Joseph Vacher

4 minutit lugemist

1890-ndatel aastatel tegutses Kagu-Prantsusmaal sarimõrvar, kelle julmad teod tekitasid Tournani linna ümbruskonna elanikes tõelist hirmu. Kuna maniaki jälgid veretööd meenutasid inimestele 8 aastat tagasi Londonis tegutsenud kurikuulsa Rappija Jacki omi, hakati veel tabamata mõrvarit nimetama Kagu Rappijaks (L’eventreur du Sud-Est) ja Prantsuse Rappijaks. Kui mees lõpuks tabati, selgus, et tegemist on 25-aastase maanteehulguse, varga ja kerjuse Joseph Vacheriga.

Vacher sündis 16. novembril 1869 vaeses, aga muidu igati korralikus talupoja perekonnas. Ta oli 15 lapsest noorim ja paistis kogu oma elu jooksul silma ootamatute vihapuhangutega, kuigi  poiss puutus tihedalt kokku katoliku munkadega. Hiljem suutis Joseph misjonäride jutust meenutada ainult Aafrika päriselanike ohvritükeldamisrituaalide kirjeldusi. Kuna Joseph Vacher põlgas kogu südamest füüsilist tööd, püüdis ta siiski iga hinna eest kloostripere liikmeks saada. Paraku ei äratanud poiss munkades usaldust – ta oli usuelu jaoks liiga ekstsentriline ja tõrjuti kloostrist eemale. Veel 19-aastaselt püüdis Joseph sidet pühade vendadega taastada. Kuid mõne aja pärast üritas ta ühte messiabilist vägistada ja aeti kloostrist minema. Sellest ajast peale rändas ta ringi ning elatus vargustest ja kerjamisest.

1980. aastal astus Vacher Prantsuse armeesse. Eri allikad pole ühel meelel selles, kas Joseph tegi seda vabatahtlikult või ta värvati. Alguses meeldis Vacherile sõjaväes väga ja ta pingutas kõigest väest, et vähemalt kaprali auaste välja teenida. Noormehe meelest täiesti ülekohtuselt keelduti teda aga kapraliks ülendamast, mispeale ta üritas endal habemenoaga kõri läbi lõigata. Enesetapukatse siiski ei õnnestunud ja ülemused, keda Vacheri pühendumus vapustas, otsustasid talle ihaldatud aukraadi anda.

Õige varsti selgus, et kapral Vacheril oli tõsiseid probleeme. Ta piilus salamahti kaaslaste kõrisid ja pomises midagi verevalamisest. Asi läks lõpuks nii kaugele, et mõned sõdurid kaebasid Vacheri peale ja kapral paigutati haiglasse. See juhtus 1893. aastal.

Samal aastal tutvus Joseph Baumes-des-Dames’is noore naisega, kellesse armus esimesest silmapilgust. Naine ei andnud talle ühemõtteliselt korvi, kuid tema vastus oli küllalt jahe, et kutsuda esile Vacheri vihasööstu. Sõnavahetuse käigus tõmbas mees välja püstoli ja tulistas naise pihta kolm lasku. Naine jäi õnneks ellu. Seejärel suunas Vacher püstoli endale ja vajutas päästikule. Kuul tungis enesetapjahakatise kõrva, purustas tema ühe silma ja põhjustas parema näopoole halvatuse. Ka suurendas saadud ajuvigastus Josephi närvilisust ja agressiivsust. Vacher saadeti Saint-Ylle’i vaimuhaiglasse, kus ta nii hullupööra märatses, et isegi kõige vägivaldsemad patsiendid temast suure kaarega mööda käisid. 1894. aastal viidi Vacher üle Saint-Robert’i hullumajja, kus tema seisund nii kiiresti paranes, et arstid otsustasid ta 1. aprillil 1894 tervenenuna välja kirjutada.

Vacher alustas hulkuri elu, rännates sihitult ühest kohast teise. Üks kindel eesmärk tal siiski oli: tappa igaüks, kes talle sobivas kohas ette satub. Kuni tabamiseni 1897. aasta augustis tappis mees vähemalt 11 inimest (eri allikad on ohvrite arvuks pakkunud ka 14–26). Ohvri sugu ei olnud Vacheri jaoks kuigi oluline, kuigi tema ohvrite enamiku moodustasid naised. 20. mail 1894 tungis Vacher Vienne’i linna lähedal kõrvalisel teel kallale 21-aastasele vabrikutöölisele Eugénie Delhomme’le, kes ootas seal oma armsamat. Vacher lõikas naise kõhu lõhki ja rahuldas end siis laiba abil. Pool aastat hiljem tapeti Blaisi väikelinna lähedal 13-aastane Louise Marcel. Tüdruk leiti hobusetallist läbilõigatud kõriga. Mitu sügavat torkehaava tema kätel lubasid oletada, et vaeseke oli püüdnud ennast arvukate noahoopide eest kaitsta.

21. mail 1895 leiti Côte d’Ori lähedal metsatukast kägistatud 17-aastane Ardèle Mortureux. Vacher oli neiu elajalikult tapnud. Arvukate lõike- ja torkehaavadega surnukeha oli lõhki lõigatud ja sisikond laiba ümber laiali loobitud.

Järgmise kolme ja poole aasta jooksul tappis Joseph Vacher käekirja muutmata veel 4 naist ja 4 noort neidu. Maniakk vahistati 4. augustil 1897 Bois des Pellerie’s, kui ta üritas kallale tungida ühele järjekordsele naisele. Ohver kaitses ennast aga uskumatu jõuga ja karjus valju häälega appi. Tema mees, lapsed ja mitu naabrit tõttasid appi ja võtsid kallaletungija kinni. Kuni sandarmite saabumiseni hoiti Vacherit kohalikus kõrtsis kinni, kus ta oma valvureid akordionimänguga lõbustas.

Kallaletungi eest mõisteti Vacher kolmeks kuuks vanglasse. Seal viibides kirjutas mees teadmata põhjusel talle karistuse määranud kohtunikule kirja, milles tunnistas, et tema ongi Rappija. Selgituseks tõi ta, et oli kuriteod toime pannud „äkilises hullusehoos”.

Joseph Vacher, kes tema kaasaegsete kirjelduste järgi oli keskmist kasvu, mustade juuste, tihedate kulmude ja kondise näoga mees, tunnistas üles 11 mõrva ja püüdis ennast õigustada sellega, et kui ta oli 8-aastane, olevat teda hammustanud koer, mille tagajärjel ta nakatunud marutõppe. Hoolimata Vacheri kirjalikust ülestunnistusest, esitas kohus talle süüdistuse ainult ühes mõrvas: noore lambakarjuse Victor Portalieri tapmises Tournonis 1895. aastal. Kohtuprotsess toimus Ain Assizes 1898. aasta oktoobris ja kujunes meeldejäävaks sündmuseks kohtualuse raevuhoogude ja pooside tõttu. Näiteks kargas Vacher seal ühel hetkel püsti ja hüüdis: „Kiidetud olgu Jeesus! Au meie ajastu suurele märtrile! Au suurele lunastajale!” Maniaki armetud katsed vaimuhaiget simuleerida ei avaldanud vandekohtunikele mingit muljet. Pealegi olid psühhiaatrid tunnistanud kohtualuse süüdivaks ja oma tegude eest vastutavaks.

28. oktoobril 1898 mõistis vandekohus Joseph Vacheri surma. 31. detsembril 1898 lohistati hirmust röökiv ja värisev surmamõistetu giljotiini juurde ja kuulus timukas Louis Deibler (1823–1904) viis läbi hukkamise.