Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal

7 minutit lugemist

 Saksa natsid olid leidlikud eufemismide väljanuputajad. Nii tähendas Sicherung der Kunstschätze (kunstiteoste kaitsehoiustamine) kunstiteoste röövimist okupeeritud riikidest, Sonderbehandlung (erikohtlemine) ja Endlösung (lõpplahendus) juutide hävitamist. Ka mõistel desinfizieren (desinfitseerimine) oli veel teine, varjatud tähendus. Nimelt mõistsid asjasse pühendatud ametnikud desinfitseerimise all vaimuhaigete ja ravimatult haigete inimeste tapmist…

9. oktoobril 1939 hakati Hitleri kantseleis ette valmistama eutanaasiaprogrammi, mis oli kinnitatud juba sama aasta 1. septembril. Eutanaasia (halastussurm) kattevarjus hakati riiklikul tasemel organiseerima ravimatult haigete, invaliidide ja vaimuhaigete massimõrva. Aktsiooni T4 (Berliinis Tiergartenstrasse 4 asunud ametkonna järgi) läbiviimist juhatas reichsleiter Philipp Bouhler. Vastutavateks isikuteks määrati veel Hitleri ihuarst prof. Karl Brandt, riigi tervishoiujuht dr Leonardo Conti ja oberdienstleiter Viktor Brack. Hiljem kasutati eutanaasiakogemustega tegelasi juutide hävitamisel.

Prof. Karl Brandt.  Sündis 8.01.1904 ja poodi 2. juunil 1948 Nürnbergis kui sõjakurjategija.

Ettenähtud 65 000 kuni 70 000 inimese tapmiseks asutati kolm variorganisatsiooni. Ohvreid pidid hakkama selekteerima Reichi tööamet. Siseministeeriumi kaudu saadeti kõigile ravi- ja hooldeasutustele küsitluslehed, milles paluti andmeid kõigi skisofreenikute, epilepsikute, süüfilisehaigete, nõdrameelsete ja ajukelme põletikku haigestunute kohta. Samuti sooviti andmeid isikute kohta, kes viibisid raviasutustes vähemalt viiendat aastat, olid kriminaalse minevikuga või ei kuulunud aaria rassi.

Saadud andmete põhjal otsustasid tööameti arstid inimeste elu ja surma üle. Suurte hallide bussidega transporditi väljapraagitud haiged raviasutustesse, kus pidi toimuma nende surmamine. Eutanaasiat viidi läbi Limburgi lähedal Hadamaris, Grafeneckis Württembergis, Pirna lähedal Sonnensteinis, Linzi lähedal Hartheimis, samuti Brandenburgis, Bernburgis ja Kaufbeurenis.

Lapsed pandi magama peamiselt tablettidega, täiskasvanud surmati gaasikambrites, tapeti mürgisüstide, surmavate medikamentide või alatoitmisega. Laibad põletati ning urnid tuhaga anti omastele. Haiglatele ja hooldeasutustele, kust haiged olid tapale viidud, teatati lühidalt: „Teie haiglast ületoodud patsiendid on kõik surnud.” Omaksed said aga järgmise sisuga kirja:

„Meil on siiralt kahju Teile teatada, et … (haige nimi), kelle me pidime seoses riigikaitsekomissari määrusega meie haiglasse paigutama, suri … (kuupäev) täiesti ootamatult ajuturse tagajärjel. Raske vaimuhaiguse all kannatavale inimesele tähendab elu piina. Seega peate te võtma tema surma kui kergendust. Kuna siinses asutuses on nakkusoht, korraldas politsei surnukeha tuhastamise. Palume teatada, millisele surnuaiale peaksime politsei abiga toimetama urni lahkunu põrmuga.”

Natsliku Saksamaa tervishoiu märksõnad olid „rass” ja „rahvakeha”. Nii tahtsid natslikud ninamehed parandada rassi kunstliku valiku teel. Üheks esmaseks abinõuks sai mittetäisväärtuslike isikute steriliseerimine ja kastreerimine. Esimene kastratsiooniseadus anti natslikul Saksamaal välja juba 24. novembril 1933 (natsid olid võimule tulnud sama aasta 30. jaanuaril). Selle seaduse alusel võis meest alates 21. eluaastast kastreerida:

  1. kui talle oli vägivaldse sugulise vahekorra või lapsepilastamise eest mõistetud vähemalt kuuekuune vanglakaristus või kui ta oli sama kuriteo eest ka varem karistatud ning seega tunnistatud ohtlikuks seksuaalkurjategijaks;
  2. kui talle oli kriminaalkuriteo eest mõistetud vähemalt aastane vanglakaristus ning pealegi tunnistatud ohtlikuks seksuaalkurjategijaks;
  3. seksuaalmõrva eest.
SS-obregruppenführer Leonardo Conti (190–1945). Ta pooldas 1938 dekreeti, mis keelas juudi arstidel kutsetegevuse ja lubas selle ainult juudi kogukonna sees, öeldes: „Ainult juutide surm annab Saksa arstidele eluruumi, mida nad väärivad.“ Aitas koostada otsuseid ja seadusi juudi arstide vastu. 1939 määras Hitler ta isiklikult vastutavaks saksa laste eutanaasiaprogrammi Aktion T4 eest. Ta oli seotud ka malaariaeksperimentidega Dachaus ja Buchenwaldis. 1200 vangist, kes olid seotud selle projektiga, suri selle ajal 300–400. Conti vangistati Flensburgis 19. mail 1945 ja pidi antama kohtu alla tema osaluse tõttu Akltsioon T4 eutanaasiaprogrammis Doktorite kohtuasjas. Kuid ta poos end oma kongis Nürnbergi vanglas 6. oktoobril 1945. Ta selgitas kirjas, et tegi enesetapu, kuna oli vande all antud tunnistuses valetanud, et ta ei olnud teadlik meditsiinilistest eksperimentidest.

Kurikuulus „pärilikult haigete järglaste vältimise seadus” (Gesetz zur Verhütung erbkranken Nachwuchses), mis võeti vastu 14. juulil 1933, jõustus 1934. aasta 1. jaanuaril. Seaduses oli pikk loetelu haigusi, mis võisid järglasele edasi kanduda. Näiteks ravimatu nõdrameelsus, skisofreenia, maniakaal-depressiivne psühhoos, päritud epilepsia, tantstõbi. Samuti polnud õigust järglasi soetada pimedana, kurdina või vigasena sündinud inimestel. Steriliseerimisele kuulusid ka kroonilised alkohoolikud. 23. novembril 1933 anti välja seadus, mille alusel võidi piirata soovimatuid abielusid või adaptsioone. Õige pea täiendati seadusandlust: 15. septembril 1935. aastal anti välja antisemiitlik riigikodanike seadus saksa vere ja au kaitsmise kohta (Reichsbürger-Gesetz zum Schutz des deutschen Blutes und der deutschen Ehre). Sama aasta 18. oktoobril lisati veel saksa rahva päriliku tervise kaitsmise seadus. Viimase alusel pidid abiellujad esitama tõendi rassipuhtuse ja tervisliku seisundi kohta.

Nagu nüüd on selgunud, polnud natsid sugugi ainukesed rassiparandajad. Nende agaraid mõttekaaslasi leidus ka Euroopa demokraatlikumas ja liberaalseimas riigis Rootsis, kus üritati fašistlike meetoditega luua väärilise verega inimeste ühiskonda.

Aastatel 1935–76 steriliseeriti Rootsis üle 60 000 naise. Seda olevat tehtud selleks, et sotsiaalselt allakäinud ja rassiliselt sobimatud naised ei saaks sünnitada järglasi. Kuid maailmasõdade vahel olnud ka Norras ja Taanis sterilisatsioonijuhtumeid, mille taust pole päris selge. Saksa natsid ületasid aga oma põhjamaiseid mõttekaaslasi steriliseerimiskampaania ulatuselt. Ainuüksi aastatel 1934–36 muudeti Saksamaal sunniviisil sigimatuks ligi 168 000 inimest. Oletatakse, et aastatel 1934–45 steriliseeriti Kolmandas Reichis umbes 2 miljonit inimest. Natside rassivaenul polnud piire. Juba 1937. aasta kevadel hakati illegaalselt steriliseerima neid saksa lapsi, kelle üks vanem oli nn. värviline. Kuid need aaria rassi puhastamise abinõud ei olnud natside silmis veel piisavad. Raskesti haigeid inimesi peeti muidusööjateks, kes tervete arvel kulutavad sõjaolukorras niigi nappe reserve. Aktsioon T4 oli juudiküsimuse lõpplahenduse mõrvarlik avaakord.

1940. aasta juulis sai eutanaasiaprogrammist teada Saksa justiitsminister Franz Gürtner ja oli šokeeritud, kuid pärast vestlust Riigikantselei ülema Hans-Heinrich Lammersiga tegi näo, nagu ei teaks ta käimasolevast kampaaniast midagi. Meelemuutus oli seletatav sellega, et Lammersi sõnul olevat toimunud kõik füüreri korraldusel. Väljapraagitud inimeste tapmine võttis üha suurema ulatuse. Ainuüksi 1940. aastal pandi magama 35 224 inimest. 1941. aasta jaanuaris avatud Hadamari eutanaasia-asutuses saadeti teise ilma üle 10 000 inimese.

Philipp Bouhler (vasakult teine prillidega), tema adjudant karl Freiherr Michel von Tüssling, Töörinde juht Robert Ley oma naise Ingaga Münchenis juulis 1939. Vaadake Bouleri univormi. Isegi kirju kukk ei saaks kirevam välja näha. Sakslased lausa jumaldavad uhkeid univorme ja natside võimu ajal muutus see suisa fetiššiks. Eutanaasiaprogrammi aktsioon T4 üks läbiviijaid Philipp Bouhler vahistati 19. mail 1945 koos Hermann Göringi seltskonnaga. Sõidul Dachau interneermislaagrisse võttis Bouhler vahetult enne kohalejõudmist tsüaankapsliga endalt elu.

Hävitusasutused Brandenburgis ja Grafeneckis lõpetasid 1940. aasta lõpul tegevuse, kuna selleks ajaks olid kõik neis piirkondades elanud ja väljaselekteeritud isikud mõrvatud. Suurest salastatusest hoolimata jõudsid kuuldused massilisest eutanaasiast avalikkuse kõrvu. Pealegi äratas surmateate saanud sugulaste tähelepanu asjaolu, et kõik patsiendid surid varsti pärast teise haiglasse üleviimist. Alles pärast katoliku kiriku vaimulike tugevat protestikampaaniat peatati mõneks ajaks tapmisaktsioon. Kui aga uskuda saksa allikaid, siis lõpetati eutanaasiaprogramm Adolf Hitleri isiklikul korraldusel 1941. aasta suvel, kuid seda jätkati mitteametlikult. 31. jaanuaril 1941 kirjutas propagandaminister Joseph Goebbels oma päevikusse: „Rääkisin Bouhleriga vaimuhaigete mahavaikitud likvideerimisest. 40 000 on juba läinud, 60 000 tuleb veel kõrvaldada. See on ränk aga ka vajalik töö.” (Mit Bouhler Frage stillschweigenden Liquidierung von Geisteskranken besprochen. 40 000 sind weg, 60 000 müssen noch weg. Das ist eine harte, aber auch notwendige Arbeit.” Hiljem hakati tapma ka neid sõdureid, kellel olid sõjategevuse tagajärjel tekkinud psüühilised häired.

10. detsembril 1941 andis SS-ReichsführerHimmler korralduse hävitada koonduslaagrites viibivad haiged ja psühhopaadid (aktsioon „14 f 13”). Kõige rohkem inimesi tapeti nimetatud aktsiooni käigus Linzi lähedal Hartheimis, Seal võeti elu umbes 30 000 inimeselt. Aktsiooni T4 käigus surmati ühtekokku 70 273 inimest.

1943. aastal oli Himmler sunnitud oma korralduse tühistama. Loomulikult ei teinud ta seda humaansetel kaalutlustel, natsidel lihtsalt nappis tööjõudu.

10. juulil 1943 Adolf Hitlerile saadetud väga teravas protestiläkituses kirjutas Württembergi evangeelse kiriku piiskop Theophil Wurm muu hulgas järgmist: „Need meetmed (mõeldud on eutanaasiaprogrammi – autori märkus) haavavad nii Jumalast inimestele antud õigust elule kui ka inimlikku väärikust.”

Selles protestikirjas avaldus saksa kirikutegelaste kahekeelsus. Juutide kaitseks ei poetanud jumalasulased sõnakestki kogu natside võimuloleku ajal. Kolmanda Reichi juhtkond taolistele protestiavaldustele ei reageerinud. Endiselt jätkati inimeste hävitamise üksikasjalike plaanide väljatöötamist. Pärast „lõplikku võitu” kavatseti hävitada Ida-Euroopas 31 miljonit inimest. Kuigi Hilteri korraldusel aktsioon T4 ametlikult lõpetati, jätkati inimeste tapmist üksikutes hooldekodudes.

©Peter Hagen

0

Your Cart