Inimene ei jõua kunagi Marsile ega teistele planeetidele

10 minutit lugemist

Veel 40 aasta eest olid igat masti kosmoselaevade konstruktorid ja muud sedasorti spetsialistid veendunud, et lend Marsile ei kujuta endast mingit probleemi, lennud teistesse galaktikatesse muutuvad aga lausa igapäevaseks. Nüüdseks on toimunud kainenemine ja saadud aru, et ei lähe me oma koduplaneedilt kuhugi.

1967. aastal ennustasid tarmukad futuroloogid, et aastatel 1980–1990 jõuab inimene Marsile ja pöördub sealt tagasi. Aastatel 1990–2013 rajatakse lähimatel planeetidel alalised teaduslikud uurimisjaamad. 1990–2023 luuakse Marsil alaline baas kümnele inimesele. 1994–2023 jõuab inimene Jupiteri tehiskaaslastele. 2023–2029 algavad aga pikaajalised mitu inimpõlve kestvad lennud väljapoole Päikesesüsteemi. Pole teada, kas need ülioptimistlikud futuroloogid olid neid ennustusi kirja pannes tugevasti purjus, narkolaksu all, nappis neil teadmisi või olid nad kõvasti alahinnanud pikaajaliste kosmoselendudega seotud probleeme. Praegu on aasta 2019 ja me pole tänaseks isegi Marsile jõudnud. Miks need uhked kosmosekolooniad rikkalike kurgikasvandustega siis ikka veel rajamata on?
Ameerika meedikud uurisid pikka aega ja põhjalikult 27 astronauti, kes on õnnelikult Maale tagasi jõudnud pärast lühemat või pikemat viibimist kosmoses. Nad avastasid eranditult kõigil seletamatuid muutusi silmamunades, nägemisnärvis ja ajuripatsis. Olgu siinkohal veel öeldud, et praeguseks ajaks on teada vähemalt 180 „kosmosehaigust“, mille põhjuseks on  kaaluta olek.

Tüüpiline vaatepilt pärast kosmonautide maandumist: 166 päeva kosmosejaamas ISS viibinud sakslane Aleksander Gerst ja venelane Maksim Sergejev olid maale jõudes nii jõuetud, et ei võtnud tükil ajal jalgu alla.

Tegu pole üksikjuhtudega
Kosmoseagentuuri NASA spetsialistid muutusid ärevaks pärast seda, kui astronaudid, kes olid viibinud ühes kosmosesüstikutest või rahvusvahelises kosmosejaamas, hakkasid kurtma kummalisi nägemishäireid. Ühtede nägemine halvenes järsult, teistel vastupidi – teravnes tavanäitajatega võrreldes peaaegu ebanormaalsuseni.
Esimese järeldusena leiti, et selliseid muutusi on põhjustanud kaaluta olekus viibimisest tingitud kõrgendatud rõhk seljaajuvedelikus. Spetsialistide sõnul täheldatakse sellist nähtust aina sagedamini ja sellest võib saada faktor, mis seab pikaajalised kosmose-ekspeditsioonid edaspidi suure küsimärgi alla.
„Kui tahame jätkata kosmose vallutamist ja lennata teispoole maakera orbiiti, oleks kasulik täpselt teada, kas sellised muutused inimorganismis on ohtlikud kõrvalnähud, millega ei saa võidelda ega neid vältida, või normaalsed nähud inimese adaptatsiooniprotsessis kosmoses,“ nendib Walker Damon Euroopa kosmoseagentuurist.
Ekspertide muretsemine on mõistetav, kuna NASA uurimused kinnitavad, et tegemist pole pelgalt üksikjuhtumitega. Pealegi lisanduvad neile hispaania teadlaste hiljutised avastused, mis osutavad, et pikaajaline kaaluta olekus viibimine peegeldub ka geenide normaalses talitluses.
Grupp geneetikuid Madridi bioloogiliste uuringute keskusest uuris kaaluta oleku ja tugeva magnetvälja mõju putukatele, paigutades mõned viljastatud munarakkudega isendid spetsiaalsesse, võimsa magnetjuhtivusega aparaati. Ilmnes, et anomaalsed külgetõmbejõud mõjusid halvasti nii putukatele enestele kui nende järglastele. Viimastest koorusid mõned päev pärast õiget tähtaega, kõigil tekkis häireid tervelt viiesaja geeni normaalses talitluses, muutus ka nende käitumine ja paljunemisnäitajad. Magnetväli vähendas nende järglaste arvu tervelt 60% võrra, kaaluta olek ja hüpergravitatsioon viljastumisvõimet üldse 50% võrra. Hispaania geneetikute järeldus on ühene: pikaajalisel viibimisel kaaluta olekus on tõsised negatiivsed tagajärjed mitte elusorganismi enese, vaid ka tema järglaste tervisele. Teadlased avaldavad lootust, et nende uurimus aitab täpsustada neid riske, millega tuleb arvestada astronautidel, kes nõustuvad lendama Marsile või mõnele teisele planeedile.

Inimene ei ole valmis pikkadeks kosmoselendudeks
Vene teadlased TA meditsiinilise bioloogia instituudist peavad neid riske aga lausa eluohtlikeks ja püstitavad hüpoteesi, et kosmonautidel, kes saadetakse Marsile, tuleks kas eemaldada (?) mõned siseorganid või asendada need ajutiselt kunstlikega, et kaitsta neid radiatsiooni eest.
Inimene kui liik tekkis, kujunes ja arenes maakeral ja ei ole oma evolutsiooni praegusel tasemel piisavalt valmis ega võimeline pikkadeks kosmoselendudeks, osutavad teadlased Interfaksile antud intervjuus. Arvates, et kui ebardlikult see ka ei kõla – lendudeks teistele planeetidele, väljapoole meie galaktikat, tuleks inimorganismi veel täiustada.
Kaasaegse inimese kehas on organeid, mida radiatsioon suuresti kahjustada võib, sestap tuleks need kindlasti asendada kunstlikega. Iseküsimus on see, kas leidub vapraid vabatahtlikke, kes nõustuvad selliste eksperimentidega enese kallal. Kaasa arvatud ka näiteks sellisega: kui arvestada, et kõrgenergeetilise laenguga elementaarosakeste sattumine inimese silmakristalli kutsub esile katarakti, siis tuleks astronaudil enne starti asendada kunstlikega ka silmakristallid.
Veel üks piirkond, mida võivad kahjustada need osakesed, asub ajus, ja selle tagajärjeks võib olla alzeimeri tõbi.
Realistid kosmoseuurijate leerist nii Venemaal kui läänes hoiatavad: senised uurimused on alles esimene samm täie tõe poole, ohud võivad olla tunduvalt suuremad ja nad avaldavad veendumust, et inimene ei jõua kunagi väljapoole meie galaktikat. Esiteks on vahemaad tohutud, muudest probleemidest rääkimata. Tulime me Maale kust tulime, lõi või tõi meid siia kes või mis tahes – ju on meie armas maakera meile siiski ainuvõimalik kodu, ja ei maksa tükkida sinna, kuhu meid pole loodud olema. Iga kingsepp jäägu parem oma liistude juurde!

Aga kui pisut fantaseerida…

Kandume 21. sajandist üle tundmatusse minevikku. Mis siis, kui inimesed juba kunagi varem tajusid maiste sekundite ja sajandite relatiivsust?
Hulk aastaid tagasi lugesid poisikesed õhinal Frederick Soddy (1877–1956) suurepärast raamatut „The Interpretation of Radium” aatomi ehitusest ja radioaktiivsusest. Soddy oli tuntud teadlane, suure Rutherfordi mõttekaaslane, ja pedantseile professoreile võib näida ebaväärikana, et raamatus sisaldus palju ebateaduslikke ja nagu asjasse mittepuutuvaid lennukaid mõtteid. Kuid neid erutas aine ehituse kohta käivate uute inimteadmiste ebatavalisus. Üks mõtetest pidi lausa rabama iga lugeja kujutlust.
… Mida kujutab endast legend paradiisist? Võib-olla pole see ainult vaevatud inimese unistus tulevasest küllusest ja õiglusest? Võib-olla on see mälestus? Võib-olla oligi Maa peal kord „paradiis“ – inimeste käsutuses tasuta aatomienergia ja kõigi tanus kõike nii palju kui tahad? Siis aga tulid äkitselt katastroofid, geoloogilised või kosmilised, ja uhtusid merre, põletasid maha, pühkisid meie planeedi pinnalt selle kõrge tsivilisatsiooni? Võib-olla kadus see vee alla koos Atlantisega? Võib-olla kadus koos Kuuga, kui Vaikse ookeani nõgu on tõepoolest Maa küljest eemaldunud Kuu kunagine ase? Meile pole tähtis, mida ütlevad selle kohta arheoloogid, kosmoloogid ja lõpuks filosoofid. Nad muidugi muigavad, aga kõige kohusetundlikumad ja igavamad nende hulgast isegi, pahandavad… Kuid me fantaseerime ja vajame seda kunagist tsivilisatsiooni ainult raketodroomina Maalt lahkunud galaktikalaevale.
Frederick Soddy fantastiline mõttekäik lõppes sellega, et legend paradiisist võib olla mälestus ammu hukkunud aatomitsivilisatsioonist. Aga meie söandame minna pisut kaugemale: tol aatomiajastul võisid inimesed ehitada ka aatomirakette. Või footonrakette. Nad võisid kosmoselaevade kiirust suurendada ükskõik millise valguse kiirusele lähedase kiiruseni. Ja kord asusid nad ekspeditsioonile Magalhäesi Pilvede poole.
Kaugus sinna on „tühine“ – kosmose mastaabis muidugi – kõigest 120 000 valgusaastat. Nad ei arvutanud meist kehvemini ja neile oli muidugi selge, et ekspeditsioon ei jõua Maale tagasi enne 240 000 maapealse aasta möödumist.
Entusiastid kosmonautide sõpruskonnast otsustasid pikemalt mõtlemata igaveseks hüvasti jätta kõigi kaasaegsetega. Nad mõistsid suurepäraselt, et lennates Magalhaesi Pilvedeni, mida tookord muidugi teisiti nimetati, lendavad nad inimkonna ja Maa kujuteldamatusse tulevikku, et kui nad tagasi jõuavad, ei ole enam neid rahvaid, kes nende ajastul Maad asustasid, kaovad endised linnad ja riigid, muutuvad tundmatuseni keeled. Nende laeva kiirus erines valguse kiirusest nii vähe, et kella käik raketi pardal pidi maiste kelladega võrreldes aeglustuma 20 000 korda. Oma laevakalendri järgi pidid nad kuus aastat sinna ja kuus tagasi lendama.

Kosmilised vahemaad on tohutud. Isegi peaaegu valguse kiirusega kihutava footonraketiga ei jõuaks me mõnele teisele planeedile.

Nad asusid teele. Ja toonased ajalehed ei hakanud avaldama raamitud teateid – see oli elavate jaoks mõttetu. 240 000 aastat! Lahkumine igaveseks. Kuulutati välja ülemaailmne pidulik lein nende auks, kes elavaina taevasse läksid, vabatahtlikult ja mehiselt. Neile püstitati eluajal ranged, rahulikud mälestusmärgid. Ja sellega kõik lõppeski.
Kuid miks tuli meile pähe nii kummaline kujutlus? Põhjus: 1908. aastal, kihutas Tunguusi taiga kohal meteoriit. Selle päritolu pole senini kindlaks tehtud. (Kuigi kõige tõenäolisemaks peetakse, et toimus üliharuldane sündmus – Maa kokkupõrge komeedi tuumaga.) Fantastiliste romaanide autor Aleksandr Kazantsev esitas tõestamata hüpoteesi planeetidevahelisest laevast, mille kõrge tsivilisatsiooniga marsielanikud Maale saatsid.
Kütkestav oletus Teadmishimuliste Vennaskonna poisikeste jaoks! Kuid me näeme kohe: võib muretult fantaseerida ka siis, kui inimkonna teeneid Marsi kujuteldavate tundmatute kontosse ei kirjutata.
1908. aastal võis Maale tagasi pöörduda too legendaarne laev, mis 240 000 aastat tagasi oletatavast maisest paradiisist Magalhäesi Pilvedele suundus. Selline fantaasiapööre pole sugugi halvem. Eks ole, selles on isegi midagi nukralt ligitõmbavat.
…Ainult 12 aasta võrra vananenud astronaudid kunagisest tsivilisatsioonist ei tundnud oma suurepäraste optikariistadega ära lähenevat Maad. Üksnes mandrite kontuurid meenutasid neile esialgu minevikku. Kuid mida lähemale nad jõudsid, seda võõramaks muutus Maa. Mis aga peaasi – seda ei osanud nad kuidagi ette näha! – Maalt olid kadunud kosmoselaevade vastuvõtujaamad. Keegi ei saanud neid maandumisel aidata, koordinaate dikteerida, kuulda küsimusi ja anda vastuseid, ühesõnaga, teha kõike, mida teinuksid nende kaasaegsed ja milleta muistne laev ei saanud õnnelikult maanduda.
Teel olid nad nii tihti erutusega mõelnud tehnika grandioossest progressist Maal: 240 000 aastat pidevat edasiliikumist! Kogu 12 kosmoseaasta kestel olid nad teinud igasuguseid oletusi sel teemal, vaielnud ja isegi tülitsenud tühiste lahkarvamuste pärast, kuid kunagi ei vallanud neid rahutus. Nad olid veendunud, et uued inimesed muidugi teavad neist – ja mitte ainult muistendite, vaid täpsete astronoomiliste tabelite järgi. Ja nad oletasid, et maailmaruumis juba täiesti kodunenud uued maaelanikud võtavad nende laeva vastu kuskil Linnutee läheduses. Kui seda ei juhtunud, aeglustasid nad liikumist ja lootsid vastuvõttu päikesesüsteemi piirimail. Et kedagi polnud näha, Maani aga jäi ainult mõni maapealne lennutund ja kiirust tuli veel tunduvalt vähendada, siis sattusid nad esmakordselt ärevusse.
Kuid neile ei tulnud nüüdki pähe, et kunagine tsivilisatsioon võis mingitel katastroofilistel põhjustel hävida, et inimkond pidi kõike otsast peale – kivikirvest ja ükskordühest – alustama. Neile ei tulnud pähe, et maaelanikel on praegu alles mingisuguse uue ajaarvamise 1908. aasta ja et alles 80 minuti eest laevakella ehk 3 aastat tagasi maapealse kella järgi, 1905. aastal, sai inimkond uuesti teada aabitsaseaduse E – mc2 ja aja aeglustumise seaduse liikuvail kehadel

Reis Marsile sunniks astronaute omavahel seksima
Embry-Riddle’i lennundusülikooli doktor Jason Kring leiab, et juhul kui NASA soovib saata inimesi Marsile, tuleb agentuuril hakata mõtlema seksi peale. Kringi sõnul ei ole NASA astronautide seksuaalelu peale üldse mõelnud. Lend Marsile kestab ühes suunas umbes poolteist aastat. „Nagu söömine ja joomine on seks inimese üks põhivajadustest,” tuletab Kring meelde. „Ei ole mõistlik oletada, et need naised ja mehed ei mõtle sellele kolm aastat.”
Kring usub, et kõige paremini saaks probleemi lahendada, moodustades astronautidest paarid, kes oleksid lennu ajal teineteise armukesed. Eeskuju võiks võtta Antarktika uurimisjaamadest, kus oma peredest kuudeks eraldatud uurijad võtavad enesele komandeeringu ajaks „uurimisreisiabikaasa”.
Kringi sõnul peaks NASA rohkem uurima ka seda, kas inimene võib teisel planeedil paljuneda. Kui Marss kavatsetakse kunagi asustada, oleks see vältimatu. „Ja kui inimene sünnib Marsil, kas ta võib siis Maale reisida ja siinsetes tingustes hakkama saada?” küsib Kring.

Tunnuspildil: Eks unistada on ilus, kuid karm reaalsus, inimvõimed ja meie tehnilised võimalused on midagi muud.

0

Your Cart