Kui kuningal on igav

11 minutit lugemist

Härra de Treville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. See aga ei takistanud sugugi de Treville’i ülirahulikult küsimast, kuidas Tema Majesteet ennast tunneb.

„Halvasti, härra, väga halvasti,” vastas kuningas, „mul on igav.” Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: „Härra see ja see, tundkem koos igavust.”

Nii kirjeldas Alexander Dumas Prantsuse kuninga muresid oma tuntud romaanis „Kolm musketäri”.

Noil ammustel aegadel kees kuningakodades sündmusterohke elu: sepitseti intriige ja vandenõusid, võeti ette sõjaretki, õiendati arveid intrigantide ja vandenõulastega lastes käiku mürgi või pistoda ning vahelduseks korraldati uhkeid balle. Oleks ekslik arvata, et see kõik on kauge minevik.

Vee tänapäevalgi istuvad seitsme Euroopa riigi troonil monarhid, kelle võimu on aja jooksul küll üpris tugevasti piiratud, nii et Louis XIII haigus – igavus – vaevas nii 20. sajandi suverääne, kui ka praeguseid kroonitud päid. Seda suuremat elevust tekitas aristroktaarides 1981. aastal asetleidnud sündmus, mis tõi Londonisse praktiliselt kogu Euroopa kõrgaadli. Põhjuse andis selleks Inglise kuninganna Elisabeth II vanema poja prints Charles Philip Arthur George Mountbatten-Windsori ja leedi Diana Spenceri pulmad, mille toreduse kirjeldamisel Lääne bulvarilehed ei hoidnud kokku sõnu ega värve. Paljud ajalehed andsid koguni välja erinumbreid, mis tühisemaidki üksikasju unustamata valgustasid seda „aasta sündmuseks” tituleeritud pulmapidu.

Laulatusele ilmus prints Charles Kuningliku Mereväe fregatikapteni efektses mundris ja loomulikult puhtast edevusest.

Kuigi prints Charles on veel Kuningliku õhujõudude, Highlanderi korpuse ja veel kaheksa rügemendi vanemleitnant, ei oleks tanksaapad ja uljas barett nii piduliku sündmusega kuidagi sobinud. Ja kui siis leedi Diana Spencer altari ees oma „I will” ütles, ei olnud rahva vaimustusel piire. Tõsi, peomeeleolu tekitati londonlastel juba eelmisel õhtul, kui Hyde pargis korraldati noorpaari auks ilutulestik, mille ajal sai pudelikildudest (huligaanid loopisid rahva hulka tühje pudeleid) ja sädemetest vigastada 940 inimest, kellest 100 tuli haiglasse toimetada…

Pärast laulatust suundus uhke korteež St. Pauli katedraali juurest 3,6 kilomeetri pikkust tänavat mööda Buckinghami paleesse. Lossiesisele väljakule oli kogunenud tohutu rahvamurd, kusjuures paljud inimesed olid kohad Sisse võtnud juba eelmisel päeval. Lõpuks ilmusid palee rõdule õnnelik noorpaar ja kuningliku perekonna liikmed, et vastata rahvahulga tervitustele.

On ju vana tõde: massidele meeldivad massid. Mida suurejoonelisem vaatemäng, seda rohkem pealtvaatajaid ja seda suurem vaimustus! 1969. aastal pärast kroonimispidu Caernarvoni lossis (teatavasti kroonitakse inglismaa troonipärija täisealiseks saamisel Walesi printsiks), tunnistas 20-aastane prints Charles lihtsameelselt ajakirjanikele: „Ma loodan, et selline tseremoonia aitab inimestel mõneks ajaks unustada oma majanduslikke muresid.”

Niisiis – panem et circenses! Lääne kõmumaiale ajakirjandusele olid need kuninglikud pulmad tõeliseks õnnistuseks: suurepärane teema, mille, ümber võis mitu kuud leierdada. Nii said uudishimulikud lugejad teada, et pruudi loor oli 7,5 meetrit pikk ja 2,5 meetrit lai ning et üks Londoni parimaid õmblejannasid joonistas teleülekande ajal pruutkleidi teleekraanilt maha, tegi 15 minutiga lõiked ja nelja tunniga õmblesid 20 õmblejat pruutkleidi täpse koopia, mis ka kohe müügile saadeti. 2500 aukülalist tegid noorpaarile üle 5000 kingituse. Kõik teised külalised trumpas üle Saudi Araabia kuningas Khalid, kelle kingituseks oli 301 briljanti koguväärtuses 25 miljonit Lääne-Saksa marka. Veel said lugejad teada, et 30-toalises majas Londoni lähedal, kus noorpaar hakkas elama, olid kõigil akendel kuulikindlad klaasid jne. jne.

Millega siis üks tänapäeva prints endale peatoidust teenib? Ametlik maksuvaba sissetulek oli kroonprintsil 1986. aastal 536 382 naela. Poole sellest andis ta vabatahtlikult riigile, ülejäänust maksis palka teda teenindavale personalile. Peale selle on troonipärijal veel mõned kõrvalsissetulekud. Nii kuuluvad talle arvukad üürikorterid Londonis, kuulus „Oval Gricket Field”, austrikasvandused, kivimurrud, vasekaevandused ja isegi kuulus Dartmoori vangla. Lisagem siia veel konservivabrikute, metallitehaste ja teemandikaevanduste aktsiad ning terved maakonnad Inglismaal (kokku 130 000 hektarit), mis annavad aastas 625 000 naela, pluss 3 750 000 naela loetletud ettevõtetest. Jääb üle vaid elust mõnu tunda ja seda raha kulutada, ilma et selle tohutu summa kokkuajamiseks pruugiks väikest sõrmegi liigutada.

1986. aasta 6. aprillist tõsteti riigi poolt kuninglikule perekonnale makstava summa suurust 4 protsenti, mis tegi aastas kokku 5,4 miljonit naela, millest 4,13 miljonit sai kuninganna Elisabeth II. Ilus kingitus kuninganna 60. juubeliks.

Kuninglikule perekonnale kuuluva seitsme lossi, viie lennuki, erarongi, mootorjahi „Britannia” (ja selle 300 meeskonnaliikme), samuti kuninganna poolt nimetatud isikutele tasuta kasutamiseks antud elamute korrashoid võtab riigikassalt aastas ligi 22 miljonit dollarit. Kuninglikud jahid maksavad 500 000 naela aastas. („Britanniast” tuli kuningannal aastaid tagasi siiski loobuda.)

Pruudi isa, krahv Edward Eearl of Spencer kuningliku perekonna liikmeks ei arvatud. Raha saamiseks avas vaene isa oma suguvõsalossi turistidele. Peale selle müüb krahv Spencer soovijatele oma veinikeldrist kurgukastet.

See kuninglik pulmapidu jääb aga üsna kahvatuks selle kõrval, mis toimus mõned aastad tagasi Abu Dhabis. Peiuks oli Araabia Ühendemiraatide šeigi Zayed Ben Sultan Nahayani poeg Muhamed, tema väljavalituks printsess Salama. Pulmapäeva hommikul ilmus emiir Muhamed valgel hobusel oma pruudi palee värava ette. Teda saatis 20 kaamelist koosnev karavan kohvritega, milles oli 4 miljoni dollari väärtuses kulda, teemante, smaragde ja rubiine. Mäenõlvale ehitatud laval lõbustasid 500 lauljat ja tantsijat 20 000 pulmakülalist. Nood paistsid aga üsna heas tujus olevat. Nii kinkis üks seik noorele lauljatarile luksusauto „Mercedes” ainult selle eest, et laul talle meeldis. Mõrsja sai kaasavaraks terve kaubanduskeskuse – kolm kõrghoonet, hotelli, kino ja 55 kauplust. Pulmade aegu kaunistasid tänavaid 10 miljonit Hollandist toodud lampi. Igal ööl korraldati Pärsia lahel ilutulestik. Seitse päeva ja ööd kestnud pulmapidu läks maksma 35 miljonit dollarit. Olgu veel mainitud, et islami traditsioonide kohaselt veetis mõrsja kogu pulmaaja oma ruumides suletud uste taga.

Siinkohal ei saa kuidagi mööda minna mõnede Aafrika riikide diktaatoritest, kellel ei olnud küll aristokraatlikku sugupuud, kuid seda suurem himu saada vägevaks valitsejaks või mis veel parem – kroonitud monarhiks. Paraku kukkus Euroopa kuningakodade tavade ja etiketi jäljendamine musta mandri isehakanud keisrite-diktaatorite poolt välja mingi totra veiderdamisena, rääkimata lugematutest kannatustest, mida nad tõid oma maa elanikkonnale.

Kesk-Aafrika Vabariik iseseisvus 1960. aastal. Riigi esimese presidendi David Dacko kukutas tema onu, 23 aastat Prantsuse armees teeninud Jean-Bedel Bokassa. Tulnud 1965. aastal võimule, muutis ta rahva elu painajalikuks unenäoks: arestid-läbiotsimised, peksmised, ja tapmised said igapäevaseks asjaks. Bokassa, kelle suureks eeskujuks oli Napoleon, andis lõpuks teda piinanud kiusatusele järele ja nimetas 1976. aastal vabariigi keisririigiks ning aasta hiljem kuulutas end keisriks.

1977. aasta suvel said mitu tuntud Prantsuse ja Saksamaa LV firmat uue ning ebatavalise tellimuse. Kiiresti nõuti 2000 briljandiga kaunistatud keisrikrooni, 22 tonni roosat šampanjat, 150 tonni veini, 6 eriotstarbelist Mercedest 60 000 dollarit tükk, 44 tavalist „Mercedest” ja palju muud. Suured transpordilennukid toimetasid selle kõik Kesk-Aafrika Vabariiki, kus käisid täie hooga ettevalmistused Bokassa troonileastumiseks. Tulevase majesteedi korraldusel valmistati istuvat kotkast kujutav kullast troon, mis kaalus kaks tonni. Parimad Pariisi rätsepad õmblesid leopardinahast punase voodriga kroonimisrüü. Uhkele peole oli kutsutud Rooma paavst, presidendid ja peaministrid – kokku 2000 inimest. Kiiruga asuti looma uut dünastiat. Bokassa sugulased said printside ja printsesside tiitlid, tema lemmiknaine nimetati keisrinna Katariinaks (!) ja kolmekümnest seaduslikust järeltulijast valiti välja alaealine troonipärija. Tseremoonia sai pompoosne ja läks maksma 50 miljonit dollarit – ligi neljandiku riigi eelarvest. Värskeltküpsetatud keisri tuju oli aga mõnevõrra rikutud: ei tulnud Rooma paavsti, et uut monarhi isiklikult salvida, ja paljud külalised isegi ei vastanud küllakutsele.

1979. aastal korraldas „keiser” Banguis veresauna (oma sadistlikke kalduvusi avaldas Bokassa juba presidendina), lastes tappa 8- kuni 16-aastasi kooliõpilasi ainult selle eest, et nood keeldusid kandmast keisripildiga vormirõivastust. Sellega oli keisri mängimisel lõpp. 21. septembril „Aafrika Napoleon” kukutati.

Uganda president Idi Amin.

Bokassast ei jäänud palju maha Uganda president Idi Amin, kes samuti haudus mõtet end keisriks kuulutada, kuid kes ei jõudnud oma plaani teostada. Too psühhopaadist tembutaja ehtis end ise kõikvõimalike tiitlite ja medalitega. Ligi kahe meetri pikkune ja kahe tsentneri raskune (tõeline suurmees) self-made man Amin võttis endale „eluaegse presidendi” tiitli ning nimetas end veel feldmarssaliks, rahvusvahelise õiguse doktoriks ja „Briti impeeriumi võitjaks”. Kogu oma valitsemisaja jooksul ei kirjutanud „doktor” Amin ühtegi paberit sel lihtlabasel põhjusel, et ta ei osanud kirjutada. Igasugused kruvid ja läikivad metallesemed kutsusid Aminis esile kirjeldamatu vaimustuse. Nii oli tal terve kogu kalleid foto-aparaate, ilma et ta oleks teadnud, mis nendega teha tuleb. Kord nägi ta oma ihuarsti käes neljavärvilist pastapliiatsit, palus selle endale kinkida ning mängis siis mitu tundi andunult tolle imelise kirjutusvahendiga. Amini suurusehullustus ja muud veidrused harmoneerusid julmuse ja poliitilise naiivsusega ning keegi ei võinud iialgi ette teada, millega ta hakkama võib saada. Oma valitsemisajal lasi ta hukata kümneid tuhandeid inimesi. 1979. aasta aprillis kukutasid Uganda Rahvusliku Vabastusrinde võitlussalgad Amini verise režiimi.

Samal aastal jäi võimust ilma veel üks diktaator – Ekvatoriaal-Guinea president Francisco Macias Nguema. Saanud 1968. aastal presidendiks, ei rahuldunud too endine Hispaania koloniaaladministratsiooni ametnik nii tagasihoidliku tiitliga. 1972. aastal kuulutas ta end „eluaegseks presidendiks”. Sellele tiitlile järgnesid aja jooksul teised:  „hariduse, teaduse ja kultuuri suurmeister”, „kordumatu ime”, jne. – ühtekokku 45. Suurusehullustuse rekord! Üks riigi loosungeid kõlas nii: „Jumal lõi Ekvatoriaal-Guinea tänu Maciasele”. Hiljem asendati see väheütlev loosung teisega „Ei ole teist jumalat Maciase kõrval”. Sellal, kui riigi majandus seisis pankroti äärel, maksis isehakanud „jumal” endale riigikassast igal aastal 2,5 miljonit naela palka. Ekvatoriaal-Guinead Maciasel täielikult laastada ei õnnestunud. 1979. aastal ta kukutati ja sai esimeseks riigipeaks, kes hukati genotsiidi pärast.

Näib olevat rusikareegel, et kõik diktaatorid on endast väga heal arvamusel ja veendunud selles, et rahvas neid palavalt armastab. Et isevalitsejate sedalaadi arvamused võivad mõneti ekslikeks osutuda, tõestavad ülaltoodud näited üsna ilmekalt…

Tulles tagasi Euroopa rahumeelsete monarhide juurde, olgu märgitud, et lisaks seitsmele monarhile on Euroopa kapitalistlikes riikides veel otsatu hulk kõikvõimalikke krahve ja krahvinnasid, hertsogeid ja hertsoginnasid, printse ja printsesse. Nii mõnigi tõusikust suurkodanlane soovib abielu läbi aadlikuga saada oma nime ette kõlavat tiitlit. Rahalised raskused sunnivad aga praegusaja aadlikke abielluma rikaste suurkodanlastega, et tulla toime oma losside ja mõisate pidamisega.

Kuid on olemas veel troonita monarhid, kelle nimed pääsevad harva ajakirjanduse veergudele ning kelle elu ja tegevuse valgustamine annab materjali ainult Lääne naisteajakirjadele ja kõmulehtedele. Need oleksid eksiilis elavad Jugoslaavia prints Alexander, Itaalia kuningas Umberto II (1904–1983), Bulgaaria kuningas Simeon (s 1937), Kreeka kuningas Konstantin (s 1940) ja teised. Eriti sageli ei pakkunud enda kohta kõneainet ka Jaapani keiser Hirohito (1901–1989). Ja mida ikka inimesest pajatada, kes midagi ei tee. Kuid olgem ausad. Kord päevas liipas keiser Hirohito oma tudisevatel raugajalgadel keiserlikku kabinetti, et kümmekonnale eriti tähtsale dokumendile oma nimi alla maalida ja sellega oligi imperaatori tööpäev läbi.

Märkimisväärsete valitsejamuredega pole koormatud ka Inglise kuninganna Elisabeth II. Rohket vaba aega sisustab ta kosutavate jalutuskäikudega lossiaias või seab inkrusteeritud lauakese taga kokku mosaiikpilti. Sageli laseb ta end pildistada. Uue ja huvitava fooni leidmine 600-toalises Buckinghami palees ei valmista fotograafidele raskusi. Oma osa nõuab ka hobusekasvandus ja teised tavapärased kuninglikud harrastused ja meelelahutused. Printsess Diana tegeles aga heategevusega, nagu see ühele aadlidaamile kohane on. Rahulik on tänapäeva suveräänide elu, kuigi piiratud etiketi ja tühiste kohustustega. 1986. aasta 21. aprillil sai Elisabeth II 60-aastaseks ja tollal avaldati arvamust, et ta peatselt troonist loobub ja Inglismaa saab kuninga. Kui nii, siis oleks ehk olnud oodata suurejoonelist nostalgilist kroonimispidu, millele kaasaelamine saanuks meeliköitvaks elamuseks jõudeelus igavlevatele monarhidele ja enam mitte kellelegi vajalikud ekskuningad ning eksprintsid oleksid kuluaarides meenutanud vanu häid aegu, mis ei tule aga enam kunagi tagasi…

Keegi on teravmeelitsenud, et laste ja täiskasvanute põhiline erinevus pidi seisnema mänguasjade hinnas, millega nad mängivad. Nõustugem, et kuninga mängimine on väga kallis mäng- ja maksavad selle kinni need, kellel ei ole määratud sellest mängust osa võtta.

Tunnuspildil: Isehakanud hull keiser Jean-Bedel Bokassa oma uhke trooni ees.

©Peter Hagen