2. osa

48 minutit lugemist

„Ole sina pikali,” ütles ta ja ronis ise püsti, tõmbas taskust taskurätiku ning pühkis mu kuivaks. Siis uuris ta mult edasi: „See on muidugi jama,” ütles ta, „et sa sellest mitte midagi ei tea. Seda ära mulle jutusta. Küll ma juba tean.” Ja kui ma edasi salgasin, arvas ta: „Tõenäoliselt oled sa siis seda pealt vaadanud, eks ole?” See tundus mulle väljapääsuna. Noogutasin nõusolevalt peaga. „Kus siis?” tahtis ta teada. Osutasin toale. „Ah muidugi, isa ja ema?”

„Jah.” Nüüd tahtis ta juba enamat teada: „Kuidas nad seda tegid?” Ta ei andnud enne järele, kui olin kõik ära jutustanud. Ning sel ajal, kui ma jutustasin, oli ta mu seeliku uuesti üles tõstnud ning mängis mu tussiga nii, et mul veel kord tuli.

Nüüd olin ma seda ühe „suurega” teinud, mille üle ma olin väga uhke. Aga sellest ei rääkinud ma Franzile ning kui me mõnikord pärastlõunaste jutuajamiste juures sellest rääkisime, kuidas „suurega” peaks tõsiselt olema, siis ei andnud ma sellest mingit märku ning viisin jutu proua Reinthalerile, kuna Franz täiest jõust pingutas, et käia selle proua silme all, ning unistas sellest, et ka tema saaks ükskord aidata tal pesu pööningule tassida.

Sellest ajast saadik, kui härra Ekhardt oli mind keppinud, märkasin ma täiskasvanud mehi ümberringi märksa enam olevat. Kujutasin endale ette, kuidas nad mind põlvedele võtaksid ja rõõmustasin, vaadates neid hoopis teistsuguse pilguga. Seda tuli tänaval sageli ette, et mehed, kellele ma olin otsa vaadanud, hämmeldunult mulle järele vaatasid. Mõni jäi koguni seisma ja üks viipas mulle, kuid ma ei mallanud talle järgneda, ehkki muutusin siis järsku himuraks. Pärast seda, kui see üks oli mind viipega enda juurde kutsunud, jooksin ma sageli Fürstenfeldi, sest see oli üksildane paik ning ma lootsin seal kiiresti mõnda teist härra Ekhardti kohata.

Kord olin ma kauem ja kaugemale jalutanud ning kui ma hakkasin tagasi tulema, oli juba üsna pime. Mulle tuli aeglaselt vastu üks sõdur. Kui ta oli juba päris lähedal, vaatasin talle naeratades näkku. Ta pilgutas mulle silma, kuid astus edasi. Piilusin kiiresti ümber õla ja märkasin, et läheduses polnud ühtegi hingelist. Keerasin end ümber. Sõdur oli seisma jäänud ning vaatas mulle järele. Naeratasin talle ja läksin edasi. Viivu pärast pöördusin uuesti ringi. Sõdur viipas mulle. Mu süda kloppis, mu tuss põles, mu uudishimu oli äärmiselt üles köetud. Sellele vaatamata hoidsin end hirmust tagasi ja jäin vaid seisma. Nüüd tuli sõdur rutates minu juurde. Ma ei liigutanud ennast. Ta kummardus veidi allapoole ning küsis tõsisel ilmel: „Oled sa üksi… ?” Noogutasin peaga. „Siis tule,” sosistas ta ning sammus läbi rohu põõsaste suunas. Sörkisin talle järele. Hirmust värisedes järgnesin talle samm-sammult – ma ei saanudki teisiti. Vaevalt olime põõsaste taha jõudnud, kui ta ilma pikema jututa mind rohule pikali rebis ning kohe mulle peale tuli. Tundsin ta riista vastu oma tussi tampivat ning surusin käe vahele. Ta lükkas selle kõrvale ja proovis omalt poolt käega kaasa aidata, kas ta nuudel siiski sisse ei lähe. Mulle tegid need katsed väga haiget, kuid ma ei piiksatanudki. Kord sõitis ta oma riistaga üle mu pilu ja see oli meeldiv, siis otsis ta uuesti sissepääsu ning pressis selle vastu ning tegi mulle haiget. Nii see vaheldus. Lõpuks muutus ta päris metsikuks ning tahtis end vägisi sisse suruda. Ühe käega juhtis ta riista ja teisega tõmbas mu tussi laiali. Ma tundsin ta vembaotsa juba enda avas istuvat; ta puuris ja puuris ning mulle tundus, et ta rebib mu lõhki. Juba tahtsin ma karjuda – nii ägedat valu tegi see mulle, kui ta järsku pritsis ja mind seemnega üle ujutas. Kohe peale seda hüppas ta püsti, jättis mind lamama ja läks kordagi tagasi vaatamata minema.

Kui ma püsti tõusin ning uuesti teele jõudsin, nägin teda kaugel eemal seismas ja vett laskmas. Juba pimenes ja ma tahtsin koju. Vaevalt olin ma sadakond sammu astunud, kui keegi mulle õlale koputas. Ehmatasin hirmsasti. Mu ees seisis räbaldunud poiss, natuke ehk väiksem ja ka noorem kui mina.

„Kuule sina, mida sa selle sõduriga tegid?” küsis ta minult. „Mitte midagi!” hüüdsin talle vihaselt otsa vaadates.

„Ah soo – mitte midagi?” naeris ta põlastavalt. „Ma nägin väga hästi, mida sa tegid.”

Mul hakkas hirm. „Midagi sa ei näinud, jõmpsikas,” lasin ma edasi, aga nüüd juba nutuselt, „oma hinge nimel, ma ei teinud midagi.”

Nüüd surus ta oma käe mu jalge vahele. „Sa raibe! Ma nägin, keppisid, näed, seal rohu peal, saad aru, jah… ?”

Ta seisis vihaselt ning näppis edasi mu tussi.

„Mida sa must tahad?” küsisin paluvalt ja nägin selgelt, et juhtunut ei õnnestu salata.

„Mida ma tahan?”

Ta astus tihedalt mu vastu. „Tahan kah keppi, saad aru, jah?” Andsin talle löögi vastu rinda. „Kao minema!”

Äkki lõi ta lajatades mulle vastu kõrvu.

„Ma sulle…, või lööma, mis? Oota sa ainult, ma tulen sulle koduni järele ning ütlen su emale… Tunnen sind küll.” Astusin kõrvale ja tahtsin minema joosta. Kuid ta haaras mul õlast ning tahtis uuesti lüüa. „Tule, kepime,” ütlesin järsult. Olin loobunud mõttest, et pääsen tema käest.

Läksime põõsaste taha, heitsime rohule pikali ja ta tõstis mu kleidi üles. Siis heitis ta mulle peale ja ütles: “Terve pärastlõuna ootan juba plikat, kellega keppida.”

Ta võis olla seitsmene. „Kuidas sa mind siis nägid?” küsisin.

„Lamasin rohul, kui sõdur su juurde tuli ja siis hiilisin teile järele.”

Tal oli päris väike teravaotsaline tiltsu, mis mind täitsa hästi keppis. Ma oleks pidanud talle kohe järele andma ja ma ei mõistnud, miks ma alguses keeldunud olin. Ta jupats oli nii väike ja peenike, sellist polnud ma veel kunagi varem kogenud ning mulle turgatas pähe mõte, et selle poisiga võib õnnestuda see, mida sõdur oli asjatult üritanud: nimelt võis ta mulle sisse tulla. Võtsin ta saba kätte ning juhtisin seda – sain ta riistakese kohe sisse, ilmselt seepärast, et sõdur oli oma jämeda riistaga varem uuristanud ning et kõik minus oli ta seemnest veel libe ja märg. Liigutasin end, surusin talle vastu ja ta tuli tervikuna minu sisse. See tegi mulle küll natuke haiget, kuid poisile asi meeldis – ta tiksus kiiresti, justkui kellavärk ja ma tundsin uhkust, et nüüd lõpuks kepitakse mind kui tõelist naist.

Võttis tükk aega, enne kui poiss ühele poole sai. Siis lasi ta kohe jalga ning minagi läksin lõpuks koju.

Isa oli emaga elutoas, härra Ekhardt lamas köögis voodis, mu vennad magasid juba. Tahtsin minna Ekhardtist mööda, kui ta mind tasasel häälel hüüdis. Astusin ta voodi juurde. Ta tõmbas mu käe teki alla. Kompasin ta nuudlit. See tõusis pärast mõningast silitust jäigastunult üles – ja kuna ta teki all paljalt lamas, võisin katsuda ta munakotti, reisi – lühidalt öeldes kõike. Aga ma ei tahtnud, et ta oleks mind puudutanud, sest lirtsusin veel varasemast.

Ta sosistas mulle: „Kas sa ei taha keppida?”

„Ei,” ütlesin talle, „täna mitte.” Viksisin tema võlli tormakalt, et tal tuleks. Ta üritas oma kätt mulle kleidi alla panna, kuid ma lükkasin selle eemale. „Mis lahti on?” küsis ta.

„Poisid võivad kuulda…” vastasin ma. Kuid hõõrumisest ja tundest, kuidas ta kuum ja suur riist mu peos erutus, olin muutunud jälle himuraks ega mõtelnud enam, kui ta mind jõuliselt üles tõstis ning enda riista peale istuma pani. Kergitasin kiiruga vaid kleidi üles ning nühkisin end vastu ta kuuma ja paksu teivast.

Härra Ekhardt ei märganud üldse, et ma märg olin. „Mu inglike,” lausus ta, „mu varandus,” ja kohe, kui mul nii ootamatult tuli, et ma tervest kehast tõmblema hakkasin, pritsis ka tema ja seda oli nii rikkalikult, et ma veel terve öö seda niiskust oma särgis tundsin.

See oli olnud sündmusterohke päev, peaaegu nagu need, mil Robert meile tõelist keppimist ja lakkumist näitas.

Franz jälitas ikka proua Reinthalerit ja minagi jälgisin teda, kus vaid sain, et saaksin vennale kõigest jutustada. Nägin teda sageli majaväravas kõiksugu meestega rääkimas ja naljatlemas ning uskusin, et need mehed teda ka kepivad. Eriti sageli märkasin teda koos härra Horakiga ja aeg näitas, et vähemasti sellel juhul olin ma õigesti oletanud.

Härra Horak oli õllekaupmees, kes sõitis iga päev suure vankriga maja ette ja vaate maha ja peale lasi laadida. Meie maja keldris oli nimelt õlleladu. Härra Horak oli suur, tugev, atleetlik, umbes kolmekümneaastane punase lihava näoga noor mees. Samuti oli tal kuldne kõrvarõngas, mis mulle eriti meeldis. Üldse paistis härra Horak toona mulle ilus ja tore mees olevat. Ta kandis valget pintsakut või halli suveülikonda ja kunagi ei puudunud tal massiivne hõbedane uurikett, mille küljes ripnes raske hõbedast hobune. See tekitas minus erilist imetlust.

Kord, kui ma koolist koju tulin, seisis proua Reinthaler härra Horakiga väravas. Proua Reinthaleril oli seljas punane pluus, see ei olnud seelikus ja langes vabalt alla. See ei olnud ka kinni nööritud ja ma nägin, kuidas ta võimsad rinnad selgelt eendusid, kumbki rind eraldi, ning kõrvalt vaadates võis läbi pluusi märgata isegi rinnanibusid. Härra Horak nõjatus oma valges pintsakus ta ees ja nad mõlemad naersid. Just siis, kui ma lähemale tulin, püüdis härra Horak tema tissi haarata, kuid proua Reinthaler tõrjus ta eemale, lüües talle vastu kätt. Ta jageles prouaga paar sekundit, püüdes tal uuesti rinnast kinni võtta, pigistades seda tugevasti. Proua Reinthaler lükkas ta uuesti eemale ja härra Horak kummardus, nagu tahtnuks teda seeliku alt rabada. Proua kiljus valjult, hoidis käsi ees kaitseks ning lõi teda uuesti, kuid ta ei olnud seejuures üldse kuri. Hiilisin vaikselt nende ümber ja jälgisin neid, sest nende tegevus huvitas mind väga ja kõige paremal meelel oleksin olnud seal, lähedal ning ka kuulanud kõike, mida nad rääkisid. Ent härra Horak ei võtnud enam mingit rünnakut ette, tõenäoliselt oli alanud tõsine jutuajamine.

Siis kadus härra Horak väravast välja ning tema järel kohe ka proua Reinthaler. Hiilisin neile kiiresti järele ning nägin, kuidas proua Reinthaler läks keldrisse. Ootasin hetke, siis laskusin ka ise vaikselt keldritrepist alla. Ma orienteerusin siin hästi ja jõudsin müürinurgani, kus ma ennast sisse seadsin. Sealt võisin ma näha ees olevat pikka koridori, mille lõpus asus keldriruum, kuhu ühest luugist valgus sisse paistis ning kus hoiti õllevaate. Proua Reinthaler ja härra Horak seisid just selle keskel ning hoidsid teineteisel ümbert kinni ning suudlesid. Härra Horak oli sealjuures proua Reinthaleril pluusi üles tõstnud, käe särgi alla ajanud ning hoidis ta tisse peos. See oli täispiimvalge ümmargune rind, mida härra Horaki suured punased käed nüüd mudisid. Proua Reinthaler seisis aga täiesti liibunult ta vastas ja samal ajal, kui ta end suudelda lasi, nägin ma, kuidas ta härra Horaki püksiauku lahti nööpis. Kui aga riist talle pihku sattus, hakkas ta värisema ning toetus veelgi tugevamalt härra Horaki najale. See oli uskumatult pikk, peenike ja silmatorkavalt valge ritv. See oli nii pikk, et proua Reinthaleri kätt polnud märgata, nii kõrgele ulatus see; ja võttis kena viivu, kui proua sellest täies pikkuses üle libistas. Aga mind hämmastas, et see nii peenike oli.

Härra Horak, kes nii valjult häälitses, et minagi teda kuulda võisin, surus proua kõrge tünni vastu, võttis ta teise rinna särgist välja ning silitas ja mudis nüüd neid mõlemaid. Proua

Reinthaler toetus vastu seina ja ma kuulsin, kuidas ta tasasel häälel kutsus: „Tulge, tulge nüüd juba, ma ei pea enam vastu.”

Olin uudishimulik, tahtsin teada, kuidas nad seda teevad, sest sellist asendit polnud ma varem näinud. Härra Horak, kelle pikk ja peenike ritv üles kuni hõbehobuseni ulatus, võttis proua jalad üle oma käsivarte ja surus seistes oma riista talle sisse, kuna proua Reinthaler vaadil istus ning seljaga vastu seina nõjatus.

„Jeesus, Maarja, Joosep,” karjatas Reinthaler vaikselt, kui ta astelt tunda sai. „Jeesus, Maarja, te lükkate mul mao sisse…” Horak keppis kiirelt ja täie jõuga ning ta pea oli seejuures langetaud, nii et ta sai samal ajal proua paljaid rindu vaadelda. Paistis, nagu oleks ta tahtnud naist lõhki suruda – nii tormakalt ründas ta sisse ja välja, ja proua Reinthaler suudles kord ta paljakspöetud pead, kord surus oma pea Horaki rinnale, kord rääkis temaga või ähkis vaimustusest: „Oh… oh… ma ei pea vastu… mul tuleb iga hetk… nüüd… nüüd… nüüd… nii – nüüd on mul uuesti tulemas…oh, see on hea… pidage, hoidke veel tagasi… ärge veel pritsige… Jeesus, Maarja, kui mu mees nii keppida suudaks… küll on hea… nii pole mind veel keegi keppinud… oh, tunnen seda suuni välja… oh, oleks ma teadnud, kuidas te suudate, oleksin ammu andunud… Veel rohkem… Issand Jumal… peaks olema päris narr, et sellist meest mitte peale lasta… oh, mul tuleb uuesti…kõvemini… kõvemini… nii on hea… Oh, härra Horak .. kord peame aga alasti keppima… mis? Paljalt… eks…? Hotellis… eks…?”

Härra Horak ei vastanud, vaid surus oma vibu talle kehasse nii, et proua Reinthaler iga kord võpatas. Naine hakkas tõmblema, raskelt hingama, korisema ning lasi lõpuks kuuldavale vaikse kisa, mis kõlas kui nutt. Ta hingamine muutus vilisevaks, ta heitis end tagasi, nii et tagumik, mis üle vaadi serva ulatus, õhus hüples. Härra Horak hoidis ta tuharatest tugevasti kinni ja puuris end veelgi sügavamale sisse ning hingeldas vaid: „Nüüd!” Samas rammis ta end proua Reinthalerile nii tugevasti kehasse, et viimane möiratas naudingust. Mõne aja pärast tõmbas ta oma lohvi aeglaselt välja ja lasi proua vabaks. Proua Reinthaler korrastas end, sättis juukseid ning langes siis härra Horakile kaela ning suudles teda.

„Kuulge,” ütles ta, „nii ei saa iga kümneski mees hakkama. Seda pole ma oma elus varem näinud.”

Härra Horak süütas sigareti ja küsis: „Mitu korda sul siis tuli?”

„Ma ei oska täpselt ütelda,” vastas proua Reinthaler, „viis korda vähemalt.”

Horak võttis ta rinnad kätte, kiigutas neid käes, silitas neid ning näppis rinnanibusid. Proua Reinthaler seisis nüüd ta ees. „Kui tihti tuleb sul siis, kui su mees sind kepib?” küsis ta naeratades.

Proua Reinthaler tegi väga nördinud ja halvakspaneva näo: „Mul ei tule üldse. Mu mees ei taipa sellest tuhkagi. Teate, ta ei suuda sugugi vastu pidada. Ta heidab mulle peale, pistab oma nuudli sisse ja pritsib kohe. See kütab mind ainult üles. Ma olen alati, kui ta mind keppinud on, nii himur, et pean selle asja käega lõpuni viima.”

Horak naeris valjult ning jätkas rindadega mängimist.

„Miks sa siis ei ütle talle…?”

„Ah, sellest pole kasu. Me riidleme seepärast tihti. Ta räägib mulle, et kõik mehed kepivadki just nõnda ja midagi muud pole olemaski. Ta ei tea, et ma mõnikord ka teiste meeste riistadel end töödelda lasen.” Horak naeris ja proua rääkis edasi: „Uskuge, ma olen juba pikka aega mõelnud, et mul võiks ka temaga passida. Kui ta teist tihi sätib, läheb pikemalt, ja siis võiks ka minul tulla. Kuid jah, teine kord ei taha tal üldse seista. Mõnikord, kui ma ta riista põhjalikult näpin ja suhu võtan…” Ta hingas sisse. „Ja-jah,” kordas ta uuesti, „see teeb ta meheks. Ma ei suuda end muul viisil aidata. Tal seisab siis uuesti, kui olen seda paar korda suhu võtnud. Justkui tigu. Kui tal lõpuks seisab ja ma kiiruga selle endale sisse olen surunud, oh häda, läheb tal kohe lahti ja mul on kogu erutus asjata olnud.”

Horak oli püsti tõusnud: „Sa pead mulle seda näitama „ , ütles ta, „kuidas see suhu keppimine välja näeb.”

Ta hoidis ikka proua valgeid rindasid oma peos. See vaatepilt oli mulle väga meeltmööda.

„Kuid ei, härra Horak,” ütles ta, „seda teate te niigi hästi. Seda on naised teile ju küllalt tihti teinud. Te saate ju iga naise, keda vaid tahate.”

„Ei,” ütles härra Horak, „ma pole veel kedagi suhu keppinud. Tulge siia ja näidake mulle.”

Härra Horak surus proua, ilma et oleks ta rindasid lahti lasknud, uuesti vastu vaati ning astus proua Reinthaleri ette. ‘Teile pole see sugugi tarvilik,” leidis proua Reinthaler, „teil seisab ju ilma selletagi.”

„Ei seisa mul midagi,” hüüdis härra Horak ning tõmbas riista pükstest välja. See oli tõepoolest pehme ning ripnes allapoole.

Proua Reinthaler haaras sellest, mudis seda sõrmede vahel ja härra Horak näppis jätkuvalt ta rinnanibusid.

„Kuulge, te erutate mind uuesti üles,” ütles proua Reinthaler, „mul ei ole enam aega, ma pean nüüd minema.” Horak mudis ta rindasid, nii et nende valge liha ta punaste sõrmede vahelt välja pressis.

Järsku kummardus proua Reinthaler, tõstis mehe võõgami ülespoole ning tõmbas selle endale suhu. Härra Horak lasi ta rinnad lahti ning hakkas hingeldama. Nüüd oli tema see, kes oigas „Maarja ja Joosep”. Sel hetkel kuulsin, kuidas keegi astus keldritrepile. Tahtmatult hüüdsin ma neile: „Keegi tuleb!” Nad tardusid, nagu oleks neid löödud ja jõllitasid mind. Mõlemad seisid täiesti liikumatult. Proua Reinthaler oma paljaste rindade ja härra Horak oma kõrgeletõstetud astlaga.

Horak toibus esimesena. Ta pistis oma riista ühe ropsuga pükstesse ning nööpis seejärel püksiaugu kinni. Seejärel aitas ta tormakalt proua Reinthaleril pluusiga rindu katta.

Hirmust, et keegi tundmatu keldrisse tuli, olin neile juba päris lähedale läinud. Seisime kõik kolmekesi, ilma et oleksime midagi ütelnud. Nad mõlemad jõllitasid mulle nõutult ja häbenedes otsa. Sammud lähenesid. Sisse astus majahoidja. Ta nägi meid kolmekesi seal seismas, tervitas härra Horakit, võttis luua ja läks jälle trepist üles.

Me jäime üksi. Proua Reinthaler pani käed silme ette ja tegi näo, nagu oleks tal minu ees häbi. Härra Horak oli tõepoolest nii häbelik, et vaatas seina ja ei usaldanud nägu minu poole keerata. Kui nüüd proua Reinthaler nägi, et härra Horak ei paista minuga rääkida saavat ja mina kavatsen ära minna, sööstis ta minu poole ja sosistas päris minu lähedal mulle kõrva: ”Nägid siin miskit või?” tahtis ta teada. Ma vastasin kohe: ”Noh seda!” – „Mis…seda… Ei näind sa miskit…” Mina rääkisin aga vastu: ”Oi jah … ma nägin kõike, mis te siin härra Horakuga tegite.” Seda öelnud, hakkas mul hirm oma nipsakuse pärast ja ma tahtsin sealt ära, kuid proua Reinthaler hoidis mind tugevasti randmest. Nad vahtisid teineteisele nõutult otsa. Seejärel pistis härra Horak käe tasku, võttis sealt hõbekuldna, ja mulle otsa vaatamata sõnas vaikselt: „Näh, võta … aga ära kellelegi räägi… taipad?” Ma olin üliõnnelik, sest midagi niisugust polnud ma oodanud. Olin üpris kindel, et saan keretäie ja olin seetõttu kenakesti hirmul. Nüüd kadus ühekorraga kogu hirm, sest ma sain aru, et nemad hoopis mind kardavad. Ma pahvatasin naerma, ütlesin Horakile: „Suudlen kätt” ja tahtsin minekut teha. Aga Reinthaler kutsus mind tagasi. „Kuule, oota veel pisut”, ütles ta sõbralikult. Ma jäin seisma, tema aga kiirustas Horaki juurde, tõmbas ta ühte nurka minust kaugemale ja sosistas talle midagi erutatult. Jälgisin mõlemat tähelepanelikult. Horak muutus näost punaseks ja raputas pead, kuid proua Reinthaler pöördus minu poole ning kutsus mind käega viibates: „Tule siia, väikseke.” Kui ma tema juurde astusin, kummardus ta mulle lähemale, asetas oma käe ümber mu kaela ja sosistas: „No nii, ütle nüüd mulle, mida sa nägid. Noh, ütle nüüd… ära häbene härra Horakut… räägi siis… Kui sa ütled… kingib härra Horak sulle midagi… või näitab pärast sulle midagi… noh?”

Siiski ei mallanud ma härra Horaki kuuldes rääkida, vaid surusin end vastu proua Reinthaleri rinda ja sosistasin talle kõrva: „Kõigepealt istusite vaadi peal…”

„Ja siis?”

„… ja härra Horak oli teie jalgade vahel…”

Ta tõmbas mind tugevamini enda vastu: „Ja edasi?” Haarasin tal rinnast ning näitasin, kuidas Horak oli sellega mänginud. Kuid proua Reinthaler sosistas vaevukuuldavalt edasi: „Noh, ja mida veel?”

Panin huuled talle vastu kõrva: „Ja siis võtsite härra Horaku selle asjanduse suhu…”

Ta õõtsutas mind käte vahel ja küsis laulval toonil nagu rääkinuks ta väikese lapsega: „Noh, tead sa, kuidas seda nimetatakse?”

Härra Horak oli vahepeal lähemale tulnud ning seisis meie ees. Naeratasin talle ja nägin, kuidas proua Reinthaler talle silma pilgutas: „Tead sa, kuidas seda nimetatakse…?”

Ma ei tahtnud härra Horaki ees rumalana välja paista ning vastasin: „Jah.”

Proua Reinthaler kussutas mind edasi ja palus: „Noh, ütle siis, mu hiireke. Lase tulla…”

Ma liibusin vastu proua Reinthalerit, aga hakkasin tõrkuma ja raputasin pead: „Ei, ma ei ütle seda…”

Nüüd haaras ta minu nähes härra Horaki püksiaugust. Vaatasin pingsalt, kuidas ta sealt härra Horaki riista välja tõmbas ning kuidas see tikksirge ja jäigana üles lae poole küünitas. „Nii, ütle siis… ütle juba…”

Ta silitas riista, lastes mul oma põlvedel istuda, ilma et oleks mind kinni hoidnud: „Noh, ütle, kui sa tead…”

Kuna ma aga edasi vaikisin, võttis ta mu käe ning asetas selle härra Horaki makaronile. Lasin oma kätt meelsasti juhtida, aga kui ma nüüd ta pikka riista puudutasin, naeratasin rahulolevalt härra Horaki punetavasse näkku. Siis hakkasin seda tasakesi üles-alla hõõruma ning märkasin, kuidas ta põlved võbisesid. Proua Reinthaler surus kerge jõuga mu pea härra Horaki riista poole. Selle pea oligi juba tihedalt surutud vastu mu huuli ning peoga tundsin, kui ägedalt Horaki riist tuksles. Ma ei suutnud vastu panna, avasin huuled ning lasin ilusal valgel riistal kuni kurgulaeni sisse tungida; lasin sel aeglaselt edasi-tagasi liikuda ning lutsutasin nagu olin seda Robertilt õppinud. Tundsin Horaki suuri punaseid käsi oma näol libisevat. Siis liikus ta mu tisse otsides edasi. Minult midagi leidmata, võttis ta pihku proua Reinthaleri rinna, mis mu pea kohal tema ees asus. Proua Reinthaler ise aga lükkas oma käe mulle seeliku alla ning sõrmitses mu pilu nii vilunult, et mul kadusid nägemine ja kuulmine ning ma liigutasin riista üha kiiremini endal suus. Tõsi küll, vaid selle ülemist osa, sest see oli liiga pikk – nii pikk, et ma sellest vaid veerandi suhu võtta suutnuks. Proua Reinthaler ütles sellal, kui ta mu tussis klaverit mängis, härra Horakile hingeldades: „Ärge pritsige… ma tahaksin ise ka midagi saada.” Siis tõmbas härra Horak oma londi mul suust. Proua Reinthaler lükkas mu sülest maha ja juba oli ta härra Horaki oma jalge vahele võtnud, kuna viimane ta avasse sügavale sisse tungis. Proua Reinthaler ohkis valjult, pööras pea minu poole ja küsis hingeldades: „Sina… ah, ah… tead … ah, ah… kuidas seda nimetatakse… ?”

„Keppimiseks,” vastasin ma.

Nüüd pani härra Horak oma käe mu kleidi alla. Tulin talle vastu,  ja samal ajal, kui ta proua Reinthalerit töötles, näpistas ning surus ta oma suure käega mu pilu, hõõrus seda kõikide sõrmedega ning proovis järele, kas ma ka avanen. Ja natuke õnnestus tal seda teed, mida poiss põõsaste taga oli sillutanud, ka edasi rajada. Hoidsin kätega teda paigal ning lasin tal nimetissõrmega ennast keppida. Mu jalad võbisesid himurusest, sest proua Reinthaleri ohked, ähkimine ja jutt, ta paljad rinnad (mille punased nibud niisketena sirasid) ning Horaki raske hingeldamine erutasid mind veelgi rohkem üles, kui ma seda olin olnud varasema pealtvaatamise ajal.

Kui me valmis olime, ütles härra Horak pükse kinni nööpides: „Plika on juba nagu päris välja õppinud…”

Proua Reinthaler naeratas mulle ja arvas: „Loomulikult, panin seda kohe tähele. Ta on väike suur inimene.”

Pöördudes minu poole küsis ta: „Kui tihti sa keppinud oled?”

Salgasin muidugi: „Üldsegi mitte… hinge nimel, üldse mitte…”

„Luuleta, luuleta…” Ta ei uskunud mind. „Kui tihti sa oled seda teinud? Aga ära valeta.”

Jäin siiski endale kindlaks: „Üldse mitte. Olen mõnikord kodus ainult pealt vaadanud…” Esitasin siis ka selle loo, mida olin juba jutustanud härra Eckhardtile.

Läksin koos proua Reinthaleriga trepist üles. Horak oli jäänud keldrisse. Proua Reinthaler tundus mulle nüüd sõbranna ja kolleegina, ja ma olin uhke nii tema kui ka enese üle. See oli ka hoopis midagi muud kui Anna ja Mizziga. Mulle tuli meelde Ferdl ja see, et ta oli proua Reinthalerit üleval põrandal keppinud – seegi oli üks lisaseos meie vahel. Ma ei pidanud kauem vastu. Meelitades riputasin end ta külge, kui me trepist üles läksime ja ütlesin: „Proua, see polnud tõsi, mida ma ennist ütlesin…”

„Mida sa silmas pead?” küsis ta.

„Noh, seda, et ma seda varem ei ole teinud…”

Ta vastas valvsa uudishimuga: „Niisiis, sa oled seda juba teinud?”

„Jah.”

„Arvasin seda kohe. Tihti?”

„Jah.”

„Kui tihti siis?”

„Võib-olla kümme korda… või veelgi rohkem…”

„Kellega siis?”

Nüüd panin mängu oma trumbi: „Ferdliga.” Ta küsis ükskõikselt: „Millise Ferdliga?”

„Noh, selle suure poisiga,” seletasin ma, „kes siin majas elas, selle Anna vennaga. Te ju tundsite teda.”

„Mina?” teeskles proua Reinthaler imestust. „Pole temast kunagi kuulnud!”

Tõtt öelda valmistas see mulle pettumuse ja ma jäin enda juurde: „Siiski, te tundsite teda kindlasti…”

Ta pöördus minu poole: „Mulle küll ei tule meelde…” Nüüd ütlesin selle peale: „Kas te enam ei mäleta? Ta aitas teil pesu üles kanda.”

Ta tõsines märgatavalt ning ütles siis: „Ah nii? Mulle tundub… nüüd ma tean!”

Ma ei lasknud ta käsivart lahti, surusin seda ning sosistasin:

„Proua Reinthaler, Ferdi rääkis mulle teist…”

Ta katkestas mind: „Pea suu!” ja sellega oli jutt lõppenud.

Paar päeva hiljem kohtasin härra Horakit, kes läks keldrisse nagu tavaliselt. Tervitasin teda valjult: „Suudlen kätt!” – et tema tähelepanu äratada. Ta pööras end keldriuksel ringi, tegi mulle silma ning piilus igas suunas ringi, et kindlaks teha, ega kedagi läheduses pole. Siis tuli ta minu poole tagasi ja hüüdis:

„Tule keldrisse kaasa… tahad?” Olin kohe päri. All keldris jäi ta pimedas koridoris seisma, võttis mul peast kinni ning surus mind vastu oma pükse. Võtsin ta riistast mõlema käega kinni ning lasin kätel selle peal edasi-tagasi liikuda. Ta küsis: „Ah, sa oskad seda nii hästi… mis see küll tähendab?”

Ma ei vastanud vaid püüdsin vaikselt kiitust tasa teenida. Olin leidlik. Lükkasin ühe käe talle püksi ning silitasin ta mune, kuna teise käega liigutasin eesnahka edasi – tagasi üle suguti pea.

„Võta see suhu,” palus ta mind vaikselt.

Ma ei tahtnud. Miks, ei tea isegi, aga arvan, et tahtsin nii pikka riista parema meelega hoopis kuhugi mujale võtta.

„Annan sulle ühe kuldna,” lubas ta, „kui sa ta jälle suhu võtad.”

Lükkasin ta pakkumise tagasi. „Tehke mulle nii, nagu te proua Reinthalerile tegite,” panin ette.

„Mida, kas ma peaks sind keppima?”

„Jah.”

„Aga lapsuke, selleks oled sa veel liiga väike.” Ta oli jah­munud.

Hoidsin ta riistast kindlalt kinni, silitasin seda kõikjalt ning hõõrusin oma tussi ta põlve vastu.

„Sugugi mitte,” vaidlesin vastu, „ma ei ole liiga väike, te saate mind keppida küll.”

„Aga sul ei ole ju karvugi siin,” kostis ta omakorda vastu.

„Sellest ei ole midagi.” Tahtsin, et ta mind kepiks ega and­nud järele.

„Oled sa seda võibolla varemgi teinud?”

„Jah, ja kui tihti veel…”

Ta tõmbas mu enda poole üles ja ma istusin ta puusadele – rind rinna vastu, nagu väikesi lapsi hoitakse. Ta hoidis mind ühe käega ja ma võtsin oma kätega ta kaela ümbert kinni. Teise käega lükkas ta mu riided eemale, tõmbas sõrmedega mu pilu laiali ning ma tundsin, kuidas ta riista otsaga mu ava puuris. Liigutasin tagumikku üles-alla, et teda paremini tunda ning sügavamalt sisse saada. Horak hoidis oma nägu vastu minu oma, tõukas mind allapoole mis suutis, kuid hetke pärast ütles siiski: „Ei, see ei lähe. Oota, võib-olla on nii parem.” Ta asetas mu põrandale ja ma märkasin, kui punaseks oli ta oma riista hõõrunud. Ta istus ühele alumisele vaadile ning veeretas veel ühe väiksema tihedalt selle kõrvale, siis pööras ta mu ümber, nii et jäin seljaga tema poole. Arvasin, et ta hakkab mind nikkuma, nagu seda Robert tookord voodis tegi. Rõõmustasin selle üle.

„Lase kummargile!” käskis ta mind. Tegin seda ning jäin vaid küünarnukkidega väiksemale vaadile toetuma. Mu pepu oli püsti. Kui ma ringi vaatasin, panin tähele, et härra Horak niisutas on riista süljega. Ta ütles: „See on vaid selleks, et libedamalt läheks…”

Siis paljastas ta mu tagumiku, kummardus seistes üle minu – nii oli ta samas asendis kui minagi. Täis imestust, hirmu ja kohkumist tõdesin, et ta asetas oma riista mulle pärakusse ning hakkas seda aeglaselt puurima. Tahtsin karjuda, kuid ta sosis­tas mulle: „Ole rahulik. Kui see sulle haiget teeb, siis ütle.” Siis pistis ta oma käe mu jalge vahele ning hakkas, surudes riista mulle pepuauku, sõrmedega suurepäraselt mu tussis mängima…

„Kas on valus?” küsis ta.

See tegi mulle natuke haiget küll, ent samas pakkusid ta sõrmed sellist naudingut, et ma ütlesin: „Ei.”

Ta uuristas väikese tõukega sügavamale: „On valus?”

Seegi oli valus, kuid ma olin sõrmemängust nii sisse võetud, et ei tahtnud seda pooleli jätta ning ütlesin: „Ei, üldse mitte.”

Nüüd tegi härra Horak tugevama tõuke ja ma olin kindel, et ta riist on juba tervikuna mu kehas. Kuid, nagu ta hiljem sel­gitas, see oli vaid poole ulatuses kogupikkusest. Ent minu vanuse, kitsa augu ja ta riista hiigelpikkuse kohta oli sedagi kül­lalt. Siiani olin hirmsasti jälestanud, et mu perses niimoodi või­daks uuristada. Kui aga härra Horak oli viimase tõukega nii sügavale tunginud, tundsin ma hoopis õndsustunnet – osalt küll valulist, aga ilmselt oli see rohkem hirm valu ees. Pigem oli see naudingu eeltunne, kuid sedavõrd ülesküttev, et ma pidin oiga­ma.

Kohe küsis härra Horak minult: „Teeb see haiget… ?”

Ma ei suutnud vastata, sest olin liiga erutatud.

Siis tõmbas ta riista välja ning küsis veel kord: „On sul valus?”

Hoopis see, et ta oma riista välja tõmbas, oli mulle ebameel­div. Nii ajasin pepu veelgi rohkem üles, tõustes ise varbaotstele, ja sosistasin: „Pistke taeva pärast sisse… keppige edasi…”

Kohe surus ta oma sooja varre uuesti mulle pärakasse ning sosistas erutatult: „… kepime edasi… ah… nii… nii…”

Ta ei lükanud tugevasti vaid liigutas pehmelt siia-sinna ja mängis mind keskkohast kinni hoides mu piluga, nii et ma mõnel hetkel uskusin, et ta mul tegelikult tussis sees on. Imelikul moel tulid mulle meelde poisid, kes mind aasal olid keppinud. Mõtlesin Robertile, kes oli mulle ka pisut sisse tul­nud, härra Ekhardtile – ja kõik need mälestused aitasid mul veel rohkem erutuda ning himurust tekitada.

Et paremini tunda riista, mis mul tagant sees oli, tõmbasin ma mõned korrad tuharad kokku. Sellel oli härra Horakile suur mõju. Ta liikus järsemalt sisse ja välja, kummardus sügavamalt mu kohale ning hakkas mulle kõrva sosistama: „Jah, mu südameke… pressi ainult… jah, mu hiireke… oh… see on… väga hea… kuuled… sa oled üks väike armas lits… sa meeldid mulle… sa tuled iga päev minuga siia keldrisse… tead?”

„Iga päev?” küsisin ma himuralt ning pressisin tuharatega veelgi tugevamini ta riista.

Ta tõmbles ja sosistas palavalt: „Muidugi… sa hoor, sa väike… sa hiireke… iga päev tahaksin sulle taha keerata… oh, oh…”

Mulle meeldis see vestlus, see erutas mind veelgi rohkem ning ma ütlesin: „Kas te tahate mind iga päev keppida, härra Horak? Aga nii ei saa… !”

„Miks siis mitte… ?” Ta tõukas juba päris tugevasti.

„Aga,” arvasin ma, „kui proua Reinthaler tuleb…”

„Mis siis?” sosistas ta. „Sa oled oma väikese augu ja palja tussiga mulle palju armsam…”

„Ma ei usu seda…”

„Ma kinnitan sulle…” Ta surus oma riista mulle nüüd nii sügavale sisse, et ma tundsin, kuidas ta munakott omalt mu kannikaid puudutas.

„Aga proua Reinthaleril,” tuletasin ma meelde, „on ilusad tissid…”

„Ma vilistan selle peale,” sosistas ta. „Sul tulevad varsti samuti tissid…”

„Oh ei, tükk aega veel mitte…”

„Aga siiski,” lohutas härra Horak mind, „kui sa hoolsasti kepid, kasvavad tissid kiiresti.” Surusin seda rõõmsat uudist kuuldes mõned korrad oma tuharaid kokku ning kuulsin teda häälitsevat: „Oh, oh… nüüd… nüüd… nüüd…” See oli kõik, mida ta ütles. Tundsin sügaval endas midagi sooja ning teadsin, et nüüd ta pritsib. Ta riist tõmbles ja tõmbles, ta sõrmed näp­pisid mu tussi, samas tuli üks kuum laine teise järel. Tundsin seda oma kehas, justkui oleks see olnud märja pehme keeleot­sa puudutus.

Ka mina nuuksusin, oigasin ja surusin oma tagumikku kokku. Kui ta mu nüüd lahti laskis ja ma end kohendasin, voolas see mahl mu tagumikust mööda reisi alla. Olin läbinisti märg. Tundsin ta riista järelmõju edasi: ristluud valutasid ning ma olin suurest erutusest täiesti läbi.

Härra Horak seisis kui joobnu mu ees, ta voolik rippus tilkuvana ja märjalt läikivana pikalt pükstest väljas. Ta võttis taskuräti, võtsin selle ta käest ning kuivatasin õrnalt ja ette­vaatlikult ta lonti.

„Kuule,” ütles härra Horak, „sa oled ju nagu väljaõppinud lits… Midagi taolist pole mul varem juhtunud…”

Vastuse asemel võtsin uuesti proua Reinthaleri jutuks: „Tal on ilusad tissid… nii suured ja valged…”

Härra Horak aga leidis: „Sina oled palju armsam…”

See tegi mind uhkeks ja ma küsisin: „Aga kui ka proua Reinthaler alla tuleb?”

„Noh, ja mis siis?”

„Keda te siis kepite,” uurisin ma edasi, „teda või mind?”

„Iseenesest mõista…” kinnitas ta, „iseenesestmõistetavalt sind!”

„Aga mida ütleb proua Reinthaler selle peale?”

„Ütelgu, mida tahab…”

„Olgu, ma siis lähen…”

Asutasin end trepi poole liikuma, kui härra Horak mind peatas.

„Oota, jää veel hetkeks,” palus ta mind. Ta istus uuesti vaadile, hoidis mind põlvede vahel ning küsis: „Jutusta nüüd mulle, oled sa ka juba varem keppinud?”

„Nii nagu täna – mitte.”

„Ja kuidas siis?”

„Üldse mitte.”

„Ara valeta. Sa ise ütlesid mulle, et kord varem…”

„Nojah.”

„Kellega siis… ?”

„Ma ei tea.”

„Ühe võõra mehega?”

„jah, ühe sõduriga.”

„Kus siis?”

„Fürstenfeldis.”

„Jah, ja kuidas see juhtus?”

„Ta lükkas mind pikali ja heitis mulle peale…”

„Miks sa ei karjunud?”

Härra Horak tõmbas mind endale lähemale: „Noh, võib-­olla tegid sa seda hea meelega?”

Raputasin pead: „Oh ei.”

„Aga kas minuga,” küsis ta, „teed sa seda meelsasti?”

Embasin teda ja suudlesin ta uhket punast nägu. Ja kui ma ära läksin, hüüdis Horak mulle naljatades järele: „Servus, väike kallim!”

Neil päevil olin ma härra Ekhardti täiesti unustanud. Luurasin pidevalt härra Horaki järele, keda ma mõnda aega polnud näinud. Lasin Franzil end endisel moel hüpitada ning passisin öösiti üleval, ehk taban vanemad jälle teolt. Kord nägin, kuidas ema lasi end tagant keppida. Siis oli juhus näha, kuidas isa all lamas ja ema peal oli. Kord kuulsin ma nende jut­tugi. Olin ärganud voodi krägisemise peale üles. Ema lamas paljalt, isa oli võtnud ta jalad oma õlgadele ning keppis tor­makalt. Ma kuulsin isegi, kuidas ta ütles: Mul tuleb nüüd.” Ema hüüdis sosinal vahele: „Oota veel… hoia tagasi… no oota siis…” Kuid isa pritsis… Märkasin seda sellest, et ta ema jalad lahti laskis, tema peale langes ning valjult ohkis. Seepeale ütles ema kähku: „Tore lugu küll, minul näiteks ei tulnud.”

Hetke pärast, kui mõlemad rahulikult lamasid, alustas ema uuesti: „Kas sa saad veel teise tuuri teha.”

„Võib-olla hiljem,” ühmas isa vastu.

Kuid ema oli päris vihane: „Ah, mis hiljem… siis sa juba norskad ja pole sust mingit tegijat…”

„Praegu ma küll ei saa…”

„Oleksid tagasi hoidnud, oleksin ka mina oma saanud,” sõimles ema.

Isa tahtis ema trööstida: „Sa pead natuke ootama.”

Ema hingas ähkides, vaikis paar minutit ja alustas uuesti: „Kas sul enam ei seisa?”

„Praegu mitte.”

„Oota,” ütles ema. „Küll ma ta sul üles tõstan…” Ta tõusis voodis istukile ning ma nägin, kuidas ta üle isa kummardudes tormakalt riistaga mängis. Isa haaras tal paar korda rindadest, kuid lamas siis jälle vaikselt. See kestis ligikaudu veerand tundi. Siis ütles ta emale tusaselt: „Jäta nüüd, sellest ei tule midagi, näed isegi…”

Ema peaaegu nuttis: „Mida ma pean siis tegema… Mida peab siis tegema…”

„Midagi ei saa teha…” torises isa, „lase olla… sest ei saa enam asja…”

Ema halises, kuid hoidis ikka riistast kinni. Siis ütles ta vaikselt: „Mul on käsi juba haige…” ja kohe seepeale: „Proovin õige sedasi…” Ta kummardus ning võttis pehme nuudli suhu. Kuulsin teda lutsivat ja matsutavat ning samas ka ähkivat.

Mõne hetke pärast lasi ta sellest järsult lahti ning oli vihane: „See seisab ja ei seisa ka. Jessas, on aga rist sellise mehega… paar-kolm korda vittu sisse lükata ja siis kohe sisse pritsida – seda ta mõistab, aga sellele ei mõtle, et ka naine midagi saada tahab.”

Isa ei vastanud sõnagi. Ema ei andnud järele: „Mida ma siis nüüd teen… keppimine on mind nii üles erutanud… ja siis see mängimine sinu londiga… ja see, et ma selle suhu võtsin… mida ma nüüd teen… nii teed sa mulle tihti… tean seda küll… nii võib ju lolliks minna… Mida sina teed, kui ma sind enne pritsimist eemale lükkan, ah… ? Sa võid minna kellegi teise juurde… Meesterahvad… nemad jooksevad mõne litsi juurde, võivad end kergesti aidata… Aga mina… mis siis oleks, kui ma laseksin end kellelgi teisel keppida?”

„Tee, mis tahad…”

„Nii? Olgu, selle panen ma kõrva taha! Kas sa arvad, et mina ei leiagi kedagi, kes mind keppida tahaks… ?”

Isa ajas end voodis istukile, pööras ema ringi ning ajas oma käe talle jalge vahele. Ema jäi koheselt vaikseks. Ta hüples ja viskles isa käe all, kes näpukunsti kõigi reeglite kohaselt teda töötles ning hingeldas kuuldavalt. Isa haaras vaba käega emal rinnust, mängis rinnanibudega ja varsti ma kuulsin, kuidas ema sosistas: „Nüüd… nüüd tuleb… lükka sõrm tugevasti sisse, päris sisse… nii… nii… oh… oh…”

Isa torises: „Noh… nüüd siis on su vaene hing rahu leid­nud.”

Kohe pärast seda norskasid nad mõlemad, ainult mina lamasin erutatult ärkvel ega teadnud, keda peaksin tahtma – Franzi, Ferdlit, Robertit, härra Ekhardti, härra Horakit, soldatit või poissi sealt põõsa tagant…

Mõningate poistega meie majast ja tänavalt, kus me elasime, olin ma lähemalt tuttav. Jälle pean ma selle oma näoilme ja oma silmade tahtmatu kõnekuse arvele kirjutama, et nad ilma pikemata arvasid, et tarvitseb neil minust vaid kinni haarata, kui ma kohe end keppida lasen. Muidugi olid kõik need poisid sama rikutud kui mina ja mu vend – kõik nad keppisid iseenesestmõistetavalt oma õdede ja sõbrannadega, lühidalt öeldes kõigiga, keda kätte said. Kui ma selliseid, mulle küll tundmatuid poisse maja eeskojas, trepil või tänaval kohtasin, andsid nad justkui tervituseks kerge laksu mulle vastu tussi. Kaitsesin end selle eest, aga kui nad mulle meeld­isid – haarasin neil püksiaugust.

Koolitüdrukutega oli mul tollal vähe läbikäimist. Ma olin üsna kinnine. ]a kui ma mõnega sellest rääkisingi, siis kas usal­das üks või teine mullegi, et ta võib juba isegi keppida või vaatas mulle hoopis mõistmatult ja samas ka kahtlustavalt otsa ning vältis edaspidi minuga läbikäimist.

Seda juhtus tihti, et poiss, kelle püksiaugust ma olin kinni haaranud, ei andnud enam järele. Läksin siis temaga keldri eesruumi, mis oli alati lukust lahti, ja me keppisime seal kiirus­tades püstijalu, pärast mida läksime kumbki oma teed. Neid poisse, kellega ma seda sel ajal tegin, võis olla nii kuus või kaheksa…

Kaks poissi on mul aga hästi meeles ning nendest ühe lugu on seotud härra Ekhardtiga. Uks oli Alois, meie majaperemehe poeg, peen noorhärra oma ilusate blondide juuste, tumepruuni sametülikonna ja lühikeste pükstega, ehkki ta oli vaid kaheteistkümnene. Usun, et ma olin temasse armunud, sest nii tihti, kui ma teda ka ei kohanud, värisesin alati igatsusest näha ta pilku. Ta paistis mulle uhke ja peene ja vaprana… Ta heitis mulle tavaliselt kiire pilgu näkku ning kõndis siis kõrgil ükskõiksel ilmel edasi. Aloisiga ei saanud rääkida, sest teda saatis alati lühike, hirmsasti paks, vanapoolne, vildaka õlaga toatüdruk.

Kord ühel pärastlõunal astusin juhuslikult alumise korruse koridori, mis oli keldriukse ees – vahtisin himuralt ringi ja ootasin ükskõik millist poissi. Hakkasin aga igatsusest värise­ma, kui ma märkisin Aloisi üksinda enda ees astuvat. Ta oli ilma kübarata, kuid kandis suurt valget sillerkraed ning tutta­vat sametülikonda. Alois jäi mu ette seisma ja vaatas mind. Ma ei tihanud sõnagi ütelda, kuid tahtsin, et ta tuleks koos minu­ga keldrisse. Et ka tema midagi ei rääkinud, naeratasin. Ta jäi tõsiseks. Lõpuks söandasin temalt  küsida: „Oled sa kunagi all keldris käinud…?” – „Ei,” vastas ta tõsiselt, „aga lähme koos alla.” Trepil küsis ta vaikselt: „Ega meid seal keegi ei näe?” See lause ühendas meid ning tegi meie vahel kõik koheselt selgeks. Pealegi ei julgenud ma temast kinni haarata ning sosis­tasin: „Siin pole ju kedagi.”

Ta ei ütelnud midagi, kui me seal all poolhämaras keldrikäigus teineteise vastas seisime ega lausunud sõnagi. Olime mõlemad päris arglikud, kuid ma olin nii lõpmata õnnelik, et hoidsin hinge kinni. Ta silitas mind põsest ja ma usaldasin ta hellitustele vastata. Siis silitas ta mu rinda ja edasi liikus ta käsi üha sügavamale ja sügavamale, kuni see lõpuks tussi kohal kleidile püsima jäi. Mina seisin vaikselt vastu seina toetudes ning värisesin üleni. Ta surus oma käe tugevamini mu jalge vahele. Andsin järele ja ta kompis riide pealt samast paigast edasi.

„Tahad sa?” sosistas ta.

Tõrkusin. Esimest korda tõrkusin ja ütlesin: „Aga kui keegi tuleb… ?”

Ta tõstis aeglaselt mu seeliku üles ning tuli mu jalge vahele. Ta nägu oli tõsine ning ma tundsin, kuidas ta ots mu avas ringi kompis. Olin nii erutatud, et mul tuli silmapilkselt, olles tund­nud ta tilli pea sooje puudutust. Sellegipoolest ei kadunud mu himurus kuhugi. Sellest, et mul kohe oli tulnud, samuti kas­vavast erutusest oli mu pilu täiesti märjaks läinud.

Alois jäi tõsiseks ja rahulikuks. Ühe käega võttis ta mul tagumikust, surus mind enda vastu, nii et ma ainult seljaga vastu müüri toetusin ning järgmisel hetkel niutsatasin, sest olin naudingukarje alla surunud. Ühe suurepäraselt tehtud tõukega oli ta mulle tervikuna kehasse sisse sõitnud. See oli tugev, väga lühike, kuid küllalt paks riist. Ta ei liigutanud end paar sekundit vaid püsis paigal, kui oli sisse tulnud. Siis tegi ta vastu mind lüheldasi tõukeid, kuid ta riist ei liikunud mil­limeetritki väljapoole. Ta jäi mulle sisse nagu valatult ning ma olin himurusest pooleldi teadvusetu. Siis hakkas ta ringiku­juliselt puurima, nagu tahtnuks mu auku laiemaks venitada, kuid samas jäi ta endiselt sügavalt mu sisse. Seda polnud min­uga varem juhtunud. Häälitsesin tasa, sest mul tuli jälle, ning Alois ütles korraga: „Lõbu lõpeb!” Ilma et mul oleks olnud aega selle ütlemise üle järele mõtelda, muutis ta oma tõukeid: nüüd tõmbas ta oma riista aeglaselt välja, lükkas siis selle uuesti aeglaselt sisse tagasi. Niimoodi umbes neli-viis korda. Alles siis tundsin teda pritsivat, seda polnud küll palju, aga ta pritsis siis­ki. Ta riist tõmbles tugevasti, kui ta selle mulle nüüd sisse lükkas, ja samaaegselt tuli ka mul viimast korda. Kui ta oli valmis saanud, pühkis ta riista minu särgi sisse puhtaks ning peitis selle pükstesse. Patsutas mulle põsele ning ütles: „Sa nussid paremini kui Klementine…”

Kuna ma ei teadnud, kes on Klementine, siis vaikisin. Kuid ma ei imestanud sugugi, et üks nii peen poiss võib keppida, kel­lega aga tahab. Enne kui ta ära läks, tegi ta ettepaneku: „Tule homme pärastlõunal minu poole. Mu vanemad sõi­davad ära, oleme seal üksinda.”

Järgmisel pärastlõunal helistasin ma kloppiva südamega majaperemeeste elamise ukse taga. Köögitüdruk avas mulle ukse.

„Kas härra Alois on kodus… ?” küsisin ma arglikult.

Ta naeris: „Jah, noorehärra on kodus küll…”

Mind juhatati imeilusa valge mööbliga väga suurde tuppa. Mulle tundus see nagu paradiis. Alois näitas mulle oma valget voodit, mis oli helesinise katte all. Seejärel oma suurt diivanit, mis oli kaetud sinise ja valge riidega. Siis osutas ta voodile: „Siin magan mina.” Ja diivanile näidates: „Seal magab lapsehoidja.”

Siis näitas ta mulle pildiraamatuid, oma soldateid ja relvi, oma saablit. Ma polnud varem osanud mõeldagi, et ühel lapsel võib nii hea olla. Mulle ei tulnud pähegi, et sellises uhkes toas võib ka selliseid asju teha, nagu me eile keldris olime teinud.

Paari minuti pärast tuli tuppa väike paks vanaldane lapse­hoidja, kes Aloisi alati saatis, kui ta kooli läks või sealt tuli. Me ei olnud enam üksi ja nii langes ära isegi mõte eilset mängu kor­rata. Lapsehoidja istus diivanile, hakkas kuduma ega pööranud meile mingit tähelepanu. Me istusime soldatitega kaetud laua taga ning mängisime. Korraga tõusis Alois püsti, läks lapse­hoidja juurde, jäi ta ette seisma ning haaras ta suurtest, tugevalt etteulatuvatest rindadest. Olin tummaks löödud ja istusin sõnatult. Ta lükkas Aloisi eemale ja ümahtas: „Alois, aga…” ja pööras sealjuures mitteusaldava pilgu min­ule.

„Lase aga käia… Pepi saab juba kõigest aru.”

Ja Alois haaras uuesti ta suurte esiletükkivate rindade järele. Lapsehoidja lasi sel sündida, ilma et oleks end enam kaitsnud ja arvas vaid: „ Seda ma usun küll, et Pepi sellest aru saab, kuid kas ta välja ei räägi…”

Tõusin vastuse asemel tugitoolilt püsti, astusin ta juurde, võtsin teise rinna ning muljusin seda. See oli pehme ja voldiline. Lapsehoidja kondine, vananev kõõrdsilmadega nägu muutus täiesti punaseks. Alois oli juba oma tõru püksist välja tõmmanud ning surus selle lapsehoidjale pihku. Too haaras sellest kinni ning mängis temaga, kuid mitte nii, nagu mina seda olin alati teinud. Ta hoidis seda pöidla ja sõrme vahel ning puudutas nimetissõrmega õrnalt selle pead – nii nihkus eesnahk üha allapoole. „Tead sa, mis see on?” küsis ta minult naera­tusega, mis ta pahuralt näolt irvena paistis.

„Oo jaa…” noogutasin mina.

„Noh, kuidas seda siis kutsutakse?”

„Munniks,” ütlesin ma vaikselt.

„Ja mida munn teeb?” kontrollis ta mu teadmisi.

„Keppi…” vastasin sosistades.

Ta hakkas hingeldama ning tagus nimetissõrmega kiiremini vastu Aloisi roosat peenisepead.

„Ja… mida kepib see… munn… ?” Ta nalpsas huultega.

„Putsi…” vastas Alois minu eest. Ta oli Klementinel – nüüd teadsin, kellest ta eile all keldris oli rääkinud – pluusi lahti rebinud ning mudis mõlema käega siia-sinna õõtsuvaid rindu. Klementine jättis minu rahule ja hakkas Aloisi teadmisi kon­trollima. Märkasin, et nad olid seda mängu sageli harjutanud.

„Mida teeb munn putsis?”

„Keppi.” Alois vastas harjunud viisil – tõsiselt ja rahulikult nagu alati.

Väriseva suuga küsis Klementine edasi: „Kuidas seda veel kutsutakse?”

Alois loetles üles: „Nussimiseks, nikkumiseks, suksutamiseks, rautamiseks, taha panemiseks, koogutamiseks.” Ta toon oli tõsine.

Klementine aga erutus üha rohkem.

„Mida munn veel oskab?”

„Pepus kõditada… suhu pritsida… tisside vahel olla…”

„Ja mida tahab Alois praegu teha… ?”

Vastust ära ootamata nõjatus ta veelgi rohkem tagasi ning sulges silmad. Alois avas Klementine pluusi veelgi laiemalt ning võttis ta mõlemad rinnad välja. Need langesid raskelt alla ja ma nägin, kuidas ta rinnanibud olid tugevasti, justkui oleksid need väikesed sõrmed, üles kerkinud. Alois võttis vaheldumisi kord ühe, kord teise rinna oma käte vahele, pistis nibud endale suhu ja imes neid matsutades kõigest jõust. Iga kord liigutas Klementine selle õlaga, mille all olevat rinda oli Alois suudel­nud. See tõmblus käis nagu langetõve kramp või nagu elek­trilöök tal poolest kehast läbi.Ta oli oma peaga nõjatunud diivani seljatoele, hoidis silmad suletult ning Alois töötas nagu proff. Pärast seda, kui ta oli natuke aega vaheldumisi vasakut ja paremat rinnanibu imenud, kummardus ta ja tõstis Klementine seeliku kõrgele üles. Nähtavale tulid Klementine paljad, lühikesed ja paksud jalad. Alois silus üleskääritud seelikut Klementine kõhul, et see nii puhevil poleks. Siis asus ta jalge vahele, hoides ühe käega ta tihedalt karvadesse mattunud tussi avatuna ning suunas teise käega oma lühikese, kuid trimmis riista avasse, nii et ta ühe tõukega kuni juureni sees oli. Siis heitis ta end Klementine peale, kes hoidis nüüd käega Aloisi tagumikust kinni ja tõmbas ta kindlalt enda vastu, nii et see sai küll hästi tõugata, kuid ei saanud karvavõrdki väljapoole libise­da. Klementine hoidis silmi ikka suletult ja ahmis õhku. Aloisil oli kummaski käes üks rinnanibu, mida ta mehaaniliselt näppis. Alois oli sama tõsine kui päev varemgi, mil ta mind all keldrikäigus nii hästi oli keppinud. Kümne minuti pärast ütles Klementine äkki: „Lõbu lõppeb,” mille peale ta Aloisi tagu­miku lahti laskis. Kohe lükkas Alois oma riista aeglaselt tervenisti sisse. Klementine tõstis naudingust oma tagumiku kõrgele üles. Siis tõmbas Alois oma riista aeglaselt uuesti välja.

 (Järgneb)