Kunstniku elu

10 minutit lugemist

Kunst on olemuselt hälbeline. Kui kunstiga tegeleval inimesel ei ole mingit hälvet, teeb ta paremal juhul korralikku käsitööd. Temas puudub see miski, mida teised hiljem nimetavad kunstiks. Tavaline näitusekülastaja või kunstikriitik vaatab näituse või muuseumi väljapanekuid hoopis teistsuguse pilguga kui psühholoog või psühhiaater. Ühe või teise kunstiteose puhul tekib psühholoogil tahtmatult küsimus, millises seisukorras oli kunstniku vaimne ja füüsiline tervis taiese loomise ajal. Kuid kunstniku loomingut mõjutab ka seksuaalne eelistus, libiido tugevus ja veel palju muudki. Kunstirahva hulgas on esindatud terve haiguste ja komplekside gamma. Kunstniku loomingus peegeldub nii krooniline haigus, tervise halvenemine kui ka läheneva lõpu tunnetamine.

* * *

1890. aasta suvel maalis Vincent van Gogh (1853–1890) pildi „Kured nisupõllu kohal”. Rohtukasvanud tee kaob lamandunud nisuvälja, mille kohal lendavad mustad linnud. Sünge ähvardav taevas, ei mingit horisonti, ei mingit väljapääsu… Vincent van Goghi viimane pilt. 27. juuli kuumal keskpäeval läks van Gogh põllule, kus küpses vili, ja laskis enda pihta väikesest revolvrist. Surmavalt haavatuna tuigerdas ta Auversi kõrtsi. Peremees saatis arsti järele ja teatas juhtunust kunstniku vennale Theole Pariisi.

Van Gogh oli oma eluajal õnnetu inimene. Kuigi see kõlab rängalt, oli ta eelkõige neurasteeniline hädavares. Kogu elu otsis ta armastust ja mõistmist. Kaks naist, kellesse ta armus, ei hoolinud temast. üks neist oli pärit kõrgemast seltskonnast, teine tavaline libu.

„Tunnen otse pöörast vajadust kaastunde järele,“ tunnistas van Gogh, kuid ta ei leidnud kaastunnet ega mõistmist. Tema tundepuhangud põrkasid üldise ükskõiksuse või vaenulikkuse vastu. Ükskõik kus ta ka elas, kõikjal peeti teda allakäinud hulkuriks, peast põrunuks. Samuti suhtuti temasse ka Arles’is, kus inimesed piidlesid talle järele, sosistasid tema selja taga ja hirmutasid temaga lapsi. Van Gogh maadles unepuudusega, pritsis oma padjale tohutud annused kamprit, kuid ka see ei aidanud alati ning Vincent istus sageli koiduni öökohvikus, pahvides piipu ja rüübates kibedat absinti. Arles’is külastas teda kunstnik Gauguin. Kord, kui Vincent maalis oma lemmikuid päevalilli, tegi Gauguin temast portree.

„See olen ju täpselt mina, ainult et juba hulluks läinud,“ kommenteeris portreed Vincent. Ühel talvisel õhtul kohvikus istudes viskas ta vastuseks mingisugusele teravusele Gauguinile ootamatult näkku absindiklaasi. See oli tema raske vaimuhaiguse varjamatu algus. Gauguin võttis tema vabanduse vastu, kuid teatas, et sõidab ära. Järgmisel õhtul üritas Vincent Gauguinile habemenoaga kallale tungida, kuid suutis end viimasel hetkel talitseda, laskis pea norgu, jooksis koju tagasi ning lõikas endal habemenoaga kõrva maha.

Vincent paigutati haiglasse, kuid ta naasis mõne päeva pärast. Grupp auväärseid Arles’i kodanikke pöördus linnapea poole palvega ühekõrvaline hull isoleerida. Vincent suleti vaimuhaigla üksikkambrisse. Arstid ei suutnud teda aidata, kunstnik vaevles unepuuduses ja rasketes depressioonihoogudes.

1890. aasta lõpus asus oma rännakute viimasesse sadamasse Vincent Auvers-sur-Oise’i. Ta elas harrastuskunstniku dr. Gachet’ juures ning töötas seal erakordse innuga, nagu aimates, kui vähe päevi saatus on talle veel elamiseks määranud. Kahe kuu jooksul maalis ta seal 56 (teistel andmetel 70) maali!

Raskesti haavatud Vincent elas veel kaks päeva. Vend Theo hoidis tema kätt ja nuttis. Vincent ei tundnud enam valu, ta suitsetas oma lemmikpiipu ja ütles hollandi keeles: „Ma sooviksin, et ma saaksin koju minna…“ Vincent van Gogh suri 37 aasta ja nelja kuu vanuselt 29. juulil 1890. Vincenti surm oli Theole ränk hoop. Kahe nädala pärast haigestus ta raskesti ja suri kuue kuu pärast. Vennad on maetud kõrvuti väikesele kalmistukünkale, keset avaraid põlde.

Sada aastat pärast van Goghi enesetappu püüti teda meditsiiniliselt rehabiliteerida. Ta ei olevat olnud ei vaimuhaige ega alkohoolik. Ameerika ajakirja ŖJournal of the American Medical Association’i ühes 1990. aasta numbris avaldas kõrvaarst I. Kaufman Arenberg arvamust, et van Gogh kannatas äärmiselt valulise sisekõrva haiguse all (nn. Ménisre sündroom). Selle haiguse korral koguneb sisekõrva vedelik, mis tekitab ülerõhku ja kutsub esile peapööritust, piinavat kohinat kõrvades ja isegi kurtust. Arenberg ja kunstnik Lynn Flieger Countryman põhjendavad oma postuumset diagnoosi van Goghi 796 kirja analüüsiga. Tema kannatuste kirjeldused langevad peaaegu sõna-sõnalt kokku tuhandete MéniŠre sündroomi all kannatanud haigete kaebustega. Arenberg arvab, et van Gogh lõikas kõrva ära, soovides nii oma piinu leevendada, ning ka enesetapu otseseks põhjuseks oli järjekordne äge haigushoog.

* * *

Paul Gauguin (1848–1903) jättis 35-aastaselt oma heaolu ja õnne tipul maha nii ameti kui ka perekonna, et end tõsiselt ja jäägitult kunstile pühendada. Lahkunud Pariisist, sõitis ta Tahiti saarele, väljendades sellega põlgust tsivilisatsiooni vastu. Tahiti saarel Gauguin nälgis ja põdes rängalt. Nende maalidega, mis ta seal maalis, võitis ta pärast surma suure kuulsuse.

1901. aastal maalis ta pildi „Võlur“. Kurva näoga naine troopilise looduse taustal, mustades juustes valged õied, punane rätik ümber õlgade, meenutab pigem surmainglit. Kui Gauguin selle pildi maalis, oli süüfilis tema keha juba täielikult laastanud. Kunstnik mõtles enesetapule, kuid loobus sellest plaanist.

„Selle võtab nüüd enda hooleks loodus,“ kirjutas ta ühele sõbrale. Surma eelaimus peegeldub ka väikesel maalil „Papagoid“. Tehnika poolest sarnaneb see varasemate töödega. Ta nagu meenutaks oma noorust, ent kui imelikult kibedad on tema meenutused! Paljudel natüürmortidel on lastud linde – faasaneid, põldpüüsid, tetri. Kuid surnud papagoid? Tõepoolest, selles on midagi seletamatult kurjakuulutavat: kolm väga ilusat, kuid surnud kakaduud sinakasvalgel linal ja ükskõikne tumeoranž Buddha kuju…

Gauguin jõi ohjeldamatult, kakles kõrtsides madrustega. Tema paradiis varises kokku, kuid ta maalis ikka veel. Palmid maalidel muutusid mustaks. Kui ta veel rohelisi palme maalis, elas ta koos ühe 14-aastase pärismaalasega, kes sünnitas talle poja. Gauguin jättis naise maha. Kunstniku viimastel elupäevadel nägi tema hütt trööstitu välja: ei tüdrukuid ega põrandal puhtaid matte. Kõikjal vedelesid ainult tühjad pudelid.

  1. aastal 8. mai hommikul leiti Gauguin surnult oma hüti põrandalt.

* * *

Marc Chagall (1887–1985) maalis oma pildi „Külapidu“, kui ta oli juba surmal märgitud. Maalil kujutatud inimestel ja hoonetel pole selgeid piirjooni, domineerib kuldne ja roheline toon. Lapsed jätavad haiglase mulje. Armastajapaar ei armasta, pigem on tegemist hüvastijätustseeniga.

Chagall maalis selle pildi oma maamajas Saint-Paulde-Vence’is. Maalis seistes, sest istuda ta enam ei saanud. Ei, ta polnud haige, tegemist oli vanadusnõrkusega. Üle 90-aastane kunstnik ei talunud eredat valgust. Lõpuks maalis ta veel ainult hommikuti. Tema naine Vava pani talle pintslid ja värvid valmis, toetas teda, kui vana mees läks aeda jalutama. Chagall ei tahtnud surra, kuid ei tundnud ka surma ees hirmu. Chagall suri 28. märtsil 1985 pisut enne keskööd.

* * *

Nii nagu Chagall, sündis ka Pablo Picasso (1881–1973) elumärkideta. Lootuse kaotanud ämmaemand pani elutu vastsündinu juba kõrvale, kui tuli onu ja puhus beebile sigaretisuitsu ninna. Laps hakkas köhima.

Erinevalt Chagallist, kes uskus paradiisi, uskus Picasso surematusse. Ta lausa vihkas surma. 65-aastaselt sattus Picasso esimest korda haiglasse. Kui ta pärast eesnäärmeoperatsiooni narkoosist ärkas, oli temas midagi murdunud.

„Nad on mu läbi puurinud,“ kurtis ta. Picasso sisendas endale kogu aeg, et nii kaua kui ta töötab, ta ei sure. Kuni operatsioonini kõlas tema elukreedo nii: „Päeval võidelda, öösel hoorata.“ Voodi ja molbert seisid ateljees kõrvuti. Picasso hüppas voodist otse tööle. Oma elu viimase seitsme kuu jooksul tegi ta 347 joonistust. Mida ta siis maalis, millele mõtles?

Picasso maalis reisi, rindu. Tušijoonistusel „Kaks naist“ (1972) on kujutatud kahte alasti naist teineteist hellitamas. Naised on maailma unustanud – ka mehed. Picassol oli veel jäänud elada viis kuud. 1973. aasta kevadel tabas teda südamenõrkus. 92-aastane kunstnik jäi voodisse. 8. aprillil algas agoonia. Tema Pariisi arst, kardioloog dr. Bernal oli abitu. Picasso viimased sõnad arstile: „Pole õige, et te ei ole abielus. On kasulik…“

* * *

René Magritte (1898–1967) maalis oma abstraktse pildi „Abielus preester“, olles juba vähktõve surmavas haardes. Kunstnik aimas seda. Maalil on kujutatud kahte rohelist maskides õuna. Kuid preester ei saa ju olla abielus. Mida ta mõtles nii kummalise pealkirja all? Kas seda, et maailmaga on midagi korrast ära? Kui Magritte viis aastat hiljem 15. augustil 1967 vähki suri, hoidis naine tema kätt. Kunstniku viimane lause oli: „Mis aasta meil on?“

Ta ei teadnud kunagi õiget kuupäeva ja tema arvukad kirjad olid sageli valesti dateeritud. Magritte oli lüüriline sürrealist, keda ignoreeriti ja välja naerdi. Sellest hoolimata jätkas ta maalimist, üllatades kõiki kummaliste kompositsioonidega: pilved moosipurgis, unistavad puud… Kui pärast Teist maailmasõda tuli lõpuks ka tunnustus, oli ta muutunud endasse tõmbunud kodus konutajaks. Ta tegeles meresigade ja papagoidega, luges kriminulle ning mängis malet. Kolm aastat enne surma ostis ta tulipunase auto. Õppesõidu esimese viie tunni jooksul tegi ta kolm avariid ja loobus juhilubade taotlemisest.

* * *

Surm ilmutab end kunstnikule igal kujul, ka kriidina. Joan Mirõ (1893–1983) maalis 1980. aasta detsembris oma ateljees Palma de Mallorcal kummalise pildi: mustale põhjale on valge kriidiga tõmmatud jooned. Pole selge, mida see pilt kujutab. Maalil puudub ka pealkiri. Pärast selle töö valmimist laskis Mirõ oma silma opereerida – oli ta ju selleks ajaks peaaegu pimedaks jäänud. Diagnoos: roheline kae.

Pärast narkoosist ärkamist ulatas keegi sugulane talle valge paberilehe ja palus: „Joonista, onu Joan.“ Mirõ kirjutas väriseva käega paberile oma allkirja, siis veel ja veel kord. Võib-olla jääb see tema viimaseks pildiks? Kuid mida ta maalis siis, kui ta veel nägi?

Ta maalis naisi, tähti, linde, kosmilist märkkõnet. Värvidel oli kindel tähendus. Roheline: kuu ja saladused. Punane: jõud, tuli, armastus. Sinine: hinge värv. Kollane tähistas kõike aktiivset, ka jonnakust. Mirõ tööd mõjusid rõõmsalt, nagu oleksid need tehtud lastele või Maa-välistele asukatele. Võib-olla nägi ta surma nii: valge mees mustal taustal. Mirõ suri 90-aastaselt, kolm aastat pärast silmaoperatsiooni.

* * *

Paula Modersohn-Becker (1876–1907) maalis oma viimastel eluaastatel ikka ja jälle lapsi. Selles avaldus tema tugev soov emaks saada. Kuid see oli asja üks külg.

„Ma tean, et ma ei ela kaua,“ kirjutas 24-aaastane Paula, „kuid kas see on kurb? Kas pidu on sellepärast ilusam, kui ta kauem kestab?“

Paula elu kujutaski endast tormilist pidu. Ta jagas end vabaduse, kunsti ja turvalise perekonna vahel. 1901. aastal abiellus ta tasase ja vaikse meelega kunstniku Otto Modersohniga. Kuid üksluine keskkond, kus ta elab, halvab tema loomevõimet. Paula põgeneb Pariisi. 31-aastaselt sünnitab ta tütre Mathilde. Oma ammuigatsetud soovi täitumise eest tuleb tal maksta eluga. 18 päeva pärast sünnitust sureb kunstnik emboolia tagajärjel.

* * *

Moodsa kunsti üks isasid Paul Cézanne (1839–1906) maalis vaikelu, loodust ja suplejaid. Maalis peaaegu 50 aastat, tegi kokku umbes 150 maali, akvarelli ja joonistust. Tema piltidel kujutatud kehad on vabad hirmust, süüst, tungist ja himust. Paraku mõjuvad Cézanne’i pildid üldse kuidagi raskepäraste ja elututena. Pole võimatu, et kunstnikule avaldas suurt mõju üks elamus lapsepõlvest. Kui Cézanne oli 16-aastane, läks ta kord kahe sõbraga (üks neist oli Emile Zola) ujuma. Öösel, alasti. See oli kõige ilusam ja erootilisem elamus tema elus. Pärast seda ei suutnud ta alasti kehade nägemisest enam küllastuda. Kuid häbenedes samas alastust (ainult tema abikaasa Hortense tohtis talle aeg-ajalt alasti poseerida), maalis ta suplejaid, mitte armastajaid.

0

Your Cart