Wolfgang Goethe – joodik, poeet ja salapede

10 minutit lugemist

Goethe polnud mingi naistemees, nagu on väitnud terved põlvkonnad biograafe, vaid aktiivne homoseksualist, kes oskas oma tegelikke seksuaalseid eelistusi hoolikalt varjata. Goethel oli hulgaliselt austajannasid, kellest paljusid on tema armukesteks peetud. Ainus naine poeedi elus oli tema abikaasa Christiane Vulpius. Neil olid küll lapsed, kuid nad magasid eraldi magamistubades. Tõeliselt soojad ja lähedased suhted olid Goethel ainult meestega, mida näitab ka tema kirjavahetus. Goethe kartis naisi ja nende võlud jätsid ta täiesti külmaks.

Juuraüliõpilane Johann Wolfgang Goethe oli 18 aastat vana, kui vikatimees püüdis teda esimest korda tabada. Hessenist pärit noormees oli pea kolm aastat elanud tormilist elu, hägustanud oma aju raske Merseburgeri õllega ja paralüseerinud sisikonda kohvi liigtarvitamisega. Ta oli saanud ka hea matsu hobuselt kukkudes ning tundnud kellegi Kätchen Schönkopfi pärast sellist armukadedust, millega kaasnesid isegi palavikuhood. Õhtuti püüdis noormees asjatult uputada oma muret pisaratesse, öösiti kiristas aga hambaid. Selleks, et keha ja vaimu korrastada, juhindus noor Goethe prantsuse filosoofi Jean-Jacques Rosseau loosungist „tagasi loodusesse”. See tähendas külma veega pesemist ja kõval asemel magamist.

Goethe ihukarastamine lõppes 1768. aasta ühel juuliööl ägeda verejooksuga. Noormees vaakus mitu päeva elu ja surma vahel. Mõne nädala pärast oli kahvatu ja palju verd kaotanud Goethe siiski nii palju kosunud, et ta võis sõita koju ema juurde. Ülikoolilinna Leipzigi Goethe igal juhul taga ei leinanud.

Meedikud vaidlevad tänase päevani, milline haigus ohustas tookord noort talenti. Kas see oli süüfilis või kopsutuberkuloos? Kas avas mao- või soolekasvaja mingi arteri, mis põhjustas verejooksu? Nendele küsimustele ühest vastust leida pole enam võimalik, kuigi Goethe elu hällist hauani on hoolikalt dokumenteeritud.

Aastaid hiljem, olles kord jälle tõvevoodis, kirjutas Goethe Charlotte von Steinile: „Mul on vaid kaks jumalat: sina ja uni. Te ravite mind kõigest sellest, millest üldse ravida annab ja olete vaheldumisi mõjuvateks vahenditeks kurjade vaimude vastu.”

Kuigi Goethe pidas ennast suureks loodusteadlaseks, ei ole tema töödel mingisugust väärtust. Luuletaja värviõpetus oli täiesti vale. Tema avastused loomamorfoloogias pigem taasavastused. Goethe eht saksapäraselt sõnaohtrad targutused paljudel teemadel vaevalt midagi olulist teadusele andsid. Sellest hoolimata oli Goethe oma loodusteaduslike töödele uhkem kui oma draamadele ja luuletustele. Kuid olgu siinkohal öeldud, et kõvasti soolavad üle need, kes Goethe annet taevani kiidavad. Ka Goethe kirjutas palju jama. Tema raamat „Noore Wertheri kannatused“ ei kannata kriitikat. Kuid selleks, et ajalukku minna, ei peagi kirjutama kümneid luulekogusid ja romaane. Piisab ka kümmekonnast väga heast luuletusest.

Kindlasti oli Goethe põdur tervis üheks põhjuseks, miks meditsiin tema loomingus nii suurt rolli mängis. Seitsmes Goethe teoses on arstidel kandev osa. Ainuüksi „Faustis” astub üles neli eskulaapi, nende hulgas ka peakangelane. Goethe suhtumine meedikutesse on paljudel põhjustel vastuoluline. Nagu iga põdur inimene, kellele loodus kingib pika elu, jõuab ka Goethe järeldusele, et ravimises on eilne tõde ainult homne eksitus. Ta ei usalda arste, kuid tunnistab samas: „On kahju, kui arste ei usaldata, kuid ilma nendeta pole end kuidagi võimalik aidata.”

Siiski ravib Goethe ennast pikka aega ise, arste talub ta ainult vestluspartneritena. Kuid õnnetus ei hüüa tulles: mitu korda õnnestub Goethe elu päästa ainult tänus sellele, et õigel ajal võttis keegi vapper mees kätte kirurginoa.

Pärast Goethe Leipzigist tagasipöördumist avab kirurg paise haige kaelal. Goethe saab jälle vabalt hingata. Hiljem kiidab ta noakangelast: „Ma ütlen sulle, mu laps, kirurg on kõige austusväärsem mees tervel maakeral.”

Seevastu ämmaemandatest ei pea ta midagi.

„Ämmaemanda saamatuse tõttu tulin ma poolsurnuna maailma,” ütles Goethe. Tema 18-aastane ema tõi pärast teda ilmale veel viis last. Ainult õde Cornelia elas Goethest kauem. Sünnitamine oli noil aegadel inimese elu kõige ohtlikum staadium. Enamasti lasksid ämmaemandad asjadel minna omasoodu. Arste appi ei kutsutud. Komplikatsioonide korral ei osanud ämmaemand peale aadrilaskmise midagi muud soovitada. Nii suri koos vastsündinuga sageli ka ema.

On ju üldteada tõsiasi, et meedikute teadmised tollal olid üsna kasinad, arstide seletused haiguse kohta aga harilikult valed. Ei teatud midagi ei bakteritest, viirustest ega ainevahetusest. Ei osatud diagnoosida infarkti, rääkimata vereringehäiretest. Goethe haiguste kirjeldused kujutavad endast ainult valediagnooside otsatut jada.

Sisehaiguste arst Frank Nager on kirjeldanud oma raamatus „Der heilkundige Dichter und die Medizin” üsna põhjalikult luuletaja haigusi tänapäeva teadmiste tasemel. Nager väidab, et eluohtlikud haigestumised viisid Goethe kuuel korral lausa haua äärele. Pärast kõiki lapsepõlves läbipõetud haigusi ja pärast haigestumist Leipzigis kujunes Goethel välja selge suhtumine nii oma tervislikku seisundisse kui ka teistesse haigetesse. Neid püüdis ta vältida nagu katku. Ta ei viibinud isegi oma naise surivoodi juures. Suremisest ja surmast ei tahtnud luuletaja midagi teada.

Tema peenetundeline sõbranna Charlotte von Stein tegi enne oma surma isegi korralduse, et matuserongkäik tema põrmuga võib surnuaeda suunduda ainult kõrvalteid mööda, et mitte Goethet häirida. Aastakümneid seltsis luuletaja egoism tervise eest hoolitsemisega. Eesmärgiks ikka tervis, heaolu ja elu pikendamine. Pärast õpiaastaid neetud Leipzigis püüab Goethe oma organismi tugevdada ja karastada. Ta matkab palju ja kiires tempos. Juba 1775. aastal ronib ta koos sõpradega mägedes – tollal veel täiesti tavatu harrastus.

Goethe püüab saada võiti neurootilisest hirmust pimeduse ja kõrguse ees. Ta matkab sageli öösel, päeval aga tõuseb kirikutornidesse. Koos maavalitseja Karl Augustiga rändab ta läbi Tüüringi, sumab üksinda läbi lume ja lörtsi.

Kas ta aga ka oma sõbra ja matkakaaslase erootilistest eskapaadidest aktiivselt osa võttis, kas tal oli Charlotte von Steiniga armuvahekord või kas ta tõesti alles 1786. aastal Itaalia reisil oma hoolikalt hoitud süütuse kaotas – sellest kõigest pole Goethe kusagil midagi kirjutanud. Nagu öeldakse: sellest vaikib ajalugu. Küll on aga aegade hämarusest ilmunud päevavalgele seniteadmata seiku luuletaja huvide ja tegelike kalduvuste kohta.

Aastakümneid kogus Goethe erootilisi kunstiteoseid nagu antiikseid nikerkive, kipskoopiaid, pisiplastikat ja gravüüre. Erilist huvi pakkus luuletajale fallose kujutis. Rooma avas Goethe silmad (homo)erootilise kunsti suhtes. Itaalia-reis tiivustas Goethe seksuaalfantaasiat, mis realiseerus hiljem paljudes sahtlitesse kirjutatud homoerootilistes luuletustes. See osa Goethe kirjalikust pärandist on tänase päevani seitsme luku taga. Goethe soosija Karl August kinkis poeedile mapi piltidega, millel oli kunstipäraselt kujutatud suguakte.

„Ah sa armas jumal,” ohkas Goethe pilte nähes, „kui kaua tuleb elada, enne kui midagi niisugust näha saab ja nägema õpitakse!” Goethe erootikakogu aitas hiljem täiendada ka tema poeg August, kes Pomeijd külastades laskis isa tarvis erootilistest seinamaalidest koopiaid teha.

Lõuapoolik oli Goethe igal juhul juba nooruses ning peale selle veel argpüks – ta tundis paanilist hirmu süüfilise ees. Tema elumehest sõber Karl August pidi oma „prantsuse haigust” ravima elavhõbedaga. Goethest läks see karikas mööda. Seda sorti haigused olid Weimari kõrgemas seltskonnas sageli lausa epideemilised. Goethel õnnestus küll suguhaigusi vältida, kuid see-eest kannatas ta sageli raskemeelsuse all.

„Pikkadeks perioodideks rändas Goethe depressioonide uttu,” konstateeris Nager. Selgus, et depressioonid tabasid Goethet juba puberteedieas. Leipzigis tekivad noorukil enesetapumõtted. Kord paneb ta enne magamajäämist oma rinnale pistoda – kas jätkub tahtejõudu ja vaprust, et tera südamesse suruda? Kuna see ettevõtmine ei taha õnnestuda, naerab ta iseenda üle, loobub kõigist taolistest hüpohondrilistest trikkidest ja otsustab edasi elada.

Oma kanntavale noorele Wertherile saadab Goethe kuuli keresse. Vastavalt tolle aja moele tegid paljud õnnetud armastajad elule lõpu, niisamuti talitasid ka kirjanikud oma romaani kangelastega. Luuletaja ise püüab end kaitsta tuleviku kriitikute eest. Olles juba 75-aastane, loeb ta veel kord läbi oma „Noore Wertheri kannatused”.

„Ainult ilutulestikuraketid,” märgib Goethe enesekriitliselt. Depressioonide eest ei ole Goethel pääsu. Kuuekümneaastane poeet satub kriisi: töö ei edene, ta joob ohjeldamatult. Veini trimpab Goethe juba hommikusöögi juurde. Tema norm on kaks-kolm liitrit veini päevas. Veel rohkem napsitas aga tema naine Christiane Vulpius ja Goethe poeg August. Mõlemad surevad alkohoolikutena. Christiane viiekümne ühe aastaselt, August neljakümnesena.

„Paks ja rasvane,” ütles Christiane kohta Chralotte vonn Stein. Polnud ka ime, jõi ju Christiane iga jumala päev. Poeg August sureb 1830. aasta oktoobris Roomas maksatsirroosi.

Goethe pikaajaline alkoholism on millegipärast ka tänastele biograafidele tabuks. Isegi Erich Trunz märgib oma raamatus „Ein Tag aus Goethes Leben” (Üks päev Goethe elust) peenetundeliselt, et luuletaja piirdus ainult klaasikese veiniga söögi juurde.

Goethe ise ütles oma pahede ja nõrkuste kohta järgmist: „Ma võiksin olla palju õnnelikum, kui poleks veini ja naiste pisaraid.” Goethe järgmine hingeline kriis kestab tervelt kümme aastat (1800–1810) ja seda süvendavad mitmed haigushood.

Joomisest läheb Goethe paksuks, nägu pundub. Muudele hädadele seltsivad veel reuma ja podagra, lagunevad hambad. 1801. aasta jaanuari algul elab ta vaevu üle järjekordse ägeda nakkushaiguse. Tema nägu, kael ja silmad on põletikulised, organismi nõrgestavad verejooksud. Goethe joob edasi ja vajub päevadeks deliiriumi. Arstide diagnoos: punataud, läkaköha, katarraalne palavik. Goethel lastakse kõvasti aadrit, tehakse sinepi jalavanne. Kui kõigest sellest pole abi, siis ei tee see ometi ka kahju. Goethe seletab tervistumist imega, mida tegi uni ja higistamine. Kuid nüüd ei tule vaevustel enam lõppu. Vana meest piinavad neerukivid – podagra tagajärg. Viimane oli omakorda rikkalike söömaaegade ja rohke veini pruukimise tagajärg. Üks ravikuur järgnes teisele.

1810. aastal tabas Teplitzi kuurordis viibivat Goethet tõenäoliselt väike atakk. Veresoonte lupjumist ei osatud tollal paraku diagnoosida. Arterioskleroos saab Goethele saatuslikuks. 1823. aastal tabab poeeti esimene infarkt. Kohutav valu rinnus, Goethet haarab surmahirm. Ta pannakse istuma leentooli. Arstid määravad mõõduka aadrilaskmise verekaanidega. Goethe oigab ja hädaldab.

„Tegelege oma kunstiga, mind te enam ei päästa,” tõreleb 73-aastane patsient arstidega. Goethe ei taha surra „arstide surma”. Kuid ikkagi jääb tal elada veel tervelt üheksa aastat. Ei täitu tema soov „märkamatult varjude riiki jõuda”.

22. märtsil 1832 tabab Goethet teine südameinfarkt. Ta karjub valust.

„Kohutav hirm ja rahutus,” konstateerib koduarst. Haige näojooned on moondunud, nahk tuhkhall, silmad vajunud sügavale koobastesse. Keha on jääkülm, pulss kiire ja hüplev. Diagnoos: hingamisraskused korduva katarraalse palaviku tagajärjel. Südameinfarkti kirjeldati alles 70 aastat hiljem.

Goethe viimane soov oma teenrile Firedrichile: klaas veini veega. Viimane küsimus: „Sa ei pannud ju veini sisse suhkrut?”

Minia Ottilie hoiab Goethe kätt. Kui ta arvab, et vana mees on juba surnud, laseb ta käe lahti. Kuid Goethe elab veel. Legendi järgi olevat Goethe lahkunud siit ilmast sõnadega „Valgust, rohkem valgust”, kuid tegelikult ütles ta sosinal: „Nun, Frauenzimmerchen, gib mir dein gutes Pfötchen!” (Nüüd, teenijake, ulata mulle ööpotike).

Hetk hiljem on Goethe surnud.

0

Your Cart