Idi Amin – mis juhtus, kui idioot sai presidendiks

16 minutit lugemist

Idi Amin oli üks vähestest riigijuhtidest, kes oli psüühiliselt ebanormaalne, kuid hoolimata sellest kulus aastaid, enne kui teiste riikide poliitikud hakkasid teda ignoreerima. Piisas, kui Amin paar-kolm korda kuulutas kõnetoolist, et NSV Liit on ülemaailmse rahu kants, maksis paar-kolm korda avaldada vaimustust Brežnevi uute rahualgatuste üle, ja Kremli sõprus ning majandusabi olid garanteeritud.

Loomulikult lähtusid nii Nõukogude Liit kui ka teised riigid Amini-suguse juhmardiga suhtlemisel ja tema tegevusele hinnangu andmisel poliitilistest kaalutlustest. Kuid teisalt ei tohi unustada tavateadvuses kinnistunud kujutelma, et tipp-poliitik on ilmtingimata normaalne inimene. Et aga ühe riigijuhi käitumine polnud tingitud mitte tema isiku erakordsusest, vaid psühhopaatilisest loomusest, psüühilistest häiretest või koguni vaimuhaigusest – selle peale tullakse kahjuks alles viimases järjekorras.
 Idi Amin Dada (teistel andmetel oli tema täielik nimi Idi Amin Dada Oumee) sündis Ugandas Kobokos Arua lähedal. Tema täpne sünniaeg pole teada, kuid oletatakse, et ta sündis kas 1923., 1925. või koguni 1928. aastal. Amin oli pärit Lõuna-Sudaanis elavast Adibu suguharust. Tema politseinikust isa Andreas Nyabire läks kristlusest üle islami ja võttis endale uueks nimeks Amin Dada. Meedikust ema Assa Aatte oli pärit Kongost. Vanemad lahutasid 1931. aastal.
Aastatel 1951-1960 oli oli 1,93 m pikk ja rohkem kui 200 kg kaalunud Amin Uganda poksitšempioniks kõikides klassides. Amini elulugu on ümbritsetud müütidest. Tema noorusajast on vähe teada, kuid oma n-ö töömeheteed alustas ta maantee ääres sõõrikuid müües. 1946. aastal astus Amin legendaarsesse Briti kuninglikku Aafrika-rügementi KAR (King’s Africvan Rifles). Oma sõjaväelist karjääri alustas ta kokaabina ning tema tõus algas seoses osavõtuga nn Mau-Mau ülestõusu mahasurumisel Keenias. Olles rügemendis populaarne spordimees, oli ta alati esimeste seas ka hüpetes valveseisangusse ning lipu ja kuninga auks saluteerimises. Enamiku Briti ohvitseride silmis oli Amin „tore poiss, ehkki hallist ajuollusest jäi tsipa vajaka“. Ugandas töötanud Briti diplomaat oli põhimõtteliselt samal arvamusel, leides, et Aminil on „kaelast kõrgemal niisama hästi kui tühi koht ja talle tuleb asju seletada ühetäheliste sõnadega“.

1953. aastal sai Amin seersandi auastme, 1958. aastal aga seersantmajoriks. 1959. aastal sai ta effendiks (warrant officer). See oli kõrgeim auaste, milleni ühel aafriklasel oli õnnestunud koloniaalvägedes tõusta. Tema kalduvus julmusteks oli juba sel ajal teada. Pärast Uganda iseseisvumist 1962. aastal algas Amini kiire karjäär. Tänu oma soosijale, peaminister Milton Obotele, sai ta varsti kapteniks ja 1963. aastal majoriks. Juba järgmisel aastal sai ta armeekomandöri asetäitjaks ja veel aasta hiljem oobersti auastme. 1966. aastal sai ta Iisraelis toimunud sõjaväelise õppuse eest langevarjurite aumärgi, mida ta hiljem uhkusega oma mundril kandis. 1968. aastal sai Amin kindraliks ja 1971. aastal staabiülemaks. Nüüd oli tal kontroll kogu Uganda armee üle. 25. jaanuaril 1971 tuli ta veretu riigipöördega võimule. Peaminister Milton Obote viibis samal ajal Singapuris commonwealthi riikide konverentsil. Riigipööre Ugandas pälvis vaid rahvusvahelise üldsuse mõningaid eriarvamusi seoses sellega, et kuigi Amini teati kui peaaegu kirjaoskamatut, äärmiselt nürimeelset ja ülbet tüüpi, peeti teda samas kahjutuks.
Juba mõne päeva pärast hakkasid kaduma haritlased, kõrged ohvitserid ja kohtunikud. Terved külad, mille elanikud olid Obotet toetanud, tehti maatasa, inimesed tapeti. Aminist sai Aafrika verise türanni võrdkuju. Hinnanguliselt laskis ta oma kaheksa aastat kestnud valitsemisajal tappa üle 300 000 inimese. Tema kõige prominentsemaks ohvriks oli Uganda anglikaani peapiiskop Janani Luwum. Kuna haudu ei jõutud küllalt kiiresti kaevata, laskis ta oma ohvrid Niilusesse krokodillidele visata.
Vaevalt oli Amin jõudnud võimule tulla, kui Suurbritannia valitsus saatis teda õnnitlema välisministri lord Boydi. Amin tahtis saada Inglise kuninganna signeeritud portreed ja avaldas soovi sõita kõige kiiremas korras riigivisiidile. Ka teatas ta Boydile, et oli juba kirjutanud Tema Majesteedile „väga heasoovliku kirja“.
1971. aastal oli Amin läänes veel heas kirjas. Pärast seda aga, kui Iisrael keeldus relvatarnetest, katkestas Amin läänega suhted ja üritas luua majanduslikke sidemeid araabia ja Euroopa sotsialistlike riikidega. Avalikku arvamust ei puudutanud eriti seegi, et Amin oli ilmselgelt kas vaimuhaige või tugeva arengupeetusega, kuni ta avaldas – Inglismaaga paremate suhete sisseseadmise huvides – valmisolekut abielluda printsess Anne’iga.
Juba riigipöördest alates olid Amini suhted naaberriigi Tansaaniaga pingelised. Tansaania ei tunnustanud Amini valitsust. Oletati, et Amin tuli võimule ainult Inglise ja Iisraeli mahitusel. Tansaania andis Milton Obotele asüüli ja toetas geriljavägede loomist. Uganda väed ületasid 1971. aasta augustis korduvalt Tansaania piiri, üritades sundida Nyerere valitsust Amini diktatuuri tunnustama. Tansaania vastas omapoolsete rünnakutega. See sõda, nn esimene Uganda-Tansaania sõda lõppes 7. oktoobril 1972 Somaalia vahendusel. Samal aastal pühendas inglise kõmuajakiri „Sun“ Aminile terve lehekülje, millel seisid vaid sõnad: „TA ON HULL“ (HE’S NUTS).
Juulis 1972 sai Amin oma tahtmise ja käis ära Buckinghami palees, kus lõunatas koos kuninganna Elizabeth II ja tema abikaasa Edinburghi hertsogiga, keda diktaator kõnetas ainult „härra Philipina“.
Amin soovis osta tosin vertikaalstardiga reaktiivlennukit Harrier ning esitles ennast välisminister sir Alec Douglas-Home’ile kui „feldmarssal Amini“. Kui Douglas-Home tundis huvi, mida Amin kavatseb sääraste lennukitega pihta hakata, kostis too: „Pommitada Dar es Salaami.“ Kui aga Amin sai teada, et üks Harrier maksab miljon naelsterlingit – rohkem, kui pankroti äärel olev Uganda sai oma majanduse turgutamisel iga-aastast välisabi – oli ta väga pettunud. Nii viis ta koju naastes kaasa kümme paari pruune kingi ja neliteist šoti kilti, mille eest maksis 700 naela – nimelt oli Amini ammune unistus luua ihukaitseüksus, mis koosneks 6 jala 4 tolli pikkustest šotlastest, kes kõik pidid oskama mängida torupilli.
Hiljem aga oli Amin väga solvunud, et teda ei kutsutud uuesti külaskäigule Suurbritanniasse, ja ta kirjutas kolm aastat hiljem kuningannale: „Oleks kena, kui Te korraldaksite minu külaskäigu Šotimaale, Iirimaale ja Walesi, et ma saaksin kohtuda Teie imperialistliku rõhumise vastaste revolutsiooniliste liikumiste juhtidega.“
5. augustil 1972 andis Amin pärast ühte järjekordset „Jumala külaskäiku“ Ugandas elavale 50 000 aasialasele – peamiselt ärimeestele, arstidele ja haigetalitajaile – kolm kuud aega tema riigist lahkumiseks sel põhjusel, et neil „ei ole tegelikult Ugandas hea olla“. Emigreerumine aga ei laabunud nii sujuvalt, kui Amin oli oodanud. Paar nädalat hiljem teatas Amin raadio teel: „Mõned asiaadid Ugandas on end võõbanud kingakreemiga mustaks. Asiaadid on meie vennad ja õed. Kui avastatakse, et keegi on värvinud end musta viksiga, võetakse tarvitusele distsiplinaarabinõud.“
Sama aasta augustis kohtles Idi Amin üsna ebatavalisel moel oma külalisi, kes olid kutsutud pidulikule einele tema ametlikku residentsi. Nimelt kadus president kahe söögikorra vaheajal kööki, kust naasis endise vägede ülemjuhataja, brigaadikindral Husseini külmutatud peaga. Amin sõimas pea läbi, torkas sellesse noa ja palus siis külalistel lahkuda.
Mingil ajal hakkas Amin sõbrustama Liibüa ja Palestiinaga, ning väitis, et iisraellased olid sihilikult mürgitanud Niiluse vee ja plaanivad sissetungi Ugandasse, et kuulutada see sionistide maaks. 1972. aastal ajas ta keset ööd jalule Jordaania kuninga Husseini koos tolle valitsuse ja väejuhtidega, et informeerida neid oma plaanist vallutada Iisrael. Tema vaenlased olid suures hämmelduses, nähes aasta hiljem teda uhkeldamas Uganda uutel rahatähtedel.
Arusaamatutel põhjustel säilitas Saksamaa LV sidemed hullumeelse Aminiga kuni 1975. aastani. Tol aastal andis Saksamaa LV Ugandale arenguabi 22,6 miljonit marka (!).
Aasta hiljem laskis Amin ennast eluaegseks presidendiks nimetada. Ta patenteeris sõna „president“ ja keelas kõikidel teistel ugandalastel seda tiitlit kasutada – see keeld kehtis ka kompaniide, seltside ja muude organisatsioonide juhtide kohta. Mingi aja pärast hakkas ta end kutsuma Šotimaa kuningaks, tolleks ajaks oli ta juba ülendanud end ka feldmarssaliks ja autasustanud end Victoria ristiga. Alati, kui Uganda ajalehed temast kirjutasid, pidid nad olema valmis ära tooma tema poole lehekülje pikkuse tiitli: Tema Ekstsellents, Feldmarssal, Al-Haji, dr Idi Amin Dada, Uganda Eluaegne President, Eriliste Teenete Ordeni Risti ja Victoria Risti Kandja, Geograafiaprofessor. Veel nimetas ta end feldmarssaliks, rahvusvahelise õiguse doktoriks, Kõikide Maapealsete Loomade ja Merekalade Valitsejaks, Briti impeeriumi alistajaks Aafrikas üldse ja Ugandas eriti. Kui tema jaoks oli üleüldse midagi, mis meeldis talle rohkem kui iseenda ülekülvamine tiitlitega, siis oli see irvitamine inglaste üle – tal oli kombeks pöörata pahupidi nende traditsioonilisi, kolonialismiga seotud kujundeid.
Kogu oma valitsemisaja jooksul ei kirjutanud „doktor” Amin ühtegi paberit sel lihtlabasel põhjusel, et ta ei osanud kirjutada. Igasugused kruvid ja läikivad metallesemed kutsusid Aminis esile kirjeldamatu vaimustuse. Nii oli tal terve kogu kalleid fotoaparaate, ilma et ta oleks teadnud, mis nendega teha tuleb. Kord nägi ta oma ihuarsti käes neljavärvilist pastapliiatsit, palus selle endale kinkida ning mängis siis mitu tundi andunult tolle „imelise“ kirjutusvahendiga. Amini suurusehullustus ja muud veidrused harmoneerusid tema julmuse ja poliitilise naiivsusega ning keegi ei võinud iialgi ette teada, millega ta hakkama võib saada.
Ühel päeval helistas Idi Amin Egiptuse presidendile Anwar Sadatile ja teatas, et kavatseb saada maailma esimeseks riigipeaks, kes ületab ujudes Suessi kanali. Spordilembene Amin korraldas vahel ka korvpallivõistlusi, kus skoori tohtis teha üksnes tema ise. Kord käskis ta tappa palee valveüksuse liikme, kes oli blokeerinud tema pealeviske. Kord aga keeldus osa võtmast Briti Rahvaste Ühenduse spordimängudest juhul, kui Inglise kuninganna ei saada talle paari saapaid number kolmteist.
Kui Amin valiti 1975. aasta sügisel Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni eesistujaks, ilmus despoot Kampalasse vastuvõtule kandetoolis, mida kandsid oma õlgadel neli valget ärimeest; veel üks valge mees hoidis Amini pea kohal päevavarju. Orkester aga müristas kuulsat marssi „Kolonel Bogey“. Kohtumisel lõbustas Amin oma kolleege, teiste Aafrika riikide presidente sellega, et demonstreeris võtet, kuidas kägistada teist inimest taskurätiku abil.
Amin oli varmas jagama õpetussõnu oma kolleegidele-riigijuhtidele alates president Nixonist kuni Mao Zedongini. Kord soovitas ta Iisraeli peaministril Golda Meiril hoida koomal oma püksikuid, kuninganna Elizabeth II kutsus aga Ugandasse, „kui ta tahab kohtuda tõelise mehega“. 1978. aastal kirjutas Amin lord Snowdonile pärast tolle lahkuminekut printsess Margaretist: „Teie kogemus peaks olema heaks õppetunniks kõikidele meestele, et nad vaataksid ette, enne kui abielluvad kõrgel positsioonil leedidega.“
Amin alustas tagakiusamiskampaaniat võistlevate hõimude vastu, tehes massimõrvade sooritamise kohuseks oma erapolitseile, kellele ta oli pannud täiesti ebaadekvaatse nime: Riiklik Teadusuuringute Büroo. Büroo korraldas ohvritele haaranguid ja tappis neid hulgi, misjärel teatas tapetute perekondadele, et surnukeha võib kätte saada 150 naelsterlingi eest. See kampaania tõi sisse tohutul hulgal raha, kuni ümberkaudsed elanikud hakkasid kurtma lakkamatu kuulipildujatärina üle, mis kostis büroo peakorteri territooriumilt. Et kõva lärmi mahendada, ässitas Amin oma vange ise üksteist 16 naela raskuste sepavasaratega surnuks peksma. Tema meelispaigaks ohvrite hävitamisel aga oli krokodillidest kubisev Victoria järv. Kui siis pealinnas Kampalas elektrivalgus kustus, teadsid sealsed elanikud kohe, et Oweni joa tamm on jälle inimjäänustest ummistunud.
Idi Amin andis Uganda ministrite kabineti liikmetele loa tappa, kui keegi neist peaks tundma, et tema elu ohustavad „juhitamatu rahvahulk või ebausaldusväärsed üksikisikud“. Tõsi, president unustas nimetada, et riigi kõrgeim juht ise kujutab suurimat ohtu alluvate elule ja tervisele. Iga riigiametnik, kes julges Amini kritiseerida, riskeeris peaaegu kindla surmaminekuga, presidendi ohvrite hulgas olid juba Uganda riigipanga juhataja, Makerere ülikooli prorektor, välisminister, ülemkohtunik, samuti kaks kabineti ministrit, kelle president oli isiklikult surnuks peksnud. Amini hirmutamiskampaania tema soosingu kaotanud kolleegide vastu oli tihti segatud infomüraga. Endine valitsusametnik Francis Kalimazo oli parajasti pulmas, kui kuulis raadiost iseenda surmast. Kohe mõistis ta aga ka seda, et tegemist on vaid poolelioleva üritusega. Üllatunud oli ka inglasest emigrandi Robert Astlesi naine, kui talle helistas Amin ja väljendas kahetsust tema abikaasa õnnetu surma puhul, lisades, et naine võib oma kaasa surnukeha kätte saada linna surnukuurist. Samal ajal seisis Robert Astles, kellel endal polnud õrna aimu selle kohta, et ta on surnud või isegi surma mõistetud, oma naise kõrval.
1973. aastal meelitas prantsuse filmirežissöör Barbet Schroeder Idi Amini peaosaliseks dokumentaalfilmis „Kindral Idi Amin Dada: autoportree“. Schroederi oli tõmmanud selle teema juurde ajalehtedest nopitud teave, et Amin lõbustas end telegrammide saatmisega maailma erinevatele riigitegelastele. Mitu telegrammi oli ta saatnud kuninganna Elizabethile, keda nimetas Liziks, ühe aga ka Richard Nixonile, kellele oli soovinud „kiiret kosumist“ Watergate’ist. Telegrammis, mille ta saatis 1972. aastal ÜRO peasekretärile kindral Kurt Waldheimile, oli öeldud: „Hitleril oli juutide suhtes õigus.“ Schroederi tõsielufilmi üks tipphetki oli filmitud valitsuskabineti istungil, kus Amin dikteeris korraldust politseile, samal ajal kui tema ministrid kirjutasid pugejalikult üles iga tema sõna: „Iga inimene, kes tabatakse spioneerimiselt, peab astuma sõjatribunali ette. Isegi sõjatribunal ei tohi raisata aega päev otsa seadusega tegeldes ja diskuteerides üheainsa isiku üle, kes on spioon. Otsus olgu lühike: maha lasta!“ Amin kehtestas ka niisuguseid reegleid: Jätad vahele kolm istungit ja sind lüüakse valitsusest välja.“ „Suur Isa“ ei olnud rahul dokumentaalfilmi lõppvariandiga ja ähvardas, et ei taga tema maal elavate prantslaste julgeolekut, kui režissöör ei lõika sealt välja 2 minutit ja 21 sekundit. Schroeder tegi nõutud kärped, kuid kuus aastat hiljem, kui Amin oli juba paguluses, taastas filmi täies pikkuses algvariandi.
Kui uskuda ühte Idi Amini ellujäänud arstidest, oli Suurele Isale määratud kolmanda staadiumi süüfilise ravi. 1974. aastal ütles Amin, pidades üliõpilastele loengut Kampala konverentsikeskuses: „Mulle on räägitud, et teie hulgas on suguhaigused laialt levinud. Minge parem haiglasse ja laske end täiesti puhtaks teha, muidu nakatate kogu meie rahva.“
Samal aastal lahutas Idi Amin end kolmest naisest (kokku oli tal neid neli) ja ajas nood oma majast välja. Ta sai väga vihaseks, kui üks tema eksnaistest, Kai, leiti hiljem surnuna oma korterist pärast abitut abordikatset. Kui Amin läks koos naise kuueaastase pojaga surnukuuri ema vaatama, nägid nad, et naise pea oli äraspidi väänatud, jalad olid seotud õlgade ja käed vaagna külge. Amin kommenteeris seda nii: „Nõnda juhtub halbade naistega.“ Idi Amin tutvus oma tulevase naise Sarah Kyolaba Aminiga, keda tunti ka kui Suitsiidi-Sarah’t, kui too oli alles teismeline go-go-tantsija Amini armee Revolutsioonilise Mehhaniseeritud Suitsiidirügemendi orkestri saatel. Sarah’ tollase kallima Jessc Gitta pea sattus ühena paljudest peadest hoiule Amini „botaanikatoa“ sügavkülmikusse. Idi ja Sarah’ pulmapidu 1975. aastal läks maksma 2 miljonit naelsterlingit, isamehena võttis sellest osa palestiinlaste juht Yassir Arafat, kes tollal oli kuulutatud rahvusvaheliseks paariaks. Sarah läks 1982. aastal Aminist lahku ja palus poliitilist asüüli Saksamaal, kus ta parajasti viibis pesumodellina, sealt kolis ta Londonisse ja hakkas seal pidama aafrika kohvikut, kus muude suupistete kõrval pakuti kitsehautist ja veisesõrapuljongit. 1999. aastal sulgesid keskkonnahoiuametnikud selle asutuse, sest leidsid sealsest köögist „halli karvase asja“. See, nagu hiljem selgus, oli roiskunud hiir.
1976. aasta suvel sattus Uganda ajalehtede esikülgedele. Nimelt olid Palestiina vabadusvõitlejad ärandanud vahemaandumisel Ateena lennuväljale Air France‘ reisilennuki, mis sunniti edasi lendama Entebbesse. Iisraeli eriüksus vabastas pantvangid Uganda territooriumil. Tulevahetus käigus hukkus 25 Uganda sõdurit, suurem osa Uganda õhujõududest hävitati. Loomulikult oli Uganda suveräänsuse rikkumine Aminile äärmiselt alandav. Aktsiooni käigus hukkus ka Jonathan Netnajahu, hilisema Iisraeli peaministri Benjamin Netanjahu vend. Lennuki ärandajad vabastasid haige pantvangi Dora Blochi. Amin käskis ta aga pärast edukat pantvangide vabastamise operatsiooni haiglast ära tuua ja tappa. Ka laskis ta hukata sadu Ugandas elavaid keenialasi, kuna Keenia oli Iisraeli selles aktsioonis toetanud.
Valmistudes tähistama 1977. aastal oma sõjaväelise riigipöörde aastapäeva, saatis Idi Amin kutse pidustustele ka Briti endisele peaministrile Edward Heathile. Seejuures paluti ekspeaministril tulla „koos oma bändiga“, mis oleks Amini plaani kohaselt esinenud pidustuste ajal. Ühtlasi väljendas Amin kahetsust, et mister Heath oli degradeeritud kapellmeistri auastmesse, kuid märkis samas, et praegu on Heath üks parimaid orkestrijuhte Inglismaal, ja lubas aidata hankida ekspeaministrile kitsi ja kanu. Heathil olid aga Amini filantroopilised žestid teada. Omal ajal oli Amin asutanud „Inglismaa päästmise fondi“, lubades saata majanduslanguse ajal laevalastide kaupa köögivilju, samuti lubas ta organiseerida korjanduse Uganda sõprade seas, „kui te teete mulle selgeks selle jandi tõelise olemuse“.
Amin tahtis Viktoria järve äärde püstitada ausamba Hitlerile, kuid Nõukogude suursaadikul Aleksei Sahharovil õnnestus teda keelitada sellest ideest loobuma.
1978. aasta oktoobris alustas Amin suuremastaabilist invasiooni Tansaaniasse (operatsioon Magurugur), püüdes enne seda uinutada selle maa presidendi Julius Nycrere valvsust niisuguse telegrammiga: „Tahan sulle veel kord kinnitada, et armastan sind väga, ja kui sa oleksid naine, kaaluksin sinuga abiellumist vaatamata sellele, et su peas on rohkesti halle juukseid, aga kuna sa oled mees, langeb see võimalus paraku ära.“
Sõja eesmärgiks oli tähelepanu kõrvalejuhtimine siseriiklikelt probleemidelt ja püüd parandada suhteid kõrgemate sõjaväelastega. Kui aga Tansaania väed asusid vasturünnakule ja tungisid Ugandasse, tegi Amin ettepaneku, et tema ja Tansaania president Julius Nyercre otsustaksid sõja saatuse omavahel poksiringis, kohtunikuks pakkus ta välja maailmameistri Muhammad Ali. Muidugi ei võtnud Tansaania president hullumeelse Amini ettepanekut vastu.
11. aprillil 1979 vallutasid Tansaania väed koos Uganda Rahvusliku Vabastusrinde võitlussalkadega Uganda pealinna Kampala. Kukutatud Amin põgenes alguses Liibüasse ja seal Iraaki, sealt edasi Saudi Araabiasse, kus Jiddahs anti tema käsutusse villa, tingimusel, et ta ei jätka poliitilist tegevust.
Idi Amini viimastel eluaastatel tunti teda kui Doktor Jaffat – see hellitusnimi oli tuletatud tõsiasjast, et temast oli saanud suur apelsininautija (jaffa on tuntud apelsinisort); endine inimsööja oli eluõhtul hakanud puuviljatoitlaseks. Kuid kõik vanad harjumused polnud kadunud. Amin tahtis, et tema voodi kohal oleks tema lemmikportree, mis oli kõikjal koos temaga – see oli šoti seelikus kuningas George VI, keda Aminil oli kombeks kutsuda „minu vanaks ülemjuhatajaks“.
Aafrika lihunikuks tituleeritud Idi Amin suri 16. augustil 2003 pärast pikemat aega koomas viibimist kõrge vererõhu ja neerupuudulikkuse tagajärjel.

Peter Hagen

0

Your Cart