Homoseksuaalid Inglismaa kuningatroonil

Inglismaa troonil on istunud päris mitu skandaalset „kuningannat“ – kuningannat homoseksuaalses mõttes (tunnuspildil Charles I). William Vallutaja poeg William Rufus (valitses 1087–1100) ei teinud oma seksuaalsetest eelistustest erilist saladust ning šokeeris rahvast õukonnas toimuvate veidrustega. Siin on ühe sellesse taunivalt suhtuva vaimuliku kirjeldus. „Olid lehvivad juuksed ja ekstravagantsed kleidid ning moodsad ülespidi ninadega kingad; noormehed tahtsid võistelda naistega õrnuses, rääkimata nende kõnnakust, lõtvadest žestidest ning pooleldi alasti olekust. Rammetud ja naiselikud, jäid nad tahtmatult selleks, kelleks loodus oli nad teinud, teiste vooruse kritiseerijateks ja omaenda vooruse raiskajateks.“

William II sai noorelt surma salapärases jahiõnnetuses. Hoolimata väidetest, et tegemist ei pruukinud olla õnnetusega, ei tekitanud tema surm erilist skandaali. Inglise rahvas arvas, et parem, kui temast lahti saadi.
Suur kangelane Richard I Lõvisüda (valitses 1189–1199) oli samuti homoseksuaal. Üks prominentne vaimulik hoiatas teda, et ta peab oma ebaloomulikust käitumisest lahti ütlema ning veetma aega oma armsa hispaanlannast naisega. Ent ta jättis abielu intiimsusteta ning suundus koos oma robustsete ristisõdijatega Kesk-Itta.
Tema koha võttis üle heteroseksuaalne vend kuningas John, kes aga käitus oma parunite naiste ja tütardega nii vabalt, et nad panid ta Magna Cartat alla kirjutama. Tema naine Angouleme’i Isabella põhjustas skandaale, kui ta endale armukesi võttis. John laskis need maha nottida ja riputas surnukehad hoiatuseks naise voodi kohale.
Kõige kuulsam homoseksuaalist kuningas oli Edward II (valitses 1307–1327) , seda suurelt osalt oma surmaga seonduvate asjaolude tõttu. Kui Edward oli veel Walesi prints, saatis isa tema armukese Piers de Gavestoni (1284–1312) pagendusse. Kui Edward sai troonile, tuli de Gaveston tagasi ning temast sai Cornwalli hertsog ja kuningriigi valvur. Loomulikult pidi Edward abielluma. Ta valis oma pruudiks Prantsusmaa 12-aastase Isabella ning et Piers end kõrvalejäetuna ei tunneks, korraldas Edward talle abielu oma noore sugulasega. Kuningliku pulma hommikusöögi ajal näitasid Edward ja Gaveston oma kirge nii avalikult välja, et Isabella onud vastikust tundes lahkusid.
Hoolimata abiellumisest ajas Edward naised oma õukonnast minema. Üheksa kuu jooksul pärast tema troonile astumist nõudsid parunid, et de Gaveston uuesti välja saadetaks. Edward oli vastuhakuks poliitiliselt liiga nõrk. De Gaveston saadetigi pagendusse, ent Edward käis teda laevale saatmas ning nad suudlesid ja kallistasid maabumissillal.

De Gaveston püüdis kahe aasta pärast naasta, ent pagendati taas. Järgmisel korral tuli ta tagasi salaja, aga kui ta 1311. aasta jõulupidustuste ajal avalikult Edwardi kõrvale ilmus, hakkasid parunid mässama.
Edward ja de Gaveston põgenesid Šotimaale, kus Edward anus Robert Bruce’ilt varjupaika. Too keeldus. De Gaveston saadi kätte ja tapeti. Edward läks koju oma naise juurde, kes pakkus talle lohutust. Viis kuud pärast de Gavestoni surma sünnitas Isabella tulevase kuninga Edward III.
Järgmise üheksa aasta kestel sünnitas kuninganna talle veel lapsi. Seejärel armus Edward Hugh Despenserisse, kelle isa oli pikka aega olnud õukonna lemmik. See põhjustas uue mässu. Isabella põgenes Prantsusmaale ja võttis seal endale armukese, lord Roger Mortimeri.
Edward nõudis, et Isabella tuleks tagasi tema kõrvale. Naine keeldus tulemast enne, kui Edward oma meessõbra maha jätab. Kui too keeldus, kuulutas Isabella, et ta abikaasa on surnud, ning asus leinama. Mortimer juhtis meisterlikult Edwardi-vastast sõjaretke. Vanem Despenser võeti kinni ja mõisteti surma. Edward ja Hugh püüdsid Iirimaale põgeneda, ent tuul puhus nende laeva tagasi Walesi rannikule. Hugh’d tabas sama saatus kui tema isa, ent Edwardit sunniti trooni oma pojale loovutama ning ta vangistati. Hiljem leiti Edward oma kongist surnuna. Tulipunane ahjuroop oli torgatud „kohta, kus talle meeldis saada kõlvatut naudingut“.
Kui troonile tuli 16-aastane Edward III, maksis ta oma isa eest kätte ja laskis Mortimeri hukata kui reeturi. Ent uus kuningas ei käinud oma isa jälgi mööda. Tal oli neli last oma naisega ja kolm armukese, Alice Perrersiga.
Kõige värvikam homoseksuaal Inglismaa troonil oli James I (ühtlasi Šotimaa kuningas James VI, valitses 1567–1625). Juba tema sünd oli tekitanud skandaali. Tema ema oli šotlaste kuninganna Mary. Kuueaastaselt kihlati tüdruk dofääniga ja saadeti Prantsusmaale, et ta kasvaks üles Francois I nautlevas õukonnas. Seal õpetas teda kuninganna Catharine de Medici, kelle peamine hariduslik eesmärk paistis olevat omaenda laste kõlbeline laostamine.

Mary abiellus 16-aastaselt, ent kahe aasta pärast dofään suri. Ta läks tagasi Sotimaale, sest teda veenis ta armuke poeet Pierre de Chatelard. John Knox oli maruvihane, nähes, kuidas Mary toetub Chatelardi õlale ja suudleb mehe kaela. Chatelard hukati pärast seda, kui ta oli kaks korda tabatud Mary magamistoast.
Inglismaa kuninganna Elizabeth I püüdis ühest oma armukesest, Robert Dudleyst, lahti saada ja anda ta üle Maryle, aga Mary abiellus salaja Henry Stewarti ehk lord Darnleyga, kes olevat olnud kaunis, habemeta ja, nagu räägiti, „rohkem nagu naine kui mees“. Ehkki Maryle ta välimus meeldis, avastas naine varsti, et Henry on süfiliitikust ringitõmbaja ja joodik.
Kõigest neli kuud pärast pulmi tabati Mary oma isiklikes ruumides muusik David Rizzioga „kaarte mängimas“. Darnley koos rühma relvastatud meestega tormas sisse. Nad võtsid Rizzio kinni, ehkki ta püüdis kaitset otsides Mary seelikute külge klammerduda. Ta veeti toast väljaja löödi trepil surnuks.
Edinburghis oli möll ning Mary ja Darnley põgenesid. Kuus kuud hiljem sünnitas naine Jamesi. Darnely kavatses peagi lapse röövida ja trooni üle võtta.
Ühel ööl, kui Mary oli ära, leidis aset kohutav sündmus – aiast leiti Darnley poolpaljas surnukeha. Ta oli kägistatud.
Kahtlus langes lord Bothwellile, kes anti kohtu alla, kuid tunnistati süütuks. Kolm kuud hiljem, kui Mary oli teel Stirlingi lossist Edinburghi, Bothwell röövis ja vägistas ta. Ent kui mees oli oma esimesest naisest lahutanud, siis Mary abiellus temaga. 1567. aastal kukutati Mary troonilt, et kuningaks saaks regendi, Moray krahvi James Stuarti (oli üks James V paljudest ebaseaduslikest poegadest) valitsuse all tema üheaastane poeg.
Mary põgenes Inglismaale, kus kuninganna Elizabeth I, tema nõbu, naise vanglasse saatis. Bothwell põgenes Taani, kus ta suri 1578. aastal vanglas. 1586. aastal süüdistati Maryt Elizabeth I vastases vandenõus, tema üle mõisteti kohut ning hoolimata tema poja loiust protestist raiuti tal järgmisel aastal Fotheringhay kindluses pea maha.

Mary poeg, Sotimaa kuningas James VI, sai range kasvatuse. Teda hoiti eemal meheleminekueas noortest tüdrukutest ning ta pidi piirduma ainult meestest koosneva õukonnaga – ja tagajärgi võis ette ennustada. Hollandi krahv pidi noore kuninga ettepaneku põlglikult tagasi lükkama, pööras end kõrvale ja sülitas pärast seda, kui kuningas oli talle kõlvatusi rääkinud.
James oli 13-aastane, kui õukonda ilmus tema värvikas sugulane Esme Stuart. Mees oli 30 ning just naasnud Prantsuse kuninga Henri III avalikult homoseksuaalsest õukonnast. Esme viskus otsekohe teismelise monarhi ette maha. Efekt oli tohutu.
„Nagu noor kuningas teda nägi,“ rääkis üks pealtnägija, „lähedane sugulane, heast perekonnast, tema keha ja vaim sellele ehteks, tõstis ta mehe üles ja embas teda kõige ihalevamal viisil. Kuningas kinkis talle rikkaliku pärandi ja ütles, et ta võiks olla tegev riigiasjades, valis ta üheks oma austusväärseks isiklikuks nõuandjaks, võttis õukonda ja pani Dumbartoni lossi valitsejaks.”
Samuti ülendati ta Lennoxi hertsogiks. Jamesi regent, Moray krahv, oli juba mõrvatud. James laskis oma uue regendi, Mortoni krahvi vangistada ja hukata ning Lennoxist sai tema kõige lähedasem nõuandja.
Stuartiga Prantsusmaalt kaasa tulnud õukondlased olid kuulsad oma joomise ja vandumise poolest ning vaimulikud kaebasid, et „Lennoxi hertsog veab kuninga lihahimupattu tegema“. Inglise diplomaadid kinnitasid kuuldusi kahe noore mehe vahelisest armuloost. Ent kõige rohkem oldi mures selle pärast, et Lennoxil oli katoliiklasest naine, kelle ta oli Prantsusmaale maha jätnud.
Inglaste abiga röövisid Šoti protestandid Jamesi ja sundisid Lennoxi pagulusse minema. Lennox kirjutas, et ta pigem sureb, kui kaotab kuninga armastuse. James väljendas oma kurbust kirglikke luuletusi kirjutades, võrreldes Lennoxit väikese linnuga, keda jahivad kütid, ning ta lootis lindu päästa, peites selle oma jalgade vahele.

Kui Lennox oli läinud, leidis James tröösti oma armukeste juurest. Teda nähti nende noorte meestega küllaltki avalikult kaelakuti käimas ja suudlemas. See oli üsna julge, kui mitte hulljulge käitumine maal, kus pederastiat peeti surmanuhtluse vääriliseks. 1570. aastal, Jamesi valitsusajal, põletati kaks pederastias süüdimõistetud meest Edinburghis elusalt tuleriidal.
Jamesi homoseksuaalsus muutus poliitiliseks probleemiks, kui tekkisid kuulujutud, et James, nagu Inglismaa Elizabeth I, oli „viljakandmatust suguvõsast“. Midagi tuli ete võtta. Kuningas vajas kuningannat. Ta hakkas kirjutama armastuskirju ja sonette 15-aastasele Taani printsessile Annele. Tüdruk saatis talle portree, mille kuningas riputas oma voodijalutsi kohale, vaadates seda igal õhtul.
Abielu oli korraldatud, ent laeva, millega neiu pidi saabuma, kandis tuul tagasi Taani. James purjetas tema järele Kopenhaagenisse. Poliitilistel põhjustel kirjutas ta: „Jumal on mu tunnistajaks, et ma ei oleks suutnud rohkem oodata.“
Läks neli aastat, enne kui naine rasestus. Seejärel hakkasid nad poja kasvatamise pärast tülitsema. Et oma seisukohti selgitada, kirjutas James „Satiiri naiste vastu”. Selles avaldas ta oma tõelisi tundeid. Siin on näide sellest.

Sest kuigi naised kõik on edevad

nad saladust ei suuda hoida ise

ja saal, kus kohe põlgust tunnevad

nad leppimiseks pole võimelised.

Nad loba, kisa-kära täis, kuid austust suurt

neis leidub tihti vähe – seegi tulutu.

James jätkas oma kohustuste täitmist. Kuninganna sünnitas veel kaks poega ja neli tütart. Ent Jamesi eelistus oma soo vastu säilis. 1603. aastal, kui suri Elizabeth I ja James nõustus Inglismaa troonile asuma, reisis ta lõunasse koos siledanäolise noormehega, kes oli ametlikult kuningliku garderoobi ülem ja kelle nimi oli James Hay.
Hay kaotas soosingu pärast seda, kui ta Inglismaa varadega liiga vabalt ümber käis, ning pidi abielluma ühe aadliku tütrega. Pulmajärgsel hommikul ronis kuningas koos noorpaariga voodisse.

Hay asemele tuli Philip Herbet, kes samuti sunniti abielluma, kui James temast küllastus. Järgmiseks lemmikuks sai ilus noor šotlasest paaž Robert Carr, kes oli piigivõitluse ajal hobuse seljast maha kukkunud. Kuningas kiirustas kohale, et näha, kas ta on haavatud, ning andis noormehe otsekohe kuninglike arstide hoole alla. Carri tervenemise ajal külastas kuningas teda iga päev ja püüdis talle isegi ladina keelt õpetada. Mõne arvates oleks seda aega võinud paremini kasutada, õpetades noorele šotlasele inglise keelt.
Olles täiesti tervenenud, sai Carrist õukondlane ning kuningas ja tema olid lahutamatud. Nende suhtele ei olnud iseloomulik „piisav diskreetsus, mis oleks varjanud skandaalset käitumist“. Neid nähti avalikult teatris suudlemas ja kallistamas, mis jättis vähe kahtlusi, mida nad kahekesi olles teevad. Mitte et see oleks eriti palju tähendanud nüüd, kui nad olid piirist lõuna pool. Inglismaal oli suhtumine homoseksualismi vähem drakooniline. 45 aastat Elizabethi ja 23 aastat Jamesi valitsusaega tähendasid ainult kuuele mehele süüdistust pederastias, ning ainult üks neist mõisteti süüdi. London ise lausa ujus selles pahes. Sellest hoolimata peeti šokeerivaks, et kuningas nii avalikult oma seksuaalseid eelistusi demonstreerib.
Skandaal paisus, kui James tegi Carrist Rochesteri lordi. Ambitsioonikas noormees püüdis seejärel elus edasi jõuda leedi Essexi võrgutamisega. Kuid järsku ilmus välja naise mees, kes oli neli aastat eemal olnud. Carr avaldas kuningale survet, et leedi Essex saaks lahutuse, ning naine kaitses oma au rohtudega, mis ta oli nõialt ostnud. Need paistsid toimivat. 1613. aastal tühistati tema abielu, tuues põhjuseks impotentsuse.
Seejärel Rochester ja leedi Esssex abiellusid. Tseremoonial kandis pruut oma juukseid lahtiselt õlgadel, mis ebasiiralt sümboliseeris tema neitsilikkust. Pulmakingiks sai Rochester Somerseti krahvi tiitli.

Ent sellega asi ei lõppenud. Leedi Esssex oli veelgi vähem neitsi, kui ta oli teeselnud. Tal oli endine armuke Thomas Overbury, kes astus vastu Rochesteri järeleandmatutele ambitsioonidele. Rochester kasutas oma mõjuvõimu kuninga juures Overbury vangistamiseks ja Towerisse sulgemiseks, ent kui ta leiti mürgitamise tagajärjel surnuna, siis ei olnud Jamesil muud valikut, kui lasta arreteerida oma endine armuke Rochester ja tema naine.
Toimus paras mürgel, kui noorpaar kohtu ette astus. Ohtrate tõendite abil mõisteti Rochester lõpuks süüdi. Mõlemad mõisteti surma, ent James muutis surmanuhtluse vanade aegade nimel vangistuseks. Nad olid seitse aastat Toweris. Rochester ei näinud kuningat enam kunagi.
Selleks ajaks oli James hästi varustatud noorte meestega, kes olid innukad end pakkuma. Üks poliitiline rühmitus püüdis isegi võita kuninga soosingut sellega, et palkas Suffolki krahvinna kuningale noori mehi leidma. Naine tegeles nende juuste lokkimise ja hingeõhu lõhnastamisega, et nad oleksid kuningliku naudingu pakkumiseks valmis.
Kuningannale ei olnud Rochester meeldinud.Ta oli tema mõju ohjeldanud, lükates ette oma kandidaadi. Selleks oli George Villiers, keda piiskop Goodman on kirjeldanud kui Inglismaa kõige ilusamat meest. Vähesed ei olnud sellega nõus, ehkki mõni osutas, et ta on kuidagi naiselik.
Mees oli ka Jamesi endise armukese Philip Herberti protežee, ent just kuninganna kindlustas tema positsiooni õukonnas. James oli varsti lootusetult armunud.
James hüüdis Villiersi Steenie’ks püha Stepheni järgi, kelle nägu Piibli järgi kumas nagu ingli pale. James pöördus kirjades tema kui naise ja abikaasa poole ning rääkis oma nõuandjale, et ta armastab teda rohkem kui kedagi teist. Villiersile anti Buckinghami krahvi tiitel ning korraldati soodne abielu. Kellelgi polnud kahtlust, et James armastas Buckinghami samapalju, nagu ta oli armastanud Rochesteri.

„Kuninga väljendatud armastus oli nii armuküllane, nagu oleks ta soo segi ajanud ning mõelnud, et tegemist on naisega, nagu olin näinud Somerseti ja Buckinghami oma riietuses naiselikkust matkimas,” on kirjutanud üks pealtnägija.
Kui James suri, käisid kuulujutud, et Buckingham on ta mürgitanud, kuna tal sai kõrini vananeva kuninga seksinõudmistest. Muidugi oli tal selleks piisavalt võimalusi, sest ta oli kuningat tema viimase haiguse ajal põetanud. Jamesi surm ei mõjutanud Buckinghami kuidagi. Ta oli juba kindlalt seotud Jamesi järeltulijaga, tema pojaga, kellest sai kuningas Charles I. Charles oli alistuv, nartssistlik ja naiselik. Noorukina oli ta isale armukade tolle armukese pärast, ent Jamesi surma ajaks kutsus ka tema Buckinghami Steenie’ks. Kirjades nimetas ta meest kallikeseks ja nad olid pidevalt koos. Francis Bacon märkis, kui kena see oli, et Buckingham võis kergendada nii isa kui ka poja südant.
Enne Jamesi surma levisid kuulujutud, et väike Charles on steriilne. Jällegi tuli probleem kiire abiellumise teel lahendada. James saatis Charlesi Madridi, et too kosiks Hispaania kuninga tütre, printsess Maria.
Buckingham saadeti reisile Charlesiga koos, et tal silma peal hoida. Äraolekul kirjutas James neile, öeldes: „Ma kannan Steenie’ pilti sinise paela otsas pluusi all südame kohal.“
Selle asemel, et Charlesil silma peal hoida, käitus Buckingham tormakalt. Ta mängis ninanipsu nende vahetalitajale Olivarese krahvile, korraldades kohtumise tema naisega. Krahvinna saatis enda asemel prostituudi, ent läbirääkimised olid katkenud. Charles, kes ekslikult arvas, et ta on jätnud printsessile hea mulje, võttis asjad enda kätte. Ta ronis Casa Del Campos üle paleemüüri ning sai naise kätte ilma saatjadaamita. Too vastas tema julgele ettepanekule valju karjega. Ta jooksis ära ja rääkis isale, et parem läheb ta nunnaks kui abiellub selle Inglismaa tulevase kuningaga. Olukord muutus nii inetuks, et kuninglik sõjalaevastik pidi Charlesi ja Buckinghami päästma. Ent tagasi Londonis, sulgesid James, Charles ja Buckingham end kuninga privaatruumidesse ja nelja tunni jooksul võis kuulda naerulaginat, mis vestibüülis vastu kaikus.

James lähetas nüüd saadikud, nende hulgas endise armukese James Hay, nüüdse Carlisle’i krahvi, teisi printsesse kosima. Ent Charles I lahendas selle probleemi ise, kui ta isa oli surnud ja ta troonile tuli. Ta abiellus voliniku vahendusel 15-aastase Prantsusmaa printsessi Henrietta Mariaga.
Kui neiu Inglismaale saabus, paistis lugu olevat küllalt südamlik, ent magamistoas ei läinud asjad nii hästi. Varsti oli õukond mures, et võib-olla järglasi ei tulegi. Buckingham püüdis probleemi lahendada, saates oma nõuande kuningannale Henrietta Maria õuedaami madame St. Georges’i kaudu. Ent naine keeldus end sellistesse delikaatsetesse asjadesse segamast ja ta saadeti minema.
Probleemi lahendus saabus kaudsemat teed pidi. Buckinghamil oli olnud armulugu kauni ja kogenud leedi Carlisle’iga, kes oli James Hay naine. Buckingham oli kuninga koguni nõusse saanud, et too saadab Hay ära diplomaatilist ülesannet täitma, et Buckingham saaks naise võrgutada.
Kui Buckinghami abikaasa sellest teada sai, püüdis ta leedi Carlisle’i kuningale sokutada. Kuningas keeldus pakkumisest, ent tegi naisest õuedaami. Leedi Carlisle rääkis noorele kuningannale kõike, mida ta teadis armukommetest. Mõne nädala pärast oli Henrietta Maria rase. Tal oli Charlesiga üheksa tervet last ning mitu sündis surnult.

Muidugi ei olnud Charles I valitsuse aegne suur skandaal seotud seksiga, see oli kuninga karmikäeline käitumine parlamendiga, kes püüdis tema liialdusi ohjeldada. Ta läks parlamendiga vastuollu, kui muretses maalikollektsiooni, mida ta ei oleks võinud endale lubada. Ning kui parlament vastu hakkas, siis tahtis ta Alamkoja viit liiget arreteerida. Järgnes kodusõda. Viie aasta pärast said tema väed Oliver Cromwelli juhitud puritaanidelt lüüa.
Charles pandi Wighti saarel asuvasse vanglasse, kus teda lohutas Jane Whorwood. Londoni linna rojalistist liidri naine oli tulnud tema juurde poolega 1000 naelast, mille mees oli kokku ajanud rojalistide asja edendamiseks. Charles pidas teda nagu õuedaami teise poole eest.
Vangistuse ajal kirjutas Charles talle vähemalt 16 kirja. 26. juulil 1648, kuus kuud enne surma, kirjutas surev kuningas oma armsale Jane Whorwoodile, et nad võiksid kohtuda tema toas nagu juhuslikult. Ta kavaldas oma valvurid lugematu hulk kordi üle, et naist näha, ning viimases kirjas talle rääkis Charles suurest rahulolust, mille naine on temale toonud.
Süüdi mõistetud kui türann, reetur, mõrtsukas ja rahvavaenlane, suri Charles 30. jaanuaril 1649 tapalaval Whitehalli banketisaali lähedal. Kahetsemata kuni lõpuni, hoiatas ta timukat, et ta ei andesta ühelegi oma alamale, kes tuleb teda tapma.

Peter Hagen