieeniuurija Samuel-Auguste Tissot (1728–1797).

Samuel-Auguste Tissot mõistis oma raamatus onanismi karmilt hukka.

Ta oli paavsti nõuandja epideemiliste haiguste vastu võitlemise ja avaliku tervishoiu küsimustes (nii pai ju kui tollased teadmised seda üldse võimaldasid). Tissot oli neil teemadel kirjutanud juba raamatu, millel oli suur levik. Sama suur mõju oli tema raamatul onanismist ja selle oletatavatest tagajärgedest. Raamat ilmus 1758. aastal Lausanne’s ja oli kirjutatud katoliku kiriku keelepruuki kasutades. See tähendas seda, et õpetlase meelest oli igasugune seksuaalne tegevus kahjulik, sest see põhjustavat veretulva ajju, mis viib omakorda hullumeelsuseni.

Kõige halvem aga olevat üksinda ja üksinduses saavutatud orgasm onaneerimise läbi. Kuna aga noored inimesed saavad siiski takistamatult iseendaga tegelda, olevat kahjulikud liialdused vältimatud. Kes onaneerib, riskib sellega, et ta võib jääda pimedaks, langeda melanhooliasse, saada ataki, jääda impotentseks, mõistuse kaotada või halvatuse saada. Kõigi vahenditega püüti eelkõige poisse (ja mehi) takistada onaneerimast. Kui vagad manitsused ei aidanud, kasutati rangemaid ja tõhusamaid meetmeid. Kõige lihtsam viis oli poisil magamise ajaks käed kinni siduda. Kinnisidumist onaneerimise takistamiseks soovitasid „teadlased” isegi täiskasvanute puhul. Keegi Milton kavandas süütusevöö poistele ja meestele.

Oma raamatus „Õpetus vanematele” tegi S. G. Vogel ettepaneku eesnahk hõbetraadiga läbi pista. See pidi iga puudutuse valulikuks muutma ja seega onaneerimist takistama. See sadistlik nõuanne juurdus ka praktikasse – raamat ilmus 1786, aastal, Paraku suhtusid onanistid sellisesse meetmesse äärmiselt vastumeelselt, küll aga mitte julmi eksperimente armastavad arstid. Kui siis üks jonnakas patsient hullumajas traadi oma eesnahast välja võttis, seoti ta lihtsalt kinni. Eespool mainitud Milton soovitas peenist halvata punase elavhõbedasalviga hõõrumise läbi. Veel 1905. aastal soovitati peenist ja selgroogu tulise rauaga „mõjutada”.

Kõige kohutavama tagajärje iseendaga tegelemisele teenis 19. sajandi lõpus üks teksaslane. Kuna ta liiga sageli onaneeris, lõigati tal lihtsalt peenis ära.

©MAAJA