Lugu meestest, kes ei saa kunagi täiskasvanuks

8 minutit lugemist

„Täna on lõpuks see päev, mil kõik peaks klappima,” ütleb Robert endale, imeb pöialt ja vähkreb oma piirdega beebivoodis kummilinal. Täna tahab Robert minna igatsetud sissostu tegema ja peaaegu sosistades kordab ta lauseid, millega kavatseb müüjannat kõnetada: „Mul on piinlik, kuid mul on probleeme põiega. Ma ei saa oma kipsis käega endale mähkmeid ümber siduda. Kas te saaksite mind aidata?”

28-aastane sisearhitekt Robert harjutab oma palve esitamist anuva pilgu ja langetatud peaga. Seejärel teeb ta ennast korda – vanni serval istudes puuderdab ja kreemitab ta oma ihu, riputab siputuspüksid ja mähkmed kuivama ning ajab endal habet – sel päeval juba kolmandat korda. Enne kodust lahkumist torkab ta oma käe vanasse kipslahasesse.

20 minutiga viib takso ta Müncheni Schwabingi linnaosa lastekaupade kaupluse juurde. Sõidu ajal mõtleb Robert kõigile neile naistele, kellega ta on kohvikus või muuseumis kohtunud. Ta rääkis nendega kunstist ja kirjandusest ning tunnistas lõpuks, et tema kireks on mähkmed. Naised vaatasid teda kui napakat või naersid ta lihtsalt välja.

Aga kuidas reageerib müüjanna? Robert peatab takso ning keskendub eelseisvaks sündmuseks. Kõigest kümne minuti pärast pannakse kauplus kinni. Vahetult enne sulgemist väljub Robert. Ta särab ja astub hoogsa kõnnakuga.

„See õnnestus!” karjub Robert ja osutab uhkelt oma teksadele, mille alt joonistuvad välja mähkmete piirjooned. „See oli erutav ja kipitav. See oli üldse kõige erootilisem elamus. Kõige lõpuks andis müüjanna mulle veel laksu vastu tagumikku ja ütles, et ma võin jälle tulla.”

Kathrin Lange, ajakirja „Babygum” väljaandja, teab Robertit ja tema kalduvust. „Tal pole kerge. Ma sooviksin, et tal oleks sagedamini selliseid elamusi.” Lange ajakiri maksab 20 DEMi ja ilmub kord üheksa kuu tagant. Seda täiskasvanud beebidele mõeldud ajakirja müüakse sekspoodides. „Babygumi” tiraaž on 5000 eksemplari ja see suureneb pidevalt. Väljaandjat see ei üllata, sest on ju Saksamaal vähemalt 20+000 täiskasvanud beebit.

„See „beebide” seltskond alles hakkab ennast teadvustama. Ja need beebisid mängivad mehed polegi kõik hullumeelsed.”

Täiskasvanud beebid olevat väga tundelised inimesed ja kujutavat endast ühiskonna produkti. Täiskasvanud beebid on mehed, kes pole lapsepõlves saanud piisavalt tunda vanemlikku armastust. Need on mehed, kes on ülimalt infantiilsed ja kelle jaoks on erootiline kõik see, mis normaalset meest ajaks lihtsalt öökima. „Beebide” puhul on tegemist pea eranditult meestega ning kõigist ühiskonna kihtidest. Need enamaltjaolt intelligentsed mehed otsivad tunnustust, mõistvat elupartnerit, kes nende eriskummalist kalduvust aktsepteeriks.

„Kui ma esimest korda seda ajakirja nägin, olin ma nagu elektriseeritud,” ütles Martin, 35-aaastane mees Frankfurdist. „Ma hakkasin lausa higistama ja tundsin samal ajal kergendust, sest tajusin äkki, et ma ei ole ainuke „linnukesega” mees.”

Martin üritas juba lapsena endale meisterdada fooliumist mähkmeid. Veel viieteistkümneaastasena pissis ta alla. Nüüd tunneb ta end mähkmetes kõige paremini – turvalise, puhta ja rahulolevana. Martini riietekapis on 200 paari siputuspükse. Puuder, kreem ja salv, kumm vastu ihu ja märjakstehtud mähkmed hommikul ärgates – kõik see annab talle tagasi tema lapsepõlve aroomid. Kolm korda nädalas joob Martin lutipudelist piima ja tatsab siputuspükstes mööda korterit ringi. Martin unistab naisest, kes teda vannitaks, mähkmeid vahetaks ja juhul, kui ta on üleannetu, ka paar laksu vastu peput annaks. Martin unistab naisest, kellele meeldib see, mis talle endale meeldib ja vajaks seda, mida ta ise vajab.

Oma seitse aastat kestnud abielu ajal elas Martin kaksikelu. Praegu kohtub ta koos teiste „mõttekaaslastega” erakorterites, et mängida beebimänge.

„Ja suvel,” jutustas Martin, „üürime me endale kaheks nädalaks kõrvalises kohas asuva puhkekodu, kus me üksteist vastastikku puuderdame ja mähime ning lutipudelist toidame. Murule aga laotame baikateki ning mängime isa ja poega, venda ja õde või kuulame kassette lastelauludega.”

Mõnikord lähevad mehed metsa jalutama, kandes mantli all ainult mähkmeid ja püksikuid.

„Kui on meeldivalt mahe ilm ja kergelt tibutab ning me oleme segamatult üksinda, heidame me mantlid seljast. See on maruvahva tunne,” kinnitas Martin. Kuid beebidest mehepojad ei piirdu ainult lutipudelist piima joomisega – süüakse ka täiskasvanute toitu – grillitakse sealiha, juuakse õlut. Vahelduseks mängitakse kaarte.

„Ma jälgin alati piinliku hoolega, et asjassepühendamatud ei aimaks, mida ma tegelikult oma igapäevaste riiete all kannan,” ütles Martin, kes ise töötab pedagoogina ning ka klassi ette ilmub ülikonnas, mille all on mähkmed. „Kui keegi saaks minu saladusest teada, vallandataks mind päevapealt ja mind hakataks ebanormaalseks pidama.”

Ka Stephan (24) kardab ennast paljastada. Ta elab koos oma põhikooliõpetajast emaga Würzburgi äärelinnas ühes ridaelamus. Nende korteris on viis tuba. Ema ja poja magamistuba lahutab vaid õhuke kipssein – iga krabin, iga samm nagiseval põrandal on kuulda. Selle elab kindlustusagent Stephan veel üle. Pealegi on ta õppinud vaikselt tegutsema. Tema suurimaks mureks on hoopiski õues asuv prügikonteiner.

„Siin on kõik nii korralikud inimesed. Igal elanikul on oma prügikonteiner ja ka naabruses pole ühtegi imikut. Mul on suuri raskusi oma mähkmetest lahtisaamisega. Nad hakkaksid otsekohe uurima, kellele kuuluvad nende konteinerisse visatud mähkmed,” rääkis Stephan. Tal kulub nädalas keskmiselt kümme paari mähkmeid ja ta kasutab neid väga säästlikult.

„Ma ei viska oma raha ometi niisama aknast välja – selleks on mähkmed liiga kallid,” jätkas Stephan. WC-d ei kasuta ta peaaegu kunagi. Sinna läheb ta ainult moepärast, et emal ei tekiks kahtlusi. WC-s ta kas loeb lihtsalt mõnda aega ajalehte või molutab niisama peegli ees ja ootab.

Kahtlusi võib tekkida ainult Stephani külalistel, kui nad peaksid sattuma tema tuppa, mille ust ta alati lukus hoiab. Hoolimata paljudest lõhnaküünaldest ja toadeodorantidest haiseb seal päris kenasti fekaalide järele. Hirmus hais paneb lausa silmad kipitama – täiskakitud ja -pissitud mähkmed vedelevad juba neljandat päeva mustapesukotis voodi all.

„Ma harrastan mähkmete kasutamist juba aasta aega,” ütles Stephan, kes sel kevadel Noorte Uniooni astus ning loodab poliitikuna karjääri teha.

„Ma lasksin endale kord lihtsalt niisama paki mähkmeid saata. Need olid nii pehmed ja soojad. Ma tundsin ennast neis nii turvalisena ja olin tembust vaimustatud.”

Miks? Stephan ei oska seda endale seletada ja see polegi talle tähtis. Ta kasvas üles normaalses perekonnas, jõudis koolis hästi edasi ja tal olid tavalise teismelise mured ja probleemid.

„Rohkem uudishimust proovisin kord mähkmeid,” avameelitses Stephan. „Beebikreem mõjub erutavalt, selle kasutamine pakub palju lõbu ja alati on midagi uut avastada.” Tulevane edukas poliitik ootas intervjuu võtmise aegu uut mähkmete ja kummilinade saadetist.

„Ema ei tohi mitte mingil juhul midagi teada saada,” ütles ta. „Ta saaks kohe ataki. Ja kui mu kalduvus välja tuleks, hakataks kohe ka CDU üle ilkuma.”

Berliinlast Werner Görschi (42) ei huvita, mida inimesed temast mõtlevad. „Mähkmed kuuluvad minu elu juurde,” ütleb õppinud lukksepp ja endine kaugvedude autojuht. „Ma ei taha enam ennast varjata. Ma olen liiga kaua mähkmetega tegelenud.”

Tema kahetoalises korteris on diivanil igat liiki ja igas suuruses plüüšloomi. Neile on roosad ja sinised lehvid kaela ümber seotud. Teises toas, kus Werner magab, vedeleb põrandal avatud pakend, milles on eriti hästi vedelikku imavad mähkmed. Seina ääres on väike lapsevoodi, jalutsis kolm paari korralikult kokkupandud siputuspükse. „Ma olen korralik poiss,” ütles tollal töötu Werner, kes kuueaastasena avastas mähkmete kasutamises erootilise momendi. Lapsena varastas ta pesunööridelt kummipüksikuid ja proovis neid salaja maja taga jalga. „Mingi seletamatu kaihvi sain ma juba tollal, kuigi ma ei osanud seda veel endale selgelt teadvustada,” jätkas Werner. „Kui siis ema sattus mulle kord peale, kui mul olid mähkmed ümber seotud, ütles ta, et ma olevat käitumishälbega ja saatis mind pikema jututa lastekodusse.” Werneri enda sõnade järgi ei olnud ta oodatud laps ja emaarmastusest jäi ta ilma. Nõrkus mähkmete vastu saatis teda puberteedieas, kooliaastatel ja armees aega teenides.

23-aastasena kohtas Werner Rosit, kes oli temast viis aastat noorem. „Me seksisime ja meil oli kõik olemas, kuid mingil hetkel ma tundsin, et mul midagi puudub. Ma teadsin, mis see oli.” Mõne kuu pärast ütles ta Rosile, et ta kannatab põiepidamatuse all ja peab mähkmeid kandma. Aegamööda pühendas ta pruudi oma saladusse, kuni ta lõpuks jättis mähkmed jalga ka seksimise ajaks. Peagi nad abiellusid, Rosi tõi ilmale tütre. Ühel heal päeval ütles Rosi: „Ma vahetasin tüdrukul mähkmeid, nüüd mähin kord ka sind.” Rosi pani oma mehe õrnalt selili, pesi ja puuderdas teda ning pani talle uued mähkmed ümber.

„See oli minu senise elu erootiline tipphetk,” meenutas Werner. Kahe aasta pärast jättis Rosi ta maha põhjendusega, et ta vajab tõelist meest, mitte beebit.

Sellest ajast peale on Werner üksinda. Ta kannatab oma üksinduse all. Sekspoekeses laseb ta endal vahetevahel ropu raha eest mähkmeid vahetada ja ühe raugastunud amme juures võib ta beebit mängida.

„Aga see pole see,” ütleb Werner kurvalt, silitab oma plüüšparti ja heidab nukra pilgu seinal olevale mängukellale. On aeg mähkmeid vahetada.

Rahvasuu ütleb, et issanda loomaaed olgu täiuslik. Või on sealt veel midagi või kedagi puudu?