Mussolini tõus ja langus

14 minutit lugemist

„Meie doktriin ei sisalda midagi uut. Fašism on meie aja kriisi tulemus. Me oleksime võinud selle ka „irratsionalismiks“ ristida.

Benito Mussolini

Selle aasta 28. aprillil möödus 72 aastat Itaalia fašistide juhi Benito Mussolini kuulsusetust lõpust. On raske uskuda, et isegi auväärt Winston Churchill nimetas omal ajal seda poliitilist klouni „geniaalseks isikuks“. Oli neidki, kes kiitsid Hitlerit. Ajakiri „Time“ valis 1938. aastal Hitleri koguni aasta inimeseks! Tänapäeval jätkub mõlema mehe jaoks ainult sõimusõnu.

28. oktoobril 1922, pärast kuulsat marssi Roomasse poseeris Benito Mussolini koos oma poolehoidjate ja kaasvõitlejatega Populo väljakul fotograafidele.

Itaalia fašistliku partei asutaja ja juht Benito Amilcare Andrea Mussolini sündis 29. juulil 1883. aastal Varano di Costa külas. Mitu põlve Benito isapoolseid esivanemaid olid põlluharijad ja tema isa Alessandro küla sepp. Ema Rosa Malton oli jumalakartlik ja vaikne naine ning pidas õpetajaametit. Benitol oli allumatu iseloom. Koolist visati ta pussiga kaklemise pärast mitu korda välja, kuid ta lõpetas siiski keskkooli ning 18-aastasena sai temast põhikooli õpetaja. Ent peagi võeti talt halva maine tõttu õpetamisõigus. Noorusaja katsumustes kujunes tema iseloom: egoism, tahtekindlus ja põikpäisus, milleta ükski diktaator läbi ei löö. Kuna Mussolini elus mängisid suurt rolli naised, teemegi nüüd juttu tema suhetest õrnema sooga.

Juba noores eas tunnistas Mussolini, et riietab silmadega lahti iga naise. Noorusaastail kohtus ta naistega kõige sagedamini trepikodades, puude vilus või jõekaldal. 19-aastase Benito ellu jättis olulise jälje vene sotsialist Andzelika Balabanova, kes oli temast neli aastat vanem. Huvitaval kombel katkestas naine temaga suhted, kuna kahtles õigusega Benito sotsialistlike vaadete siiruses.

Seejärel oli Benitol romaan abielunaisest korteriperenaise Luigiga. See oli vapustavalt armukade naine. Ta rebis oma armukese märkmikust välja lehed, millele olid ajalooõpikust välja kirjutatud tööks vajalikud naisenimed.

Benito Mussolini oma abikaasa Raquelega supelrannas poseerimas.

Muide, temalt sai Mussolini süüfilise, mille tõttu ta pidi peaaegu oma elule käe külge panema. Ta ei suutnudki end päris terveks ravida ning paljud seostasid tema sõjaaegseid prohmakaid ajukahjustusega. Mussolini iseloomus võis täheldada teisigi väljaravimata süüfilise tundemärke nagu suurushullustus ning kõrgenenud ärrituvus.

1909. aastal armus Mussolini Raquele Guidisse. Sotsialistina ei pooldanud Mussolini kiriklikku abielu ning pakkus vabaarmastust. See kutsus esile Raquele ema vihase protesti. Siis ütles Mussolini: „Näete seda revolvrit, sinjoora? Selles on kuus padrunit. Kui teie tütar mind hülgab, saab üks temale, ülejäänud viis minule!” Pärast seda andis sinjoora oma õnnistuse. 17. jaanuaril 1910 panid noored ilma igasuguste formaalsusteta leivad ühte kappi ning asusid Via Merendal elama möbleeritud korterisse. Saanud peaministriks, oskas liiderdav Duce võrgutada teda külastavaid daame oma ametiruumides, kusjuures ta ei võtnud maha pükse ega kingi. Üldse suhtus Mussolini naisesse kui naudinguvahendisse ning vahetas neid sageli, juhindudes tugevast maamehe maitsest: eelistas täidlasi ning ei sallinud, et naine lõhnaõli kasutab. Talle ei meeldinud ka. et naine tema kõrval magab, sest kartis märkusi oma öösärgi kohta, ilma milleta ta uinuda ei suutnud.

Huumorimeele ja eneseirooniaga oli Ducel raskusi. Väga ebauskliku inimesena kartis ta kohutavalt küürakaid ja vigaseid inimesi ning avatud vihmavarje. Ta joonistas oma punase Alfa-Romeo mootorikattele amulette ning ei läinud kusagile ilma väikese Püha Antoniuse kujuta, mis pidi kaitsma haiguste eest. Eetri ja viiruki lõhn pani teda minestama. Ta pesi end ja vahetas särke harva. Ükskord solvas ta Hispaania kuningannat, ilmudes vastuvõtule ajamata habemega.

Mussolini paraadfoto.

Kogu oma kõlvatuse juures austas Duce tugevaid perekonna alustugesid. Tõsi küll, aeg-ajalt kolkis ta oma Raquelet ning ükskord läkitas lemmiktütre Edda pihta taldriku. Naine ei jäänud võlgu. Kord, kui Benito oli kõvasti auru all ja hakkas mööblit lõhkuma, hoiatas naine: „Kui sa veel kord sellise olekus koju tuled, tapan su!” Duce teadis, kellega tal on tegemist, ning jättis joomise maha. Oma armukestega ta nii ei tseremoonitsenud.

Viimased üheksa eluaastat oli Mussolini armukeseks mustapäine iludus Claretta Petacci. Ilmselt oli see kõigist tema kiindumustest sügavaim. Ent vaatamata armastusele Clara vastu, oma perekonda ta ei hüljanud. Targa naisena ei esitanud Clara mingeid pretensioone ning rahuldus talle ostetud luksuskorteriga. Ükskord ilmus nende armupessa duce seaduslik abikaasa, silmitses luksust, millega Mussolini oli oma armukese ümbritsenud, ja hoiatas sarkastiliselt, et ükskord kihutatakse ta Loreto väljakule – prostituutide kogunemispaika. Kuid tulgem tagasi Mussolini poliitilise karjääri juurde.

1902. aasta juunis sõitis Mussolini Šveitsi, kuhu jäi rohkem kui kaheks aastaks. Šveitsis töötas ta ühe veinikaupmehe juures jooksupoisina ning õhtuti külastas Lausanne’i ülikooli. Ta luges Marxi ja Engelsit ja kohtus vene emigrantidest revolutsionääridega, kes avaldasid Mussolinile suurt mõju. Sotsialism sai Mussolinile sedavõrd omaseks, et ta hakkas endaga kaasas kandma Marxi pildiga medaljoni.

1904. aasta novembris oli Mussolini Itaalias tagasi. Saanud vene sotsialistidelt tõhusa väljaõppe, hakkas ta kodumaal sõnas ja kirjas propageerima sotsialismiideed. 1909. aastal asutas Mussolini oma kodumaakonnas Emilia Romagnas Forli linnas ajalehe „La Lotta di Classi”, millest sai klassivõitluse lipukandja. Ajapikku sai Mussolini tuntuks kogu Itaalias. 26-ndaks eluaastaks oli Mussolini kuus korda vanglas istunud, omandanud sotsialistliku kõnemehe kuulsuse, oli keskpärane, kuid produktiivne ajakirjanik, tuntud huligaan ja mõistagi itaalia fašistide liider. 1912. aastal sai Mussolinist ajalehe „L’Avanti!” peatoimetaja.

Hei hoo, hei hoo, on kerge meie samm. Mussolini koos kaaskonnaga kerget sörkjooksu tegemas.

Esimeses maailmasõjas võitles Mussolini tavalise reamehena. 23. veebruaril 1917 sai ta granaadiheitja plahvatusel raskesti haavata ning demobiliseeriti. Sama aasta juunis asus ta taas tööle oma 1914. aasta novembris asutatud ajalehe „Il Popolo d’Italia” toimetajana.

23. märtsil 1919 asutas Mussolini pahempoolsete võimuhaaramistaotluste vastu võitlemiseks sõjaveteranide organisatsiooni Fasci di Combattimento(Võitlusliit), mis 7. novembril 1921 kuulutas end Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (Partito Nazionale Fascista). Mussolinist sai selle partei juht – il Duce.

1922. aasta oktoobris nõuab Mussolini valitsuselt fašistide laskmist kabinetti ning lubab korraldada rünnaku Roomale, kui tema nõudmisi ei täideta. 24. oktoobril mobiliseerib ta Napolis 40 000 mustsärklast ning korraldab otse valitsuse nuhkide silme all 27. oktoobril grandioosse vägede ülevaatuse. Samal õhtul annab ta mustsärklastele korralduse marssida Rooma. Kuningas Vittorio Emanuelle III kõhkleb järgmisel päeval piiramisseisukorra väljakuulutamise dekreedile allakirjutamisega ja nii saab Mussolini olukorra peremeheks. Pärast valitsuse tagasiastumist teeb kuningas 29. oktoobril Mussolinile ülesandeks moodustada uus valitsus ning annab talle ka edaspidi vabad käed.

Mussolini saabub rongiga Rooma, 30 kilomeetri kaugusel linnast ootavad tema banded aga endiselt rünnakukäsku. 30. oktoobril tuuakse mustsärklased erirongidega Rooma võiduparaadile. Järgmisel päeval esitleb Mussolini oma kabinetti. Peale peaministri ameti võtab ta endale ka sise- ja välisministri koha (3. jaanuaril 1926 hakkas juhtima ka sõja-, mere- ja lennundusministeeriumi). Oma poliitiliste vaadete kohta on Duce öelnud: „Ma olen reaktsionäär ja revolutsionäär vastavalt olukorrale.” Paremini ei olegi võimalik tema maailmavaadet ja poliitilisi eesmärke määratleda.

25. september 1937. Mussolini „ajaloolisel” visiidil Saksamaal.

Mis sundis aga Mussolinit Hitleriga liituma? Eelkõige kindlasti ühine antikommunistlik ning imperialistlik ideoloogia. Esimesel kohtumisel Veneetsias 16. juunil 1934 ei leidnud diktaatorid veel ühist keelt, sest erinevused välispoliitilistes huvides, eriti Austria osas, olid liiga suured. Alles pärast sõda selgus, et Mussolini polnud Hitlerist kuigi heal arvamusel, kõige rohkem häiris teda füüreri fanatism ning lausa haiglaslik juudivaenulikkus.

23. oktoobril 1936 jõudsid Rooma ja Berliin siiski esimese koostöökokkuleppeni. Kõige tugevamat muljet avaldas Mussolinile aga tema esimene ametlik visiit Saksamaale 1937. aasta septembris. Füürerid külvasid teineteist üle komplimentide ja auavaldustega. Hitler autasustas Mussolinit spetsiaalselt temale määratud Saksa Kotka Teeneteordeni suurristiga ja kuldse parteimärgiga, mida NSDAP liikmetest kandis ainsana Hitler. Juhid pidasid teineteisele kiidukõnesid ning kinnitasid vastastikku ustavust.

Mussolini saabumise päeval, 25. septembril 1937 oli Berliini peatänav Unter den Linden pidulikult kaunistatud. Kaks miljonit berliinlast moodustasid 15 kilomeetri pikkuse spaleeri ning skandeerisid diktaatorite autokolonnile vahetpidamata: „Duce, duce, duce!” Loomulikult oli Mussolini liigutatud. Kruppi relvatehaste külastamine ning kohtumised Saksamaa sõjaväelise juhtkonnaga avaldasid talle samuti tugevat muljet, sest ta võis oma silmaga veenduda Saksamaa vägevuses.

Mussolini – alati uhkes poosis.

29. septembril 1938. aastal toimus Münchenis legendaarne Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia riigipea kohtumine, mille algatajaks oli Mussolini. See oli ka Duce viimane suurem edu välispoliitikas. Itaalias tituleeriti teda „rahu kaitsjaks”. Kohtumisest osavõtjad nõustusid sellega, et Sudeedimaa liidetakse Saksamaaga ja seal elavatel tšehhidel tuleb lahkuda.

„See, mis Münchenis toimus, on kolossaalne. See on bolševismi ja kommunismi lõpp Euroopas. See on Venemaa igasuguse mõju lõpp Euroopas,” meenutas Mussolini hiljem.

Müncheni sobing näitas selgelt, et lääne demokraatia ei olnud enam võimeline Hitlerile kohta kätte näitama, kogu Euroopa diplomaatia oli tasakaalust väljas ning sellest lõikas kasu ainult Hitler.

Pärast Teise maailmasõja puhkemist kohtus Mussolini Hitleriga esimest korda 18. märtsil 1940 Austria piiril asuvas Brenneri raudteejaamas. Hitler rääkis, Mussolini kuulas. Duce kinnitas oma lubadust Saksamaaga koos võidelda.

Pärast kummalise sõja lõppu, kui Saksa väed alustasid 10. mail 1940 pealetungi Prantsuse vägede vastu, uskus Mussolini välksõja edusse ning oli kindel, et 1940. aasta septembris-oktoobris on sõda Euroopas lõppenud. Mussolini selline enesekindlus nähtus sellestki, et ta käskis samal sügisel demobiliseerida 600 000 meest. See oli rumal viga, sest samal ajal otsustati rünnata Kreekat. Upsakas Mussolini võttis endale kogu vastutuse sõjaliste operatsioonide eest, see oli aga tema kõige suurem viga, sest ebaedu korral polnud tal võimalik kedagi patuoinaks teha.

Mussolini ja Hitler, õlg õla kõrval.

Hitleri edu Euroopa sõjatandril tekitas Mussolinis vastupandamatut soovi samuti maid vallutada. Reaalsustaju minetanud Mussolini lootis aja jooksul vallutada Malta, Korsika, Tuneesia ja Djibouti, samuti teised Prantsuse ja Briti kolooniad Aafrikas ja luua Hitlerist sõltumatu impeerium. Selline plaan näitas, et Mussolini nagu Hitlergi polnud võimeline hindama adekvaatselt oma riigi sõjalist võimsust. Itaalia polnud sõjaks valmis. Sellest hoolimata üritasDuce 1940. aasta oktoobris vallutada Kreekat, et kinnitada kanda Balkanil. Armetu sõjakäik lõppes novembri alguses Itaalia vägede lüüasaamisega. Tõsi, mõningast edu saavutasid itaallased Aafrikas, kus õnnestus vallutada üksikud Inglise tugipunktid. Juba 1935. aasta märtsis oli Mussolini alustanud oma uhkeid vallutusretki, alistades Etioopia. Kuigi ühe armetu Aafrika riigi vallutamist ei saanud pidada teab mis vägiteoks, pakkus võit Ducele siiski rahuldust ning andis talle julgust uute sõjaliste aktsioonide korraldamiseks.

Itaalia lipp ei lehvinud Etioopias kuigi kaua – juba 1941. aasta mais lõid Inglise väed itaallased Etioopiast välja.

1939. aasta aprillis vallutasid Itaalia väed veel Albaania, kuid sellega oli Itaalia oma teiste maade anastamise võimalused ammendanud. 11. detsembril 1941 tegi Hitler oma rumalaima vea, kuulutades USA-le sõja, sama tegi ka Itaalia. Astudes sõjajalale maailma võimsaima riigiga, olid mõlemad diktaatorid oma surmaotsusele alla kirjutanud.

Mussolini armuke Claretta Petacci 1938. aastal.

Täites liitlaskohustusi, saatis Mussolini Saksa-Vene rindele 60 000 meest, 1942. aastal suurendati väekontingenti 200 000 meheni. Mussolini uskus ikka veel siiralt võidusse. Sakslaste ebaedu Aafrikas 1942. aasta suvel rikkus aga duce tuju ja sama aasta 1. detsembril soovitas ta Hitleril lõpetada sõjakäik Nõokogude Liidu vastu.

7. aprillil 1943. aastal kohtus Mussolini Salzburgi lähedal Kleheimi lossis Hitleriga ja püüdis veenda füürerit sõlmima Nõukogude Liiduga separaatrahu, et oma seljatagust kindlustades valmistuda tõrjuma lääneliitlaste võimalikku invasiooni. Hitler oli aga endiselt kindel, et sõjakäik idas kujuneb edukaks.

13. mail kapituleerusid Saksa väed Aafrikas. Nüüd oli liitlastele tee Sitsiiliasse avatud. Mussolini unistus luua Aafrikas Itaalia koloonia läks maksma 13 748 itaallase elu. Duce ei kavatsenud siiski veel alla vanduda, kuid pärast seda, kui liitlased hõivasid Sitsiilia ja valmistusid tungima Pürenee poolsaarele, oli Mussolini tund löönud.

25. juulil 1943 tagandas Itaalia kuningas Emanuelle III Mussolini peaministri kohalt. Kuningas ei lasknud tal isegi rääkida, öeldes vaid: „Mul on kahju, kuid teist lahendust ei olnud.” Sama päeva pärastlõunal võeti Mussolini Villa Savoias vahi alla.

Hitleri korraldusel alustati operatsiooni „Unternehmen Eiche” (operatsioon Tamm), et leida ja vabastada arreteeritud Mussolini. Duce vabastamine tehti ülesandeks kurikuulsale SS-Hauptsturmführer Otto Skorzenyle. Jagades vajaliku informatsiooni eest heldelt võltsitud Inglise naelu, õnnestus sakslastelduce jälile saada. Natsid said teada, et kukutatud diktaatorit hoitakse Maddalena saarel.

26. augustil võttis Skorzeny ette luurelennu saare kohal, kuid kukkus koos lennukiga merre. Ta õngitseti välja ning samal päeval vallutas ta viie kiirkaatri ja saja mehe abil saarekese. Kuid Mussolini oli selleks ajaks saarelt ära viidud. Tuli jätkata Mussolini otsinguid.

Haruldane värvifoto Hitlerist ja Mussolinist.

3. septembril kirjutas kindral Giuseppe Castellano alla Itaalia kapitulatsiooni aktile. Kuigi Mussolini võimule upitamine oli enam kui küsitav, lootis Hitler veel Mussolinit ära kasutada.

12. septembril vabastas Skorzeny juhitud langevarjuriteüksus mägihotellis Campo Imperatore interneeritud Mussolini. Kukutatud diktaator tahtis, et ta viidaks Rocca delle Caminate kindlusesse Romagnas, kuid Hitleril olid temaga teised plaanid ja vabastatud Mussolini toimetati lennukiga Viini. Järgmisel päeval kohtus Mussolini Müncheni hotellis Vier Jahreszeiten (Neli aastaaega) oma naise Raqueli, laste ja lastelastega. Päev hiljem lendas ta Hitleri peakorterisse Rastenburgi, kus tal seisis ees tõsine jutuajamine füüreriga.

18. septembril moodustas Mussolini Saksa okupatsioonitsooni jäävas Salos Itaalia Sotsiaalse Vabariigi (Repubblica Sociale Italiana). See oli kukutatud diktaatori viimane katse ühitada oma unelmad, soovid ja sundmõtted. Kuid Põhja-Itaalias tegutsevad partisanid alustasid võitlust nii Saksa okupatsiooni kui ka Mussolini varivabariigi vastu.

1. detsembril tuli Mussolini veel kord Hitlerile vastu ning andis korralduse tema võimu all olevas piirkonnas elavad juudid deporteerida koonduslaagritesse.

20. juulil 1944, kõigest mõni tund pärast Hitlerile korraldatud atentaati kohtus Mussolini viimast korda Hitleriga. Mõlema diktaatori langemine oli ainult aja küsimus.

Kuulsusetu lõpp: 28. aprillil 1945 riputasid partisanid Mussolini ja tema armukese laibad koos nendega hukatud kahe parteijuhi surnukehadega Milanos Loreto väljakul ühe bensiinitankla juures jalgupidi üles.

25. aprillil 1945 kohtus Mussolini Milanos kardinal Schusteri vahendusel Rahvusliku Vabastuskomitee (Liberazione Nazionale) esindajatega ning mõistis, et tal ei ole enam mingit lootust eluga pääseda. Partisanide esindajad nõudsid, et ta alistuks tingimusteta kahe tunni jooksul. Mussolini sai kindral Grazianilt teada, et Saksamaa kapitulatsioon on päevade küsimus. Sama päeva õhtul lahkus Mussolini Milanost ning sõitis Comosse, kuhu ta jäi 27. aprilli koiduni, mil kahest veoautost koosnev väike kolonn Saksa sõdurite eskordi saatel alustas liikumist Šveitsi piiri suunas. Kuid olude lähemal uurimisel selgus, et Šveitsi põgeneda on võimatu. Nüüd liitus kolonniga 200 meest Saksa õhutõrjekompaniist. Nende jõududega loodeti tungida Saksa sõjaväe juurde Merani. Kuid sama päeva hommikul pidasid kolonni kinni kommunistidest partisanid. Mussolini oli küll selga tõmmanud saksa sõjaväemantli ning pugenud ühe veoautokasti nurka, kuid ta tunti kohe ära. Mussolini toimetati väiksesse Dongo külla. Milanost saabus sinna ka vastupanuliikumise emissar Walter Audisio ning võttis Mussolini kohalikelt partisanidelt üle. 28. aprilli keskpäevaks oli kõik lõppenud. Mussolini ja talle järgnenud armuke Claretta Petacci lasti maha. Sama päeva õhtul kell 23 riputati mõlema laibad koos nendega Dongos hukatud kahe parteijuhi surnukehadega Milanos Loreto väljakul ühe bensiinitankla juures jalgupidi üles.

Viimase öö olid Benito ja Clara veetnud koos talumajas. Kuigi partisanid olid nõus Clara vabaks laskma, ei jätnud ta armastatud Mussolinit maha. Ja kui legendi uskuda, siis kattis ta laskude kõlades Duce oma kehaga.

©Peter Hagen

0

Your Cart