Rooma paavstid: „Käige minu sõnade, aga mitte minu tegude järgi!“

1 minutit lugemist

2. aprillil 2005 suri issandas pärast pikaajalist rasket haigust paavst Johannes Paulus II (1920–2005). Kuid mitte iga paavst ei ole olnud vooruse verstapost ega läinud looja karja oma voodis.

Johannes XII (955–964) magas oma emaga, tegi väikesest Rooma kirikuriigist bordelli. Püha isa söötis 2000 hobust mandlite, viigimarjade ja veiniga. Oma armukestele kinkis Johannes XII kiriku vara hulgast pärit kuldkarikaid ja jõi altari ees saatana tervi­seks. Raevunud rahvahulk ajas ta lõpuks Roomast minema. Saksa kuninga Otto I abil tuli ta 962. aastal linna tagasi. Kaks aastat hiljem lõi üks raevunud abielumees paavsti haamriga surnuks, kui ta tabas püha isa oma naisega seksimiselt.
Leo VIII (963–965) suri südameatakki lõbunaisega vallatledes.
Lucius II (1144–1145) hukkus Rooma kapitooliumi piiramisel.
Johannes XXI (1276–1277) sai surma allakukkunud lae rusude all.
Paulus II (1464–1471) küttis ennast üles sellega, et vaatas alasti meeste piinamist. Seejärel läks ta lustipoistega seksima. Püha isa olevat surnud mehega seksimisel.
Sixtus VI (1471–1484) oli paadunud pedofiil.
Innocentius VIII (1484–1492) pilastas oma kaheksat tütart. Kui ta oli suremas, püüti teda noorte poiste verega elus hoida, kuid see ainult kiirendas tema surma.
Aleksander VI (1492–1503) pilastas oma tütre Lucerezia Borgia, korraldas kirikuriigis seksorgiaid poolesaja hooraga.
Leo X (1513–1521) oli lõbude paavst, kelle elu täitsid kojanarrid, vein, naised ja laul. Tõenäoliselt suri ta süüfilisse.

Tunnuspildil: Paavst Sixtus VI