Hauarüüstajad või allveeuurijad?
Ameeriklaste edu Titanicu vraki avastamisel 1985. aastal põhjustas teisel pool Atlandi ookeani paksu kadedust. Prantslased ei olnud unustanud, et Ameerika ajakirjandus vaikis nende osa Titanicu avastamisloos niisama hästi kui maha.
Ameeriklased ei maininud sõnagagi, et esimesena nägi monitori ekraanil üht Titanicu katelt prantslane Jean-Louis Michel. Samuti ei peetud mainimisväärseks, et vraki otsimisel kasutati ka Prantsuse tehnikat. See-eest tituleeris ühisekspeditsioonist osa võtnud okeanoloog dr. Robert Ballard end eht ameerikaliku enesekindlusega mister Titanicuks.
1987. aastal, veel enne kui Nautile oli esimese kahvli merepõhjast välja toonud, läks USA-s nägelemiseks. Pikalt ja laialt arutati, kas selline asi on üldse lubatav.
„Nad teevad massihauast kullaaugu,” pahandas telekompanii CBC. Üks vähestest tollal veel elavatest Titanicu reisijatest, inglanna Eva Maily leidis prantslaste ettevõtmise olevat „lihtsalt vastiku”. USA senaator Lowell P. Weisker ütles teleintervjuus: „See on häbiväärne, et prantslased rüüstavad hauda.” Paraku unustasid moraalijüngrid, et samal ajal puistasid ameerika amatöörakvalangistid kuut laevavrakki USA idarannikul, ilma et keegi oleks neid takistanud või nende tegevust hukka mõistnud. Ameerika muuseumid on täis rüüstatud haudade aardeid, rääkimata arvukatelt laevavrakkidelt leitud esemetest. Pole raske taibata, et ameeriklasi ei häirinud prantslaste eduka ettevõtmise juures moraaliprobleemid. Etteheidete põhjuseks oli puhtinimlik kadedus teiste edu üle. Kas Titanicu vrakk ja selle ümbrus on haud ja kas vraki uurimist saab pidada hauarüüstamiseks? Tunnistagem, et hukkunute rahu on abstraktne mõiste, sest surnud ei tunne midagi. Titanicu vraki merehauaks kuulutamise korral tuleks panna ka kõik väljakaevamised lisaks allvee-ekspeditsioonidele keelu alla ja kuulutada arheoloogia kõlblusvastaseks ja surnute rahu rüvetavaks teaduseks.
Oh ei, asi ei ole kristlikus hoolitsuses hukkunute rahu eest, vaid kõikvõimalike institutsioonide omavahelises rivaalitsemises. On ju küllalt neid, kes tahaksid enda kätte krabada Titanicu vraki uurimise ainuõiguse, et kuulsuse loorberipärjast ükski leheke kellelegi teisele ei langeks.
USA-s ja Inglismaal on selles küsimuses ägedaid diskussioone peetud. Sõnasõja pidajad aga unustavad, et Titanic asub rahvusvahelistes vetes ning senini pole sõlmitud ühtseid mereõiguse kokkuleppeid, mida aktsepteeriksid kõik riigid. Kui Titanic hukkus, oli tema omanikuks laevakompanii White Star. Pärast seda, kui kindlustuskompaniid (põhiliselt Londonis asuv Lloyd) olid laevakompaniile hüvituse välja maksnud, läks omandiõigus vrakile üle kindlustuskompaniile Lloyd, kes pidas aga Titanicut lootusetult kaotsiläinuks ning kustutas selle oma annaalidest. Nii nagu paljude teistegi rahvusvahelistes vetes asuvate vrakkide puhul, on Titanicu kuuluvus määratlematu – ta kuulub kõigile ja mitte kellelegi.
Kui Robert Ballard 1986. aastal korraldas esimese allvee-ekspeditsiooni, sai ta USA mereväelt, kes finantseeris mõlemat ekspeditsiooni, range korralduse mitte midagi merepõhjast välja tuua.
Eriti õelad rünnakud ilmusid meedias 1987. aastal pärast prantslaste ekspeditsiooni Titanicu vraki juurde. Laeva vrakk on haud ning esemete väljatoomine tulusaamise eesmärgil on häbiväärne. Kui nii, siis tuleks sulgeda paljud muuseumid kogu maailmas, sest neis eksponeeritakse kümneid tuhandeid haudadest ja templitest väljatoodud esemeid. Kritiseerijate arvates on vrakist juba piisavalt fotomaterjali, midagi uut ei olevat enam võimalik avastada ning seepärast on vrakk allveearheoloogilisest seisukohast ebahuvitav.
Kas sellisel juhul tuleks Titanicu vrakk rahule jätta, kuni ta läbiroostetanuna kokku variseb? Kas on mõtet esemeid välja tuua, sest juhul kui Titanic poleks jäämäega kokku põrganud, oleks ta ammugi unustusehõlma vajunud.
Me ei saa eirata avalikkuse suurt huvi Titanicu vastu. Teiseks ei ole enne Esimest maailmasõda ehitatud reisilaevadest suurt midagi järele jäänud. Ei tohi unustada, et Titanic kehastab siiski tervet epohhi laevaehituses ning merepõhjast väljatoodud esemed pakuvad ka kultuuriliselt suurt huvi. Kui tulevikus peaks loodama Titanicu muuseum, siis ei peegeldaks see mitte ainult ühe laeva lugu, vaid oleks omapäraseks ekskursiooniks sajandi algusaastate eluolusse.
Ka konserveerijatele ja loodusteadlastele pakuvad väljatoodud esemed suurt huvi – 20. sajandil pole veel ühestki nii sügaval asuvast vrakist midagi välja toodud. Titanic on muutunud omamoodi allveelaboratooriumiks, kus veesurve on 400 atmosfääri ja temperatuur umbes 0 kraadi. Selliseid tingimusi pole võimalik luua üheski laboris. Titanicult väljatoodud esemete uurimisel ja konserveerimisel saadud kogemusi on võimalik kasutada näiteks veealuste torujuhtmete paigaldamisel, merre uputatud mürgiste jäätmetega täidetud tünnide ja uppunud aatomiallveelaevade seisukorra hindamisel.
Titanicult väljatoodud esemed ei ole mitte ainult andnud ettekujutust merevee pikaajalisest mõjust neile, vaid on aidanud ka täiustada konserveerimismeetodeid. Mitte kõik saladused ei ole veel lahendatud. Nii leiti vraki lähedalt pronksist flööt ja tinapott, mis näevad välja nagu uued. Kuid ka 1629. aastal Austraalia rannikul hukkunud Batavia vrakist leiti pronksesemeid, mis olid merevee sööbivale toimele väga hästi vastu pidanud. Senised Titanicu näitused annavad tunnistust selle kohta, et hukkunud ookeanihiiglasel on lausa maagiline külgetõmbejõud. 1988. aastal korraldati Pariisi meremuuseumis esimene väike näitus. Suurem näitus avati 9. märtsil 1991 Stockholmi meremuuseumis. Huvi näituse vastu oli tohutu. Juba neljal esimesel päeval külastas näitust üle 10 000 inimese. Järgneva kuue nädala jooksul tõusis see arv 65 000-ni. 1994/95 korraldati analoogiline näitus Londonis rahvuslikus meremuuseumis. Näitust külastas umbes 700 000 inimest. Oli ka neid, kes pettusid, kuna nad lootsid näitusest enamat. Titanicu näitus oli avatud ka Tallinna Lennusadamas 15. novembrist 2013 kuni 31. märtsini 2014 ja seda külastas 220 000 inimest. Pole kahtlust, et ka rohkem kui sajand pärast luksusauriku hukkumist tahavad inimesed teada, miks ja mis asjaoludel katastroof toimus.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
„Titanic“ – müüdid ja legendid
