Natsionaalsotsialistide eutanaasia-programm

16 minutit lugemist

Fotol: Grafenecki eutanaasiaasutus, kus kuni 1940. aasta detsembrini surmati 9839 inimest.

Adolf Hitler                                                                                                                                                                                  Berliin, 1. september 1939

Reichsleiter Bouhlerile ja dr. med. Brandtile

tehakse ülesandeks nende vastutusel laiendada selleks määratud arstide võimupiire selles suunas, et humaansetest kaalutlustest lähtudes lõpetataks parandamatute haigete piinlemine, juhul kui nende haiguslikule seisundile antakse kriitiline hinnang, kerge surmaga.

Hitler

SS-lased hävitasid plaanipäraselt vaimuhaigeid

Mainiksime ka neid abinõusid, mida Saksamaal juba 1940. aasta suvel kasutati ja mille põhjal saadeti „muidusööjatena“ kõik vanad, vaimuhaiged ja parandamatud haiged erilistesse asutustesse, kus nad surmati. Sugulastele aga teatati, et nad surid loomulikku surma. Ohvriteks ei olnud ainult Saksa riigi kodanikud, vaid ka välismaa töölised, kes ei suutnud enam tööd teha, mille tõttu nad muutusid Saksa sõjamasinale kõlbmatuks. Arvestuste kohaselt surmati selliselt puhkekodudes, haiglates ja hullumajades vähemalt 275 000 inimest. Need asutused allusid kaebealusele Frickile, tookordsele siseministrile. Võimatu oli kindlaks teha, kui paljud hukatutest olid välismaa töölised.

Väljavõte Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu ülekuulamisprotokollidest

Natsionaalsotsialistide „eutanaasia-programm“

  1. Programmi avastamine

SS-füürer Viktor Brack teatas juulis 1939 füüreri kantseleisse kokkutulnud külalistele, peamiselt psühhiaatria professoritele, et kavatsetakse ellu viia „eutanaasia“-nimeline programm, mille järgi tahetakse surmata teatud liiki vaimuhaigeid kogu Saksamaal, ühtlasi paluti kohalviibivaid arste selles osas kaasa aidata. Üks osa, nende hulgas professor Heyde ja professor Nitsche, oli kohe nõus. Professor Ehwald Göttingenist keeldus kategooriliselt igasugusest koostööst.

Sõja puhkemisel tehti korraldus asuda otsekohe selle programmi täitmisele.

  1. Niinimetatud „eutanaasia-programmi“ täitmine

Selle programmi täitmiseks administratiivkorras tõmmati kaasa ka siseministeerium ja loodi üksikasjadeni läbimõeldud organisatsioon.

Füüreri kantselei poolt loodi „Riigi Hooldus- ja Raviasutused“, kelle ülesandeks oli võtta arvele haiglates olijad ja valida välja hukkamisele määratud isikud. Teine organisatsioon „Raviasutuste fond“ kelle käsutuses oli eripersonal, surmas inimesi ja täitis aktsiooni“ raames ka varaõiguse ja muid haldamisse puutuvaid ülesandeid. Mõlemad organisatsioonid allutati otseselt füüreri kantseleile, seega kõige kõrgemale parteiorganile.

Mitmel pool Saksamaal puhastati samal ajal raviasutusi, mis kandsid nimetust „eutanaasia“-asutus. Massiliste tapmiste korraldamiseks täiendati neid gaasitamisseadeldiste ja põletusahjudega. Gaasikambrid kujundati väliselt sauna või duširuumina ilmselt selleks, et eksiarvamust tekitada; seinad kaeti kahhelkividega ja laes olid seadeldised, mis sarnanesid duššidega, tegelikult oli see aga maskeering. Seintele olid paigutatud torud, mida oleks võinud pidada küttetorudeks; neis olid aga väikesed augud, mille kaudu voolas välja surmav gaas. Niisugusteks „eutanaasia“-asutusteks määrati järgmised raviasutused: Hartheim Linzi lähedal, Sonnenstein Pirna lähedal, Grafeneck Württembergis, Bernburg, Brandenburg ja Hadamar.

Hukkamisele määratud isikuid transportis asutustesse programmi raames asutatud „Üldine Haigete Transport GmbH“.

Iga sellise organisatsiooni juurde kuulus eripersonal, keda oli raskete ähvardustega sunnitud vaikima, kuna kõik „aktsiooniga“ seoses olev pidi jääma saladusse ja seda tuli elanikkonna eest varjata.

Suvel 1940 tegi siseminister korralduse „võtta haiglates viibijad plaanipäraselt arvele“. Kõik Saksamaa raviasutused pidid oma haigete kohta täitma vastava vormikohase ankeedi.

Ankeedi täitsid osaliselt haiglate arstid, osaliselt aga arstid, kellele see oli ülesandeks tehtud riikliku tööühingu poolt. Algul ei teadnud enamus haiglate arste üldse, milleks neid andmeid tarvis on. Paljud oletasid, et see on kindlasti vajalik statistika jaoks. Teised aga arvasid, et nende ankeetlehtede põhjal värvatakse sõjamajandusse ka töövõimelisi haigeid. Alles pärast seda, kui „eutanaasia“-asutused tööle hakkasid, imbus tõde pikkamööda läbi. Seepeale keeldus rida haiglate juhatajaid, eriti usuühingutele kuuluvate haiglate juhatajad, edaspidi niisuguseid küsimuslehti täitmast. Neis haiglates valisid erikorralduse saanud arstid haigeid välja.

Ankeetlehed saadeti ametlikus korras siseministeeriumi, Nassau haiglad aga saatsid need Wiesbadeni ringkonnaühingute kaudu. Seejärel hakkasid tegutsema „Riigi Hooldus- ja Raviasutused“. See organisatsioon saatis fotokoopia küsimuslehest allkomisjonile, mille koosseisus oli kolm arsti-eksperti. Need märkisid vasakul alumises nurgas asuvasse mustaga raamitud ruutu „jah“, „ei“ või „küsitav“ ja oma initsiaalid. „Jah“ tähendas surma, „ei“ ellujätmist ja „küsitav“ seda, et ekspert ei suuda otsustada, kas patsient kuulub „aktsiooni“ alla või mitte.

Need otsused tehti ainult ankeedi andmete põhjal, eksperdid polnud näinud haiget ega tundnud ka haiguslugu. Esimene otsus ei väljendanud komisjoni ühist arvamist, vaid oli iga üksiku komisjoniliikme eri arvamus. Lõpliku otsuse tegi ekspert, kes, tunnistaja professor Heyde tõetruu teate järgi, oli olnud ühe Saksa ülikooli neuroloogia ja psühhiaatria ordinaarius.

Kui lõplikus otsuses mõisteti haige surma, siis lülitasid „Riigi Hooldus- ja Raviasutused“ „aktsiooni“ tegevusse. Nende isikute kohta koostati nimekirjad, mis saadeti haiglatele korraldusega panna need haiged kindlaksmääratud päeval ärasaatmiseks valmis.

Seejärel saatis mainitud transpordiühing haiged koos kogu isikliku varaga kaetud akendega autobussis alalisest asukohast otse „eutanaasia“-asutusse, vahel toimus saatmine transiitasutuse kaudu, kus nad enne „eutanaasia“-asutusse saatmist kokku koguti. Haiged surmati „eutanaasia“-asutuses gaasiga kohe pärast saabumist; üldiselt toimus see järgmiselt: gaasikambrite naabruses olid sisse seatud avarad ruumid, kus vastav personal surma määratud haiged lahti riietas, pildistas ja arsti juurde viis; arsti käes olid küsimus- lehe fotokoopiad ja haiguslood. Haiged vaadati pealiskaudselt läbi, ja siis saatis vastav personal need haiged tõelisse gaasikambrisse. Nimetatud arst avas gaasipudelid ja laskis gaasi voolata gaasitamisruumi. Ise jälgis ta väikese akna kaudu gaasi mõju ja sulges umbes 10 kuni 15 minuti pärast gaasi juurdevoolu, s. t. siis, kui arstide arvates pidid kõik surnud olema. Umbes tunni aja pärast viidi surnukehad põletusahjudesse ja põletati. Tuhk, mida isegi lahus ei hoitud, pandi urnidesse ja saadeti hiljem koos kaaskirjaga sugulastele.

Selliselt surmatud isikute sugulased said kõigepealt ametliku teate sellest asutusest, kus haige viibis, et haige on riigikaitse- komissari korraldusel teise haiglasse ümber paigutatud; asutuse nime ei mainitud. Mõne aja pärast teatati sugulastele teise kirjaga, saatjaks oli vastuvõtja-asutus – et „Üldine Haigete Transport GmbH“ tõi haige kohale ja tal läheb hästi. Samal ajal koostati „eutanaasia“-asutuse erilises „kaastundekirjade osakonnas“ kiri, milles teatati sugulastele, et haige on surnud ja avaldati asutuse poolt kaastunnet. Sama kirjaga teatati sugulastele ka seda, et sanitaarteenistuse nõudel on laip tuhastatud ja soovi korral saadetakse urn kohale. Surma põhjuseks oli märgitud mitmesugused võltshaigused. Ka surmapäev oli enamasti võltsitud. Kuigi haiged olid surmatud kohe pärast kohalesaabumist, märgiti surmapäevaks hilisem aeg. Kaastundekirju ei kirjutatud formularile, vaid kantseleiametnikud koostasid need kindla skeemi järgi. Selleks et varjata tõde, oli „sihtasutusel“ oma perekonnaseisuaktide büroo, kus töötasid omad ametnikud.

Selline surmamisviis lõpetati kõigis asutustes 1941. aasta jooksul, kusjuures vahepeal olid ohvriks langenud kümned tuhanded inimesed. Hadamaris ja Hessen-Nassaus lõpetati see augustis 1941. Põhjust ei mainitud.

Selle tegevuse katkestamise põhjuseks ei olnud see, et tapmise aktsioon oleks lõpetatud või midagi muud niisugust, üksikute hävitamine jätkus pidurdamatult, kusjuures meetodina kasutati mürkide üledoseerimist. Ainult massilist hävitamist gaasitamise teel enam ei tehtud, mida kõikidele abinõudele vaatamata rahva eest varjata ei saadud; see tekitas rahutust ja meelepaha, eriti mõlema usu kirikute silmapaistvate tegelaste hulgas, kes protesteerisid valitsuse kõige kõrgemate organite ees ja osaliselt ka avalikkuse ees niisuguse hukkamise vastu, mida nad nimetasid mõrvamiseks.

Isegi vastsündinud võeti arvele, et neid saaks igal ajal hävitusaktsiooni lülitada“

Kõigele vaatamata jätkus 1942. aastal selle surmamisaktsiooni teine faas, mida osaliselt nimetati „metsikuks eutanaasiaks“. Tapeti peaaegu kõikides Saksamaa raviasutustes. Uimastusvahendeid või uinuteid süstiti või anti sisse suurtes annustes (morfiumi, luminaali, trionaali või muud sarnast). Kuid isegi nüüd veel moodustati transporte ja saadeti eriasutustesse, kus inimesed mõrvati; siia kuulus ka Hessen-Nassau provintsis asuv Hadamari raviasutus. Asutati uusi organisatsioone ja kõiki raviasutusi kohustati täitma uute patsientide kohta ankeedid ning esitama need igal poolaastal siseministeeriumile. Nüüdsest peale tuli teatada arstide ja ämmaemandate kaudu kõikidest vastsündinud raskete vigastustega või idiooditunnustega lastest.

Kui asetada see niinimetatud „eutanaasia-programm“ pimedusest ja saladuse atmosfäärist heleda valguse kätte ja võtta terava vaatluse alla, siis näeme selle tõelist palet üksikasjalikult, ja paratamatult avaldub selle tõeline, varjamata eesmärk. Programmi tulemused olid halastamatud ja paindumatud, ning need läksid samm-sammult ja kompromissideta edasi ettenäidatud teed. Avalikkuse ees püüti säilitada „eutanaasia“-probleemide näilist seaduslikkust, tegelikult aga saadeti inimesi rühm rühma järel surma. Seda soovisid puht majanduslikel põhjustel need võimukandjad, kes tegutsesid selle programmi varjus.

Juba siis, kui ravialuseid hävitati massiliselt, alustati koonduslaagrite läbikammimist ja teatud arstidele tehti ülesandeks valida välja vange „aktsiooni“ jaoks – mõnikord isegi vange nägemata. Seejuures tuli arvesse üksnes töövõimelisuse küsimus, nagu see selgub alljärgnevatest, kohtulikul menetlusel etteloetud dokumentidest:

Ühes SS-majanduse ja halduse peaameti amet D kirjas 28. märtsist 1942 koonduslaagrite komandantidele on öeldud:

Ühe laagrikomandandi ettekande kaudu sai teatavaks, et 51-st eritöötlemisele 14 f 13 (surmale määratute salamärk) määratud vangist said mõne aja pärast 42 vangi jälle „töövõimelisteks“ ja neid polnud tarvis saata eritöötlemisele. See näitab, et vangide valikul ei arvestatud antud korraldust. Uurimiskomisjoni tohib saata ainult niisuguseid vange, kes vastavad antud korraldusele ja kes on kõigepealt töövõimetud.

Peavalitsuse ülem: Liebehenschel,

SS-obersturmführer

Sama asutuse teises kirjas 27. aprillist 1943, mis saadeti koonduslaagritele, on muu hulgas öeldud:

Vastavalt ettepanekule otsustas SS-reichsführer ja Saksa politsei ülem, et arstlikud komisjonid tohivad tulevikus ainult vaimuhaigeid vange määrata aktsiooni 14 f 1J. Kõik ülejäänud töövõimetud vangid (tuberkuloosihaiged, lamajad, vigased jne.) tuleb jätta põhimõtteliselt aktsioonist välja.

SS-brigadeiührer ja SS-vägede kindralmajor (allkiri)

Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjakohtu dokumentidest

Kooskõlas ülaltoodud konstateeringutega arvab kohus, et tapetute arv Saksamaal on vastavalt kindlakstehtud andmetele vähemalt mitukümmend tuhat, võimalik, et isegi sada tuhat. Raviasutuste alalistest hoolealustest on tapetud ja ümber paigutatud vähemalt pooled. Kui see kõrvaldamine oleks toimunud tõesti vastavalt „eutanaasia“ ideelisele sisule, siis oleks kogu see tegevus olnud rangelt teaduslik ja kuritegevuse vältimiseks oleks tarvitusele võetud kaitseabinõud. Kohus on aga veendunud hoopis teistsugustes eesmärkides, mis selguvad püüdest maskeerida kõikide vahenditega seda aktsiooni ja kindlustada selle saladust igas olukorras. Siin aga selgub, et programmi taga ei olnud tõeliselt kogu riigivalitsus, vaid ainult üks rühm poliitilisi võimumehi, kes tahtsid jõhkralt vabaneda inimestest, kes näisid neile tarbetud ja ebavajalikud. See rühmitus oli liikumapanevaks jõuks ja sellest nähtub, et niisugustel poliitiliselt rühmitatud võimumeestel (nagu näiteks Hitleri ja SS-i riigikantselei) oli eelkõige mõju aktsioonile, mis aja jooksul pidevalt suurenes.

Väljavõte Frankfurt /Main landi ülemkohtu kohtuaktist – 4a Js 3/46 – 4K Ls 7/47

Raviasutuse arst valis ise ohvreid ja gaasitas neid ise

15 000–16 000 vaimuhaiget gaasitati „Sonnensteinis“

Sonnensteini“-nimelises raviasutuses toimus gaasitamine järgmiselt: haiged transporteeriti roheliseks värvitud akendega autobussis „Sonnensteini“, kus nende isikud ühes vastuvõturuumis kindlaks tehti. Siis viidi nad kõrvaltuppa, kus arstid dr. Schumann ja dr. Schmalenbach nad läbi vaatasid. Umbes kahe tunniga vaadati läbi ligikaudu 60 haiget. Haige, kelle arst gaasitamisele määras, viisid sanitarid kõrvalruumi, kus ta pidi end lahti riietama; sanitaridena töötasid siin ka kaebealused Felfe, Gäbler ja Räpke. Väga põduraid haigeid abistasid lahtiriietumisel teenistujad. Haigetele öeldi, et neid vannitatakse. Riietusruumist viis trepp keldriruumi, mille kõrval oli gaasikamber. Sinna viisidki sanitarid haiged. Neid võtsid vastu desinfitseerijad, kelleks olid eriti usaldusväärsed SS-lased.

Pärast seda, kui sanitarid olid lahkunud, viidi haiged gaasikambrisse. Asutuse arst isiklikult sooritas gaasitamist ühe kangiliigutusega. See kestis vaid mõned minutid.

Aktsioonis, mis kulges „salajase riikliku ürituse“ nime all, oli Juhtiv osa kaebealusel dr. Nitschel. 1940. aasta algul tehti d: Nitschele Berliinis ülesandeks teha katseid ja leiutada meetod selle kohta, kuidas oleks võimalik tappa vaimuhaigeid luminaali, veronaali, trionaali või paraldehüüdiga. Dr. Nitsche oli sel ajal Leipzig-Döseni haigla juhataja ja seepärast tegi ta haigla arstidele korralduse katsetada seda meetodit sealsete haigetega. 1940. aasta alguses surmati sel teel Leipzig-Döseni haiglas ligikaudu 60 vaimuhaiget.

Sellest gaasitamisaktsioonist võtsid osa veel kaebealused dr. Leonhardt, Felfe, Gäbler ja Rapka. Dr. Leoflhardt oli Arnsdorfi hullumaja juhataja asetäitja. Dr. Leonhardt võttis gaasitamisaktsioonist eriti aktiivselt osa. Tema otsustas haiguslugude ja valitsuse juhtnööride alusel, keda neist 60–80-st haigest, kes olid valitsuse korraldusel saadetud kroonikute kodudest Arnsdorfi haiglasse, saata gaasitamisele ja keda mitte. Just tema teod viisid selleni, et sel viisil gaasitati 40–60 inimest.

Gaasitamise ajal täitsid kaebealused Felfe, Gäbler ja Räpke „põetajatena“ timukaülesandeid. Nad tõid korduvalt teistest haiglatest vaimuhaigeid „Sonnensteini“, näitasid neid „Sonnensteini“ arstidele, viisid hiljem riietusruumi, kus nad neid valvasid ja lõpuks keldrisse gaasitamisele viisid. Vajaduse korral riietasid nad haiged ise lahti. Felfe tegutses juulis 1940 ja 1941. aasta alguses, Gäbler juulist 1940 kuni 1940. aasta lõpuni; Räpke juulist kuni septembrini 1940. Nimetatud ajavahemikus organiseeris Gäbler 25–30 vaimuhaigete transporti „Sonnensteini“ gaasitamisele, kokku 15 000 kuni 16 000 isikut.

Väljavõtted Dresdeni landlkohtu presidendi kohtuotsuse ärakirjast 3. novembril 194? (4b Js 173/45) prof dr. Hermann Paul Nitsche ja kaaslaste süüasjus.

Landi raviasutus Bernburg, kus SS-lased gaasitasid ja põletasid poolteise aasta jooksul 60 000 vaimuhaiget

Selle suure asutuse ehituskompleks koosneb 12-st kliiniliseks otstarbeks määratud hoonest sinna juurde kuuluvate vajalike kõrvalhoonetega, nagu surnukuur, aurupesumaja, köök, kirik, katla- ja masinaruum. Siin asus valmimisajast kuni 1940. aasta sügiseni vaimuhaigetele määratud ravi- ja hooldusasutus.

Kogu asutus oma stabiilse hoonetekompleksiga, koos närverahustava pargiga ja aedadega asetseb rahulikult vaikses kohas Bernburgi äärelinnas.

1940. aasta sügisel konfiskeeris SS oma vajadusteks osa hooneid, milles ilmneb SS-i rafineeritud kuritegelikkus. Nimelt konfis­keeriti vastavalt plaanile topelthoone I, II, III ja IV, naiste korpus F ja B-kliinik meestele. Peahoone koos kirikuga, A- ja C-kliinik, B-kliinik naistele, insuliinkliinik ja ülejäänud kõrvalhooned jäeti alles maskeeritud ravi- ja hooldusasutustena.

Hoone II oli määratud kurjategijate majaks. Hoone muudeti kõige kuratlikumal kombel hukkamisasutuseks, kus gaasitati olemasolevate andmete põhjal poolteise aasta jooksul, oktoobrist 1940 kuni 1942. aasta suveni, üle 60 000 inimese, mehe ja naise. Suurem osa gaasitatuist lahati, ajud prepareeriti ja saadeti purkides keskusele Berliini „teaduslikuks otstarbeks“.

Gaasitatud põletati sealses kahe koldega põletusahjus. Mõlemasse ahju mahtus 80 inimest. Põletatute tuhk heideti Saalesse.

Et tookordne ülemlinnapea toimunust teadlik oli, selgub sellest, et ta käskis 31. mail 1941 Bernburgi III surnuaia valitsust tähelepanu äratamata maha matta 31. mail 1941, suvistepüha laupäeva õhtul kell kümme 85 urni. Selle korralduse täitis kohapealne SS-komando. Ta mattis need „öös ja udus“ maha. Gaasitamisseadeldis alustas tööd detsembris 1940. Urnidel, mis maeti maha märtsis 1941, olid numbrid üle 17 000!

„SS-eriosakonna dr. Eberle“ häbiteod

Seni kindlakstehtud andmete põhjal toimus inimeste gaasitamine tookordse SS-reichsführeri ja politseiülema Heinrich Himmleri korraldusel ja riigi kõige kõrgemate valitsusasutuste nõusolekul.

Riigikaitsekomissar organiseeris 3 osakonda järgmisel kujul:

1. Üldkasulik hoolekandeasutus, Berliin W 35, Tiergartenstr. 4.

2. Üldkasulik sanitaartransport GmbH, Berliin W 9, Potsdami väljak 1.

3. Ühendatud ravi- ja hoolekandeasutuste keskraamatupida- mine, Berliin W 8, Wilhelmstr. 43-a.

a. d. 1. See osakond oli „eriosakonnana“ vastutav gaasitamiste eest, mille korraldamist juhtis landi ravi- ja hoolekandeasutuses Bernburgis keegi dr. Eberle.

a. d. 2. See osakond tõi suurte autobussidega teistest haiglatest nimekirja alusel haigeid ja andis nad üle „dr. Eberle osakonnale“.

a. d. 3. See osakond pidi ravi- ja hoolekandeasutuste haigetele kulutatud summasid välja arvestama.

… SS-führer Himmleri korraldusel saabus oktoobris 1940 Bernburgis asuvasse landi ravi- ja hoolekandeasutusse erikomando. Selle komando juhatajaks oli keegi dr. med. Eberle Berliinist. Komandosse kuulus umbes 120–150 isikut, mehi ja naisi. Mehed olid SS-i liikmed. Komando koosseisus olid müürsepad, puusepad, lukksepad, montöörid, sanitarid, õed ja kantseleipersonal. Saadud mulje kohaselt pidid sanitarid ja õed jätma mulje, et tegemist on haigla asutamisega. Tookordse Bernburgi landi ravi- ja hoole- kandeasutuse juhataja ja ülemlinnapea Eggerti korraldusel eraldati kavatsetud otstarbeks 4 haigeteosakonda ja hiljem lisaks veel 2 haiglahoonet.

Tol ajal veeti gaasitamisele määratud isikud kohale erakordselt suurtes autobussides, kusjuures mõni neist oli märgistatud tähtedega „R. P.“ (Riigipost). Bussid olid lakeeritud siniseks, roheliseks, punaseks või ka kaitsevärvi, aknaklaasid olid sinised. Haigla naabruses asuvatest elumajadest pandi tähele, et nendest autodest väljusid inimesed II meestehoone ees, põhjapoolsel küljel. Autod sõitsid alguses selle hoone ette ja kui inimesed olid viidud hoone keldrisse, sõitsid autod oma A-garaaži. Kui neist tähelepanekuist teada saadi, ehitati kohe laudadest tara ette. Et oleks veelgi kindlam, ehitati varsti pärast seda II meestemaja lõunapoolsele küljele, masinaruumi lähedusse, uus suurem garaaž. Kui uude garaaži saabusid autobussid, ilmusid katlamajja alati 2 isikut, kes pidid valvama kütjat. Sel ajal ei tohtinud keegi õue garaaži lähedusse tulla. II meestemajja pääsemiseks ei olnud ka mingit muud võimalust, sest seda valvas alati automaadiga vahisõdur. Ka midagi näha. polnud võimalik, sest keldri ja esimese korruse aknad olid õhukese: paberiga kinni kleebitud. Mitu korda tulid autobussid erilise saatjaskonnaga. Need olid SS-sõdurid, kes ööbisid eriosakonnas ja alles järgmisel päeval ära sõitsid.

Kui autobussid olid sõitnud uude garaaži, suleti kohe väravad.. Väravasse oli raiutud uks trepimoodi seadeldisega, mille kaudu inimesed pääsesid II meestemaja esimesele korrusele, kus asusid ameti-, oote- ja riietusruumid. Pärast lahtiriietamist anti inimestele kitlid ja nad viidi mingi käigu kaudu läbi meeskonnaruumi õhukindlalt sulguvate ustega gaasikambrisse. Esimesel hetkel jättis see duširuumi mulje. Gaasikambri suurus oli 3–4,25 m², kõrgus 2,5 m. Gaasitamisseadeldis oli muust ruumist seinaga (laudsein) nii eraldatud, et sissetulijad seda ei märganud. Gaasiballooni sisselülitamisel tungis gaas torude ja duššide kaudu ruumi ja mõjus otsekohe surmavalt. Pärast uste avamist kanti laibad välja, tõsteti liikuvale haigevankrile ja sõidutati läbi lahkamisruumi põletamisruumi, kus laibad põletati.

Erandlike ajude, erandlikke haigusi põdevate inimeste ja erikujuliste pealuude säilitamiseks olid valmis pandud klaaskaantega klaasnõud, millele oli märgitud lahkamise kuupäev ja number. Tapetud inimeste suurest arvust annavad ettekujutuse leitud klaasnõud, mis olid varustatud etikettidega ja väga suurte numbritega nagu näiteks 60 000.

Väljavõte süüdistusmaterjalist praktiseeriva arsti, dr. med. Imiried

Eberle tegevusest inimsuse vastu sooritatud kuritegude kohta.

Vt ka artiklit „Aktsioon T-4”