Kui pikk on eluaegne vanglakaristus?

1 minutit lugemist

Ainult mõnes üksikus riigis tähendab eluaegne vanglakaristus seda, et süüdimõistetu peab surmani trellide taha jääma. Nii on see USA-s, Austraalias ja Inglismaal (USA-s võib „eluaegne“ ka teatud aja möödudes vabaneda, kui president armu annab). Enamikes maades näeb karistusseadustik siiski ette vanglast vabanemise võimalust. Näiteks Saksamaal, Rootsis, Soomes või Iirimaal peavad „eluaegsed“ istuma ära vähemalt 15 aastat (Saksamaal on „eluaegse“ vanglakaristuse pikkuseks keskmiselt 20 aastat). Prantsusmaal, Kreekas või Jaapanis võib „eluaegne“ vabaneda karistuse kandmisest mitte varem kui 20 aasta pärast. Norras, Hispaanias ja Portugalis on aga eluaegne vanglakaristus karistusseadustikust üldse maha võetud. Küll on aga Norras kasutusel karistusjärgne kinnipidamissüsteem (preventiivkaristus), mis võimaldab näiteks hullumeelset massimõrvarit Anders Breivikit hoida trellide taga kauem kui karistuseks määratud 21 aastat.
Öeldakse, et issanda teed on imelikud. Veel imelikumad on vahel õigusemõistjate otsused. 1972. aastal mõistis Mannheimi kohus Saksamaal lastevägistajale Josef Ludyle kolmekordse eluaegse vanglakaristuse, lisaks veel 15-aastase vanglakaristuse. 1984. aastal mõistis kohus (USA, Oregoni osariik) sarimõrvarile Randall Woodfieldile 90-aastase vabadusekaotuse tapmise eest, millele lisati 35 aastat vägistamise eest. 1973. aasta veebruaris mõistis kohus (California) sarimõrvar Juan Vallejo Coronale (s 1934) karistuseks 25 eluaegset vabadusekaotust, mis tuleb ära kanda üksteise järel!
Fred Waterfield sai 21. jaanuaril 1985 aga kahekordse eluaegse vabadusekaotuse, millest tal tuleb istuda vähemalt 50 aastat. Oktoobris 1990 mõistis kohus USA-s sarimõrvar Arthur Shawcrossile karistuseks 10×25 aastat vabadusekaotust, ennetähtaegse vabastamise võimalusega mitte enne 10. jaanuari 2240. Seda pikka aega Shawcross ära oodata ei jõudnud ja suri 10. novembril 2008.